Meie unekooli teekond (uneteemad vol4)

Kuna beebide uneteema on minu jaoks olnud eriti hell teema, siis pärast pikalt oma peas mõtete korrastamist, jagan siin oma avastusi beebide une vallas. See on ulmepikk postitus, mida olen kirjutanud viimased kolm kuud. Seepärast on see natuke selline pudru ja kapsad koos, aga vähemalt on mul ühes korras kõik minu jaoks olulised mõtted kirjas.

ERINEV NORMAALSUS

Itaalias tehtud uuringu kohaselt ärkas 6-kuuselt 46% beebidest 1-2 korda, 21% 3 ja rohkem kordi ning 33% magas kogu öö. Alljärgnev tabel sealt uuringust:

jcsm.10.10.1119b

Pärast lõputult uurimist jõudsin järeldusele, et see, mida peetakse beebide une puhul normaalseks on kultuuriti erinev, nt väga paljud Eesti emad peavad normaalseks, et 4-kuune öötundidel ärkabki 4-6x ja see on normaalne, et 1.-2.aastane laps ärkab keset ööd korra-kaks üles. Samas kui Prantsusmaal käsitletakse üle 2x ärkamist 4-kuusena juba unehäirena, rääkimata vanematest lastest.

Põhjus peitub nii üllatav kui see ka minu jaoks ei olnud, ühiskonnas levinud kasvatuspõhimõtetes. Kuigi kõigi nende eesmärgiks on olla empaatiline ja last mõistev vanem,  kes reageerib lapse vajadustele ning on talle häälestatud, et lapsest kasvaks kunagi rõõmus ja igapidi ideaalne inimene, siis teekonnad selleni on erinevad. Need samad kasvatusteooriad mõjutavad nii seda, kuidas (rinnapiim, kunstpiim)/ kui tihti (lapse soovidest lähtuv vs vanemast juhitud vs segu mõlemast) soovitatakse ühiskonnas last toita ning kuidas magama panna (leebelt vs karmilt nutuga).

Näiteks Eestis on au sees kiindumusvanemluse põhimõtted, mille kohaselt tuleb lapse nutule koheselt reageerida, võimalusel tissiga (väidetavalt lapsed on öösiti eriti näljased ja 100x tissi otsa tahtmine on normaalne), ent Prantsusmaal on iseenesest mõistetav lasta lapsel paar minutit oodata, last jälgida, sest äkki ta magab ja kiire reageerimine vaid segaks teda (sealsed lapsed on ka öösiti näljased, aga nad õpivad, et öösiti ei sööda vaid magatakse ning keha harjub selle rütmiga). Kiindumusvanemlus seab esikohale lapse vajadused, Prantsusmaal on tähtsad kogu pere vajadused.

Kuigi inimesed teevad asju, mis tunduvad õiged, aga ei pruugi olla, siis minu maailmapildis on oluline koht teadusel. Erinevate kasvatuspõhimõtete vahel valides teeb aga otsustamise keeruliseks see, et raske on näha, kust lõppeb teadus ja kust algab kellegi isiklik elufilosoofia. Need piirid on väga hägusad. Seetõttu olen lõpuks mõistnud, et tuleb teha seda, mis tundub endale ja oma perele mugav ja õige, võttes teaduses leitut nii palju arvesse kui võimalik. On ju suur vahe kas usaldada ühe-viie ema arvamust lastekasvatusest või uuringut, kus objektiivselt jälgiti 10 000 last! Ega need inimesed oma põhivajadustelt ju nii erinevad ka pole! Tuleb ennast usaldada, oma beebit jälgida. Kuigi kõrvalolijad võivad öelda, et näed.. küll see aeg möödub, siis tegu on minu beebiga, nemad ei pea ärkama öösiti 500x. Mina emana otsustan, mida ma teen ja kuidas oma last kasvatan nii, et meie pere oleks kõige õnnelikum.

Viimased kuud on olnud magamatuse tõttu väga rasked. Kuigi päris paljud soovitasid mul lihtsalt oodata kuni beebi uni iseenesest paremaks muutub, siis kahjuks või õnneks iseenesest ei juhtunud meil küll midagi. Leidsin vastused, enda jaoks.

Minu 4-10x öösiti ärkavast beebist on 6,5-kuusena saanud “hea magaja”. Pärast vaimseid pingutusi oleme lõpuks jõudnud kohta, millest olin unistanud. 

  • Laps, kes jääb ise kell 19.15-19.45 HEA MEELEGA magama. Oma toas. Oma voodis. Ei mingit tundide kaupa nuttu ja voodisse mineku pärast võitlemist.
  • Teeme oma unerituaalid: palju naeru ja kallistamisi 1h enne magama minekut, (issiga vann küünlavalgel), pepukreem, uus mähku, uneriided, (raamat-kui jaksab) ja siis imetamine (samal ajal teen vaikselt rääkides talle päeva muljetest kokkuvõtte, et täiesti magama ei jääks). Mõnikord jääb tissi otsas poolunne, teinekord mitte. Igal juhul tõstan ta oma voodisse, panen küljele, Lõvi kaisutekikese kaissu, (kui on poolärkvel siis pistab endale sõrmed suhu), tekid peale, Myhummy mängima, teen  talle pea peale musid öeldes kui väga ma teda armastan ja soovin toast väljudes head ööd.
  • Ärkab hommikul kell 7-8 vahel (mitte kell 5!) naeratus näol. See teeb öise une pikkuseks 11-12h.
  • Sööb öösel 2 korda, ca kell 1/2 ja kell 5/6, mis annab mulle 4-5h järjestikust unetundi!! See on rohkem, kui lootsin. Naudin neid öiseid imetamisi tunduvalt rohkem kui ajal, kui pidin ärkama 6x öö jooksul. Esimesel öösöömisel vahetan ka mähkme.
  • Mina ja mu beebi oleme välja puhanud! Puhanuna saan oma beebit nautida ja temaga päeval täisväärtuslikult tegeleda! Olen ka ise inimesena olemas.

See on see normaalsus, mida mina pean normaalseks. Aga teekond sinnani oli üle kivide ja kändude.

 

MEIE EBANORMAALNE ALGUS

Teadsin juba rasedana, et beebide uni on keeruline teema, aga ma ei osanud eales arvata, et meil see nii keeruliseks osutub. Kõik sai alguse sellest, et meie Väikemees magas öösiti kehvasti ja see ei näidanud iseenesest muutumise märke.

Asukoha probleemid. Beebi magas meil voodiga ühendatud võrevoodis nii nagu WHO soovitab imiku äkksurma riski vähendamiseks esimesel 6.elukuul. Loomulik on aga see, et tegelikult soovib beebi magada ema kaisus. Kuna öösel 10x ärkava beebi lohutamine pole inimlikult reaalne, võtavad paljud emad beebi endale lõpuks öösel kaissu. Kiindumusvanemluse arvates peab ema uneta vastu pidama nii kaua kuni lapsel tekib sisemine soov eraldi magama hakata.

Kõik oleks ilus, kui magaksin turvalisi koosmagamise soovitusi silmas pidades beebi kaisus. Võib-olla siis ma ei kurdakski mingisuguseid beebi uneprobleeme. Kui siis sundasendis magamisest kange selg ja beebi kasvades laiutamisest tingitud mured välja arvata. Beebi saaks öösel rinda, millal aga tahab, ja nii see elu aga kulgeks kuni ta on valmis ise oma voodisse magama minema, kas siis ühe-, kahe- või seitsmeaastaselt. Kahjuks ei õnnestunud meil see kaisuuni. 

  1. Esiteks häiris mind alguses vastsündinud beebi valjult nohisemine. Nüüd ütlevad kõik, et see ju nii nunnu! Nunnu kõrvalt vaadata, aga võimatu sellises müras magada! Ka white noise heli on päris vali!
  2. Teiseks jäid mul sundasendis magades kõik kohad kangeks.
  3. Kolmandaks magan ma öösiti nii veidras looteasendis, et kaisuund harrastades sain beebilt jalgadega kogu hommikupooliku põmm-ja põmm hoope sinna bikiinipiirkonda või paremal juhul maksa.
  4. Neljandaks sõi ta kaisus olles topelt tihedalt. Põhimõtteliselt oligi ta terve aeg ainult tissi otsas. Piimalett ju otse näo ees, ent sageli jäi see söömine sedasi poole peale ja tihtipeale ärkasime me üles meeletus piimauputuses – kõik mu küljealused voodilinad märjad. Piimaloigus ma ka magada ei saa. Vot sulle printsessi.
  5. Viiendaks pidin beebit kaitsma voodis laiutava Steni eest, kes ükskord peaaegu beebi käe keset ööd ära muljus. Erinevalt minust temal beebi-mitte-ära-muljumise instinkti ei ole.
  6. Kuuendaks ikkagi see väike asjaolu, et pehmete linade või teki all hapnikuvaeguses olles võib teatud kehvade olude kokkulangemisel imiku äkksurma õnnetus juhtuda. Väike, aga kõnekas risk.
  7. Seitsmendaks tuleb koos lapsega kaisuund tehes minna lapsega samal ajal magama ja see välistab mehega kahekesi olemise aja, mis on minu jaoks väga tähtis. Laps enne meie magamaminekut kaisus magama panna ja siis ära hiilida ja uuesti hiljem jälle voodisse hiilida, tundub mulle tsirkusena.
  8. Kaheksandaks, mida aeg edasi, seda rohkem ta laiutab. Kuigi meil on väga suur voodi, siis kahe laiutajaga öösel maid jagades olen mina alati lõpuks 15cm laiusel alal voodi serval.
  9. Üheksandaks hakkas ta mul kaisus olles alati meeletult higistama olenemata kas ta oli ainult mähku väel või tuduriietes, peaalune lina oli sageli läbimärg.

Ühesõnaga, kuna meil see kaisuasi igapäevaselt väga ei õnnestunud, siis tõstsin öösel pärast iga imetamist beebit tema voodisse. Kui aga kellegil kaisuuni õnnestub, siis ei olegi ju mingit probleemi. Peaasi, et kõik kodused oleksid olukorraga rahul.

Tervisemured. Hea, et taipasin kõigepealt välistada ja kontrolli alla saada sagedase ärkamise füüsilised põhjused! Beebi sagedane öine ärkamine oli meil tingitud mitmest asjaolust. Esiteks beebi piimavalgu talumatusest (ehk siis toit, mida mina sõin) tingitud vaevused – gaasid ja varjatud refluks. Ka loomaliha, kala ja õun tekitasid rahutut und (tekitavad siiani)! Teiseks minu tegutsemine ehk siis nende vaevuste leevendamine imetamisega. Nii lihtne on ju iga öise vääksu ajal tiss suhu panna, mitte öösel kell 2, 3, 5, 6 ja 7 analüüsida, et kas nüüd on söögiaeg või mitte, või piisaks lihtsalt pepule patsutamisest.

Beebi uni. Kiindumusvanemluse seisukohast pole lapse järjestikune uni tähtis. Või vähemalt ei oma see nii suurt kaalu, et midagi lapse hakliku une suhtes ette võtta. Tähtis on päeva jooksul tehtavad unetunnid, et need mahuksid normi piiridesse. Ema elagu see aeg üle. Ja sellega ei saanud mina nõustuda. Kui see kellegile sobib, siis palun väga. Ei hakka mina kedagi selle pärast hukka mõistma, nagu juba ütlesin, siis igaüks peab toimetama nii nagu neile sobib. Kuigi beebi ei ole väike täiskasvanud inimene, siis une paranedes nägin silmnähtavalt, kuidas beebi jaksas päeval kauem üleval olla ja oli tunduvalt rõõmsam. Mul on raske uskuda, et hakitud uni mõjub kellegile hästi. Aga seda väidet kontrollida objektiivselt on keeruline. Ongi uskumise küsimus.

Uni on väikelapse esimesel kolmel eluaastal määrava tähtsusega aju arenguks. Ja mis saaks olla edaspidises elus tähtsam, kui lapse aju areng?! Lisaks on minu jaoks tähtis, et laps magaks eakohaselt ehk siis 6-kuune võiks öösel magada 11h ja see jutt, kuidas mõni laps ei vajagi und.. vabandust, ma ei usu seda. 

Fun fact: esimesel 3-eluaastal aju enim areneb, nn vundamendi loomine kogu eluks, luuakse nii palju uusi närviühendusi nagu ei kunagi hiljem elus. Kuna nii palju uueneb, siis seetõttu lapsed mäletavad ülivähe sellest ajast, kui nad olid alla kolmesed. Mis ei tähenda, et sellises vanuses pole mõtet lapsele mälestusi luua! Mida rohkem erinevaid kogemusi, inimesi, heilisid jne, seda rohkem närviühendusi luuakse ja nn targem inimene kasvab.

Ärkamine on normaalne? Ja jutt, et ka täiskasvanud ei maga kogu ööd, vaid ärkavad x põhjustel üles, küll WC häda, janu või kõht tühi. Minu teada nimetatakse seda unehäireks ja see ei ole normaalne. Normaalne on see, et täiskasvanu öösel magab, järjest. Isegi kui kõht läheb tühjaks, siis ei ole normaalne keset und sööma minna. Okei, üks öö, aga mitte pikaajalise harjumusena. Ja seda on normaalne õpetada ka lapsele. Öösel magatakse mitte ei sööda.

PÄEVAKAVA

Nagu juba varem kirjutasin, siis meie unesaaga alguses proovisin katse eksituse meetodil juurutada meie ellu Babywise meetodist inspireerituna feed-play-sleep päevakava (kirjutasin meie esimestest eksimustest siin). Siia juurde kuulub ka järjepidev ärkamisaeg ning beebi unisuse märkide jälgimine. Need on uuringute järgi kuni 6-elukuustele beebidele soovituslikud unehäirete korrigeerimise käitumuslikud võtted (Yetish et al 2015). Üldpildis kuulub päevakava jälgimine leebe unekooli meetodite alla.

Jälgides beebi väsimusmärke on võimalik lükata ta täpselt õigel hetkel uneportaalsist sisse ja täpselt paraja väsimusastmega tuleb uni palju kergemini kui juba üleväsinuna.  Ärkveloleku pikkuse jälgimine ja vastavalt sellele oma beebile päevakava loomine ongi see, miks mulle Babywise meetod meeldib – tuleb lähtuda oma lapsest! Ainuke probleem on see, et ma pole eriti loominguline inimene ja seetõttu sain VÄGA PALJU inspiratsiooni päevakava koostamisel ühe Ameerika unenõustaja blogist, mis asub siin. Seal vanuse kaupa välja toodud umbkaudsed ärkveloleku ajad ja sobivad päevakavad. Kuna meil vahepeal toimus üleminek neljalt uinakult kolmele, siis oli see päevakava mõttes üks igati segane periood – Väikemees ei jaksanud pikalt üleval olla, aga samas und ka ööpäeva nii palju ei jätkunud! Jaotasin ööpäeva jooksul olevad unetunnid nii ära, et ta ärkvelolekuaeg ei oleks liiga pikk oma eale vastavalt. Meil kippus ta päeval liiga palju magama ja seetõttu ööks enam nii palju und ei jätkunud. Seetõttu siis äratasin teda päeval unedest üles. See on üldse üks kuldaväärt nõuannetega blogi, soovitan väga lugeda!! Näiteks unevajadused ööpäevas /max ärkveloleku ajad (selleks ajaks juba magab)

Under 2 months: 16-20 hours/  0-1kuud: 40 minutes, 1-2 kuud 40-60 minutes
3 months: 15.5-18 hours/ 60-80 minutes
4 months: 15.5 hours /1.75-2 hours
5 months: 15 hours/ 2 hours
6 months: 14.5 hours /2.5 hours
7/8 months: 14-14.5 hours /2.5-2.75 hours
9-11 months: 14 hours /2.75-4 hours
12-14 months: 13.5-13.75 hours /3-4hours

Päevakava jälgimine on meie elu muutnud igas mõttes paremaks. Esiteks muidugi üldse tänu sellele sain teada, et meie beebil on lehmapiima talumatus, kuna ebaõnnestunud katsed hoida toidukordade vahed pikemad kui 2h, viisid mind refluksi ja sealt edasi toidutalumatuse avastamiseni (postitus siin). Kui ma polnud kolm päeva piimatooteid enam söönud, siis imeväel suutis meie tissipuuk järsku hoida vabalt ka 3h toidukordade vahel pausi, kuigi varem oli tavaline 1h pikkused vahed ja ca 22x ööpäevas tissi otsa küsimine. Nüüdki, kui kogemata söön “keelatud” toiduaineid, siis Väikemees tahab tihedamini tissi. Teiseks tänu sellele tekkis minul omaaeg. Kuigi beebiga aeg ongi minu jaoks nagu omaaeg, sest ta on ikka imenunnu ja olen tavaline oma lapsest ülivaimustuses olev ema, siis teades, et beebil on kõht täis, sain minna ka paariks tunniks vajadusel kodust välja. Kolmandaks tänu sellele tekkis mehega kahekesi aeg. Muidu oligi 24h üks beebindus ning kahekesi hetki üldse ei olnud. Ma ei taha, et beebi vaataks telekat ehk siis filme me vaadata ei saanud, lauamängude mängimine oli keeruline, sest beebi ärkveloleku ajal tahaksin pühenduda eelkõige beebiga tegelemisele, aga samas kahekesi aeg on ka tähtis. Tänu päevakavale on meil iga õhtu, kui beebi kell 20.00 magama läheb, kohtinguõhtu. Suhte hoidmine on miski, mille väärtust ei saa ega tohi alahinnata. Perekond ei toimi, kui 95% tähelepanust läheb lapsele, elu peab olema tasakaalus. Neljandaks aitab see muuta beebi/lapse rõõmsamaks, sest väike rutiinsus ja etteaimatavus muudab segasena tunduva maailma etteaimatavamaks.

Selle 2015.a tehtud uuringu järgi on kindel unerutiin 0-5.aastaste seas seotud varasema magama minekuga, kiirema magama jäämise, vähenenud öiste ärkamiste ja pikema üldune hulgaga. Samuti esines vähem käitumisprobleeme päeval ja vanema arvates esinevaid uneprobleeme.

Viiendaks aitab see mul eristada beebi nuttusid. See on ülitähtis punkt! Sest ma ei tea, kas see on ainult minuga nii, aga alati kui laps (peamiselt just öösiti) nutab, siis on mu esimene mõte talle süüa anda, tissi anda. See mõte tuleb täiesti tühja koha pealt. Alles natuke hiljem hakkavad pähe tulema ratsionaalsed mõtted stiilis.. ta sõi 1h tagasi väga korralikult.. seega ei tohiks ju nutt tähendada tühja kõhtu.. pigem on mingisugune muu mure. Ja beebi nuttude eristamine on paras väljakutse. Lugesin uuringut, kus emadele tehti katse. Pidid eristama beebi nuttude põhjuseid: väsimus, valu ja kõht tühi ning tulemus oli see, et kuigi emad olid päris veendunud, et teavad, milles mure, siis tegelikkuses eksisid nad väga suurel määral. Mis ma tahan öelda on see, et lapse nutu väljaselgitamine pole lihtne. Päevakava jälgimine aitab välistada väsimus- ja näljanuttu ning see on juba väga suur võit!

NUTT JA IMETAMISSAGEDUS

Ma leian, et iga beebi mure korral ei ole paslik anda beebile tissi või lutti suhu suruda. See on sama nagu sõbrale muret kurtes hakkan nutma ja siis tema pistab mulle seepeale võileiva suhu.. Okei, võib ju väita, et tiss on ka lohutamise vahend ning suures hädas eks see olegi, aga kui nüüd ratsionaalselt mõelda, siis lohutamiseks on ka teisi võimalusi.. näiteks kallistamine, silitamine või sõnaline lohutamine.. Või äkki on beebil üldse igav ja ta nutab seepärast. Või on lihtsalt kõike tema jaoks olnud päeva jooksul liiga palju, inimeste taluvuspiirid on ju erinevad. Kui korra enda ümber ringi vaadata, siis kui aus olla, siis on meie ümber ikka paganama palju igasugu vidinaid ja põnevaid elemente (lambid, seinad, pildid, inimesed, erinev valguse langemine, helid jne). Või äkki on beebi väsinud ja ta tahab lihtsalt magada. Jälle tundub mulle veider seepeale beebile tiss suhu lükata. See ei ole ju õige lahendus. Kuigi jah, eks imemine kui protsess rahustab. Iga nutumure lahendus ei ole tiss/lutt. Kuigi lugedes Facebooki “Imetamise.Küsimused.Vastused” grupis kõlama jäävaid soovitusi, siis on küll tunne, et see on normaalne, et laps saab 24x ööpäevas tissi või luti suhu. Peaasi, et laps ei nutaks. Loomulikult VÕIB seda teha, ega keegi ju ei keela, aga soovisin minna üks samm edasi, proovida, jõuda tõeliste põhjusteni. Sest see kõik on ka beebi une puhul tähtis. Beebisid on võimalik väga oskuslikult tingida asju omavahel seostama, näiteks et uni=tiss, kui seda väga järjepidevalt teha.

Üheks igas mõttes silmiavavaks raamatuks oli minu jaoks ühe maailmakuulsa arengupsühholoogi Aletha J.Solteri raamat “The Aware Baby”. Ta väidab, et kui nutvale beebile pakkuda lohutuseks tissi, kuigi beebi just sõi hiljuti kõhu täis, siis see vaid lükkab nutmist edasi. Nutu vaigistamine tissiga võib muuta beebi krooniliselt pahuraks ja nõudlikuks, sageneda öised nutuga ärkamised, sest beebile ei anta võimalust kogunenud stressi nutuga välja elada, mistõttu võib beebi õppida nuttu vaigistama imetamisega ja/või imemisega (nt lutti suhu pannes). Iga kord kui tuju on kehv, siis võib ta soovida justkui imeda. Pole mingit tõestust, et beebidel oleks niivõrd suur imemisvajadus nagu neil väidetakse olevat, eelkõige vajadus imeda mitte söögist tingitud põhjustel.

Kui beebi kõik vajadused on täidetud ja puudub meditsiiniline põhjus, siis üheks nutmise põhjuseks võib olla stressi maandamine. Seda ei tohiks lapsele keelata. Rohkem juttu sellest on sama autori raamatus “Tears and Tantrums”, aga ka sealt samast “The Aware Baby” raamatust. Internetist leiab infot näiteks siin: theawareparenting.com.

ec51337ca03fdcb17ace0b6119deac30--baby-wearing-motherhoodHuvitav on see, et eri kultuurides imetatakse erineva sagedusega. Näiteks Aafrika kõrbes elav traditsioonilise elustiiliga Kung Sani emad imetavad oma beebisid väga sageli, isegi mitmed korrad tunnis ning see on ka loogiline, sest see aitab vältida beebil vedelikupuuduse teket ning surma kõhulahtisusest tingituna, mis on seal beebide seas väga levinud. Lisaks aitab pidev beebide nutuga vaigistamine vältida beebidel ülekuumenemist, mis nutuga paratamatult mingil määral kaasneb. Erinevalt Lääneriikidest nutavad sealsed beebid palju vähem, AGA seda uuringute järgi kuni hetkeni, kui on vaja tissist võõrutada. Siis nutavad lapsed nädalaid või isegi kuid ning see on väga traumaatiline, mõnikord emad isegi löövad oma lapsi. Ehk siis kuigi traditsioonilistes kultuurides on lapsekandmine väga moes ning beebi saab rinda igal võimalusel, siis sellest võõrandumine käib meie mõistes neil väga mittehoolivalt või isegi julmalt.

Külmemates kliimades tuleb aga kasuks pigem pikemate vahede hoidmine, et beebi tühjendaks rinna korralikult ning saaks kätte järelpiima, mis sisaldab rohkem rasva. Kuna toitma ei pea nii tihedalt, siis ei panda beebisid enda külge vaid näiteks hälli. Harvema toitmise eeliseks on vajadus harvem mähkmeid vahetada, mis on mitmekihilise riietuse puhul mõistlik. Pidev beebi paljaks koorimine võiks muidu beebit külmetada nagu ka beebi märgades riietes hoidmine.

Meie ühiskonnas kasvavad beebid hästi mõlemat tüüpi toitmistihedusega. Harvema ja pikema imetamistiheduse eeliseks on asjaolu, et siis beebid magavad öösel tõenäolisemalt järjestikku kauem ning väiksema tõenäosusega imetab ema beebit mitte toidust tingitud nutule reageerides. Jah, esimesed kaks nädalat piimatekke stimuleerimiseks tuleks tõesti imetada nii tihti kui võimalik, ent edasi juba 2,5h tagant (ööpäevas 7-10 korda) ühe söötmiskorra algusest järgmise söötmiskorrani arvestades ja ikka mõlemast rinnast ühel söögikorral. 

Minu jaoks oli tabamishetk, et annan beebi iga liigutuse peale tissi, siis kui ortodondi juurest koju tormasin, sest olin kindel, et mu beebi on nälga suremas ja kindlasti juba lohutumatult nutab mehe süles. Oli ta ju juba 3h ilma toiduta olnud! Öösel pidas ta max 1-2h ilma toiduta vastu. Selgus, et ta polnud üldse söömisest väga huvitatud, aga no minu soovil siiski natuke sõi. See pani mind mõtlema, et oot.. kui ta suudab päeval olla 3h rahumeeli ilma söögita, siis miks ei peaks ta seda suutma öösiti…Ma pigem annaks talle süüa tihedamini päeval ja harvem öösel. Ja uuringuid lugedes selgus, et selline valik on võimalik!

Näiteks tehti lühiajaline uuring (Pinilla and Birch 1993), mille eesmärgiks oli näha, kas on võimalik õpetada täielikult rinnapiimal olevaid vastsündinuid magama kogu öö (beebi mõistes defineeritakse kogu öö magama 00.00-05.00) 8ndaks elunädalaks. 26 esmakordselt lapsevanemaks saanud perekonda jagati kahte rühma. Pooled pidid andma alates nädalasele beebile suure toidukorra vahemikus 22.00-00.00 ning vältima beebi toitmist öösel kohe pärast ärkamist. Selleks pidid nad järk-järgult pikendama öiste söömiste vahet alternatiivseid hoolitsusvõtteid kasutades (uuesti teki sisse mähkimine, patsutamine, beebiga ringi jalutamine, mähkme vahetus). Kui beebi neid võtteid kasutades ei rahunenud, alles siis toitma. Lisaks tegema kõik, et eristada öö keskkonda päevast (nt öösel minimaalselt, vaikselt ja igavalt suhtlema; vältima õhtul rinna otsas/kussutades/kiigutades magama panekut). Veel oli emade ülesanne kõigepealt teha paus, kui kuulevad beebi nuttu, et olla 100% veendunud, et beebi ei vigise niisama läbi une, vaid on tõesti ärkvel. 3ndaks nädalaks kahe grupi vahel erinevusi ei olnud. 4ndaks nädalaks magas kogu öö (st 5h järjest) 5 testgrupi beebit ning vaid 1 kontrollgrupi beebi. 8ndaks elunädalaks magasid KÕIK 13 pere beebit kogu öö  ja need, kes selliseid juhiseid ei saanud ehk siis kontrollgrupi 13-st perest vaid 3 beebit magasid kogu öö. Öösel mitte söövad beebid tegid öise söömise tasa hommikuse söömisega. 24h perioodil kahe grupi vahel rinnapiima tarbimise koguhulgas erinevusi ei olnud. Jah, see oli väike ja lühiaegne uuring, aga tasub proovimist!

Siin on uuring, kus 5 kuuselt 23% beebidest ei maganud 6h järjest ning peamiseks faktoriks oli beebi toitmine pärast iga öist ärkamist.

 

4NDA KUU UNEREGRESSIOON

Ajas tagasi minnes. Just siis kui tundus, et meie eelnev elukorraldus hakkab paika loksuma, siis tabas meie Väikemeest 4nda kuu uneregressioon (vastab Wonder Weeksi 4ndale arenguhüppele). See jõudis 2 nädalat varem kohale ehk siis 3,5 elukuuselt (mõnel jõuab ka alles 5ndal kuul) ja kestis kokku 1 kuu. Olin lugenud, et see on üks ilmatuma jube aeg, kus isegi hästi magavad beebid enam ei maga. Õigemini küll muutus, mis JÄÄB. Ise see üle ei lähe. Kuna meil ta ärkas juba enne seda öösiti iga 1,5-2h tagant, siis arvasin, et enam hullemaks ju minna ei saa. Eksisin. Rängalt. 

Kes ei tea, siis 4-nda kuu uneregressioon viitab perioodile, kui beebi uni hakkab muutuma aina enam täiskasvanu sarnaseks. Selleks, et mitu tundi järjest magada, peab beebi “õppima” ühendama erinevaid unetsükleid (enamik täiskasvanud teevad seda öö jooksul märkamatult pöörates lihtsalt teise külje) ja kui ta seda selleks vanuseks selgeks pole saanud, siis ärkabki ta nii öösel kui päeval iga 45 minuti tagant nuttes üles ja nutab kuni ta jälle magama aidatakse meetodil nagu ta magamajäämise hetkel oli.

Iga 45 minuti tagant öösiti ärgata on ikka tase. Pole ime, et emad beebieast nii vähe mäletavad (oii.. minu beebi küll NII väike pole kunagi olnud), sest selleks, et täiskasvanu aju suudaks mällu salvestada on vajalikud vähemalt 1,5h pikkused järjestikused unetsüklid. Okei kuu aega, aga kuude viisi sedasi kannatada. Võimatu! Kas see ongi emaarmastus?

Lutt on tore seniks kuni see probleeme ei tekita ja meil olid hakanud ilmnema probleemid (loe: ärkamised nutuga). Sest luti eesmärgiks on ju nutt ära võtta, vaigistada. Näiliselt probleem lahendada. Oleksin ma seda lutijama varem teadnud, siis oleksin beebi gaasivalude korral 1) ise teistmoodi toitunud, 2) beebi stressi maandanud (beebi massaaž annab imelisi tulemusi – mitmed uuringud selle kohta!), 3) lasknud beebil pinged välja nutta.

Viga nr 1. Olin andnud iga öise ärkamise peale tissi või lutti ja sedasi muutnud ta tissi-lutisõltlaseks. Ma polnud last kuulanud!!

Tahtsin ju, et laps ei nutaks ja ta ei nutnudki, sest nii kui ta alles mõtles, et võiks hakata nutma, siis olin ma juba “probleemi lahendamas”. Toidukordade vahede pikendamiseks ainult une ajal olin hakanud andma lutti. Nüüd aga olin seetõttu täielikus jamas, sest sellele jubedal regressiooni perioodil oli tissisõltlasest saanud lutisõltlane. Meie lutisõltlane lükkas unne jäädes luti suust välja, läks paar minutit ja siis pidin uuesti aitama luti suhu panna, et ta edasi magaks, sest kui olin luti suhu panekul aeglane, siis ta tõesti ärkas üles. Seega lisaks iga 45 minuti tagant ärkamistele oli meil ka lutist tingitud ärkamised ehk siis MILJON nutuga ärkamist öö jooksul. Iga hommik oli rongi alla jäänud tunne. Mul oli endast kahju ja ka lapsest kahju. Sedasi ei saa ju keegi välja puhata! Usun, et selline hakitud uni pole ka lapsele endale meeldiv ega tekita head tunnet.

Viga nr 2. Pettumus unenõustajas ja sisetunde mitte usaldamine

Olin juba enne seda 4nda kuu uneregressiooni väsinud. Magas ju beebi meil parematel öödel ühe korra 3h, edasi 1,5-2h kaupa; halvematel päevadel ärkas iga 20 minuti-1,5h järel. Olin juba ise selleks ajaks päris palju lugenud ja tundsin, et tean selle valdkonna kohta päris palju, aga no ju peaks ikkagi kellegi targema poole pöörduma. Kellegi, kellel on kogemusi ja kes TEAB neid asju. Keegi, kes oskab kõrvalt meie situatsiooni objektiivselt hinnata, sest ma tundsin, et ma olen üks väsinud kapsauss. Väsinud pea on ikka väsinud pea. Mõtlesin, kas pöörduda Eesti või välismaise unenõustaja poole, nt mõne Austraalia või Ameerika, lõpuks valisin Eesti unenõustaja.

Unenõustaja käis meil kodus ja soovitas 1) eraldada söömine ja uni ehk siis mitte ööunne imetada (ehk siis anda lutt suhu ja nohistab end ise magama, kui ei õnnestu, siis ikkagi tissi anda), 2) anda võimalusi beebile ise uinuda, näiteks ööunne minnes ja hommikul esimese unega (ehk siis jälle lutiga) ja 3) öösel hoida toidukordade vahel pause (aga kui pikki pause ja kui tihti on normaalne anda, selleks soovitas küsida nõu perearstilt?!). Lootsin saada kindla kava, kindlad nipid, aga sain ebamäärased eesmärgid, mis kõik olid seotud lutiga. Mul oli suur soov lutist loobuda, tundsin, et mina ja laps oleme selleks valmis, ent seda ta ei soovitanud, sest muidu peaks beebi rahustamiseks andma a) rinda, b) alustama unekooliga, aga seda ta nii väikesele (3,5 kuusele) ei soovitanud. Ühesõnaga lutt, lutt ja lutt. Usaldasin unenõustajat, kuigi olin kurb, et lutist me ei loobugi.

Vahemärkusena ütlen, et perearst ei ole unenõustaja. Võin kihla vedada, et 95% perearstidest ei tea beebide une kohta suurt midagi. Pole mõtet sealt vastuseid otsida. Pärast on arst veel kehvas olukorras ja peab käigu pealt mingid numbrid oma autoriteedi hoidmiseks välja mõtlema. Pediaater (lastearst) veel peaks teadma. Ameerikas kõik käivad oma beebidega pediaatri vastuvõtul, kes siis annab soovitusi ja jälgib ka beebide “unearengut”. Prantsusmaal on tähelepanu pigem emal, et kuidas tal enesetunne, kuidas sekselu ja kehavorm on juba saavutatud. Beebide uni on iseenesest mõistetav, sest seal enamik beebisid magavad 3ndaks elukuuks juba kogu öö toitmiskordadeta.

Pärast unenõustaja külastust läks uneregressioon minu jaoks iga ööga aina tuntavamaks. Paar ööd täistuuridel uneregressiooni oli möödunud, kui olin väsimusest ja vihast luti vastu nutma puhkemas (väsimus muudab mind veidralt emotsionaalseks). Sain teada enda meelehärmina, et 1) lutti saavatel lastel on üle 6-kuustena rohkem kõrvapõletikke kui lutti mittevõtvatel ning kui on valida, kas kõrvapõletik või natuke beebi nuttu taluda, siis valiksin emana pigem viimase; 2) beebid hakkavad endale ISE lutti suhu panema ca 7-8 kuuselt ning siis võib hakata periood, kus ta hakkab seda lõbu pärast voodist välja viskama saamata aru, et tegelikult on tal seda uinumiseks tarvis. Ühesõnaga ca 4 kuud VEEL! APPI!

Helistasin unenõustajale ja kurtsin ärkamiste ja lutimuret. Sain vastuseks, et me pidagu vastu, sest see aeg möödub. PIDAGU VASTU?!! SEE AEG MÖÖDUB!?! Säilitasin rahu, aga läksin seest täiesti maruvihaseks. Just sellepärast ma ju unenõustaja poole pöördusingi, et mul pole mingit kavatsust PIDADA VASTU kuni lapse 5-aastaseks saamiseni, et äkki siis enamik lapsi hakkavad kogu öö magama!? Sest uuringute järgi tõesti 5-aastat on see maagiline number, kui enamik magavad kogu öö, vanemaid äratamata. Aga mõnele jäävad kogu eluks unehäired. Ilus! Mõistsin sellel hetkel, et sellest unenõustajast pole meil mingisugust abi. Ütlen siinjuures, et see, et meil polnud unenõustajast abi, ei tähenda, et ta ei võiks kedagi tesit suurel määral aidata.

Olin NIII frustreeritud. Olin NIII väsinud! Olin NII vihane. Kuidas ma ei suutnud sellist jama ennetada?! Kuidas ma ei olnud leidnud viisi, kuidas beebi ilma lutita magama õpetada? Mees veel kogu aeg kõrval “toetavalt” rääkis, kuidas varsti tuleb teha beebile seda PÄRIS unekooli. Sellist, kus beebi tuleb jätta üksi oma tuppa nutma. Et neil suguvõsas kõik halvad magajad olnud ja sedasi see käibki. See jutt ajas mind VEEL ROHKEM vihaseks.

Vahemärkusena sain hiljem teada, et tõesti geneetikal on oma tähtis roll unehäirete tekkes ehk siis tõesti mõni beebi õpib ise magama jäämise kergemini ja kiiremini ära. Uuringute järgi on geneetika eriti mõjus just ööunede puhul. Päevaunede puhul mõjutab pigem keskkond. Ehk siis kui teha kõik kehva unega beebile ideaalsed unetingimused (vaikne, pime, ideaalse temperatuuriga unekeskkond), pluss kindel päevakava, siis päeval peaks ta ilusti oma uned tehtud saama. Aga ööunega pole nii lihtne. Kui on tõesti sattunud selline beebi, kes öösiti oma kohalolust sagedasti märku annab, mis iseenesest on igati füsioloogiline ja hea näitaja (imiku äkksurmade puhul on murekohaks pigem need lapsed, kes üles ei ärka – seetõttu ei soovitata ka kõhuli magada, sest nii võib tulla liiiiga magus uni), siis tulebki vanemana rohkem vaeva näha, kui enda uni on vähegi kallis.

Vaatasin oma imenunnut beebit ja juba mõte tema nutmisest ajas mind meeleheitele. Ma ei taha, et mu beebi nutaks, veel vähem ÜKSINDA. Seetõttu ju olingi võtnud luti kasutusele, et ta ei nutaks, kui tahab imeda. Ja imemine ju lõdvestab ja see on gaaside ajal beebile nii hea. Aga nagu selgus, siis see on vigane mõtlemine. Tissi ja lutiga lohutamine POLE probleemi lahendamine. Ja kui kellegil õnnestub lutiga head suhted hoida, siis tal on vedanud. Minu elus on enamasti vaja näha ülipalju vaeva enne kui vedamine tuleks. 

MURDUMISPUNKT

Ühel ööl olin aga NII väsinud, et olles lutti suhu tagasi pannud juba kakskümmend korda, otsustasin, et nüüd on KÕIK. Täiesti kõik. Kuigi muutustega soovitatakse alustada õhtul, ööunne minnes, siis minu täielik piir saabus sellel öösel, kell kolm. Ei mingit lutti enam! Tuleb, mis tuleb!! Tuli nutt. Võtsin beebi sülle, panin üle õla ja patsutasin pepule, silitasin selge. Kostus pigem jorin kui nutt. Olin olnud valmis meeletuks nutmiseks, aga tuli ainult kerge jorin. Olin üllatunud. Hommik saabus õnneks kiiresti. Mõtlesin, mõtlesin. Jõudsin järeldusele, et pean võimalikult palju hetkel magama, et järgnevate ööde nutt vastu pidada. Seetõttu võtsin ta hommikul endale kaissu ja tissi otsa ning sain tänu sellele magada 2h järjestikust und. Nagu tavaliselt ärkasime piimaloigus. Tüüpiline “peohommik”. Et järgmiseks ööks valmis olla, otsustasin, et esialgu loobume lutist vaid öösel. Päeval vankris magades püsis lutt ilusti tänu tuukrimütsile suus ja siis sain beebi une ajal öise “sõjaplaani” läbi mõelda.

Vihast oli saanud tegutsemisind, soov muutusteks. Olin lootnud, et unenõustaja abil on võimalik uneprobleeme ja unekooli ennetada, ent olin olukorras, kus pidin ikkagi oma peaga need uneprobleemid ära lahendama. Peab ju olema MIDAGI, mingisugune nutuvaba moodus. Mul ju arstiharidus, cum laude, KUI raske see beebide une probleemi lahendamine siis olla saab?!

UNERELVASTUMINE füüsiliselt

Olin lugenud, et beebide ja laste tehnikad iseseisvaks uinumiseks on erinevad. Kes mudib kaisukat; kes lutsutab lemmik tekikese serva; kes imeb oma sõrmi või pöialt; kes pistab nina teki alla. Erinevad variandid, aga kaisutekk oli niiöelda heas uneabi nimekirjas. Tekike tal juba oli, ent otsustasin tellida beebile ka unekaisuka, mis saabus täpselt minu murdumise hommikul (tellisin Muhebeebi.com). Kuigi öeldakse, et unekaisukast on kasu alles ca 5-6 elukuust alates, siis mõtlesin, et las see tal olla juba varakult kaisus (sel hetkel oli meie Väikemees 4 kuune 1 nädal). Laps oli kaisukat nähes täiesti vaimustuses, silmad läksid särama nagu ei ühegi teise mänguasja peale. Eriti meeldivad talle selle kaisuka torujad “käed” – nendest on mugav läbi une kinni võtta. Aga kui aus olla, siis minu arvates hakkas ta seda “kasutama” tõesti alles ca 5,5 elukuuselt. Kusjuures alguses tegin seda ka natuke piimaseks ja hoidsin enda vastas, et sellel oleksid tuttavad lõhnad juures. 😀

DBBFEFD4-8AB9-4FA7-B8C5-9B63EDC24362

Kuna ta aina enam unes siples (ka läbi une tahtis oma varbaid uudistada), siis tekk libises kogu aeg ta pealt ära ja seetõttu ostsin mähkimiskotiÕhukesest mähkimislinast siples ta end alati vabaks ning paksemasse tekki mähkides hakkas tal alati palav (imiku äkksurma oht ülekuumenemisest tingituna!). Sain teada, et tegelikult on olemas eri paksusega mähkimiskotte ehk siis vastavalt sellele, mis temperatuur parasjagu toas on, vastavalt sellele mähkida. Sain teada, et kui beebi juba pöörab, siis ei tohi tal hällisurma riski tõttu käsi kinni mähkida. Seetõttu ostsin magamiskoti, kust käed ulatuvad välja. Vähemalt on siis jalad öösel soojas ja öö jooksul ei pea mitmed korrad tekki sättima. See väga talle alguses ei meeldinud, aga hiljem olen hakanud uuesti kasutama.

Tühjendasime tasapidi ta võrevoodit eemaldades rätiku ümber mähitud minu lõhnase padjapüüri, mis oli varem olnud magades ta näo juures. Samuti keerasime tatramadratsi poole asemele kookose poole, mis on natuke pehmem, sest ta hakkas ennast vaikselt kõhuli pöörama ja läbi une niiöelda sukeldus näoga lutti või tissi otsima. 

Myhummy kaisukaid olime kasutanud alates 2.elukuust. Iga kord, kui läks magama, siis panin selle mängima ja nüüdseks seostas ta juba päris ilusti seda uneajaga. Ega see imevidin ei ole, aga rahustab küll ja on meid ikka väga palju aidanud! Nii kui see läheb mängima, siis ta teab, et nüüd on uneaeg. Pluss summutab see õhtul meie toimetusi elutoas, kui tema juba magab. Näiteks rahustab see ka siis, kui sõidame autoga kuskile ja ta peab olema oma turvatoolis. Või näiteks lennukis olles või kuskil võõras kohas uinudes. Peamiselt on see ikkagi rahustava ja heli summutava efektiga, päris ise see last magama ei pane (vähemalt meil mitte).

Järgneva kuu jooksul katsetasin KÕIKVÕIMALIKE keskkondlike unetegureid, mis võivad ühe beebi und häirida. See oleks ju eriti tobe, kui lasen lapsel unekooli raames nutta, kuigi tegelikult teda häirib näiteks see, et toas on liiga palav või külm.

  • proovisime erinevad toatemperatuure ja sellele vastavalt erinevaid tekikihte ja unekostüüme. Lõpuks jäime sinna 23 kraadi juurde, seljas tudukostüüm (pikad varukad ja jalad kinni ühes tükis, see ei pigista kõhu ümbert) ja peal kerge tekike ning jalgadel raskusena raskem tekk – ma ei tea, miks talle meeldib, kui jalgadel on raskus peal (turvatunne?).
  • erinevaid uneasendeid – käed kinni, üks käsi lahti, mõlemad lahti. Jäime sinna mõlemad käed lahti juurde, sest kui laps juba keerab, siis muidu võivad tekkida ohtlikud olukorrad.
  • erinevaid pimeduse astmeid. Sain teada, et beebi toas peab olema öösel nii pime, et sirutades käe enda ette, ei tohiks käsi paista ehk siis selline kottpime.
  • erinevad mähkmed, vahetada või mitte vahetada pissist mähet. Vahetan siiani 1-2x öösel mähet, sest see on lihtsalt nii täis. Muidu juhtub see, et hommikul ärkab ta pahandades märja küljealusega. Kui öösiti vähem toita, siis peaks see probleem iseenesest lahenema.

UNERELVASTUMINE vaimselt

Olin lugenud läbi selleks ajaks raamatud “Päästke meie lapse uni”, “Nututa uni”, “Meie lapse uni”, “Kuidas aidata beebi tuttu” ja vaadanud videot “Happiest Baby on the Block”. Ma lihtsalt ei tahtnud, et laps nutaks. Kas tõesti ükski nututa meetod ei toimi?! Otsustasin veel lugeda, kuskil peab ju vastus peituma?! Sukeldusin teaduskirjandusse, lugesin uuringuid ja tellisin endale hunniku uneraamatuid, mis käsitlesid küll beebide une kohta tehtud uneuuringuid kui ka beebide aju hindavaid. Kas tõesti pole beebi võimeline ise uinuma? Kas tõesti peab ootama lootusetult unekooliga kuni beebi on 6- kuune? Kas tõesti ilma nututa ei saa? Kas nutmine kahjustab mu beebi aju? Kas nutta lastes kasvab temast asotsiaalne inimene, kes vihkab mind? Ilusad mõtted. Lugesin raamatuid:

907EF1D9-F0E3-446E-9F4C-DFF54EB54B65

 

Võtsin kõigepealt eesmärgiks leida teaduskirjandusest vastuseid, miks osadel vanematel lapsed magavad? Mida nad teistmoodi teevad?

Esiteks geenid. Tore. Aga sain teada, et vähemalt (osaliselt) olen ka ise süüdi. Ca 20-30%-l beebidest kujunevad esimeste elukuudega unehäired – sinna alla kuulub ka öösel tihedalt ärkamine. Ja asi ei ole näljas, kuigi pean seda endale siiani KOGU AEG meelde tuletama. Tuletades meelde eespool mainitud uuringut, kus juba 1 kuused beebid suutsid 5h ilma toiduta olla ja olid ikka rõõmsad ja terved, siis millest me üldse räägime 4- või 6-elukuuste puhul?

Sain teada, et kõik algab vanema suhtumisest beebi nuttu. Näiteks küsitleti Iisraeli uuringus 80 naist nii rasedana ja kui beebid olid 1-, 6- ja 12-elukuused. Selgus, et need emad, kes interpreteerisid ärkavat beebit kui stressis beebit, kes vajab alati uinumisel hoolitseja abi, siis need emad võtsid oma beebi magama panekul aktiivsema rolli ja nende beebid ärkasid öösiti tihedamini üles. Teised emad uskusid, et beebid ei vaja alati vanema abi uinumisel. Nad lasid tõenäolisemalt beebil ise unne jääda ja nende beebid ärkasid öösel harvem.

Fakt, et beebid ei oska magama jääda osutus valeks selles uuringus. Leiti, et ligi 70% beebidest õppis esimese kolme elukuu jooksul ISESEISVALT unetsüklite vahetumisel uuesti uinuma. Kuna tegu oli uuringuga, kus beebisid öösiti filmiti, siis kuigi neid peeti oma vanemate arvates kogu öö magajateks, mis on beebidel 5h järjest, siis tegelikult vanemad lihtsalt ei teadnud, et beebid tegelikult öösel ärkavad ja siis ise uinutavad end uuesti magama ilma, et sellega kaasneks mingisugune stress. Need beebid kasutasid uuesti uinumisel oma käte või pöidla imemise abi (5 elunädal 18% vs 3 elukuu 62% beebidest). Leiti, et liiga kiire vanemlik sekkumine beebi öisel ärkamisel võib mõjutada beebi iseeneslikku uuesti unne vajumist. Ehk siis on vajalik pakkuda beebile võimalusi ise uinuma õppimiseks enne kui tal kujunevad tugevad uneassotsiatsioonid. 

Võib olla mõni beebi imes oma sõrmi juba kõhus ja kõhust väljas suutis end ise magama imeda? Ja äratades ema vähem saigi supermagaja tiitli?

Kõige tähtsam on aga AEG, mis kulub beebi nutule reageerimiseni. See sõltub vanema käitumisest ehk siis teine uuring, mis tehti 80 beebiga leidis samuti, et neil vanematel, kes 3- elukuusele beebile keset ööd ärkamisele järgnenud nutule reageerisid aeglasemalt andes paar minutit beebil ise uinumist harjutada, siis neil beebidel oli tõenäolisemalt 12-kuuselt oskus end ise uuesti unne viia. Kolmandas uuringus leiti, et 4 kuuseks saanud imikutest 60-70% magasid enamiku nädala päevadel järjest 5h ja rohkem. Need “õnnetud”, kellel beebi nii palju ei maganud ärgates järjepidevalt öösiti üles ja nuttes ehk kutsudes ema, esines beebi soovidest juhinduv vanema käitumine (ehk siis seesama beebi juhitud söömine), beebiga koos või lähedal magamine. Leiti, et ema reageerib beebi nutule lähedal olles kiiremini. 

Selline hilinenud vastamine beebi soovidele on üheks tõestatuks unehäire korrigeerimise ja ka ENNETAMISE viisiks. Prantslastel enamik lapsi magab kogu öö juba 3-kuuseks saades. Nende kasvatuses on igati tavaline kõigepealt oodata, kui beebi hakkab nutma. Isegi vastsündinu puhul emad kuulatavad, isegi kuni 5 minutit, et olla kindlad, et beebi on tõesti 100% ärkvel, mitte ei jorise läbi une.

Igati loogiline, et kui beebi magab mu kõrval, siis esimese vääksu peale, on nii lihtne tiss suhu lükata ja beebi rahuneb. Siin tuleb erinevus pudelitoidul ja rinnapiima saavatel emadel. Pudelitoidu valmistamine võtab aega ja ilmselgelt peab beebi ootama. Võib-olla jääb ta magama juba lihtsalt sülle võttes ja kergelt kussutades ning sööki polegi vaja.

Beebi uneuuringute maailmas üks uuritumaid fakte asjaolu, et kui beebi jääb ise magama, siis ärgates öö jooksul, teab ta, et ta oskab ise magama jääda ja seda ta ka teeb ilma et kutsuks oma ema uinumiseks appi. Ehk siis beebid, kes jäävad ise magama, suudavad tõenäolisemalt ennast unetsüklite vahetumisel uuesti unne suigutada. Ja nagu eespool olev uuring näitas, siis suudavad seda juba ka alla kolme kuused beebid vägagi edukalt, mistõttu väide nagu ise uinumine pole enne 6ndat elukuud võimalik, ei vasta tõele. Sellest, kuidas beebile juba esimesest elupäevast pehmeid võimalusi harjutamiseks anda leiab näiteks siit unenõustaja leheküljelt, sest mida varem alustada, seda lihtsam kogu see protsess on. 

Seega väide nagu esimesel kolmel kuul pole võimalik beebit ära rikkuda, ei vasta tõele. Esimese kolme elukuu jooksul õpibki beebi ise uinuma. Ei ole nii, et kolm kuud kussutad magama ja siis nelja kuuselt voilaa.. oskab järsku ise uinuda ja on üleöö supermagaja. Kriitiline periood on esimesed 4 elukuud. AGA kui olla selline hüperaktiivne vanem, kes ei lase oma beebil viite sekunditki nutta, siis jõuamegi siniste kottis silmaalustega 6ndasse elukuusse, kus oleme silmitsi erinevate unekoolidega. Siis on aeg hakata tõesti tegema PÄRIS korralikku unekooli.

Minu meelehärmiks selgus, et nututa meetodit ei ole olemas, kui oled esimesed kuud beebit ärkajaks “treeninud”. Aga nägin ka seda, et kõik unne jäämised olid nii kui nii väsimusnutuga/pahandamisnutuga ja/või tõelised tsirkused. Kui kokku liita kõik need nutuga ärkamised keset ööd, siis üks kiire unekool toodab tunduvalt vähem pisaraid. Mida karmim unekool, seda kiiremad tulemused. Leebelt tegutsedes tulevad tulemused 1-2.kuuga ja sinna hulka jääb tegelikult palju pisaraid ehk see tegelikult üks enese petmine ole. Aga pehmo emana ei suutnud ma karmi unekooli ette võtta. Mind lihtsalt korduvalt üllatab, kui ebaratsionaalne ma selles osas olen. Ajan selle sinna süüks, et väidetavalt iga kaotatud unetund ööpäevas alandab inimese IQ-d ühe punkti võrra.

Ühesõnaga, jäin jutuga sinnamaale, et ma unerelvastusin, vaimselt ja füüsiliselt. Olin valmis, et päris ilma nututa me ei saa, kui ma just ei taha iga nutu peale öösel rinda anda. Lausnutmist (lähed alles hommikul vaatama, kas laps veel elus) ega ka kontrollitud nutmist (teatud aja tagant kontrollimas käimine aega muudkui pikendades) ei olnud ma valmis tegema. Samas midagi pidin ma ju beebi lohutamiseks tegema! Väidetavalt kõik unekooli võtted toimivad, aga lihtsalt tuleb olla järjepidev. See väide tuleneb sellest, et beebidel alla 6-kuu on ülikehv mälu. Kui nad ema ei näe, siis nad ei mäleta, et ema on üldse olemas. Neil on kordamiste mälu. Kogu aeg teed ühtmoodi, siis jääb neile lõpuks meelde.

Öeldakse muidugi ka seda, et kõigi laste puhul kõik meetodid ei toimi. No me saime erinevaid katsetada. Otsustasin instinktiivselt, et nii kui beebi hakkab öösel nutma (lutti ma ju ei andnud ja süüa ei tahtnud ka iga 1h tagant anda), siis ma ikka kindlasti lähen ja lohutan teda. Täpselt aega ma ei võtnud, aga ootasin ca 1-2 minutit, et tal oleks võimalik natuke unne jäämist harjutada, sest kui ma sekundiga kohale torman nagu tavaliselt, siis tal polegi aega ise harjutada. Võtsin ta sülle, patsutasin pepule, ütlesin kui väga ma teda armastan, kõigutasin ette ja taha ning kui suur nutt möödas, siis panin voodisse tagasi. Sedasi vajadusel 5 -10 korda. Kaisukas ka kaissu ja white noise mängima. Hiljem sain teada, et tegu on pick-up put-down leebe unekooli meetodiga. Esimene nädal see toimis, aga edasi nuttis ta sülle võttes veel rohkem kui varem. Lohutas vaid tiss. Seejärel proovisime pepule patsutamist ehk siis niiöelda käpa meetodit. No see ajas ta täiesti vihale! Ja mingit võrevoodi kõrval istumist ja vaikselt eemaldumist ei saanud ju teha, sest nii kui nii oli toas kottpime ja temal nuttes silmad kinni!

KIINDUMUSTEOORIA – KAS BEEBI VÕIB NUTTA? VÕI KUI NUTAB, SIIS OLED HALB EMA?

Üldiselt jõudsin oma uneuuringutega ringiga uuesti nutuni. Et kas võib beebil lasta nutta või mitte, kas võib teha unekooli või mitte. Sest nagu uuringud näitavad, siis alla 3-elukuused beebid õpivad juba ise magama, miks ei võiks siis kiirkorras unetreeningut näiteks 4-kuusele teha? Nagu aru sain, siis kogu unekooli lähtetalaks on see, mida ütleb kiindumusteooria. See viitab sellele, et beebil ei tohi lasta üksinda nutta, sest siis ta ei usalda enam enda eest hoolitsejat. Kuna tegu on uneteemades nii tähtsa väitega, siis otsustasin asja uurida.

Kiindumussuhte teooria aluseks on kiindumussuhte loomine oma beebiga. Seda hinnatakse vastava katsega, siis kui beebi on ca 1,5-aastane, et kuidas reageerib, kui ema ruumist lahkub, beebi jääb võõraga ja kui ema uuesti hiljem tagasi tuppa tuleb. Igapäeva hoolitsemine nii öösel kui ka päeval loob beebiga suhte ning lapsevanema soov on, et see oleks turvaline kiindumussuhe, sest see näitab, et lapse emotsionaalsete vajaduste eest on hästi hoolitsetud ja seeläbi kasvab temast igati super inimene. Turvaline kiindumussuhe tähendab, et lapsevanem on lapse jaoks alati hoolitsemiseks olemas, kuulab teda ja tegutseb vastavalt ta vajadustele vastavalt. See annab beebile enesekindluse avastada ja õppida teades, et ta saab alati vajadusel vanemalt abi. Ilus jutt. Seda me emana tahame.

Mitmed uuringud on näidanud, et nii ise unne jäävad beebid kui ka aktiivselt magama kussutatud beebidel on turvaline kiindumussuhe. Pigem oli erinevus selles, kuidas emad beebide nutule reageerisid. Turvalise kiindumussuhte puhul emad reageerisid beebi öisele ärkamisele ja nutule võttes neid sülle ja lohutades. Nad tegid nii järjepidevalt ning olid tundlikud ehk siis olid võimelised leidma beebi nutu põhjuse. See oli olulisem kui reageerimise kiirus või sagedus. Ärkamiste arv polnud kiindumussuhtega seotud. Veel leiti, et pole seost beebi nutma hakkamisega öösel ärgates ja sellega, milline on beebiga kiindumussuhe. Ka vältiva kiindumussuhte korral beebi nutab, kui öösel ärkab. 

Leitud, et sageli just vältiva kiindumussuhte korral reageerib ema lapse nutule kõige kiiremini üritades tõenäoliselt beebi nuttu enim kontrollida ning beebi negatiivseid emotsioone minimaliseerida. 3 aastat hiljem olid need lapsed oma emotsioone vähem väljendavad ning vähem valmis oma emotsioone teistega jagama. Nad tundusid küll iseseisvad, aga tegelikult tundsid rohkem stressis olevat kui turvalise kiindumussuhtega lapsed, kui ema toast eemaldus. Aga on leitud ka seda, et nõudliku temperamendiga beebide puhul kujuneb vältiv kiindumussuhe tõenäolisemalt, sest nende emotsioonidele ongi vanemana raskem reageerida. 

Esiteks see näitab, et oluline on kvaliteet ehk siis beebi tõelise nutu põhjuse välja selgitamine. Samas võib see tähendada ka seda, et beebil võis kujuneda emaga vältiv kiindumussuhe, sest beebi temperament oli nii pagana keeruline, et võimatu oli emana leida, mis beebit küll lohutaks?!

Kiindumussuhte teooria kõrval viljeleb ka Martha ja William Searsi kiindumus vanemlus, mis on nende SUBJEKTIIVNE arusaam, milline võiks üks tavamõistusel põhinev niiöelda common-sense beebi eest hoolitsemine välja näha.  Kiindumusvanemlus ei ole tekkinud kiindumussuhte teooria alusel, ent kiindumusvanemluse põhimõtteid aetakse kiindumussuhte teooriaga segi ja kasutatakse vaheldumisi.

Kiindumusvanemluse eesmärgiks on propageerida meetodeid, mis suurendaksid ema ja beebi vahelise sideme teket mitte ainult ema täieliku ja kiire reageerimisega beebile vaid ka pideva füüsilise kontakti kaudu. Rõhutan, et tegu on nende kahe inimese arvamuse ja mitte tõestatud teooriaga.

Kiindumusvanemluse põhimõtteid järgides:

  • tuleb nutvale beebile reageerida nii ruttu kui võimalik, sest muidu beebi kiindumus emasse väheneb ehk siis kiindumussuhe on üks äärmiselt habras asi. Kiindumusvanemluse vastased kritiseerivad seda, sest see tekitab vanemale meeletu pinge, et laps ei tohi kunagi nutta. Last ei õpetata ootama.
  • on elu väga lapse keskne, sest kõik keerleb ümber lapse. Lapse nutule peab kiirelt reageerima, et tal poleks stressi. Kiindumusvanemluse pooldajad ütlevad, et stress on kurjast ja kahjustab beebi aju, ent ei mainita, et jutt on olukorrast, kus beebid on kasvanud lastekodus, kus neil lastakse päevas nutta ca 18h ja nii iga päev, mitte ei kasvatata õnnelikus pereidüllis. AGA antropoloogilised uuringud maailmas elavate kütt-korilaste kogukondade kohta näitavad, et seal emad ei pühenda kogu energiat lapsele, sest neil on ka muud kohustused. Nad kasvatavad oma lapsi sugulaste ja sõprade abil. Ligi 50% päevasest ajast on beebid teiste sugulastega nagu isa, õvede või vanaemaga. (Konner 2010; Hrdy 2009; Hrdy 1999). Lisaks kui kõik stressisituatsioonid lapseeas eemaldada, siis laps ei õpi stressiga toime tulema. Lisaks on ju elus tähtis tasakaal, ei ole ainult laps, on ka ema ja isa.
  • peab ema tegema asju nii nagu niiöelda vanasti tehti ja kui ta ei suuda või ei naudi seda, siis on midagi valesti. Näiteks rinnaga kindlasti toitma ja koos magama. Ehk siis 24h laps tissi otsas või küljes, lapsele ise kõik toidud valmistama “mahe toorainetest” jne. AGA vanasti said emad alati nutva imikuga kogukonnas teistelt abi, nt kas rahustamisel või mõnel muul viisil hoolitsemisel (Kruger and Konner 2010). Selline intensiivne vanemlus kurnab naist, röövib ta pikkadeks aastateks tööturult. Samuti vähendab uuringute järgi rahulolu vanemaks olemise rolliga. Prantsusmaal, kus sellist intensiivset vanemust ei harrastata on EU suurim sündimus.

Teadlased ei pea sellist käitumist kiindumussuhte aluseks, aga ometi mistahes artikleid lugedes räägitakse sellest nagu kiindumusvanemlus ja kõik selline käitumine tagab õnneliku lapse. Aga kas nutmine põhjustab ikkagi turvalise kiindumussuhte kadumise? Kiindumusteooria kohaselt kiindumus oma vanemasse (tesse) kujuneb esimese eluaasta jooksul. See ei ole nii habras, et paari ööga haihtuks.

Nagu juba öeldud, siis pigem peab vanem reageerima beebi signaalidele täpselt ja sobivalt, vastavalt lapse individuaalsetele omadustele, nt mõnele meeldivad kallistused ja sotsiaalne stimulatsioon, teisele ei meeldi. Siin vist tulebki mängu see, et kõigile kõik unekooli meetodid ei sobi..

KUIDAS ME VÄIKEMEHE MAGAMA ÕPETASIME?

Mina järeldasin kiindumusteooria kohta loetust seda, et laps võib nutta, aga lapse nutule tuleb vastata. Tähtis on leida põhjus, miks laps nutab- kõht tühi, ei oska ise edasi magada, märg mähe, müra vms. Vastamise kiirus ei ole nii tähtis.

Mulle tundus kõige sümpaatsem unekooli meetod raamatust “The Happy Sleeper”, mis põhineb sleep-wave põhimõttel ehk siis lapsevanem käib iga 5 minuti tagant lapsele kinnitamas, et ta on olemas ja et laps pole maha jäetud. Isegi, kui lapsel suur nutt läheb üle jorinaks, siis igal juhul 5 minuti tagant tuleb minna lapse juurde. Mulle meeldib, et selle meetodi puhul ei lasta beebil tunde nutta. Laps hakkab tajuma mustrit; mõistab, et ema tuleb tagasi ja see annab talle turvatunde, et uinuda. See oli parim leebe unekooli meetod, mille leidsin ning otsustasin seda proovida. Arvan endiselt, et see on üks paremaid, mille leidsin meie jaoks sellel hetkel. Netis leidub selle kohta palju infot.

Kõigepealt pidi alustama vähem füüsilistest lohutamise meetoditest nagu lihtsalt sõnaliselt kinnitamine (kindel lause, mida mantrana kordad, näiteks: “Tudu, tudu, emme siin samas, oled väga kallis ja tubli, maga edasi vms.”), kui see ei toimi, siis silitada selga, siis vajadusel võtta sülle ja alles viimane meede on toitmine. Isegi, kui on mingisugused tagasiminekud unega, siis tunnen, et see on meetod, mida oleksin vajadusel võimeline kordama, kasvõi kaks õhtut. Kõlab hästi, aga ma ei suutnud oodata seda 5 minutit, max 3 minutit, ja alati võtsin beebi ikkagi lõpuks sülle.  Beebi nutt lihtsalt halvas mu ratsionaalse ajuosa. Kas ikka beebi tohib nutta?

Olin ju lugenud artikleid, kus keegi rääkis, kuidas mingis uuringus, beebid küll lõpetasid lõpuks öösiti nutmise, aga tegelikult olid väga stressis ja tekkisid arenguhäired. Kõik, kes väidavad, et nutmine seda põhjustab, tuginevad uuringule, kus lastekodu lastel või hüljatud lastel lasti 18-20h päevast üksinda nutta, päevade kaupa. Ilmselgelt ei vasta need tingimused olukorrale, kus beebi nutab paar ööd unekooli raames ja kogu päev kõik tema ümber hoiavad ja armastavad teda kõigest väest.

Samas oli mul endiselt siht silme ees. Uuringud on näidanud, et hästi puhanud lastel, kellel on head uneharjumused, on kõrgem IQ ja koolitestide tulemused. Lapsed, kellele on seatud kindlad piirid ja kes oskavad tasu edasi lükata (suhkrukommi katse) on õnnelikumad ja rohkem eluga rahul. Mis see kindel uneaeg muu on kui kindel piir. Rääkimata sellest, et krooniliselt väsinud lastel võivad tekkida aju häired (beebieas aju arengul ülitähtis roll!) ja sellest tingituna koolieas aktiivsus ja tähelepanu häired.

Seejärel lugesin beebide aju kohta tehtud uuringuid. Igasugu katseid. Sain kinnitust, et beebid, kellele on tehtud isegi neid kõige karmimaid unekooli võtteid ehk siis õhtul pandud voodisse ja lastud nutta vajadusel kuni hommikuni, on 7-aastat hiljem targad ja terved inimesed. Ei ole antisotsiaalsed ja ei vihka oma ema. Kusjuures näiteks Prantsusmaal, kui beebi 4ndaks elukuuks kogu öö ei maga, siis seal harrastatakse seda kõige karmimat meetodit – et laps oma tuppa ja hommikul minnakse vaatama ja väidetavalt on see üks efektiivsemaid meetodeid. Karm, aga tõhus.

Kuna vahepeal oli Väikemees haige ja siis olime reisil, siis jäid meie unekatsetused soiku.  Eks selle uneteemaga on keeruline just seetõttu, et kogu aeg on midagi toimumas – kord haige, siis hambad, siis vaktsiinisüstid. Raskel hetkel ei taha ju õpet teha. Ometi oli uni juba parem kui varem. Need asjad, mida olime teinud, olid toonud tulemusi. Isegi, kui olin suutnud sleep-wave tehes oodata 5 minuti asemel 3 minutit, ikka oli see parem kui mitte midagi. Vähemalt korra, kui mitte kaks korda öö jooksul, magas ta 3h järjest ilma ärkamata. Mõnikord magas ka 4 või 5h järjest. Ja siis ärkas iga 1,5-1h tagant kuni hommikuni välja. Aga see oli minu jaoks juba paradiis! Tundsin ennast juba täiesti inimesena. Ma ju ei eeldanud, et ta magaks 12h järjest, unistasin 3h pikkusest järjestikusest unest. Kolisime Väikemehe 6-kuuseks saades oma tuppa ning sain ka kauaoodatud öörežiimiga beebimonitori, kust saan hinnata, kui kriitilise nutuga on tegu. See on imevahend! Need tänapäeva kaamerad on ikka megahea kvaliteediga! Kahetsen, et seda varem ei hankinud! Kas on tekk pealt ära, või näo peal, või on ta mingisugust pidi voodis kinni (ta keerleb meil voodis aina enam) või on tal silmad lahti või kas ta ikka hingab. Muudkui käisin teda öösel kontrollimas, kas ikka hingab ja sedasi sageli äratasin ta üles. Nüüd nii hea monitorilt vaadata. Isegi Sten tõdes, et nii rahustav on sealt magavat beebit vaadata!

Kõigepealt tegime üleminekuperioodi, kus kolisime enda madratsi põrandale beebi tuppa. Juba beebi sündides olin võtnud eesmärgiks, et 6nda kuu paiku läheb beebi oma tuppa oma voodisse magama. Olin lugenud, et see on parim aeg. Varem WHO ei soovitanud turvalisuse kaalutlustel (imiku äkksurma vältimise jaoks) ning hiljem on näidatud, et samas toas magades on lapse uni lühem kui eraldi magades. Tõenäoliselt tingitud sellest, et tahes tahtmata, kui vaikselt magamistuppa hiilisime, siis ta ärkas üles. Juba paari öö möödudes mõistsin, et see samas toas magamine on pigem mu enda jaoks. Väga raske oli oodata beebile reageerimisega kasvõi minuti ja sageli kui ta sülle võtsin, siis pahandas ta eriti kõvasti, sest olin ta niiöelda üles ärganud. Tema tahtis niisama natukene jorisedes ühest unetsüklist teise minnes! 😀 Hommikuti unesegasena kippusin beebit ikkagi enda kõrvale voodisse võtma, sest ma lihtsalt ei jaksanud neid hommikusi iga 1h tagant ärkamisi taluda. Kaisus olles oli alati lootus, et äkki ta magab üle 1h järjest.

Olime olnud beebi toas 13 päeva, kui ütlesin mehele, et nüüd on aeg kolida tagasi oma magamistuppa. Olin valmis. Viimase lükke andis veel ühe New York Timesi Bestselleri lugemine sellest, kuidas prantslased oma lapsi kasvatavad (“Bringing up Bebe”). Sealt need prantslaste kasvatusmeetodite mõtted pärinevadki. Lõpuks ometi oli mul tekkinud tunne, et olen keerulise võrrandi ära lahendanud, mis on mind painanud beebi sündimisest saadik. Olen saanud küsimustele vastused. Tean täpselt, kuidas pean tegutsema. Kui on üks raamat, mida kõigist beebiga seotud uneraamatutest soovitaksin, siis oleksid need “Bringing up Bebe” ja “The Happy Sleeper”.

Raamatust inspireerituna otsustasin lapsega uneteemad selgeks rääkida. Väidetavalt prantslased räägivad beebidega kõigest juba sellest hetkest, kui nad sünnivad, näiteks haiglast koju tulles tutvustavad beebile oma kodu, pereliikmeid. Kui olime oma selle öö unerituaali lõpus ehk siis Väikemees oli käinud issiga küünlavalges vannis, uneriided olid selga pandud ja aeg oli tissiks, siis võtsin selle jutuajamise vaikselt ette.

Rääkisin Väikemehele, kui väga ma teda armastan. Rääkisin, kuidas emme peab ka vahepeal magama, et emme täna öösel ei tule kogu aeg vaatama, et emme magab. Emme tuleb, kui on söögiaeg, aga ma luban, et tulen (ehk siis minimaalselt 4h pärast). Kuidas on vaja, et ta praegu korralikult kõhu täis sööks, et siis tuleb hea pikk uni. Tissi otsas sõi ta ennast uimaseks ning oli peaaegu juba magamas. Panin ta oma voodisse, kaisuka kaissu, tekid peale (tema õhem lemmiktekk ja raskusena üks paksem tekike), Myhummy mängima ja tegin pea peale musi, soovides: “Head ööd!” Vahepeal oli kuulda vaikset viginat, mis klappis unetsüklite vahetumise ajaga. Monitorist oli näha, et ta pööras sellel ajal külge. Vigin kestis max 3 sekundit.

Kui käisis imetamas, siis vaikselt uuesti rääkisin Väikemehega. Selgitasin: “Näed emme tuli, võta jälle suured ampsud, et kõht täis oleks ja tuleks jälle hea pikk uni, järgmine kord tuleb emme äratama alles hommikul!” Vahetasin ka mähkme. Sellel ööl magas ta 4h, siis sõi, magas veel 4h, jälle sõi ning magas veel 3h ärgates kell 7.00. Järgmistel öödel see kordus.

KOKKUVÕTE

Kõige tähtsam, mis kõigest sellest olen õppinud, on see, et igaüks peab tegema nii nagu sisemiselt tunneb, et on õige. Ennast tuleb kuulata! Beebi ei ole kõige tähtsam, kõik koduliikmed on tähtsad. Ja kui on tunne, et on aeg hakata õpetama beebile uinumist, siis see ongi õige! Tuleb valida unekooli meetod, mis endale sobib ja mida oled valmis läbi viima. Nututa saab siis, kui alustad une õpetamisega kohe esimest elupäevast, siis õnnestuvad leebed meetodid. Kui alustad 2-3 elukuu, siis kindlasti näed mingil määral pisaraid. Aga neid ei tasu karta!

Õppisin, et beebit tuleb jälgida ja kuulata! Nutule tuleb reageerida, aga rahulikult. Oodata, oma tegevus lõpetada, käia veel WC-s ja kui nutt on hüsteeriline või pole paari minuti jooksul vaibunud, siis vaikselt minna ja lohutada. Midagi ei juhtu, kui lasta beebil paar minutit oodata. Heal juhul õpetab see kannatlikkust. Veel paremal juhul magab ise edasi ja saab sellest eduelamuse. Näiteks kui ta hakkab ca 2h pärast magama jäämist nutma, siis nüüd kuulatlen, ootan. Vaatan kaamerast, mis toimub (kaamerast näeb paremini kui ise kohapeale minnes ja seal krabistades). Pärast magama õpetamist nutab ta tõesti siis, kui on mingusugune mure, nt külm – teki pealt ära sipelnud, või kõht tühi, või gaasid. Kui muret ei ole, siis vigiseb ta max paar minutit, pöörab külge ja siis magab edasi. Ma tean, et ta oskab ise magama jääda! Tal ei ole mind uinumiseks vaja!

Õppisin, et beebi ja ka meie vajame päevakava. Sellega tuleb olla alguses range, et rütm kätte saada ja siis saab juba igapäeva muudatusi sisse lasta, mis ei riku ära üldrütmi. Päevakava kui siht, aga kui iga päev sihini ei jõua, siis pole ka hullu. Ja muidugi kõige tähtsam on oma last jälgida, sest ta pidevalt kasvab ja kõik muutub.

Õppisin, et igal juhul on unekooli tegemine hea mõte, et laps õpiks ise uinuma. Aga tuleb lähtuda enda sisetundest ja välistada kõik füüsilised und häirivad põhjused! Inimene peab õppima magama, varem või hiljem. Raske õppustel, kerge lahingus. Ilusaid unenägusid!

6066E306-D268-4F19-A965-C350CC3C2ACF

EDIT: olgu öeldud, et unekooli tegemine ei tähenda, et nüüd laps magabki nagu karott ja kunagi öösiti ei ärka. Ikka ärkab. Und on mõjutanud arenguhüpped, gaasid, pissihäda, märg mähe, hammaste tulek, ent nii hull nagu enne unekooli ei ole öösiti ärkamine enam olnud. Maksimaalselt 3 korda öö jooksul (st 11-12 ööune tunni jooksul) ärkamist, et vahetaksin mähkme, annaksin juua vms ja siis kohe magab edasi.

Sellest, milliseid tõuse ja languseid oleme kogenud pärast unekooli saab lugeda igakuistest postitustest:

Seitsmes elukuu meie beebi seisukohast

Kaheksas elukuu meie beebi seisukohast

Üheksas elukuu meie beebi perspektiivist

Kümnes elukuu meie beebi perspektiivist

Need, kellel pole olnud kuldmagajaid. Kuidas olete ōpetanud oma lapsi magama oma voodis?

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Minuperspektiivi Facebooki lehe fänniks või kliki parema ääreriba üleval olevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

12 replies

  1. Oo, see on suurepärane (ja mahukas!) kirjatükk! Suur aitäh Sulle! Mis seal salata, ilmselt on oma osa selles, et see postitus mulle kangesti meedlib, sellel, et olen Sinuga Su mõttekäikudes täiesti päri!

    Olen ka lugenud FM imetamisgrupi postitusi, kus ema kurdab, et beebi ärkab ja sööb öösel 8-10 korda ja et ta on kurnatud ega jõua enam. Ja siis imestanud enamike vastuste tooni üle, kus soovitatakse see aeg ära kannatada, kuna “nad on ju beebid nii lühikest aega” või siis soovitatakse seda lähedust nautida. Mulle tundub, et see mõjub kurnatud emale külma dušina – ta otsib nõu, kuidas olukorda lahendada (nii et kõik saaksid rohkem magada), aga vastuseks võib tal tekkida hoopis süümepiin, et kuidas ta küll oma beebi lähedust ei naudi või siis ei suuda “ära kannatada”. AGA: ilmselt on siin oma osa sellel, et tegemist on just imetamisgrupiga, mitte “beebi uni” vms grupiga. Ja ka n-ö professionaalset nõu annavad just imetamisnõustajad, mitte imetams- ja unenõustajad.

    Prantsuse kommetest…. Mina olin rase ja sünnitasin oma tänaseks 4-kuuse beebi Prantsustmaal. Olin rasedana lugenud sõbranna soovitusel n-ö pool naljaga raamatut “French Children Don’t Throw Food” (sama autor, mis Sinugi loetud raamatul ja ilmselt paljud mõtted korduvad). Arvasin, et see on niisama hea meelelahutuslik kirjandus, aga endalegi üllatuseks noogutasin mitmetele seal väljendatud mõtetele kaasa. Nüüd loen teist sarnast – küll erineva autori – raamatut “Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida” (ja jälle tunduvad mitmed mõtted mulle sümpaatsed!). Tõsi, vähemalt söögiteemade puhul on siin ehk käärid (Põhja)- Ameerika ja Prantsuse ühiskonna vahel suuremad kui nt Eesti ja Prantsuse ühiskonna vahel, aga mõtlema panevad näited siiski! Kusjuures, kui olin pärast sünnitust haiglas, siis täpselt selle raamatus kirjeldatud rütmi järgi söömine käiski, sh kindlasti ka pärastlõunale gouter! 🙂

    Aga Prantsuse beebide une osas…. Irooniline on see, et vaatamata Prantsusmaal elatud 2,5 aastale (oleme abikaasaga siin mõlemad välismaalase rollis) on mu sõpruskond sind valdavalt teistest välismaalastest koosnev, nii et väga head sisekaemust mul prantsuse pereellu tegelikult ei ole. Rääkisin küll siin oma ämmaemandale, et – näe! – välismaalased kirjutavad teie lastekasvatusviisidest imeraamatuid, aga ta arvas (4 lapse emana), et nii ideaalsed need prantsuse lapsed siiski ei ole :). AGA: tõsi on vaatluste põhjal ilmselt siiski see, et lapsed on olulised, aga prantuse peremudelis on KÕIK pereliikmed ühtmoodi olulised. See tähendab, et lapsed peavad olema kannatlikud, nende soove ei täideta otsemaid. Kõlab nüüd ehk veidralt, aga lapsi ei “jumaldata üle”. Mis aga ööunedesse puutub, siis näen siin täiesti pragmaatilist põhjust, miks on lausa vaja, et beebid õpiksid neljandaks elukuuks ööläbi magama. Nimelt kestab emapuhkus vaid 3 kuud pärast sünnitust ja kõigil ei pruugi olla võimalik kauem kodus olla. Kui aga tööl käia, siis on vaja, et ema oleks öösel magada saanud. Eestis, kus paljud on siiski kodused vähemalt 1,5 aastat, ei ole see probleem nii akuutne. Minu jaoks oli aga unetreeninguga (mis ei tähenda kaugeltki öö löbi nutta laskmist; vähemalt mitte meie peres) alustamise üks põhjuseid see, et pean peagi tööle minema ja selleks ajaks on meil vaja kõigi jaoks enam-vähem toimivat lahendust.

    Kuna Sinu beebi on meie väljalaskest mõned kuud vanem, siis jätkan huviga Su blogi lugemist ja järgmise arenguetappide osas! Veel kord suur aitäh selle väga põhjaliku kirjatüki eest!

    Liked by 2 people

  2. See oli super lugemine! 🙂 Aitäh, et jagasid oma kogutud teadmisi (sh viiteid) ja kogemusi! Palju väärtuslikku infot ja väga hästi kirjutatud – naersin reaalselt korduvalt kõva häälega! 😀

    Liked by 1 person

  3. Mina olen see variant emadest, kes ei talu absoluutselt lapse nuttu. Mul hakkab füüsiliselt paha ja ma pean koheselt sellele reageerima. Mu lapsele on muidugi antud ka hiiglama võimsad kopsud, mistõttu tema nutt on ka alati kohe alates sünnihetkest olnud täisvõimsusel valjuhäälne. Väga kehv magaja algusest peale samamoodi.
    Stressasin jubedal kombel esimesed pool aastat selle uneteema pärast. Unekooli mina läbi viia ei suutnud ei leebel ega rangel kujul. Selle tõttu ongi minul olnud kaisubeebi, et ma saaksin kiiresti ja enda und häirimata anda lapsele öösel rinda. Jah, oli perioode, kui see toimus tõepoolest ka 8x öö jooksul. Väsimusest pidid silmamunad peast kukkuma, aga nagu öeldakse, siis kõigega harjub.

    Ilma mingi sekkumiseta lõppes öine rinna andmine kui laps sai 11 kuuseks. Praktilist päevapealt ei olnud tal selleks enam vajadust. Küll aga jätkus ärkamine. Lutti ajab ta ainult uinudes, kui magama jääb, siis ajab selle välja ja rohkem öösel seda tagasi ei vaja. Edasised ärkamised on meil alati olnud seotud hammaste lõikumisega ja/või haigustega (nohu). Asjad, mis kahjuks on paratamatus, aga vägagi häiriv tegur pisikese lapse jaoks.

    Praegu on laps 1a 1k vanune ja kuhu Me oleme jõudnud? Laps uinub ööunne ise, ilma kussutamise ja rinnata. Küll aga vajab ta mind enda kõrvale. Kuna ma käin ka juba osalise koormusega tööl, siis mingisugust läheduseotsimist ma talle ei keela. Tahab minust kinni hoida uinudes, siis pole see minu jaoks koormav. Uinumine võtab aega kuidas kunagi. Vahel 15 minutit, teinekord sehkendab tund aega enne kui rahuneb ja uinub. Viimased peaaegu nädal aega on maganud öösel ilma ärkamata kella 21.30…7.30 (umbes). Vahel ajab teki enda ümber sõlme ja ei saa liigutada, siis ärkab ja pean ta püünisest välja aitama, aga muidu …. magab 🙂 Samuti ei maga ta oma toas, vaid võrevoodil on külg maas ja meie voodi kõrval. Saan ise magada, saan vajadusel tegeleda temaga ja nohu korral abistada kui nina väga kinni oli jne.

    Meie teekond siis hetkel olnud selline. Mis saab edasi? Kui ta õpib veel paremini ja kiiremini uinuma, siis algavad katsetused ta oma tuppa magama panna ja sealt edasi ehk ka siis ilma minu või issiga uinuma saada. Hetkel sellega ei kiirusta, sest meil on ikkagi kõik kuidagi loomulikku rada pidi läinud ja nagu paljud on öelnud, et aastaselt hakkab paremini magama, siis meie näitel see hüpotees peab paika.

    Seega jah. On erinevaid lähenemisi unele. Mina olen see nutupelgur, aga aeg muudab nagu näha ka kõige lootusetumad uinujad varem või hiljem “normaalseks” ka ilma sekkumiseta. Küll olen ma kahe jalaga maa peal ja tean end ette valmistada, et 14 hammast on veel tulemas ja need imelised kogu öö magamised ei jää kindlasti püsima, aga hetkel naudin!

    Teise lapsega oskan kindlasti juba teistmoodi toimida ja kogemuse pealt juba asju algusest peale ehk teisiti teha. Peamine on minu jaoks mitte stressata, sest see oli isegi raskem mu jaoks kui pidev ärkamine. Tuhnisin ja pidevalt internetis uneteemalistes artiklites ja raamatutes, aga tagantjärgi mõtlen, et selle asemel oleksin võinud lihtsalt paar korda sügavalt hingata ja lapsega koos magada 😄 Aga nagu sa ütlesid… igaüks peab tegema nii nagu tunneb, et on õige ja sobib just nende perele. Väga huvitav on olnud teie uneteemasid jälgida igatahes! Edu edaspidiseks!

    Liked by 1 person

  4. Nii põhjalik ja tänuväärt lugemine 🙂
    Küsin veel siinkohal, et mis beebimonitoriga tegu? Mul Philips avent ja pole üldse rahul, tahaks välja vahetada…
    Tänud!

    Meeldib

  5. Appi kui hea. Aitäh sulle. Oleksin nagu ise kirjutanud selle. No selle vahega, et ma nii palju raamatuid ei lugenud vist läbi. Tegime unekooli 7kuuselt, tänaseks oleme kogu perega saanud normaalselt magada üle aasta juba. Mina tunnen väga puudust kellestki, kes mõtleks samamoodi. Tunnen, et olen ümbritsetud justsamast kiindumusvanemlusest ja veits väsitav on see kõik. Kui viitsid, võta ühendust, heameelega suhtleks vahelduseks kellegi mõistlikuga 😀

    Meeldib

  6. Meil on sama seis, ainult selle vahega, et laps juba 1,2a ja siiani magada ei saa. Ei õnnestunud unekool ja unenõustajast polnud ka abi. Mul on küll täiesti saamatu tunne. Kui tissi öösel ei anna, siis jääbki üles ja ma lihtsalt ei suuda seda hüsteerilist nuttu taluda. Kui saaks praegu uuesti alguses olla, siis kindlasti toimetaksin teistmoodi. Meil lapsed täpselt sama vanad. Nii süsteemselt ja põhjalukult kirjutatud, väga super. Võid ise nõustama hakata 😊 Mis Sa arvad, kas Sinu soovitatud 2 lemmik raamatut toimiksid ka praegu, kui alustaksid uinumise õpetamist alles siis kui laps on 1,2a?

    Meeldib

    • Tere! Mul on kahju lugeda, et unenõustajast pole abi olnud ja te ei saa siiani magada. Iseasi, mida te muidugi korralikult magamiseks peate. Üle aastane laps peaks pidama 12h ilma toiduta vastu. Samas ärkab meil Väikemees siiani korra öösel üles, sest teda häirib, kui mähe liiga täis. Vahetan ära ja siis magab kokku öösel ca 11,5h. Huvitav, mis unekooli te proovisite, kas ka tooliga voodi kõrval istumist ja vaikselt ukse suunas eemaldumist? See suuremate laste puhul väidetavalt toimib, ei tea. “Bringing up bebe” räägib erinevatel lapsekasvatuslikel teemadel sh uneteemadel ning sleep-wave raamat konkreetselt sellest 5minuti tagant kontrollimas käimisest. Eks lapsed ole erinevad, aga mul on raske uskuda, et selles vanuses saab “une korda” täiesti ilma nututa. Aga nuttu aitab kindlasti vähendada 1) head unetingimused (oma toas, pimeduses-akende ees black oudid, vaikus või siis white noise), 2) väsimusmärkide jälgimine, 3) varane uneaeg (enamikel sellises vanuses lastel parim ööune “aken” 19-20 vahel), mis omakorda eeldab, et lõunaune ja ööune vaheline aeg ei oleks liiga lähestikku, 4) ca 60-45 minutit enne ööund viimane söömine, et kõht ikka täis oleks, 5) lapsega rääkimine ja alles siis kui need tingimused on loodud, alles siis vaataksin unekooli suunas. Hetkel soovitaksin enne raamatute läbitöötamist lugeda http://www.weebeedreaming.com blogi (ka facebookis on tal mitmeid huvitavaid artikleid). Seal on nii palju suurepäraseid nõuandeid. Ja kui sealt vastust ei saa, siis see sleep-wave raamat. Ja mis kõige tähtsam, teha nii nagu endale õige tundub, sest kui ise usud antud meetodisse ja oled plaani teostamisel enesekindel, siis ka laps tunnetab seda ja siis asi ka õnnestub!

      Meeldib

      • Tere! Me tegime Sleep Sense raamatu järgi, siis kui ta oli ca 8-kuune+ siis unekooli nõustaja nõuanded. Alguses läks isegi täitsa hästi. Paari ärkamisega (söömisega) saime hommikusse välja. Aga siis hakkasid ärkamised tihenema ja lõpuks ma siis istusingi seal tema voodi kõrval, voodisse tagasi ta panna ei lubanud ja olin veel 2x rohkem väsinud kui enne. Lisaks oli huvitav see, et ka päevasel ajal muutus ta väga kurvaks. Muidu oli alati rõõmus, aga siis selline apaatne ja kurb. Nõustaja väitis, et sellist asja pole keegi enne maininud. Aga jah kokku kuu aega mässasime (õhtul ikka nutuga ca 40 min), ise kõrval istudes, toast lahkudes, lauldes, patsutades, no ühesõnaga kõike proovides. Ja seda nuttu on nii õudne ja kurb kuulata, siis jälle tekibki see, et pigem kannatan ise magamatust.
        Nüüd siin ühel ööl proovisin jälle, et ehk lepib ka ilma tissita. 3.30-6.30 siis igatpidi proovisin, aga lõpuks oli täiesti hüsteerias ja mitte midagi ei aidanud.
        Tema ise on muidugi rahul ja rõõmus. Eks ma siis lohutsn ennast, et ükskord peab see ju lõppema…

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s