Alla 2-aastase distsiplineerimine

Okei, see pealkiri tundus juba kirjutades veider. Mõtlesin tükk aega, kas seda postitust avaldada, sest minu arvates on beebide distsiplineerimisega seotu nii iseenesestmõistetav, ent selgus, et selle kohta on üllatavalt palju eriarvamusi. Eks see postitus pakub siis ühtedele äratundmisrõõmu ja teistele võimalust aktsepteerida, et ka nii saab teha.

Ühed ütlevad, et muidugi tuleb last keelata, ent teised, kelle hulka kuulume ka meie lapsevanematena, ei mõista seda igapäevase keelamise vajadust. Vähemalt mitte alla 1,5-aastase lapse puhul. Eks paistab, mis saab edasi. Olen nõus sellega, et laps ei pea saama kõike, mis ta tahab, aga küsimus on selles, et kui palju siis väikesele inimesele lubada ja kui palju keelata? Või kuidas keelata ilma keelamata?

Kui Väikemees oli ca 4-kuune, siis lugesin raamatut “Bringing Up Bebe”. Seal väljatoodud prantsuse lastekasvatamise põhimõte mõjus mulle äärmiselt sümpaatsena, et lapsele võiks lubada “pisi” pättusi ning igapäevastes asjades võimalikult vähe keelata ja “ei” öelda. Ka beebide intelligentsust käsitlevas raamatus toodi välja, et lapsele tuleks öelda võimalikult vähe “ei” ja võimalikult palju “jaa”, mida olengi sellest saati teadlikult rakendanud. Ja see tundus minu arvates igati loomulik. Ei ole ei mina ega Sten tänitaja inimesed. Ausalt öeldes on isegi päris raske mõelda välja mingisuguseid tegevusi või asju, mis vääriksid kodus Väikemehe keelamist. Me lubame talle tema seisukohast vaadatuna kõike. Vabakasvatus? Kindlasti mitte! Ent eakohast vabadust võimaldav? Jaa!

7C73E573-B4A3-4B92-85DB-0EF7636E1550.jpeg

Üleüldse olen märganud, et väga sageli tahaksin keelata just siis, kui mängu tuleb mu mugavus. Aga nagu ütlesin, siis olen teadlikult proovinud öelda “jah”. Mõned näited.

Näiteks ei meeldi mulle, et asju visatakse WC potti, sest mulle isiklikult ei meeldi sealt paljakäsi asju välja urgitseda. Selle asemel, et 100x päevas käia ja tänitada, eelistasin pigem WC poti kaane suletuna hoida ja/või üldse WC ukse sulgeda. Ja isegi, kui midagi potti satub, siis on siiani piisanud selgitusest, kuhu on hea idee asju sisse panna ehk siis pakkudes välja teise alternatiivi. Ja pigem panen talle kraanikaussi topsi veega, kuhu ta saab uputada nii palju asju, kui süda ihkab. Vaadata ja imetleda, kuidas asjad ulbivad, sest kuidas ta muidu teab, mis asjaga juhtub, kui ei katseta?!

Näiteks pakkus talle väga huvi lillepotid ja sealt mulla välja võtmine. Jälle mugavuse teema. Iga kord mõtlesin, kuidas ta nüüd oma riided ära määrib ja kuidas ma pean pärast teda pesema ja siis teel kraanikausini saab kogu tuba mulda täis – ühesõnaga mu enda mugavuse probleemid. See ei tulnud mulle lihtsalt, aga no neli-viis korda muudkui käis ja oli nagu sookoll, suu endal mulda täis (vahetasime eelnevalt mulla väetisevaba mulla vastu), aga siis huvi kadus. Sai maitse suhu.

Meister igasugu ebamugavate situatsioonide tekitamisel on Sten. See on uskumatu, kui palju erinevaid mänge ja tegevusi ta suudab välja mõelda, millega kaasneb totaalne kaos. Samas ma usun, et isadel see lastega mäng nii käibki, sest nad keskenduvad lõbule ja mitte sellele, kui puhtaks jäävad hiljem riided. Kuna aga pesu pesemise ja kodu koristamisega tegeleb Sten, siis tavaliselt hingan lihtsalt korra sügavalt sisse ja ütlen: “Jah, võib küll.” Õues sokkidega jalutamine? Liiva viskamine taeva suunas? Riietega dušši alla? Vihmaga mänguväljakul (märjad liumäed ja niiske liiv)? Kõigi mänguasjade korraga kapist välja võtmine?

Laps nautis avastamist, vaatas ära, sai teada, mis (igava) asjaga on tegu ja siis huvi kadus. Milleks keelata lapsele eakohast avastamisrõõmu?! See piiramine ajab ta vaid vihaseks ja kasvatab veelgi uudishimu selle “keelatud asja vastu”. Ja kui inimene saab, mis ta tahab, siis ongi ta rõõmus ja ka jonnihood on ükssarviku harvad. Väikelaps on ju nagu väike teadlane. Käib ja katsetab, et enda ümber olevat maailma paremini mõista. Minu ülesandeks lapsevanemana on see “avastusretk” võimalikult ohutuks teha.

Ülimalt hästi on õnnestunud keelatud esemete eemale panek, nt lillepotid kõrgemale, pistikupesadesse kaitsmed ette, restoranis kahvlid-noad kaugemale, kodus maitseained ja snäkid kõrgemale (et ei käiks ise sealt endale midagi võtmas). Nii lihtsad lahendused, selle asemel, et käia ja tänitada! Või nt, kui satuvad kätte käärid või nuga, siis alati saab tähelepanu kõrvale juhtida andes kätte midagi “huvitavamat” vältimaks seda, et lihtsalt jõu printsiibil lapse käest asi ära tõmmata.

Ja kas see tähendab, et meie kodus pole piire ega reegleid? Muidugi on! Meil on paar väga olulist teemat, milles me järgiandmisi ei tee. Teemad, mille puhul olen proovinud hoida oma keelamisi ja “kurja-mul-on-tõsi-taga” pilku ja häält.

Esiteks muidugi ohutus. See õpetab lapsele, et kui emme ütleb teatud hääletooniga, et saad haiget, siis on tal tõsi taga ja siis ongi põhjust olla ettevaatlik. Mis ongi ju kogu keelamise eesmärk! Et laps kuulaks õigetel hetkedel! Siis, kui tõesti on (elu)tähtis olukord! Näiteks, kui on kuum pliit või lõke, mis tõmbab vist küll kõiki väikelapsi enda poole, siis olen meelega julgustanud teda oma kätt sinna suunas panema, samal ajal öeldes kurjakuulutavalt, et see on kuum, saad haiget. Ja samal ajal, kui viin ta kätt kuumaallikale aeglaselt lähemale, siis ta tõesti tunneb kuumust ja tõmbab ise lõpuks käe ära. Sedasi üheskoos ohtude tundma õppimine on minu arvates väga tähtis. Ega inimlaps loll ei ole! Piisas paarist korrast, et Väikemees teritaks kõrvu, kui ütlen midagi haiget saamise kohta ja juba on tal “ettevaatlikkuse” mode peal.

Teiseks on meie peres tähtis uni. Jah, ma jälgin, et tal oleks viimase uinaku ja ööune vahel täpselt ideaalne ärkveloleku vahemik, et ta uni tuleks võimalikult kergelt, ent kui on magama minek, siis on magama minek. Seetõttu, kui kõik unerituaalid suurte muside ja kallistustega on tehtud, pissil käidud, viimased ampsud tehtud ehk siis kõik füüsilised vajadused täidetud, siis sammun toast välja väga kindlal meelel isegi, kui kostub jorin. Tavaliselt kestab see jorin nii kaua kuni sulgen magamistoa ukse ja siis ongi juba vaikus. Eks Väikemees vahel proovib piire, et mis siis, kui teen häälega nii, kuidas emme reageerib. Aga, kui kogu aeg ühtmoodi käituda, siis sellest saabki norm. EDIT: teise lapsega olen lapsele une vallas palju vastutulelikum: magame kaisus, imetan ta unne. Väärtustan palju enam ka emotsionaalseid vajadusi. Kahetsen, et esimese lapsega kuulasin käitumisel põhinevaid “unenõustajaid”, aga mis tehtud see tehtud. 🤷‍♀️

Kolmandaks on ilmselgelt meie peres tähtsad hambad. Kui on hambapesu aeg, siis see saab tehtud isegi siis, kui laps sellele vastu punnib, mis juhtus vaid esimesel hambapesu kuul, sest kui ikka 2x ööpäevas järjepidevalt seda teha, vältida lapse suulae kõditamist, siis muutub see tegevus täitsa talutavaks või isegi meeldivaks. Kui ütlen, et on hambapesu, siis teeb Väikemees ilusti suu lahti nagu linnupojake ja laseb hambad ära pesta. Ei tea, kas see talle meeldib, aga ta teab, et pääsu ei ole. Kahjuks toidupauside hoidmisel me kuigi osavad ei ole, sest Väikemehel on KOGU AEG kõht tühi ja need söödavad kogused on lapse kohta ikka väga suured. Loodetavasti õnnestub meil see toidukordade vaheliste pauside hoidmine paremini, kui ta natuke kaalu kogub. Miski, millega me tegeleme. EDIT: teisele lapsele hambapesu ei meeldi, aga draamaga või draamata-see on tegevus, mis toimub iga ilma ja tujuga.

Viimaseks, ent mitte vähe oluliseks, piiranguks on teistele haiget tegemine. Siia alla kuuluvad nii taimed, teised inimesed kui ka loomad ja siin ei ole meil distsipliinis halle varjundeid. Tuleb lihtsalt jälgida, et ümbritsevad eeskujud oleksid normaalsed (st ei lööks) ja laps hakkabki vaikselt neid matkima. Ja rahulikult ette näidates võib ka lillele väikene laps väga ilusti õppida pai tegema. Ja kui haiget tegemine seostub sellega, kui on vaja kellegi käest saada endale meeldivat asja, siis jällegi saab õpetada last teise lapsega vahetuskaupa tegema, isegi kui enamasti peab vahetuskaupmehe rolli lapsevanem enda peale võtma.

EDIT: Kuskil 2,5-3-aastaselt tekib lapsel häbitunne ja kuskil sellest east sai aina olulisemaks selgitada sotsiaalseid norme lapsele, nt mida on viisakas teha ja mida ei ole. 

Ühesõnaga leian, et pisipättuste lubamine ja maailma ohutult avastamise võimaldamine on alla 1,5-aastasele (2-aastasele) lapsele arenguliselt väga tähtis. Pidev keelamine ja “ei” ütlemine ei meeldi kellegile. Üritangi mõelda, kuidas kulle endale meeldiks, et minuga käitutaks ja pidev “ei” ajaks mind mega närvi. Vot sellised mõtted.

Millega seotult te oma alla 1,5-aastaseid keelate? Mida kindlasti ei luba teha?

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

About the author

Comments

  1. Meie peagi 10-kuust maailmaavastajat paelub koera joogikauss. Olen ikkagi keelanud selles plätserdada, kuigi võiks ju ka lihtsalt põranda kuivatada ja lapsel riided vahetada. Rangelt öeldud “ei” paneb põnni muidugi kavalalt naeratama ja kiiremini tegutsema 🙂 Vahel tõstan kausi kõrgemale, aga koeral peab ju vesi saadaval olema. Ehk varsti pole see veekauss enam nii huvitav.

  2. Kindlasti ei luba lapsel toalilli lõhkuda ja juhtmeid kakkuda (kõiki ei ole võimalik täielikult ära peita või kõrgele tõsta). Muus osas olen ka õppinud laskma segadusel tekkida, kui see on ohutu. Probleem on aga vanavanemate juures, kus on suur maja, remont pooleli ja iga meetri tagant mõni koht või asi, kuhu väikelapsel asja pole. Seal on ikka keelamine kerge tulema. Tähelepanu mujale viimine ka väga abiks ei ole, kuna peagi tuleb ette järgmine n-ö keelatud koht, mis huvitav on. Väga väsitav on see keelamine endale ka.

Jäta kommentaar