2019 aasta kokkuvõte ja soovid aastaks 2020

Otsustasin end kokku võtta ja eelnevast aastast üks kokkuvõte teha, sest olen päris pahane enda peale, et eelmine aasta seda teha ei viitsinud. See aasta on vist olnud mu elu kõige pikem aasta arvestades, kui palju on juhtunud ja muutunud. 

Muutunud ei ole mu iseloom.

Muutunud ei ole ka oluliselt mu välimus, kuigi tegin endale üllatuslikult mitmed kuud BodyBoss kodust treeningprogrammi, mis füüsiliselt meenutas küll pigem eriväelase väljaõppe treeningut. Minu probleemiks osutus see, et kuna ma samal ajal ka imetasin, siis ma ei viitsinud/suutnud nii palju süüa, kui see treening minult võttis. Ja kuna sain soovitud tulemuse päris ruttu, siis oli ka vähe motivatsiooni jätkata.

Muutunud ei ole ka see, mis mulle huvi pakub:

  1. Mängud. Sellel aastal korraldasime enda juures sõpradega kindlasti rekord arv lauamänguõhtuid. Lõpetasime sõpradega mitu aastat kestnud Risk Legacy mängu ning tegime seejärel kohe algust uue mängude seeriaga, mida mängime iga kuu korra kokku saades kindlasti päris pikalt. 🙂
  2. Teemapeod. Korraldasin superkangelaste teemalise peo väikevennale ja mereteemalised kolm sünnipäevapidu Väikemehele. Samuti korraldasin sõpradega Halloweeni kostüümipeo superkangelaste teemalise mõrvamüsteeriumiga.
  3. Reisid. See aasta jääb meile meelde elu kõige reisirohkema aastana: jaanuaris Tenerife, märtsis Austria suusareis, juunis Rootsi, juulis Šotimaa, Iirimaa ja Island, augustis Hispaania (Barcelona), novembris Soome (Helsinki) ning siia aastasse mahub otsapidi ka Dubai reis. Lisaks käisime veel ka Eesti siseselt Otepääl, Pärnus ja korduvalt Tartus.

Kusjuures selle kõige puhul ma arvasin, et lapse saades meil vaevalt, et nendeks asjadeks enam aega jääb!

Ainukeseks, mida tõesti olen vähe sellel aastal teinud, on töötamine, kuigi mu töö mulle väga meeldib ja töölt tulles on alati selline hea tunne sees. Selline ohh.. mul tuli täna hästi välja või kõik õnnestus täpselt nagu ideaalis ette kujutasin – mõtted, mis kodus ema rolli täites väga tihti pähe ei tule. 😀 Aga eks siin mängib rolli ka see, et olen valinud patsiente ja teinud protseduure, mis ei hõlma laboriga töötamist, sest muidu kanduks töö edasi ka koju (laboriga suhtlemised, ravikalkulatsioonide koostamine, patsiendi visiidiaegade muutmised tingituna tehnikust jne).

Aasta alguses käisin tööl paar korda kuus, ent nüüdseks juba ca 1x nädalas, mis on olnud mõnus vaheldus. Samuti käisin sellel aastal päris mitmel erialasel koolitusel – rohkem kui tavaliselt, et saada kinnitust, et jah.. teised teevad ka neid protseduure nii.

Meeldis nii laste hambaravi teemaline koolitus, Eesti Hambaarstide päevadelt proteeside teemaline loeng ning uued teadmised inimorganismi mikrobioota kohta ja Ortodontilt hambaarstile loengupäeval oli huvitav kuulata alalõualiigese, näolihaste ja hambumuse seoste kohta, õigemini küll tõdeda, et keegi mõtleb samamoodi kui mina antud vallas.

Alustasin ka koostööd hästi toreda projektiga nimega Suukool. Kahjuks sain aga peagi aru, et ühest küljest ei suuda ma täita nende ootusi töökoormusele ning teisest küljest on meil ka erinevad lähtepunktid, keda ja mis infoallikatele tuginedes soovime antud vallas harida. Nt et kas võtta sihtgrupiks Jõgeva-Peep, kellel ei ole kodus hambaharja või keskmisest teadlikum inimene, kes tahab enda suutervisega seotult kõike üksikasjalikult teada. Kuna minu patsiendid kuuluvad sinna teise rühma, siis lähtusingi sellest. Ühesõnaga jõudsime järeldusele, et Jõgeva-Peebu tasemel rahva tervise edendamise vallas on vaja teistsugust lähenemist.

Muutunud on aga väga palju mu toitumine. Aasta alguses olin Väikemehe tervise tõttu sunnitud suures osas oma toitumist piirama (ei söönud kala, loomaliha, piimatooteid, muna), ent kui ühel hetkel Väikemehe tervist minu toit enam ei mõjutanud, siis nähes filmi “The Game Changer” oli see viimane piisk minu karikas, mis lükkas mind muutusele.

Valisin välja internetist (peamiselt küll taimetoit.ee lehelt, aga ka vegan.ee lasteaedadele tehtud menüüde soovitustest) erinevad retseptid, tegin meie külmakapis, kuivainetes ja maitseainetes totaalse muutuse ja asusin erinevaid retsepte katsetama. Oluliselt täienes meie iganädalane puu-ja köögiviljade varu.

Aasta lõppedes ei saa ma öelda, et ma kunagi loomset toitu ei sööks, aga kodus söön taimset toitu ning suund on ikkagi vegan toitumisele. Nt juba mitmed kuud on kodus lehmapiima asemel sojapiim, juustu asemel ostame vegan juustu. Samuti sööme rohkem juur-ja puuvilju, nt kui teeme pastat, siis nüüd ikka sibula, küüslaugu, taimse koore ja lillkapsa/porgandiga. Eks iga muutus, sh toitumisharjumuste ja maitsete muutmine, võtab aega ja see ei toimu üleöö. Seetõttu võtan asja rahulikult.

Tegin sellel aastal esimest korda (vegan) vastlakukleid ja vegan pashat. Kuklid olid väga head, pasha täitsa hea.

Raamatutest lugesin sellel aastal lapse aju, lapse arengu ja lapse unega seotuid. Lemmikuks olid raamatud “Bringing up Bebe” ja “Montessori väikelaps”. Esimene pani mind lapsevanemana mõistma, et see intensiivne vanemlus, mis on Eestis levinud ei pea olema meie lapsekasvatusviis ja seega vähenes mul surve teha asju nii nagu võib olla ümbruskondsed teevad. Montessori pedagoogika teemaline raamat aga selgitas minu jaoks nii positiivse vanemluse kui ka lihtsuse ja korra tähtsust.

Inspireerituna kõhedust tekitavatest ööbimistest Iirimaal ja Šotimaal uurisin rohkem teadvuse ja vaimude kohta. Lugesin teadvuse ja hinge olemasolu teadusliku tõestuse või mitte tõestuse kohta raamatust “Ajust ja arust” ning uurisin, mida ütlevad elukutselised “vaimude püüdjad” vaimude jms kohta. Sain teada, et pärast ulatuslikke katseid leida tõestust ja seletust ei ole olemas ei hinge ega vaime. Enamasti põhjustavad “nägemusi” hoopis vanades majades olevad teatud tüüpi hallitused vms.

Filme vaatasime eelkõige erinevaid väärtfilme, mis on kriitikute poolt hinnatuks osutunud. Eelkõige rassismi, poliitika ja erinevate ühiskonna klasside ebavõrdsuse teemadel. Lemmikuks olid aga superkangelaste filmid: “Avengers Endgame” ja “Ämblikmehe: Kodust kaugel” film.

Aga väga meeldis mulle ka “Tõde ja õigus”, mis ühele filmile ebaharilikult pani mind mitmeks päevaks mõtlema ja arutlema. Eelkõige imestasin seda, kui kiiresti ja palju on meie elud nii lühikese ajaga muutunud nii mugavuse, stressi, tervise kui ka seltsielu vallas.

Enim mälestusi on aga sellest aastast seoses Väikemehega. Tema kasvu on olnud äge jälgida! Avastada tema huvisid ja iseloomu, vaadata, kuidas ta muutub iga päevaga aina asjalikumaks ja osavamaks.

Väga meeldis mulle teha sügisest alates Väikemehega koduseid tegevusi, mida nimetan meie koduõppeks. Nii äge oli näha, kuidas ta avastab ja aina osavamaks saab. Olgu selleks, siis selleks esimesed katsetused plastiliiniga, erinevad käeosavuse harjutused, ise supi söömine või potil käimine.

Temaga koos on tõesti väga tore. Ta on nii tubli, nunnu, tark ja hea poiss. Iga päev muudkui heldin.

Sügisel oli tore, et peaaegu iga nädal toimusid sõbrannade lastega koos mänguhommikud- need meeldisid nii suurtele kui ka väikestele.

Etendustest käisin kahel Nuku teatri lasteetendusel.

Lisaks reisidel käidud showdele (Islandil, Iirimaal kui ka Šotimaal) meeldisid väga ka Eestis toimunud mustkunstnik-stand-up esineja Richard Samarüütli etendused ning mustkunstishow The Illusionist.

Olen hakanud rohkem aega väärtustama. Võib-olla on põhjus ka selles, et mida vanemaks saada, seda lähemale jõuab teadmine, et aeg on piiratud ressurss ning kõik aega kulutavad ettevõtmised lähevad millegi teise arvelt. Võib olla on põhjus selles, et olin sellel aastal vahepeal päris haige ja siis ikka hakkad mõtlema, et mis siis elus TEGELIKULT oluline on.

Olen aru saanud, et hambaravi on lõputu. Ükskõik, kui palju ma käin tööl, siis ikka on tööd lõputult. Ja kui vahepeal isegi tundus, et hakkan oma patsientidega “mäele jõudma”, siis suurendades töökoormust tulid uued patsiendid ja siis oli jälle selline lootusetuse tunne. See on lihtsalt inimloomuse vastu piirata maitsvaid toite (magus, karastusjoogid, snäkid) ning seejuures olla distsiplineeritud (harjata korralikult iga päev hambaid, jälgida aega toidukordade vahel – min 3h). Kuigi eks ole loomulikult ka neid ilusaid hetki, kui tõesti näed, et inimene ongi oma harjumusi muutnud ja tulemus on ka näha.

Siiski ei kujuta ma oma elu ilma hambaravita ette. Hambaravi pakub nii palju erinevaid väljakutseid ja võimalusi edasi areneda.

Sellel aastal kirjutasin blogisse uskumatult palju: ca 5-7 postitust kuus. Kusjuures tegelikult oli rohkem postitusi, aga neid ma lihtsalt ei avaldanud. Kuna igapäevaselt külastab seda lehte päris palju inimesi, olenevalt päevast ca 100 inimest, “põnevama” postituse korral ka ca 1000 inimest, siis tundub, et mu avastused ja mõtted pakuvad inimestele huvi.

Selle aasta 5 kõige loetumat postitust:

1. Meie unekooli teekond

2. Põhjalik kinginimekiri 1-1,5-aastastele lapsele

3. Väikelapse piimahammaste eest hoolitsemine

4. Pikleri kolmnurk

5. Beebi asend kõhus mõjutab sünnituse kestvust ja valulikkust

Selle aasta kolm kõige kohutavamat hetke/ sündmust olid ehk need:

1. Ühel ööl tundus nagu Väikemehe suulaes on suulaelõhe. Muretsesime terve öö kujutades ette juba kõige hullemaid stsenaariume, ent hommikul parema valguse käes vaadates selgus, et kõik on ikka hästi. See pani lapse tervist rohkem hindama ja andis ka mõistmise, et kõikvõimalikud muud raskused elus on tühised võrreldes tervise probleemidega.

2. Väikemehel oli kehv olla ja ta oksendas mind autos olles täis: ikka oksetükid rindade vahele. Uhhh see oli jube! Õnneks jõudsime just autoga laevale ja meil oli kajut, kuhu Sten sai minna Väikemeest kohe pesema, ent siiani tulevad külmavärinad, kui mõtlen sellele, kuidas üritasin ilma ise oksele hakkamata neid okseseid riideid endal seal oksehaisuses autos seljast ära saada.

3. Enda tervisemured. Ma jälestan haige olemist ning seetõttu ajab isegi kergem gripp mul tuju täiesti miinusesse. Kui olin kevadel mitu nädalat erinevates viirushaigustes oli see täielik katastroof. Lapse kõrvalt on päris keeruline “haige olla”, sest ei saagi elu seisma jätta nagu muidu olen haige olemisega harjunud tegema.

Kestvalt jube on olnud pidev magamatus ning breketid. Ei teagi kumb on jubedam.

Enim on mulle hinge läinud aga see karjuv kiusamine, mis toimub ühiskondlikul tasandil: see, kuidas osade inimeste arvates on normaalne teisi inimesi alavääristada nende töö, nahavärvi, seksuaalse suundumuse, soo vms omaduste alusel. Samuti häirib mind jubedalt see arvamuskultuur, et igaüks peab ennast spetsialistiks arvates, et talupojamõistuse kasutamine on üks igati pädev viis tänapäeva elu korraldamiseks. Ega ikka ole küll. Elu on muutunud aina keerulisemaks, infot on aina rohkem. Lihtsad lahendused ei ole sageli õiged ega pädevad.

Kui varem lugesin ikka igapäevaselt lehti, siis selleks, et ma inimesi päris vihkama ei hakkaks et, kui lollid, enesekesksed ja hoolimatud võivad nad olla, siis aasta lõpu saabudes loen juba palju harvem. Kõige kurvem ongi see, et need teistsugused arvamused ja mõtted ei ole kuskil kaugel elavate inimeste omad, vaid ka osad mu lähedased mõtlevad sedasi. Tahaksin olla targem, et osata argumenteerida selles vallas, aga ega see vanemate inimeste põhitõekspidamiste muutmine kerge ole ja ma ei ole ka päris veendnud selle võimalikkuses. Aga õdede ja vendade osas võiksin olla proaktiivsem kuigi kui nendega igapäevaselt koos ei ela, siis on see raske.

Minu jaoks on pere ja lähedastega koosveedetud aeg nii tähtis, et hetkel ma ei kujuta ette end töötamas pikki tööpäevi või tegemas oma kliinikut või mis iganes uut ja suurt ettevõtmist. Olen rahul sellega, mis mul on. Mul pole vaja kalleid firma riideid ja mul pole ka kalleid hobisid. Meil ei ole vaja oma maja, suuremat autot või rohkem asju – me saame hakkame sellega, mis meil on. See aeg, mis ma kulutaksin raha teenimisele, et kõike suuremat ja paremat saada, läheks ju aja arvelt, mille veedan oma lähedaste ja sõpradega. Ühesõnaga hetkel on selline hetkes oleku aeg. Aga olgem ausad, mul on ka elus väga vedanud.

Soovid aastaks 2020 lisaks tervisele, õnnele, armastusele ja kõigele heale.

  1. Valida ja printida pildid Väikemehe pildialbumisse (1+ eluaasta).
  2. Jätkata Väikemehe koduõppega, lauamängude õhtutega, iganädalaste Väikemehe seltsielu ergutamiseks mänguhommikutega, tööl käimistega.
  3. Korrastada oma vana laptopi failid, organiseerida need välisele kõvakettale.
  4. Saada märtsiks breketitest lahti, on nagu on, ma rohkem ei suuda neid taluda.
  5. Külastada min 12 meie jaoks uut Tallinna vegan-taimetoidu restorani.
  6. Saada veel üks laps, sest muidu mul emapalk ei jätku ja pean tagasi tööle minema. Peamiselt aga seetõttu, et siis saan veel kodune olla ega pea Väikemeest veel nii pea lasteaeda panema. Lapse sünniks on aega kuni jaanuarini 2021 – äkki õnnestub?
  7. Seoses tuleviku lapsega tahaksin proovida sünnist saati elimination communicationit (st sünnist potile panekut ja võimalikult vähe mähkmeid) ja võib olla ka kodusünnitust.
  8. Minna vähemalt ühele reisile- äkki kuskile Ida-Euroopasse?!
  9. Avastada veel taimetoidu maailma- erinevaid tooteid, erinevaid retsepte. Tellisin endale Vegan ajakirja- äkki saan sealt ideid?
  10. Ikka jätkata blogi kirjutamisega.

Uhh.. saingi kirja. Jess!! Tehtud!! Nüüd rahuga uude aastasse! 😊

 

 

About the author

Comments

  1. Järjekordne põnev, hariv ja mõtlemapanev püstitus, ma olen endale tänulik,et aastal 2019 leidsin su blogi.
    Kuidas su enesetunne muutunud toidu muutmisega?

    1. Tore, et sulle mu blogi meeldib. 🙂

      Ausalt öeldes ei oska hetkel öelda, et oleks olnud suur enesetunde muutus. Kui aasta alguses lapse tõttu järsult oma menüüd muutsin, siis oli küll seedimine kergelt ca 1 kuu šokis (ilmselgelt olid eelnevalt kõhus ülekaalus teistsugused bakterid ja see bakterite koosluse muutus võttis aega ja harjumist), aga üldiselt mingit tohutut lisaenergiat vms küll ei tähelda. 🤷‍♀️

      Küll on muutunud mu maitse eelistused. Varem sõin ikka kõiksugu kana-ja kalaliha hea meelega ja imestasin, kui mees nina krimpsutas ja kõrvalt kommenteeris, et see tükk on küll “vanaks läinud” või “haiseb imelikult” või “on limase tekstuuriga”, ent minnes taimsemale toidule üle hakkasin ka ise rohkem toidu eripärasid tähele panema. Varem ma tõesti ei tundnud neid. Ehk siis maitse-ja lõhnameeled on toidu osas tundlikumaks muutunud.

  2. Kõike head alanud aastaks! Ise leidsin Su blogi aasta alguses beebi uneprobleeme guugeldades ja jäin lugema 🙂

  3. Head uut aastat ja aitäh väga huvitava blogi eest:) Mul laps umbes sama vana ja seetõttu loen kõike lapsega seonduvat suure huviga. Imetlen sinu põhjalikkust nende teemade kästilemisel!

    Tahtsin küsida, kuidas suhtud erinevates taimsetes ja vegan toodetes olevatesse lisaainetesse (nn. e-ainetesse). Kuna minu lapsel on piimaallergia, siis olen pidanud kõik piimatooted asendama taimsetega (veganjuustud, sojatooted jms) ja ausalt öeldes teeb see küsimus mulle veidi muret.

    Lisaks oleks tore, kui viitsiksid kommenteerida, kuidas väikemehel ööunedega on? Kas pärast unekooli uinub oma voodis ise ja magab ka enamasti terve öö ära? Olen sinu ja weebeedreamingu bloginäpunäidete põhjal ka proovinud unekooli läbi viia, aga paraku on reaaalsus ikka see, et laps läheb magama rinnaga ja ka öösel tuleb ärkamisi ette.

    Kõike head ja edu kõikide uue aasta plaanide teostamisel!

    1. Tere!

      Mul ei ole suhtumist lisaainetesse. Ma ei muretse selle pärast, sest sööme üpris mitmekülgselt. Usun, et konkreetselt Sinu lapse eripärade osas annab toitumise osas parimat nõu Sinu lapse allergoloog või toitumiseripäradele spetsialiseerunud toitumisnõustaja, nt vegan.ee kodulehel.

      Väikemehe ööunedega on enam-vähem. Jaa.. ikka uinub ise, aga me väga jälgime, et iga päev oleks samad uinumisajad, enne ööund ca 30-45 minutit rahulik aeg. Magama läheb 20-20.30 ajal, ärkab hommikul ca 7-8 ajal st magab öösel ca 11-12h. Päeval lõunaund magab ka ca 2h. Magama läheb hea meelega, sageli väsides võtab juba ise oma uneteki ja suundub voodi poole. Viimasel ajal vahepeal ütleb, et ei taha minna, aga kindlama unerituaaliga (kindel järjekord tegevusi magamamineku eel) jälle ok. Meie mõistes kogu öö järjepidevalt hakkas magama alles 17-elukuuseks saades: küll äratasid hambad, küll häiris pissihäda, küll märg mähe, kõht tühi- ikka 1x öösiti ärkas. Enamasti siis, kui oli juba ca 7-9 maganud. Eriti rasketel öödel 2x, aga kui mure lahendatud, siis kohe magas edasi. Mingit öösel ülemist meil ei ole. Eks need öised äratamised ja nende suhtes millegi ettevõtmine sõltub sellest, kui väga ennast häirib. Kuna mind see 1x öösel ärkamine pikka aega ei häirinud, siis ei võtnud ka midagi ette. Kui hakkas häirima (seal 17-elukuu alguses, kui kõik eakohased hambad olid lõikunud ja olin talle õhtul korralikult süüa andnud), siis ootasin enne öösel Väikemehe juurde minekut ja kui tõesti ikka nuttis, siis läksin vaatama. Eks iga ema tunneb juba lapse nutu järgi, kui tõsise murega on tegu ja kui kiiret sekkumist on vaja. Aga edu unedega! 😉

  4. Seoses oma rasedusega, ma alles avastasin su blogi. Nii hea on lugeda, kellegi aruka, mõistliku ja teadmistehuvilise inimese blogi. Minu elu teeb see blogi lihtsamaks, endal vähem googeldamist 😀. Veider, et me käisime samas koolis ja mu elukaaslane tunneb teid lähemalt kui mina, siis kahjuks pole eluteed kokku viinud. Ometi huvid on sarnased – reisimine, lauamängud. Siiani minu kõige lemmikum postitus oli lapse hambahooldusest. Just mõtlesin oma hambaarsti külastada, et uurida millal peaks beebiga hambaarstile pöörduma või kuidas ja millal peaks beebi hambaid hooldama hakkama. Mul endal on alati hambad terved olnud ja nende hooldamine on mu “kiiks” lapsestsaadik. Tahan seda harjumust edasi anda.
    Aga soovin, et kõik plaanid täituksid aastal 2020 🙂

Jäta kommentaar