Jälle I trimester! – teist korda rase, mis on teistmoodi.

See tõsiasi ei ole mulle siiani kohale jõudnud, kuigi olen “teadlikult” rase juba viimased 9 nädalat ehk siis hetkel on käimas 14. rasedusnädal (4nda raseduskuu algus). Ametlikult olen ma seega juba II trimestris. Võib öelda, et täitsa inimese tunne on juba. Viimased nädalad olin ikka üks päris jube iivelduste käes vaevlev ja lõputult mugiv diivanipadi. See mugimine paistab juba vaikselt ka välja. 😀 Piltidel on kõht sisse tõmmatuna (Baby Story app).

Endiselt ei saa ma aru inimestest, kellel rasedusaeg kiiresti läheb. Mul see aeg lihtsalt venib ja venib ja venib … , ent endale üllataval kombel olen ma seekord isegi rõõmus, et see nii kaua aega võtab. Vaadates 1,5-aastast Väikemeest, kes on alles ise nii väike, ei kujuta ma ette, kuidas ma saaksin tema kallistamisele ja hoidmisele pühendatud aega loovutada kellelegi teisele. See tundub nii ebaõiglane.

Kui eelmise raseduse I trimestril olin pigem selline liblikate vahel kekslev esmarase, kes uudistas, mis mu kehaga küll toimub, siis seekord olen kuidagi palju tõsisem, sest ma tean rohkem ja saan aru, kui palju mul nii raseduse, sünnituse, imetamise kui ka lapse tervisega eelmine kord vedas. Kas veab ka seekord?

Kuigi olen kuulnud osade inimeste arvamust, et rasedale ei peaks rääkima asjadest, mis võiksid raseda muretsema panna (erinevad riskid, võimalikud sünnituse variandid, lapse tervise mured), siis olen täiesti vastupidisel arusaamisel. See ju ongi tänapäeva teaduse võlu, et me teame nii palju ja meil on võimalik olla valmis väga erinevateks stsenaariumiteks. Ja see, kes välistab enda jaoks kõik negatiivsed stsenaariumid, see inimene elab kuskil pilvedes.

 

Aga alustagem siis ikka täitsa algusest.

Plaanid. Meil oli plaan saada kaks väikese vanusevahega last. Ideaalis võiks kehal lasta 2a kahe sünnituse vahel puhata, mistõttu väga üksteise otsa ma lapsi saada ei soovinud. Ent kuuldes lähedaste kogemustest, kuidas teise lapse saamine võib osutuda päris keeruliseks ja aeganõudvaks ettevõtmiseks, siis ei tahtnud nagu viimasele hetkele ka rasestumist jätta (et emapalk ikka jätkuks).

Kahtlusi rasestumise õnnestumisest süvendas veel ka mu alakaal ja endiselt Väikemehe päevane imetamine. Võtsin vahepeal raseduseelseid vitamiine, üritasin rohkem süüa st ei unustanud ühtegi toidukorda (see korralik söömine väidetavalt annab kehale signaali, et toitu on piisavalt ja vaatamata imetamisele uus loode kinnitub emakale) ning minule üllatuslikult jäingi esimesel proovimisel rasedaks.

Ma lootsin jääda rasedaks pärast reisi, st kuu hiljem, et saaksin ikka kogu Dubai reisist täis elamust saada, aga läks nagu läks.

Olin juba valmis halvimaks, et pean imetamise raske südamega ära jätma, siis hakkama mingeid ovulatsiooni aegu jälgima või basaaltemperatuure mõõtma või ma ei teagi. Ühesõnaga vaeva nägema. Saan aru neist inimestest, kes tunnevad rasedustestil kahte triipu nähes meeletut õnnetunnet, kui see on olnud sinnamaani suur vaev. Aga kui see tuleb lihtsalt, siis ei oskagi nagu rõõmus olla.

Võib-olla on kerget reserveeritust tundmaks ülevoolavaid õnne emotsioone “aidanud” vältida ka see, et viimasel ajal on mu tutvusringkonnas nii mitmeid aborte, katkemisi ja loote elutunnuste kadumisi. See on ju enamasti hea, kui suudetakse varakult leida loote väärareng või loode iseenesest hukkub arenguliste häirete tõttu, aga see omakorda toob lähemale reaalsuse, et elus võib juhtuda igasugu asju ja ei tasu enne rõõmust keksida, kui terve beebi on sündinud ja juba kõhu peal. 

Teada saamine. Olles äärmiselt tähelepanelik inimene kõiksugu kehamuutuste suhtes oli esimeseks kahtlust äratavaks märgiks ninakollide teke. Täpselt nii! Sellist meeletut ninakollide teket on mul juhtunud elus vaid korra ja seda eelmise raseduse alguses.

Kui paar päeva hiljem menstruatsiooni ei olnud ning lisandus MEELETU iiveldustunne, siis tundus asi juba kummaline. Ükspäev oli iiveldus nii suur, et täitsa purjus tunne oli. Jalutasin suure iivelduse saatel Väikemehega apteeki rasedustesti ostma ja ruttasin koju end testima. Ei suutnud mina järgmise hommikuni oodata (soovitatakse teha test hommikuti, sest siis rasedushormooni tase uriinis kõige kõrgem). Mul oli nii kohutav olla, et ma tahtsin KOHE oma seisundile diagnoosi saada. Positiivne testitulemus oli tunduvalt meeldivam olukorra selgitus kui vaid iiveldusega kulgev kõhugripp. 🙂

Tervisemured. Ma saan nüüd täitsa aru nendest rasedatest, kes ütlevad, et rasedus on jube aeg. Võrreldes eelmise rasedusega oli seekordne iiveldus ikka korda kolm. 5-9 nädal olin ma põhimõtteliselt diivanipadi, kes KOGU AEG sõi. Tõeline täitumatuse tunne. Sööd ja sööd, aga täiskõhu tunnet ei teki. Iga 2h tagant pidi uus kogus toitu kõhtu jõudma, sest muidu oli enesetunne kohutav. Õnneks ma ei oksendanud, enne jõudsin mingi toidupala suhu pista :D.

Samas kui söödud, siis oli nii raske olla, et jälle iiveldas ja jälle olin kuskil pikali asendis oigamas. Ja lisaks oli tuumaväsimus. Väidetavalt kõrge rasedushormoonide tase mõjub naisele samamoodi nagu ta tarvitaks kangeid uinuteid,  nt oli tavaline, et olenemata ümbritsevast möllust jäin õhtuti lihtsalt kuskile suvalisse kohta magama, nt kuskile mänguasjade vahele #rasedusonglamuurne.

Ma arvan, et mu tuumaväsimus oli ka põhjuseks, miks Väikemees enam öösiti oma tavapärast 1x ärkamist ei teinud ehk siis andmaks märku, et ta vajab pissile. Mingil määral oli see ka teadlik otsus. Mõte sellest, et ma pean järgmine aasta lisaks beebi hektilisele unele teda öösel ca kella 3-4 ajal pissile viima, tundus hullumeelsus.

Ühel ööl ma lihtsalt ei suutnud voodist tõusta. Miski, mis varem mul vaatamata kellaajast üpris edukalt õnnestus. Rasedus oli mind järsku nii uimaseks ja unenõudlikuks muutnud. “Tänu” sellele magab Väikemees nüüd hämmastavalt hästi – iga öö minimaalselt 12h ja hommikuti on selline heatujuline päikesekiir. Ja mina ka, sest ma saan üle pika aja jälle katkestusteta magada üle 5h järjest!! Kuigi vaikselt hakkavad lisanduma minu enda öised pissil käimised #rasedaelu.

Oleksin ka 10-11 nädal diivanipadi olnud, aga reisil olles oli tempo tihe ja õnneks polnud enda enesetunde üle mõtlemiseks eriti aega.

Siiski on olnud üks koht, kus mul on väga hea olnud -tööl. Seal nagu unustad enda ära ja keskendudki ainult patsiendile ja eesolevale ülesandele. Pole üldse aega enda enesetunnet tajuda. 🙂

Riided. Erinevalt eelmisest rasedusest ei hakanud ma ootama kuni püksid juba ahistavalt pigistavad. Võtsin oma raseduspüksid süümepiinadeta välja ning seadsin sammud poodi garderoobi täiendama, et ikka oleks valikut. Ega rase olemine tähenda, et ma pean ühtede pükstega läbi ajama!

Öeldakse, et iga järgneva rasedusega tekib kõht kiiremini ette, eriti kui vahepeal pole endale korralikku sixbacki ette teinud. Mingil määral see kehtib, sest enda puhul mõõtmisi läbi viies olen ca 4 nädalat eelmisest rasedusest  suuruse mõttes “ees”.

Eelmine rasedus vs nüüdne rasedus:

Kaalutõusu pärast ma üldse ei muretse. Seda enam, et see on nii individuaalne. Võib olla nädal, kus võtad palju juurde ja siis mitu nädalat ei midagi kuigi enda arvates sööd ja oled kogu aeg ühtmoodi. Kaalu tuli esimesel trimestril korralikult – 5kg-, aga sama järsku nagu toiduisu tekkis ja kaal tõusis, see ühel nädalal ka kadus ja kaalutõus peatus. 

Kõige suurem kehaline muutus on olnud tagumikus. Ma läksin üks hommik nii närvi, et mitte ükski aluspükste paar ei mahtunud mulle enam jalga! Unustasin igasuguse kehahäbi ja samal õhtul poodi minnes ostsin endale hunniku uut aluspesu – seekord siis suuruses M. Ma tean, et see muutus on ajutine. Küll jõuab enda tagumiku pärast rasedust jälle endale meelepärasesse suurusesse trimmida. 😀

Isud. Vastumeelsus oli kõige suurem sarnaselt eelmisele rasedusele liha vastu. Viineripirukaga ei tohtinud olla lähemal kui 2m. Paar korda olude sunnil liha süües pani see ikka tundideks kõhu valutama. Tavaline oli selline 5h. Ka väga kreemjate ja rasvaste toitude seedimine osutus vaevaliseks.

Põhiliseks toiduks, mida olin valmis ALATI sööma oli feta salat tomati, kurgi, granaatõuna, salatilehe ja vegan fetaga. Samuti sai, näkileib või rukkileib vegan juustu ja kurgiga. Olen võtnud ka rasedusvitamiine ja vegan toitude eelistamisele igaks juhuks ka lisaks kaltsiumit (mitte, et kõik sojapiimad ja juustud poleks kaltsiumiga rikastatud, aga igaks juhuks).

Sarnaselt eelmisele rasedusele leidsin end nii mõnigi kord, nt õhtul kell 23.45 24h avatud Prismast, et osta poest toiduainet ilma milleta ma järgmist pooltundi üle ei elaks. Sellist asju juhtus viimati Väikemehe raseduse alguses. Sellisel kellajal poes käiv seltskond on muidugi värvikas, aga mõne väga omapärase maitsega smuuti, puuvilja või justnimelt vegan juustu ja kurgiga sai võis olla ainuke, millest suutsin tol hetkel mõelda.

Esimene ämmaemanda visiit (8.rasedusnädalal) oli üllatavalt meeldiv. Valisin endiselt ITK, sest see on kodule lähedal. PAP testi võtmise tehnika on ka edasi arenenud, enam ei pea emakakaela rakke kraapima. Mulle vist sattus põhjalik ämmaemand, aga 45 minutit kabinetis veeta oli minu jaoks esmakordne. Sain kaasa uduse ultraheli pildi beebist ning teadmise, et beebil süda juba lööb.

Pärast reisilt tulekut 10ndal rasedusnädalal andsin kohe vereproovi tasuliseks Panorama geneetiliseks testiks (590 eurot), et hinnata loote kromosoomi haiguste ja mikrodeletsioonide riske ning saada 10-14 päeva hiljem teada ka lapse sugu. Kuigi Eestis on võimalik teha ka odavam Niptify test (250 eurot), siis kuna see katab erinevalt Panoramast ca 10% väiksema hulga kromosoomhaigusi, siis jäi otsus ikkagi Panoramale. Igaks juhuks enne vere andmist kontrollis ämmaemand minu soovil veel üle, et beebil ikka on südametoonid ja vahepeal 2 nädalat reisil olles pole rasedus katkenud. See oleks eriti tobe, kui teed testi ära ja siis selgub, et tegelikult loode surnud.

Ootasin tulemusi väga. Eriti muidugi beebi soo teada saamist. Sten oli kindel, et tuleb tüdruk. Endal mul mingit tunnet ei olnud kuigi olin lugenud, et kohutav iiveldus tähendab tõenäolisemalt tüdrukut (kõrgem teatud rasedushormoonide tase ema veres). Mõtlesin, et oleks huvitav proovida, kuidas on tüdruklast kasvatada. Samas see tähendaks palju uusi riideid ja mänguasju, sest olen aru saanud, et poiste ja tüdrukute huvid ühel hetkel ikka kardinaalselt lahknevad. Pealegi tundus mulle, et Väikemehele meeldiks ehk vend tulevase mängukaaslasena paremini. Ja poisiga on hea lihtne: ma juba tean, kui ema hoidev võib üks väike beebipoiss olla ja riided on ka kõik sobivates suurustes olemas (sest Väikemehe sünnitähtaeg oli sama, mis kõhubeebil). Kõhubeebi sugukromosoomideks on XY. 🙂 Jee!

11ndal rasedusnädalal andsin uriini-ja vereproovid, mis seekord läksid kuidagi eriti kergelt. Ka uriiniproovi eelselt tundide viisi öösel mitte söömine õnnestus seekord kuidagi väga lihtsalt – miski, mis eelmine kord tundus võimatu ülesandena. Eelmine rasedus andis muidugi ka korraliku vereandmise kogemuse. Kui kogu aeg pead verd andma nagu üks rase raseduse jooksul enamasti peab, siis lõpuks harjub selle torkimisega juba nii ära. Loomulikult oli ühele meditsiinitaustaga rasedale huvitav uurida oma analüüsi vastuseid ja seejuures võrrelda neid eelmise rasedusega. Kõige enam üllatas mind mu hemoglobiini näit, sest olen viimastel kuudel tarbinud ülimalt harva kanaliha (äkki 1x paar tükikest 2 nädala jooksul) ja mu näit oli super: 134. 🙂

Väikest närvikõdi tekitas minu jaoks 12.rasedusnädalal kuklavoldi ultraheli uuring“Põnevust tekitavaid” tegureid oli mitmeid: meesarst, Väikemees ka kabinetis ning huvi näha, kas loode on juba inimese moodi. Väikemees hakkas kabinetti astudes nutma, mistõttu veetsid nad Steniga kogu visiidi ITK treppidel liikumist harjutades (1,5-aastase Väikemehe hetke lemmiktegevus). Meesarst erinevalt naisarstist tähendas seda, et pikka juttu ei olnud: olin kabinetis max 15 minutit ning ometi tundus nii mulle kui ka arstile, et kõik vajaminev sai üle vaadatud. Lisaks Panorama testi madalatele riskidele oli ka ultraheli järgi kuklavoldi näit normis (kuni 3cm on ok, mul mõlema rasedusega 1,6cm). 

Mulle meeldis see, et ta vaatas lisaks muudele näitajatele, sh kuklavoldile ka diafragma terviklikkust (et soolestik poleks kõhu peal, mis hiljem beebi sündides vajab operatsiooni). Ise uurisin ninaluu olemasolu kohta, mida ta vist oleks nii kui nii vaadanud, aga ju olin kannatamatu küsima.

Natuke muret tekitas aga seekordne platsenta eesmine asend, mis on küll ligi pooltel rasedatel, ent siiski suurendab see raskema sünnituse riski ja veel igasugu tõestatud soodumusi (nt seljavalude teke). Lootus püsib, et äkki loote anatoomias arst vaatab uuesti ja leiab, et alguses vaadati valesti. Ega kõik saagi ju alati ideaalselt minna?! Võib-olla see on just hea, et nüüd olen valmis raskemaks sünnituseks. Ei lähe niiöelda mütsiga lööma, et ahh.. teine sünnitus.. et siis pidavat ju lups ja valmis olema. Et nüüd on motivatsiooni end rohkem valmis panna vaimselt ja füüsiliselt.

Esimene trimester on nii veider aeg. See, et keegi kasvab mu sees on lihtsalt kuidagi nii abstraktne ja hoomamatu, et veider on tunda rõõmu millegi üle, mida pole võimalik füüsiliselt katsuda või mis pole reaalselt minu ees. Mitte, et raseduse ajal rõõmus olemine oleks patt. Eks peab oskama ka protsessi nautida ja vaikselt ennast beebinduse lainele viima.

EDIT: teisel trimestril ca 6ndal raseduskuul on mul alati tulnud selline beebituhin peale, et no kohe on!!

Beebilainele aitas mind viia etv2 pealt järgivaadatav kolme osaline dokumentaalsari “Üheksa kuud, mis meid kujundavad”. Niivõrd realistlikke beebi arengu kaadreid oli tõeline lust imetleda! Kogu aeg mõtlesin, et oleks vaid selline materjal olnud arstiteaduskonna bioloogia töödeks õppimisel, piltide pealt õppimine ja kõigi nende arenguliste muutuste ette kujutamine pole ju üldse see! Aga mulle väga meeldis, et ma tõesti sain ka uut infot! Ma ei teadnud, et rasedusaegne toitumine mõjutab lapse eluea pikkust ja ka tulevast tervist (süües võimalikult palju rohelist) ning huvitav oli ka leitud seos rasedusaegse stressi ja lapse motoorse arengu ning IQ vahel. Olin kuulnud, et rasedusaegne stress on halb, aga ma ei uskunud, et see on nii kahjulik.

Kui see dokumentaal oli sellest, mis toimub beebiga kõhus olles, siis teine 2014.aasta dokumentaal “Secret Life of Babies” oli sellest kuidas beebi areneb ja näeb maailma esimesel kahel eluaastal. Seal oli hästi lõbusaid kaadreid beebide toimetustest kui ka tõsisemaid juhtumisi ilmestamaks beebide reflekse, ent kõige kasulikumaks oli minu jaoks ehk beebide keele meeldetuletus, nt et nää/neh nutt tähendab nälga.

Käisin ka Montessori pedagoogika koolitusel vanuserühmale 0-3, kuhu kunagi registreerudes läksin küll eesmärgiga saada ideid Väikemehe jaoks, ent nüüd raseduse valguses jälgisin tähelepanelikult ka beebiea kohta räägitut. Tundsin, et minu jaoks oli see koolitus väga ABC kordamine ja midagi uut ma selle 7h jooksul enda jaoks ei saanud. Ja ma saan ka sellest aru, et enamik tahavadki saada seda ABC-d, lihtsalt.. ma vist olen liiga palju lugenud selles temaatikas, et mind üllatada ongi keeruline. 😀

Mulle jäi väga hingele kriipima ühe kaasosaleja sõnad, et ta väga tahaks järgmise lapsega kõik Montessori järgi kohe algusest peale “õigesti teha”: suhelda “õigesti”, luua “õigete” mänguasjadega keskkond jne. Ma loodan, et selliseid inimesi pole palju, sest endale selliste kriteeriumite seadmine ei ole vaimsele tervisele kasulik. Seda enam, kui nii mõnedki neist kriteeriumitest, nt kuni 6nda elunädalani beebiga olla rahus ja vaikuses, sest see on väidetavalt sümbiootiline periood, ei ole ei realistlikud ega ka teaduslikult põhjendatud. See on lihtsalt kellegi arvamus, see pole fakt.

Loomulikult on ilus ja hea, kui kohe beebi sündides austada teda ja nt iga kord teda sülle võttes teavitada eelnevalt või jälgida millega ta tegeleb ja lasta tal oma tegevus lõpetada enne kui ta sülle krahmata, aga kui ka lapsevanem pole seda varasemalt teinud, siis halvasti ja süüdi pole mõtet küll ennast tunda. Täna on ideaalne päev muutusteks ja olemaks see lapsevanem, kes igaüks unistab olla. Ja see, et eile nii hästi välja ei tulnud, mis siis. Ja see, et beebil polnud selliseid “kellegi arvates ideaalseid” puidust mänguasju, vaevalt, et seepärast ta nüüd oma ema vähem armastab või on kuidagi tuntavalt vähem arenenud.

Siiski läks koolitus ruttu ja väga meeldis mulle, sest andis sellist uut hingamist või indu, mis on alati väga teretulnud! 

Küsimused. Kui esimese rasedusega olid mu I trimestri küsimused pigem seotud rasedusega ja kõhubeebi arenguga üldiselt, siis seekord on need pigem kohe praktilist laadi:

Kuhu paneme beebi riided?- ei tea. Peab tegema mingid ümberkorraldused võib olla mööblit juurde ostma vms.

Kas Väikemehele ostame uue “päris lapse” voodi, et beebile ei peaks uut võrevoodit ostma? – otsustasime, et ostame beebile uue võrevoodi. Ma pole veel valmis Väikemeest võrevoodist suure lapse voodisse panema. Kunagi hiljem ostame neile kahepeale narivoodi.

Kas mõlemad lapsed ikka mahuvad praegusesse Väikemehe tuppa ära? – ei mahu, millalgi teeme tubade vahetuse ja kolime ise Väikemehe tuppa, lapsed saavad meie magamistoa, kuna see on tunduvalt suurem.

Kas ma saan istuda autos turvatooli ja turvahälli vahele või peame midagi ümber mõtlema? – ei tea.

Millistesse perekooli loengutesse plaanin minna? – korduvsünnitaja omasse Pelgulinnas.

Millal plaanin hakata trennis käima – olen nõrgem kui varem, peaksin treenima seljalihaseid ennetamaks seljavalusid? – nii kui sellest pagana külmetusviiruse nohust lahti saan!

Kas ostame uue kahelapse käru? – ei osta uut käru, kasutame vana. Kui pean kuskile kahe lapsega minema, siis hoian beebi nii kui nii kandelinas või kandekotis. Mingit käruga beebi jalutajat ei saa minust ka seekord. Vajadusel magab kärus rõdul.

Millise eraämmaemanda valin?- käivad läbirääkimised kahe ämmaemandaga, sest nagu selgus, siis ilmselgelt on mu esimesel valikul sellel ajal puhkus. 😀

Kas plaanin kodusünnitust? – hetke seisuga pigem küll, aga tahan kindlasti kodusünnitusega seotud kõik võimalikud situatsioonid ämmaemandaga läbi arutada. Samuti sõltub see ka mu rasedusest. Kui ma pole igat pidi harju keskmine rase, siis ma võib-olla ei saagi.

Kas soovin raseduspildistamist? – tundub küll, aga seekord tahaksin midagi vähem fancyt. Vähemalt hetkel mõtlen nii. Soovitused oleksid väga teretulnud. 🙂

Lõppu tuleb (mulle) üks motivatsiooninurga pilt minu kahest täiuslikust mehest: 7-päevase Väikemehega. 🥰

EE5A5429-40EA-40B9-A4FC-90B704C5972B

Fotograaf: Teesi Zeemann.

 

 

 

 

 

12 replies

  1. Palju õnne uue raseduse puhul!
    Mul hetkel rasedust 26nädalat, aga algus oli sarnane ja iiveldus kadus alles 18ndl. Aint, et selle suure iiveldusega sünnib meile poiss. Ma tegin lisaks Panoramale ka Vistara testi. Elu parim otsus. Õnneks pärast pikka stressi, valepositiivset vastust ja ootamist, selgus, et siiski on kõik korras. Aga tuli välja, et ma kannan haigusttekitavat geeni ja risk on iga rasedusega 50%, et laps saab selle geeni. Seekord vedas, aga edaspidi teab arvestada. Ja ma olen ka arvamusel, et sellistest asjadest peab ka rääkima.

    Meeldib

    • Aitäh! Mul juba praegu päris normaalne olla. Nii järsku nagu iiveldus tuli, samamoodi see ka kadus. Juba hakkan unustama, kui hull see oli. 😀 Ega jah, see iivelduse võimsus ei pruugi lapse sooga korreleeruda kuigi lugesin, et see on üks ainsamaid tegureid, mis tõestatult võib enesetunnet mõjutada. 😊 Kujutan ette, mis tundeid see vastuse ootamine tekitas. Kuigi olin suhteliselt kindel, et meil kōik riskid madalad, siis ikka ootasin Panorama tulemusi tōeliselt kannatamatult.

      Meeldib

  2. Palju, palju õnne – huviga jälgin 😊 Minul oli ka kodusünnitus. Haiglas sünnitamisega ikka väga suur vahe- kodus on kontroll kogu protsessi üle paljuski Sinu enda kätes (või õigem oleks öelda peas, sest sealt saab kõik alguse). Mina usaldasin Ingridit ja lisaks oli veel doula ka. Kõik läks hästi. Ma olin kogu asjas nii hingega sees, et tookord see tundus ainuõige variant. Praegu tagantjärele mõeldes tundub päris julge otsus 😀 Et kui uuesti peaks, siis tuleks jälle ettevalmistusega tegeleda 😊

    Meeldib

    • Jah, tundsin eelmisel sünnitusel keskkondade erinevust väga suurel määral, sest olin pikalt kodus. Haiglas oli abitu olla. Tõesti kunagi ei tea, kuidas sünnitus läheb, võib minna lihtsamalt kui ka raskemalt. Hea kui olla valmis ka raskemaks variandiks. 🙂

      Meeldib

  3. Tere!

    Kui kiiresti Sa panorama vastuse said? Mul sai täna 11 päeva täis ja jubedalt tahaks juba teada:)
    Ja ehk jagaksid ka ämmakate nimesid kui saladus pole🙄

    Meeldib

    • Tere!
      Lubati 10-14 päeva jooksul. Helistasin ise 11nda päeva hommikul sinna nagu eelmisegi rasedusega, aga neil seekord väidetavalt ei olnud tulemusi. Ma ka meeletult ootasin neid tulemusi, aga lõpuks helistati mulle 12nda päeva hommikul. 13ndal päeval oli mul juba kuklavoldi uuring seega oleksin põhimõtteliselt ka siis teada saanud.

      Harjumaal on lubatud kodusünnitust vastu võtta kahel ämmaemandal: Ingrid Kaokülal ja Siiri Ennikal.

      Meeldib

  4. Ma natuke veel tüütan Sind selle teemaga:D aga kas kasutasid seda üldist kontakti, mis itk lehel?
    Lisainfo e-kirjaga oscar@itk.ee või telefonil 5301 9421

    Mulle sealt öeldi, et nemad üldse midagi tulemustest ei tea😣
    Täna sai 2 nädalat and I need them results😅😅

    Meeldib

    • Arusaadav! 😀

      Helistasin telefonile sinna kabinetti, kus Panorama testiks vereproov võeti, aga seekord ei teadnud nad tulemustest midagi. Lihtsalt ütleksid, et ootaksin kuni keegi ämmaemand, kes nende tulemustega tegeleb, helistab.

      Kui juba kaks nädalat täis, siis äkki täna helistavad?

      Meeldib

  5. Palju palju edu uue rasedusega! 🙂
    Kas võib küsida, mis oli peamine motivatsioon saada teine laps kohe järgi? Mis sa arvad, mis kõige raskem hakkab olema?

    Meeldib

    • 😊 Aitäh!

      See oli mehe tingimuseks laste saamisel. Et kui üldse lapsi veel saada, siis väikese vahega. Kuna soovin rohkem kui ühte last, siis olin nõus.

      Kõige raskem.. eks see raskus oleneb väga palju uuest beebist, et kuidas ta magab ja kuidas tulen toime hakliku unega isegi, kui ei saa kõik beebi uned kaasa magada nagu Väikemehe ajal. Ma usun, et esimese (poole) aasta unepuudus on kõige raskem. Sest kui enda “tass” pole täis, siis on raske hoida neid, kes on mu ümber. Ja ma väga soovin oma kalleid hoida ka edaspidi. 🙂

      Üritan võimalikult palju ka valmistuda ajaks, eelkõige esimesteks kuudeks, kui võib-olla päris palju tähelepanust läheb beebile, nt kuidas Väikemees ette valmistada beebi tulekuks, kuidas teda kaasata, mis tegevusi koos teha isegi kui beebi tuleb, kuidas hoida mees kahe väikese kõrval hoituna jne. Eks paistab, kuidas see kõik välja tuleb. 😀

      Meeldib

Vasta Niina-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s