Tallinnas avati hiljuti 0-3-aastastele mõeldud Montessori “rühmaruum-mängutuba”, kuhu ühe uudishimuliku ja Montessori pedagoogikast huvitatud lapsevanemana “pidin” oma lapse esimesel võimalusel viima. Kui talvisel külmetushaigused seljatatud, siis läksimegi uudistama.
Eelkõige tahtsin näha, et kui lapsel on tema eale kõikvõimalikud Montessori pedagoogika tegevused silme ees, mida kodus on piiratud tingimustes keerukas saavutada, siis mis teda TEGELIKULT huvitab? Mis on see, mida ta tahaks enim arendada? Mis pakub talle enim huvi?
Woww.. minus on nii palju sooje tundeid ja sõnu, mida tahaksin kohe öelda nii selle loodud keskkonna, pakutud tegevuste kui ka õpetaja kohta! Et mitte oma meest enam vaimustusega tüüdata otsustasin oma emotsioonid siia kirja panna. Mõtlesin, kas seda postitust kirjutada, sest muidu äkki kõik tahavad minna ja siis me enam ei saagi seal käia, sest klassid on täis, aga .. äkki ikka kõik ei lähe. 😀
Tegu on siis Montessori rühmaruumiga, kus on valdkondade kaupa madalatele riiulitele paigutatud erinevad “tegevused”: peenmotoorika, keele, kunsti ja igapäevaelu elu valdkonnast. Lisaks ka ronimisala, meeltele avastamist ning 60 minutilise mängutsükli lõpus toimuv muusikatund.
Esimesse tundi läksin kerge skeptilisusega eelkõige seetõttu, et 60 minutit on kindlasti väikese lapse jaoks ühes ruumis toimetamiseks liiga pikk aeg, aga oi.. kuidas ma eksisin! Ta oli VAIMUSTUSES!
Esimene tund meil vedas, sest viirustehooajale kohaselt olime klassis ainsad ja saime seetõttu justkui eratunni. Põhimõtteliselt kogu see 60 minutit 1,5-aastane Väikemees võttis ja kallas kannudega vett. 😀 Okei, vahepeal ka natuke tegi toppimismängu, aga ilmselgelt olid igapäevaelu tegevused tähelepanu keskmes nagu ühes Montessori sõimerühmas väidetavalt kipubki esialgu olema.
Kodus meeldib talle ka veega mängud, aga seal olid need eriti põnevalt ette valmistatud: lille kastmine (eriti vastupidav lill, mis talus ka 392049 kastmist), lille vaasi seadmine, pesu pesemine, svammi väljaväänamine- kõlavad jube tavaliselt, aga see, kuidas need kõik on väikeste kannukeste, lapikeste, põllede jms-ga välja pandud on tõeliselt kutsuv ja lapsele ülimalt põnev!
Iga tegevus nõuab teatud etappide tegemist: esiteks kandikul tegevuse võtmist oma lahtirullitud vaibakesele, et kogu tuba poleks üks mänguala, siis kannukesse vee võtmist veeanumast, siis selle kallamist järgmisesse nõusse jne. Väga meeldis mulle ka sealne kord. Kes arvab, et Montessori on vabakasvatus, siis peab kindlasti seal tunnis ära käima. Seal on väga kindel kord: kõik algab kätepesuga, kogu aeg tuleb enda järgi koristada, arvestada teistega ja seda juba väga väikesest peale! Lisaks iga tegevust teha vaid selleks ettenähtud vahenditega jne.
Olles lapse entusiasmist hämmingus võtsin järgmine kord ka mehe kaasa, et temagi Montessori võluga “nakatada”. Ta kogu aeg rääkis mulle kodus, kuidas Montessori tegevused on igavad ja kindlasti on seegi üks igav mängutuba, aga ta üllatus väga positiivselt nähes kui väga Väikemees sealseid tegevusi nautis. Kui varem ta arvas, et Montessori on jama, siis nüüd ta enam nii ei arva- tema sõnad. Temagi oli kogu aeg muigel näoga, kuidas küll laps nii pikalt keskendunud tegevuses saab olla!
Ma pidin tõsiselt naeru tagasi hoidma nähes KUI keskendunud ja vaimustunud mu laps sealsetest tegevustest on! Nagu väike Einstein käis endal nägu naerul, muudkui kilkas ja otsis aga uusi ja vanu tegevusi. Küll toksis haamriga naelu, siis keeras kruvikeerajaga kruvi, siis kallas ubasid, siis kastis lilli, siis vaatas raamatuid, siis koristas küll lapi ja küll harja ja kühvliga jne.
Aga see keskkond ja need tegevused ei ole midagi ilma suurepärase juhendaja! Juhendaja räägib küll peamiselt inglise keeles (natuke ka eesti keeles), aga väga palju saab lapsele näidata ka ilma sõnadeta. Vahepeal ka tõlkisin lapsele, aga ma ei ole kindel, kas see tegelikult oli üldse vajalik. 🤷♀️
Kuna olen ehk keskmisest Montessori huvilisest rohkem lugenud, siis oli imeline jälgida neid väikeseid detaile, kuidas juhendaja erinevaid situatsioone lahendas või kuidas lapsele erinevaid materjale tutvustas.
Loomulikult tahtis Väikemees kohe proovida ka neid (minu arvates) kõige keerulisemaid ehk siis triikimist PÄRIS mini-size triikrauaga ja käsitsi pesu pesemist. Ja see, kuidas juhendaja lapsele neid tegevusi näitas.. seda oli imeline vaadata! Või kuidas ta keerulisemate tegevuste korral võttis lapse käe ja aitas lapsel see tegevus esimesel korral “ise teha”. Või kuidas juhendaja näitas pannes lapse käe sinna, et koht, kust triikrauaga teha, muutub nii kuumaks- ohh.. kui imestunud Väikemees sellest oli! Nagu ta nina ees oleks tehtud Copperfieldi trikk!
Või kuidas ta ootas ja jälgis, kui laps kasutas klassis olnud eset omamoodi, ja siis kuidas hiljem näitas selle õiget otstarvet, nt tahvli puhastamiseks mõeldud svammiga puhastatakse vaid tahvlit. Või kuidas oli ülimalt innustav, rõõmsameelne ja positiivne isegi kui lapsel vesi maha kukkus.
Või kuidas näitas õuna lõikamist õunalõikuriga. Väikemees tegi vaid tegevuse esimese osa ehk siis surus lõikuri õunale ning tekkisid viilud, aga siis õpetaja kohe näitas ka tegevuse lõpetamise tähtsust ehk siis kuidas õunaviilud lõikurist taldriku peale välja lükata (detail, mille peale ma ise ei oleks tulnud). Oi, kui maitsev on ise viilutatud õun- väike snäkk kuulub samuti ühte Montessori rühmaruumi. 🙂
Seega sain sealt mitmeid ideid, kuidas edaspidi kodus lapsega tegevusi pakkuda ja ka erinevates situatsioonides lapsega käituda. Täitsa nagu lapsega mängimise kursus! Kõlab nagu labaselt, et mis selles lapsega ümber käimises nii erilist saab olla, aga detailid eristavadki amatööri profist. Ja eks need “head võtted” ole ka nakkavad. 😉
Kui esimene kord Väikemehele 60 minutilisele “töötsüklile” muusikatund ja pillide avastamine väga huvi ei pakkunud, sest tal oli veel nii palju vaja avastada, siis järgmine kord meeldis talle pillide uurimine, väike ringtants ja laul juba väga!
Iga nädal osad materjalid vahetuvad. Esimene tund on tasuta, 10 korra kaardi ostes tuleb korra hinnaks 10 eurot. Hoiatan, et pärast tundi on lapsel hundiisu! Ainukeseks kriitikanooleks on ehk see, et see 60 minutit on 1,5-aastasele liiga lühike aeg! 😀 Ta oleks sinna jäänudki.
Ühesõnaga nii palju positiivseid emotsioone! Montessori pedagoogika on äge!
