Minust

Tere!

Olen Anette, 27-aastane kirjutajahing. Elan koos oma imelise mehe Steni ja beebipoisiga Tallinna kesklinnas. Selles blogis kirjutan sellest, kuidas näeb maailm välja minu perspektiivist vaadatuna olgu selleks siis reisimine, rasedus või mõni muu valdkond, mis pakub mulle hetkel huvi. Kirjutamine aitab mul peas mõtteid korrastada ning nii hea on üha uuesti ja uuesti blogis kajastatud läbi elada nagu see oleks olnud alles eile.

Anette+Sten-1650

Pärit olen ka Tallinnast. Olen elanud nii Kadriorus kui ka Viimsis, ehk siis kõrvalt vaadates võib öelda, et olen täitsa pealinna inimene, kes harjunud paljude võimaluste ja kiire elutempoga. Kuigi mulle meeldib elada Tallinna kesklinnas ja nautida seda, kuidas kõik vajaminev on nii lähedal, siis hingele lähedasem on minu jaoks Tartu. Seal on kuidagi kõik paigas. Tartu inimeste soojus ja tarkus, elu rütm, ülikooli hingus ning linna väiksus meeldib mulle palju rohkem kui Tallinnas olev umbisikuline ja teisest-parem-olemise suurlinna möll. Tartuga on mul seotud vaid head mälestused: elu esimesed aastad, hambaarstiõppe lõpetamine cum laude ja imeline aeg koos Steni ja tema arstist õppekaaslastega – nii minu inimesed! Mitte, et arstiteaduskonna õppimine kerge oleks olnud – ei see oli jube, aga jube huvitav muidugi!

Milline inimene ma olen? Tavaline. Oma murede ja rõõmude, oma nõrkuste ja tugevustega, millest kindlasti seda blogi lugedes ka aimu saad.

Õnneks on mul tugevusi rohkem kui nõrkusi, aga nõrkus, millega olen maadelnud kogu elu on see, et ma ei oska enda üle naerda kuigi mu lähedased mulle endiselt õppimiseks võimalusi annavad. Arstiks hakates muutus mul inimestega seotud mälu väga kehvaks – vabandust, kui mulle jäid pigem meelde su hambad kui nägu, tõenäoliselt neid silmitsesin ma kauem. Samuti kipun liiga kiirelt otsustama teise inimese sümpaatsuse või antisümpaatsuse üle, kaldun töönarkomaanlusele (kas nii huvitava erialaga üldse saab teisiti?) ning minema kõigega natuke liiiga süvitsi (arstina polegi see väga halb omadus).

Kõige rohkem häirib mind aga enda juures see, et rumalaid väiteid kuuldes pigem vaikin ja proovin leida sealt tõetera, kui hakkan argumenteerima isegi kui tegelikult tean, mis on õige. Ühest küljest on asi kindlasti selles, et mulle ei meeldi vaielda. Teisest küljest olen endale seadnud justkui mõttelise kvoodi, kui kõrge tasemega peavad mu teadmised olema, et võiksin kellegiga väidelda. No vähemalt hambaraviga seotud teemad on mul suhteliselt kaetud, aga elus on veel palju muud. Palju lihtsam oleks midagi suvalist mõtlematult vastu loopida. Aga ei, mina analüüsin, lähen koju, uurin, kas selline fakt vastab tõele või mitte, loen uuringuid, mõtlen ja siis kolm päeva hiljem jõuan järeldusele, et ei.. mul oli ikka õigus. Loomulikult on see rumala väite õhku viskaja selleks ajaks juba oma väidet veel 100-le kuulutanud. Ühesõnaga mitte ennast antud vallas “pädevaks” pidades jätan ma teinekord ehk liiga palju enda sisse.  Tunnen, et peaksin oma teadmisi rohkem jagama – ma usun, et neist on kellegile kasu. Mulle vähemalt oleks, kui ma oleksin selles situatsioonis neid asju varem teadnud. Sest kohe kõik õigesti teha on nii hea tunne! Või vähemalt annavad teadmised valiku õigeid valikuid teha.

Loodangi, et kui mingisugune valik on ees, siis annavad minu mõtted inspiratsiooni ka Sinule ja kui need muudavad Su elu kergemaks või lõbusamaks, siis ongi üks selle blogi ülesanne täidetud. 

Mõnusat lugemist ja ära unusta siis kaasa ka rääkida! 🙂

 

Advertisements