Minust

Tere!

Olen Anette, 28-aastane kirjutajahing. Elan koos oma imelise mehe Steni ja juba aastaseks saanud pisipoisiga Tallinna kesklinnas. Selles blogis kirjutan sellest, kuidas näeb maailm välja minu perspektiivist vaadatuna olgu selleks siis reisimine, rasedus või mõni muu valdkond, mis pakub mulle hetkel huvi. Kirjutamine aitab mul peas mõtteid korrastada ning nii hea on üha uuesti ja uuesti blogis kajastatud läbi elada nagu see oleks olnud alles eile.

Anette+Sten-1650

Pärit olen ka Tallinnast. Olen elanud nii Kadriorus kui ka Viimsis ehk siis kõrvalt vaadates võib öelda, et olen täitsa pealinna inimene, kes harjunud paljude võimaluste ja kiire elutempoga. Kuigi mulle meeldib elada Tallinna kesklinnas ja nautida seda, kuidas kõik vajaminev on nii lähedal, siis hingele lähedasem on minu jaoks Tartu. Seal on kuidagi kõik paigas. Tartu inimeste soojus ja tarkus, elu rütm, ülikooli hingus ning linna väiksus meeldib mulle palju rohkem kui Tallinnas olev umbisikuline ja teisest-parem-olemise suurlinna möll. Tartuga on mul seotud vaid head mälestused: elu esimesed aastad, hambaarstiõppe lõpetamine cum laude ja imeline aeg koos Steni ja tema arstist õppekaaslastega – nii minu inimesed! Mitte, et arstiteaduskonnas õppimine kerge oleks olnud – ei see oli jube, aga jube huvitav ka!

Milline inimene ma olen? Tavaline noor inimene, kellel on keskmisest natuke rohkem vedanud. Oma murede ja rõõmude, oma nõrkuste ja tugevustega, millest kindlasti seda blogi lugedes ka aimu saad.

Õnneks on mul tugevusi rohkem kui nõrkusi, aga nõrkus, millega olen maadelnud kogu elu on see, et ma ei oska enda üle naerda kuigi mu lähedased mulle endiselt õppimiseks võimalusi annavad. Arstiks hakates muutus mul inimestega seotud mälu väga kehvaks – vabandust, kui mulle jäid pigem meelde su hambad kui nägu, tõenäoliselt neid silmitsesin ma kauem. Samuti kipun liiga kiirelt otsustama teise inimese sümpaatsuse või antisümpaatsuse üle ning kaldun kõige huvipakkuvaga minema üpris sügavuti.

Kõige rohkem häirib mind aga enda juures see, et rumalaid väiteid kuuldes pigem vaikin ja proovin leida sealt tõetera, kui hakkan argumenteerima isegi kui tegelikult tean, mis on õige. Ühest küljest on asi kindlasti selles, et mulle ei meeldi vaielda. Teisest küljest olen endale seadnud justkui mõttelise kvoodi, kui kõrge tasemega peavad mu teadmised olema, et võiksin kellegiga väidelda. No vähemalt hambaraviga seotud teemad on mul suhteliselt kaetud, aga elus on veel palju muud. Palju lihtsam oleks midagi suvalist mõtlematult vastu loopida. Aga ei, mina analüüsin, lähen koju, uurin, kas selline fakt vastab tõele või mitte, loen uuringuid, mõtlen ja siis kolm päeva hiljem jõuan järeldusele, et ei.. mul oli ikka õigus. Loomulikult on see rumala väite õhku viskaja selleks ajaks juba oma väidet veel 100-le kuulutanud. Ühesõnaga mitte ennast antud vallas “pädevaks” pidades jätan ma teinekord ehk liiga palju enda sisse.  Tunnen, et peaksin oma teadmisi rohkem jagama – ma usun, et neist on kellegile kasu. Mulle vähemalt oleks, kui ma oleksin selles situatsioonis neid asju varem teadnud.

Sest kohe kõik õigesti teha on nii hea tunne! Või vähemalt annavad teadmised valiku erinevaid valikuid teha.

Milliste põhimõtetega?

Lasteaia õpetaja ütles mulle kunagi, et ära käitu teistega nii, nagu sa ei taha, et sinuga käitutaks. See lause läks mulle väga hinge ning elus üritangi sellest lähtuda.

Austan loomi: Üritan hoiduda loomsest toidust ning võimalusel ka piimatoodetest, et mitte teha liiga loomadele. Kodus teen vegan toite. Aga kui ema, isa või ämm teeb midagi kanalihaga, siis tänase seisuga viisakusest siiski söön. Ma ei ole väga inimene, kes sunniks teisi endaga samamoodi elama. Suhkru, GMO ja nisujahu vastu ma ei ole. 🙂

Me ei tarbi alkoholi ega viimased 3a pole joonud kohvi. Kohvi pole ma igapäevaselt kunagi joonud: mingisugusest ainest sõltumine piirab mind.

Austan teistsuguseid inimesi: kellegi nahavärv, seksuaalne orientatsioon, riietumisstiil või mistahes erinemine “normaalsusest” ei muuda minu arvates inimest teistest halvemaks või paremaks.

Austan keskkonda: Viimased 7a pole me poest kilekotte ostnud- alati on meil enda riidest kotid kaasas. Keskklinna korteri ostmise üheks argumendiks oli võimalus vähendada auto kasutamist ning rohkem liikuda ühistranspordiga või jalgsi. Mulle pakub väga huvi taaskasutus ja keskkonnasõbralikumad eluvalikud kuigi meil on veel pikk tee minna.

Austan lapsi: ka laste hambaid ravides pean väga oluliseks austust laste vastu: ei mingit kinni hoidmist, tuimestuseta ravi ja väiksema üle domineerimist. Me oleme meeskond. Ilma koostööta ei saa kvaliteetset hambaravi teha.

Lapsekasvatamises sümpatiseerivad põhimõtted, mis on seotud lapse austamise, usaldamise ja talle eakohase iseseisvuse võimaldamisega (näputoitumine, Montessori pedagoogika, elimination communication st sünnist potile panek).

Austan teadust: Kuigi eelnev ja lisaks olles ka suur hüpnosünnituse pooldaja võib tekitada mulje, nagu me juhinduks elus sellest, mida peetakse ökoks, siis tegelikult peame me kõige olulisemaks teadust. Mulle meeldib teha otsuseid teadusel põhinevalt nii palju kui see elus on võimalik.

Ma ei saaks oma erialal olla hea spetsialist, kui kummardaksin puujumalaid ja meetodeid, mis pole tõestatud. Loen palju teadusuuringuid, mu lemmik ajakiri on “Imeline teadus” ning meie laps on tõenäoliselt Eesti kõige vaktsineeritum laps. Me ei eksperimenteeri oma tervisega, mis puudutab looduslikke (“toimeta”) ökohambapastasid, ökoravi meetodeid ja/või ökoravimeid. Armastame VÄGA mängida, aga mitte oma tervisega. 

Leian, et igaüks teeb elus oma valikud. Ma ei mõista kedagi tema valikutes hukka nii kaua, kui need ei hakka minu elu mõjutama.

Loodangi, et kui mingisugune valik on ees, siis annavad minu mõtted inspiratsiooni ka Sinule ja kui need muudavad Su elu kergemaks või lõbusamaks, siis ongi üks selle blogi ülesanne täidetud. 

Mõnusat lugemist ja ära unusta siis kaasa ka rääkida! 🙂