Minust

Tere!

Olen Anette, 30-aastane kirjutajahing. Olen 4-aastase Väikemehe ja 2-aastase Rõõmupalli emaks ning 5-aastat abikaasa oma imelisele mehele (koos oleme olnud viimased kümme aastat).

Selles blogis kirjutan sellest, kuidas näeb maailm välja minu perspektiivist vaadatuna olgu selleks siis reisimine, rasedus või mõni muu valdkond, mis pakub mulle hetkel huvi. Kirjutamine aitab mul peas mõtteid korrastada ning nii hea on üha uuesti ja uuesti blogis kajastatud läbi elada nagu see oleks olnud alles eile.

Anette+Sten-1650

Pärit olen Tallinnast. Olen elanud nii Kadriorus kui ka Viimsis ehk siis kõrvalt vaadates võib öelda, et olen täitsa pealinna inimene, kes harjunud paljude võimaluste ja kiire elutempoga. Kuigi mulle meeldib elada Tallinna kesklinnas ja nautida seda, kuidas kõik vajaminev on nii lähedal, siis hingele lähedasem on minu jaoks Tartu. Seal on kuidagi kõik paigas. Tartu inimeste soojus ja tarkus, elu rütm, ülikooli hingus ning linna väiksus meeldib mulle palju rohkem kui Tallinnas olev umbisikuline ja teisest-parem-olemise suurlinna möll. Tartuga on mul seotud vaid head mälestused: elu esimesed aastad, hambaarstiõppe lõpetamine cum laude ja imeline aeg koos Steni ja tema arstist õppekaaslastega – nii minu inimesed! Mitte, et arstiteaduskonnas õppimine kerge oleks olnud – ei see oli jube, aga jube huvitav ka! Samuti kuna arstiteaduskonnas jäi mul aega üle, siis õppisin lisaks kõrvalerialana ka psühholoogiat (laste arengupsühholoogia, isiksusepsühholoogia, geneetika mõjud jne).

Milline inimene ma olen? Tavaline noor inimene, kellel on keskmisest rohkem vedanud. Oma murede ja rõõmude, oma nõrkuste ja tugevustega, millest kindlasti seda blogi lugedes ka aimu saad.

Õnneks on mul tugevusi rohkem kui nõrkusi. Arstiks hakates muutus mul inimestega seotud mälu väga kehvaks – vabandust, kui mulle jäid pigem meelde su hambad kui nägu, tõenäoliselt neid silmitsesin ma kauem. Samuti kipun liiga kiirelt otsustama teise inimese sümpaatsuse või antisümpaatsuse üle ning kaldun kõige huvipakkuvaga minema üpris sügavuti.

Kõige rohkem häirib mind see, et rumalaid väiteid kuuldes pigem vaikin ja proovin leida sealt tõetera, kui hakkan argumenteerima isegi kui tegelikult tean, mis on õige. Ühest küljest on asi kindlasti selles, et mulle ei meeldi vaielda. Teisest küljest olen endale seadnud justkui mõttelise kvoodi, kui kõrge tasemega peavad mu teadmised olema, et võiksin kellegagi väidelda. Palju lihtsam oleks midagi suvalist mõtlematult vastu loopida. Aga ei, mina analüüsin, lähen koju, uurin, kas selline fakt vastab tõele või mitte, loen uuringuid, mõtlen ja siis kolm päeva hiljem jõuan järeldusele, et ei.. mul oli ikka õigus. Loomulikult on see rumala väite õhku viskaja selleks ajaks juba oma väidet veel 100-le kuulutanud. Ühesõnaga mitte ennast antud vallas “pädevaks” pidades jätan ma teinekord ehk liiga palju enda sisse. Tunnen, et peaksin oma teadmisi rohkem jagama – ma usun, et neist on kellelegi kasu. Mulle vähemalt oleks, kui ma oleksin selles situatsioonis neid asju varem teadnud.

Sest kohe kõik õigesti teha on nii hea tunne! Või vähemalt annavad teadmised valiku erinevaid valikuid teha.

Milliste põhimõtetega?

Lasteaia õpetaja ütles mulle kunagi, et ära käitu teistega nii nagu sa ei taha, et sinuga käitutaks. Kuna olin lasteaias natuke kiusaja, siis läks see lause mulle väga hinge ning elus üritangi sellest lähtuda.

Lapsekasvatamises sümpatiseerivad põhimõtted, mis on seotud lapse austamise, usaldamise ja talle eakohase iseseisvuse võimaldamisega (näputoitumine, Montessori pedagoogika, elimination communication sinna hulka sünnist potile panek).

Austan teadust: Kuigi eelnev ja lisaks olles ka suur kodu-ja hüpnosünnituse pooldaja võib tekitada mulje nagu me juhinduks elus sellest, mida peetakse ökoks, siis tegelikult peame me kõige olulisemaks teadust. Mulle meeldib teha otsuseid teadusel põhinevalt nii palju kui see elus on võimalik.

Leian, et igaüks teeb elus oma valikud. Ma ei mõista kedagi tema valikutes hukka nii kaua, kui need ei hakka minu elu mõjutama.

Loodangi, et kui mingisugune valik on ees, siis annavad minu mõtted inspiratsiooni ka Sinule ja kui need muudavad Su elu kergemaks või lõbusamaks, siis ongi üks selle blogi ülesanne täidetud.

Mõnusat lugemist ja ära unusta siis kaasa ka rääkida! 🙂