Meie poja planeeritud kodusünnitus vette

Kodus sünnitus kõlab hästi loomulikult. Vähemalt mul oli jäänud mulje, et kõik kodusünnituse lood on sellised hästi ilusad, valutud ja kiired sünnitused. Sellised, kus beebi lihtsalt hingatakse väikese puhina peale välja. Eriti veel, kui mainida, et tegu on vette sünnitusega.

Üks tuttav kurtis meile hiljaaegu, et neile väga meeldib mu blogi lugeda, aga siit jääb tunne, et meil on kõik nii kerge ja raskusi polegi. No igal juhul sünnitused ei ole mul kerged olnud. Ka seekord oli pagana raske.

Vaatamata kõigele olen väga rahul, sest sünnitasin terve 4040g poisijõmaka ilma mingisuguste sekkumisteta ja ise terveks jäädes oma kodus imelise ämmaemanda ja oma mehe käte vahel sünnitusbasseini.

Järgnevalt siis panengi kirja oma teise poja sünnituse loo, et vähegi oma peas korda saada ja ehk see lugu näitab, et normaalne ei tähenda alati lihtsat ja kiiret. Normaalne võib-olla ka siis, kui ongi raske.

I peatükk: soovid enne sünnitust ja nende realiseerumine

Esiteks tundus mulle hästi loogiline, et ju seekord sünnib laps ka varem nagu eelminegi kord (3 nädalat). Seda enam, et uus beebi laskus täpselt samal ajal allapoole nagu Väikemeeski. Tegelikkuses otsustas ta aga pakkuda mulle täit rasedaks olemise kogemust ehk tulla täpselt ultrahelide poolt antud tähtpäeval.

Samas kui beebi oleks tulnud varem, siis poleks ma kõike soovitut valmis jõudnud. Paar tundi enne sünnituse algust ütlesin veel Stenile, et uskumatu, aga nüüd on tõesti KÕIK soovitud plaanid täide viidud, sh beebiks ettevalmistused, breketite äravõtmine, Väikemehe teise eluaasta pildialbum ja oskuste märkmik, Väikemehe eelmise koduõppe aasta analüüs, järgmise koduõppe aasta üldeesmärkide plaan ja detailsem tegevuskava nädalate kaupa, kodulehe muudatused ning beebide une teemalise e-konspekti valmimine.

Teiseks lootsin, et seekordne sünnitus läheb kiiremalt. Tegelikkuses tõesti tuhudega periood oli lühem kui esimest korda sünnitades (12h vs 47h), aga samas olin seekord viimased kolm-neli nädalat tundnud vahelduva eduga erineva intensiivsusega menstruatsiooni laadset valulikkust ehk keha valmistas end ette lihtsalt pikema perioodi vältel. Oi, kui tüütu oli kogu aeg vaimselt valmis olla, sest kogu aeg miskit nagu toimus.

Kolmandaks lootsin, et seekord on presside osa lihtsam ja kiirem, sest kehal võiks olla meeles, et 2 aastat tagasi tuli teha sama asja. Tegelikkuses oli pärast täisavatuse saavutamist pressiperiood täpselt sama raske ja pikk kui eelmine kord (ca 2h). Võib-olla seetõttu, et seekord oli beebi 1kg raskem kui eelmine kord ja hakkas end alles sünnituse ajal parimasse sünnituspositsiooni keerama (beebi selg minu paremalt küljelt vasakule).

Kuigi need esimesed kolm soovi ei täitunud, siis täitus üks hästi oluline soov: soov sünnitada kodus.

Ja see ei ole iseenesest mõistetav, sest kodus sünnitamiseks peab terve raseduse aja olema nii enda kui ka beebi tervis ideaalses korras ehk olema nii öelda madala riskiga. Arvestades, kui kompleksne on loote ja ema omavaheline hormoonide interaktsioon võivad raseduse ajal ilmneda igasugu tervisehäired ehk tegu oli sellise Y-faktoriga, mida polegi võimalik ise kontrollida.

Mitmed asjad olid ka minu jaoks enesest mõistetavad, nt et…

1) suudan nagu eelminegi sünnitus tuhud tänu hüpnosünnituse kursuselt saadud võtetele üle hingata ja meditsiinilisi valuvaigisteid ei vaja. Hingata oli raske, aga sain enam-vähem tehtud.

2) beebi ja mina jääme terveks, sh ma ei saa suuri rebendeid. Täitus.

3) platsenta väljutamine on lihtne ja kiire ning imetamine sujub. Täitus.

Kõige suurem muutus võrreldes eelmise sünnituse soovidega oli aga see, et soovisin seekord olla rohkem ise asjale käed küljes. Eelmine kord pelgas mõte beebi pea katsumisest hirmutas mind, ent seekord soovisin olla esimene, kes saab oma beebit katsuda. See on ikkagi minu keha ja minu beebi. Ilmselgelt see sõltub ka sünnitamise asendist, aga seetõttu soovisin sünnitada asendis, kus pääsen oma beebile ise ligi. Ja see soov täitus!

II peatükk: soov sünnitada kodus: miks ja millised ettevalmistused

Esimest korda rasedaks jäädes mõtlesin, et see kodusünnitus on küll hästi julgetele, kes vist sünnitusega kaasnevaid riske hästi ei taju. Ometi raseduse kulgedes ja sünnituse kohta rohkem lugedes avastasin ühe sagedamini, et Eesti kodusünnituse eestvedaja Ingrid Kaoküla on üks kõige targemaid selle valdkonna naisi (eelkõige siis kursis olek tänapäeva sünnitusalaste teadusuuringute vallas näidatuga ja nende teadmiste rakendamisega praktikas).

Ka seekord kodusünnituse võimalikest riskidest lugedes (researchbasedbirth.com) mõistsin, et kuna sünnitus on niivõrd loomulik protsess, siis tegelikult enamik sünnitusega seotud ohtusid on pigem tingitud sünnitusega seotud kasutatud ravimite kõrvaltoimetest (nt emaka rebenemised, lapse pea vale sättumine vaagnasse lootevete avamisel jne) ja/või tingitud ema või beebi varasemalt ilmnenud terviseprobleemidest (nt rasedusaegne diabeet, varasem keisrihaav jne). Ja isegi kui sünnitusel ilmnevad tüsistused, siis selleks ongi ämmaemand, kes õigel hetkel suunab sünnitusmajja või on tegu olukorraga, mida on võimalik lahendada samahästi ka kodus (nt beebil laiad õlad).

Soov sünnitada kodus tekkis mul tegelikult juba keset eelmist sünnitust, kui järsku tundsin, et mul on kodus NII HEA ja turvaline olla ning ma ei taha sünnitusmajja minna. See mõte üllatas mind, sest meditsiinitöötajana hindan meditsiini väga, aga seda vaid siis, kui see on vajalik ning olen aru saanud, et sünnitusmajades kiputakse liigselt sekkuma. Jah, võib-olla selle abil sünnitus ise kiireneb, aga see eest võivad hiljem tekkida komplikatsioonid. Ma pigem eelistan aeglast sünnitust ja kerget taastumist kui vastupidi. Ühesõnaga olin mõistnud, et kodusünnitusi tegevad ämmaemandad on väga targad ja neid tasub oma meeskonda võtta. 😀

Sünnitusmajas häiris mind eelmine kord sealne ebamugav keskkond, nt sünnitustoas polnud vaba nurka, kuhu teha oma “pesa” ja kuhu saaksin vajadusel käpuli heita, vann oli liiga kõrgete servadega, sünnituspall liiga kõrge, järipink liiga madal, sünnitusvoodi oli isegi kõige madalamas asendis nii kõrge, et pidin ümbritsevatelt abi paluma, et sinna peale saada, mis omakorda tekitas abituse tunde nagu oleksin väike laps. Tundsin, et soovin sünnitades olla maad ligi, ent sünnitustoas olid vaid võimalused ronida “kivi otsa”. Kes see tahab sünnitada kivi otsas?!

Lisaks veel kogemus ühispalatis olemisest, sest juuli kuu on nii populaarne sünnitamise kuu, et hea, kui koridoris ei pea taastuma. Rääkimata võitlusest vabade peretubade pärast ja pidevalt kellegi sisse-välja käimise tõttu ei olnud võimalik sünnitusjärgselt puhata. Mitte, et ma eeldaksin, et sünnitusmaja on üks spa puhkuse veetmise koht, aga lihtsalt tundsin, et vajan pärast sünnitust natukenegi privaatset ruumi taastumiseks ja ilma, et peaksin kedagi veenma, et mul tõesti tekib piisavalt piima.

Samuti mõte sellest, et pean olema Väikemehest pikalt eemal tundus mulle talumatu. Rääkimata koroonaviiruse potentsiaalist võtta ka võimalus olla sünnitusel ja sünnitusjärgselt koos Steniga. Ma ei tahtnud olla endale kallitest inimestest eemal.

Ühesõnaga soov kodus sünnitada oli mul seekord kindel juba rasedaks jäädes. Ainsaks aga-ks oli see, et pärast sünnitust tuleb koristada, aga kuna ka Sten oli kodusünnituse meelt, siis võttis tema koristamise enda peale. 🙂

Kohe teise trimestri alguses võtsingi Ingridiga ühendust. Minu pettumuseks selgus, et tal on minu sünnitustähtajal puhkus, aga see oli tagantjärgi super, sest kohtusin seetõttu Harjumaal teise võimaliku kodusünnituse ämmaemanda Siiri Ennikaga. Kui ta meil koduvisiiti tegi ehk vaatas meie kodu üle ja arutasime sünnieelistusi, siis tundsin kohe, et ta on see “õige” ämmaemand. Mõni inimene kohe meeldib.

Kuna ta on lisaks kodusünnitustele ka ämmaemandana tööl ITK-s, siis igaks juhuks kohtusin ka Ingridiga, kellest sai varuvariant juhuks kui Siiri on sünnitusmajas samal ajal kellegi teisega hõivatud, sest sünnitusmajja ma minna ei soovinud.

III peatükk: keha valmistub, esimesed sünnituse märgid

35ndal rasedusnädalal laskus beebi kõhus tuntavalt allapoole. Ikka nii, et järsku enam istudes põlvi kokku ei saanud panna ja hakkasin vetsus käima poole tihedamini. See juhtub enamasti ca 3-4 nädalat enne sünnitust, aga no.. seekord mitte minu puhul.

37ndast rasedusnädalast alates hakkasid iganädalaselt pihta bikiini piirkonnas olevad ühtlased menstruatsiooni taolised valulikkused, mis võisid kesta tunde, nt ükspäev kestsid 12h järjest, teinepäev kaasnes ka kõhulahtisus ning valulikkus äratas mind lausa öisest unest. See oli aga täiesti tavaline, et kuskile jalutades või poes olles lõi hargivahele valu sisse ja mõtlesin, et kas nüüd kohe plahvatavad ka looteveed, aga nii põnevat kogemust ma ei saanud. 🤷‍♀️

Iga kord, kui tuttavaid nägin, siis vangutasid nad kaastundlikult päid ning tunnistasid sedasama, mida minagi: “Uskumatu, et see kõht saab veel suuremaks minna.”

Siiski ainsaks sünnituse lootust andvaks märgiks oli asjaolu, et paar päeva enne sünnitust hakkas kaal langema (langes 2kg).

IV peatükk: kodusünnitus

Oli tavaline päev, mida saatsid jälle need menstruatsiooni taolised tuimad ühtlased valud. Lootus sünnitada oli ammu kadunud. Siiski sain õhtul Stenile tõdeda, et nüüd tõesti olengi oma maiste asjadega valmis saanud.

Suundusin natuke enne kella 1 magama ning olles maganud ca 3h tundsin läbi une, et need valulikkused on väga und häirivad ja vahepeal kaovad ära ka ehk siis oleks nagu tekkinud rütmilisus. Lõpuks ometi!! Panin sünnituse tuhude mõõtmise app-ile hoo sisse ja mõõtma asudes olin üllatunud, et tõesti ongi iga 5 minuti tagant tuhu, mis vajab keskendumist. Vähemalt voodis pikali olla oli nende tuhudega võimatu, aga samas need ei olnud ka nii intensiivsed, et peaksin otsima leevendust dušši alt.

Läksin elutuppa ja asusin kuulama hüpnosünnituse kursuselt saadud lõdvestamist soodustavaid lindistusi, sekka ka mõni rahulikum muusikapala. Kuna tuhud olid regulaarselt iga 3-5 minuti tagant kestvusega ca 60 sekundit (vastab avanemisperioodi ca 4cm avatusele) ja ei näidanud hommiku saabudes leevenemise märke, siis mõistsin, et sünnitus oligi alanud!

Nimelt loetakse sünnitustegevuse alguseks, kui 5minuti tagant esinevad tuhud.

Äratasin Steni ning helistasin ämmaemandale ja emale, et ta tuleks Väikemehele järgi. Väikemees ärkas kella 7.30 ajal ning siis oli vaja temaga tegeleda: söök, pissile ja riided selga. Seejärel hakkas Sten kodu sünnituseks ette valmistama: sünnitusbasseini valmis panek, veekindla kattega madrats maha (nn sünnituspesa) ja diivani katmine veekindlate mattidega. 

Tegutsemine sobis talle, sest kui kõik sai tehtud, siis mäletan, et ta hakkas igasugu hetkel mittevajalikke asju küsima, millele ma polnud sellel hetkel üldse huvitatud mõtlema, nt mis lasteaeda me beebi registreerime või millal me saame teha beebist passi pildi. Ju see oli tema viis sünnitusega “tegeleda”. 😂 Ja ju ma nägin nii mitte sünnitaja välja.

Kella 11 ajal hakkasid tuhud lisaks bikiinipiirkonnale endast märku andma ka alaseljas. Need olid järsku väga intensiivsed ja pidin juba väga keskendunult hingama samal ajal kuulates kõrvaklapid peas hüpnosünnituse lõdvestusi. Tundsin, et üksinda on juba keeruline selle 1 minut kestva tuhuga toime tulla, mistõttu suunasin Steni iga tuhu ajal tugevalt alaselga sõtkuma ja siis oli valu täitsa talutav. Endale üllatuseks oli mul aina raskem tuhudega toime tulla ning vaikselt hakkas iga tuhuga kaasnema ka hääl. Otsustasime kutsuda ämmaemanda, et ta tuleks vaatama, mis seis on.

Ämmaemand jõudis kell 11.30 ja vaginaalsel ülevaatamisel selgus, et emakakaela avatus on 6cm. See tekitas minus hästi suure pettumuse tunde, sest Väikemehega olid tuhud sama raskesti ülehingatavad ja selline tugev seljavalu alles täiesti sünnituse lõpus.

Tagantjärgi targana oli tuhude tugevuse põhjuseks tõenäoliselt see, et beebi oli päris suur (4040g) ja polnud sünnituse alguses veel päris parimas sünnituse positsioonis. Sellist jõmakat ikka andis emakalihastel teise kohta lükata. Jah, tal oli ilusti pea allpool, aga tähtis on see, et vahetult enne väljumist oleks beebi selg minu vasakul küljel, sest siis on beebi pea väljudes kõige väiksem. Sellel hetkel, kui beebi läbib tagumist teisendit (olles näoga ema naba poole) ongi ema jaoks raske.

Kella 12 ajal lisandus seljavalule ka meeletu bikiinipiirkonna valu ja tundsin, kuidas ma ei suuda enam lõdvestuda. Keha oli nii pinges, et mõtlesin, kuidas tuhu ajal lihtsalt keskosast murdun. Sain ämmaemandalt hea soovituse minna vanni. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud kuigi kuum vann oli keset tuba ootamas?! 😀

Ja mina veel mõtlesin enne sünnitust, kas me hakkame üldse seda sünnitusvanni rentima. Ma ei ole ju vee inimene ja ma ei tea, kas vette sünnitus üldse on minu teema. Vanni minek oli parim idee üldse, sest kuum vannivesi lõdvestas mu ühe hetkega! Meie vannivesi oli esialgu 38 kraadi, ent sünnitusmajas on vannivesi tavaliselt pigem seal 35-36 kraadi, et emakas liiga palju ei lõdvestuks. Aga mulle see kuum vesi sobis, sest mul kiiret ei olnud ja väike spa puhkus kulus küll ära!

Kuna tuhude vahed natuke vees esialgu aeglustusid olles pigem 5 minuti kui 3 minuti tagant, siis tuhude vahepeal olin täitsa adekvaatne inimene: rääkisime juttu ja tegime nalja. Aga kui tuli tuhu, siis nalja ei olnud. Ainult 100% keskendumine hingamisele ja Sten samal ajal hästi tugevalt selga surumas. Muusikana sobisid hästi Aafrika trummid, sest need olid rütmilised ja nende taustal oli hea hingamisele keskenduda ja proovida tuhu ajaks transsi minna.

Väga kaua ma vannis mõnuleda ei saanud, sest kogu aeg oli meeletu joogijanu ja sellest tingitud vetsu häda ehk nii kui tuhu möödus, siis kiirelt vannist välja, rätikuga kuivaks ja vetsu. Vetsust tagasi vanni, kööki või madratsi peale. Selliseid ringe tegin ikka hulganisti ja tagantjärgi tarkusena oli see hädavajalik, et erinevate asenditega võimaldada beebil pöörata end parimasse sünnituse positsiooni.

Tõenäoliselt, kui oleksin olnud sünnitusmajas, siis oleks mul avatud sellel ajal looteveed, beebi oleks laskunud vales asendis sünnituskanalisse ning tulemuseks olnud võib-olla erakorraline keiser.

Kella 13.00-ks olid tuhud jälle muutunud talumatuks.

Tagantjärgi tarkusena oli tõenäoliselt tegu avanemisperioodi ülemineku perioodiga 8cm avatuselt 10cm-ni, sest see on aeg, kui naisel võib tekkida iiveldus ja tunne, et ta soovib sünnitamise pooleli jätta. Tuhud olid nii hullud, et tundus nagu hakkan valust oksele.

Vahemärkusena: beebi sündis alles ca 2,5h hiljem!

Minu leevenduseks toimusid tuhud siiski üpris harva: iga 2-5 minuti tagant, mis andis mulle võimaluse pinges keha vahepeal võimalikult palju lõdvestada: puristasin huultega nagu hobune ja raputasin oma reie-ja käelihaseid.

Kuna hingamisega ma ennast lõdvestada ei suutnud, siis proovisin enda mõtteid eemale juhtida ja jõudu saada kujutades end ette loomana. Esialgu kujutasin end ette graatsilise lõvina, ent peagi sain aru, et ainuvõimalik on olla karuema arvestades, mis madalad möirged minu seest tuhude ajal välja tulid. Naljakas on see, et kutsungi oma beebit karupojaks, sest ta on nii pontsakas ja tugev. 

Vaatamata sellele, et tuhud olid talumatud, siis kordagi ei tekkinud mul mõtet, et vajaksin valuvaigisteid või et peaksime suunduma sünnitusmajja. Teadsin, et tuhu ei ole suurem kui ma ise ja võib-olla tõesti mu mõistusel on seda raske taluda, aga mu keha tuleb nendega toime, sest mu keha teebki neid. Häid asendeid tuhude mööda saatmiseks ei olnud, olid vaid halvad valikud, kuid asjaolu, et ämmaemand andis soovitusi, mis asendeid võiks veel proovida hoidis mu mõtte justkui tegevuses ja aitas tähelepanu valult eemale juhtida. Samuti kuulas ta vahepeal Doppleriga beebi südametoone ja nagu ka ise tundsin, siis oli kõik beebiga suurepärases korras. 😉

Üritasin leida hetki puhkamiseks, nt toetudes basseini servale või madratsil olles. Viimasel mul isegi õnnestus paariks minutiks silm kinni panna ja pärast seda eraldus ühe järjekordse tugeva tuhu ajal limakork. See on limane läbipaistev tarretise moodi klomp, mis kaitseb raseduse ajal loodet võimalike vaginaalsete infektsioonide eest ning on sageli sünnituse alguse üheks tundemärgiks.

Kella 13.45 ajal tegi ämmaemand vaginaalse ülevaatuse ning selgus, et emakakaelal on tekkinud vahepeal täisavatus (10cm) ja mingisuguseid takistavaid emakakaela servasid ka ees ei ole. Et andku ma aga minna, sest beebi on valmis tulema. Siiski beebi pea oli veel kõrgel ja polnud sünnituskanalisse laskunud. Seetõttu ühest küljest pressimise tunnet veel ei olnud, aga samas päris niisama tšillimiseks oli tuhudega kaasnev valulikkus liiga tugev. Ämmaemanda soovitusel hakkasin tuhude ajal puhuma allasuunas, mis andis justkui mingisuguse eesmärgi ja pakkus mingiks ajaks jälle leevendust.

Siiski tekitas selline täisavatusega tiksumine lootusetuse ja deja vu tunde Väikemehe sünnitusega, kus mul oli täpselt samamoodi. Ma ise ei muretsenud, aga nii eelmise kui ka selle sünnituse puhul tajusin mingisuguseid ämmaemandate poolseid ootusi kui kiiresti peaks sünnitus kulgema. Võib-olla kujutasin seda ette, aga võib-olla ka mitte arvestades, et teatud aja möödudes tundsin, et ämmaemand soovis rohkem appi tulla. Ühest küljest mulle ei meeldinud need vaginaalsed ülevaatused, sest mulle need uut infot ei andnud, mina tegutsesin ikka nii nagu mu keha mulle ütles, aga samas mõistan, et ämmaemanda jaoks on tegu ikkagi vastutusega ja hea on teada, mis etapis sünnitaja parasjagu on. 

Teadsin, et korduvsünnitajal võib selline beebi laskumine aega võtta kuni 1h, mistõttu kui 45 minuti möödes veel endiselt edusamme ei paistnud, siis otsustas ämmaemand kontrollida, kui kaugel beebi pea on ja kas see hingamine, mis ma teen ka kuidagi beebi laskumisele kaasa aitab. Selgus see, mida ka ise tundsin ja ütlesin: “Ma ei tunne, et beebi laskumine oleks kuidagi minu poolselt kontrollitav,” ning sama tõdes ka ämmaemand: minu hingamine beebi laskumisele kaasa ei aidanud.

Ühel hetkel madratsil olles ämmaemand küsis, kas miski mu peas, nt mingisugune hirm, ei lase beebil sündida, aga no.. ma ei suutnud küll midagi välja mõelda. Olin teadlikult oma hirmudest võitu saanud 8ndaks raseduskuuks ja need ei olnud ka sünnituse vaid pigem beebi unega seotud. 🤷‍♀️ Kuna olin lugenud, et ka sünnitaja kõrval olevate isikute hirmud ja mured võivad sünnitegevust segada, siis küsisin hoopis Steni käest midagi, mis mulle tundus, et võib samuti beebi välja tulekut peatada.

Igal juhul pärast seda vastust oli möödunud täisavatusega olemisest ca 1h (kell oli 14.45) ja järgmise tuhu ajal looteveed purunesid kõva plaksatusega.

Järgmised 45 minutit kuni beebi sünnini kestsid terve igaviku. Alguses olin enam-vähem adekvaatne kuna tuhud olid samasugused nagu enne. Proovisin rohkem allasuunas hingata, ent päris presside tunnet ei olnud.

Vahepeal beebi pea kaugust hinnates tõdes ämmaemand, et beebi tundub pea järgi hinnates olevat pigem suurem beebi. Võib olla mõnes sünnitajas oleks selline lause hirmu tekitanud, aga ma ei muretsenud ei rasedana ega sünnitades beebi suuruse üle karva võrdki. Tuleb nagu tuleb. Seetõttu vastasingi: ”Beebi on minu jaoks täpselt parajas suuruses,” mille peale ta muidugi muigega nõustus. Katsusin ka ise vahepeal beebi pea kaugust, aga see tekitas vaid lootusetust, sest beebi pea tundus endiselt olevat NII kõrgel.

Edasi on mu mälestused hägusad, sest iga järgnev tuhu oli nagu tsunami laine, mis mu täiesti enda alla mattis. Kõik toimus läbi udu. Tundsin, et vaimse tervise säilitamise huvides on parem ratsionaalne mõistus välja lülitada ning järgi jäi vaid roomaja aju. See ei olnud see olen-mõnusalt-transis vaid pigem mul-on-ükskõik-kui-ma-selle-valu-kätte-ära-suren-transis olek, sest tundus, et enam hullemaks minna ei saa. Ütlesin, et ma annan alla, mis tegi Steni hästi rõõmsaks, sest talle meenus, et sama lause ütlesin ma ka vahetult enne seda, kui Väikemees sündis.

Järsku tundsin tuntavaid presse, mistõttu suundusin instinktiivselt vetsupotile. Presse polnud võimalik tagasi hoida. Need muudkui tulid ja sundisid kaasa pressima kõike, mida kehal parasjagu pressida oli võimalik. See tegi aga ämmaemandale silmnähtavalt rõõmu. Ühesõnaga kõik olid mu ümber nii rõõmsad, aga ma ise tundsin nagu oleksin päästevestita keset merd oleva tormi käes ja samal ajal väljub iga pressiga kogu mu sisikond.

Ühel hägusal tuhude vahelisel hetkel soovitas ämmaemand siiski potilt kasvõi basseini suunduda, sest talle tundus, et beebi muidu sünnib pea ees vetsu potti. 😂 Järgisin seda soovitust.

Basseini jõudes tundsin, kuidas beebi on laskunud sünnituskanalisse ja see tunne ei olnud kuigi meeldiv. Kurtsin ämmaemandale, et liiga valus on, mille peale ta naeratas ja soovitas mul keskenduda millelegi muule kui valule. Kujutlesin end rohelisele aasale jalutama, ent see oli reaalsusega toime tulemiseks liiga lahja kujutluspilt. Järsku meenus mulle, et armastus aitab valu vastu. Seetõttu siis iga pressiga sõna “armastus” karjusingi. 🤷‍♀️ Ja aitas.

Esimese pressiga sündis beebi pea (kusjuures peaümbermõõt oli beebil sama, mis Väikemehelgi – 34cm). Siiski teadsin, et kulub aega enne kui tuleb uus tuhu ja saan alustada ülejäänud beebi keha väljutamisega (beebil läheb natuke aega oma keha pööramiseks). Seetõttu olin väga õnnelik, kui ämmaemand soovitas mul katsuda oma beebi vee all lendlevaid juukseid. Need olid maailma kõige pehmemad juuksed ja panid mind unustama kogu valulikkuse.

Jama oli muidugi see, et kuigi olin esialgu oma unistuste sünnituse positsioonis: üks jalg ees ja teine põlvel, siis pärast beebi pea sündi kadus mul kergelt tasakaal ja hakkasin positsiooni vahetama ise tajumata, kui palju mu kehast on vees ja kui palju mitte. Vette sünnitades on aga hästi tähtis, et beebi püsiks enne täielikku sündi kogu aeg vee all. Ämmaemand siiski juhendas mind olema maad ligi ning ämmaemand beebi pead hoidmas ja Sten mind selja tagant toetamas toetusin Stenile. Peagi tuligi uus press ja beebi vupsas välja (kehaümbermõõt oli sama, mis peaümbermõõt).

V peatükk: pärast sündi

Sain beebi rinnale ja ei suutnud uskuda, et see väike tulnukas elaski minu sees. Et tegu ongi päris inimesega. Apgar oli 9/10. Beebi sai endale ümber rätiku ja pähe mütsi ning suundusime temaga madratsile. Oi, ta tegi kõva häält! Meie imetlesime üksteist samal ajal kui Sten ja ämmaemand ringi siblisid. Ämmaemand pani valmis kahjude hindamise vahendid ja Sten tõi sünnitusjärgsed tarbed (sidemed, aluspüksid, beebile riided ja mulle ka sokid).

Kuigi beebit huvitas eelkõige minu suurte silmadega vaatamine, siis pärast 15 minutit vaatamist otsustas ta lõpuks ka imetamist proovida. Sten lõikas nabanööri läbi. Peagi tundsin kerget pressi moodi tunnet ja sellise ebaleva pressiga sündis ka platsenta.

Ämmaemand kontrollis, kas platsenta on terviklik ja kõik ilusti väljunud. Eelmine sünnitus ma platsentat ei näinud, mistõttu oli seekord päris huvitav vaadata, milline beebi toitepakk emakas oli. Hinnates minu kahjustusi selgus, et olin saanud väikese pindmise rebendi, mille ta sai õmmeldud paari minutiga. Kartsin õmblemist väga, aga tänu tuimestusele polnud midagi tunda. Ma muidugi julgustasin muudkui veel ja veel tuimestust juurde panema. 😀

Peagi tegi ämmaemand beebile K-vitamiini süsti, kaalus, mõõtis ja pani ta riidesse. Hea, et olime juba koduvisiidi ajal kõik sünnitusjärgsed asjad läbi rääkinud, nt nime paneku, lastearsti visiidi jne seotu, mistõttu ämmaemand küll kordas kõik üle, aga ausalt öeldes olin ma nii kuskil pilvedes, et meelde küll midagi ei jäänud.

Seejärel jäimegi uue ilmakodaniku ja Steniga omapäi. Sten tegi meile süüa, sest olime terve päev vaid magusa peal elanud ning koju jõudis ka nüüdne suur vend: Väikemees. 🙂

Vendade kohtumine oli imearmas, sest Väikemees tõi beebile küll oma lemmik teki, mänguasju vaatamiseks kui ka köögist süüa. Esialgne venna vaimustus on küll nüüdseks kadunud, aga eks ta ikka vahepeal teeb vennale musi, liigutab ta käsi või lihtsalt vaatab, mis beebi teeb. Põhjust armukadeduseks ei ole me andnud, sest Sten on minuga koos kodune ja tähelepanu puudust Väikemehel küll ei ole. 🙂

VI peatükk: sünnitusjärgne taastumine

Koduses keskkonnas sünnitusjärgselt taastumine on ikka tõeliselt mõnus. Oma voodi. Oma asjad. Enda rütm. Ei mingit tõestamist kellelegi, et beebi võtab kaalus juurde ja mul on piisavalt piima.

Minu taastumine on olnud super hea. Kuna korduvsünnitajatel tekitab imetamine emaka kontraktsioone (vajalik, et emakas kokku tõmbuks), siis pidin võtma valuvaigisteid. Ilma valuvaigistita oli tunne nagu sünnitus hakkab uuesti. Sarnaselt eelmisele sünnitusele kaotasin imevähe verd – vaid 200ml. Seetõttu ei olnud ka suurt nõrkust ja kolmandal päeval panin beebi kandelinasse ja läksime paari kilomeetrilisele jalutuskäigule.

Kolmandal päeval tegi ämmaemand ka koduvisiidi hindamaks nii minu kui ka beebi tervist ning kõik oli igati korras. Samuti käisime lastearsti visiidil tegemaks tavapärast kuulmistesti, vaktsineerimist ja geneetiliste haiguste proove.

Taastumisele on kaasa aidanud ka see, et meie beebi magab, ka öösiti!! Ja tõesti ta magab nii hästi nagu Väikemees magas alles 6ndal elukuul. Sööbki öösel 10 minutit ja siis magab 3-4h enne kui endast uuesti märku annab. Aga erinevalt Väikemehest on ta suur kaisuloom. Tahab kogu aeg lähedal olla. Esimestel elupäevadel piisas talle rahunemiseks pelgalt sellest, kui võtsin ta enda lähedale.

Eks ma olen ka seekord ka ise lapsevanemana teadlikum ja teen paljusid asju lapsekasvatamises teistmoodi kui Väikemehega nii toitmise, une kui ka beebi pissi-ja kakahäda osas. Aga sellest juba ehk ühes järgmises postituses: kooselust kahe lapsega.

Kokkuvõttes olen hästi rahul, et otsustasin kodus sünnitada ning et mul oli nii hea sünnitusmeeskond. Jah, ei olnud kõige lihtsam sünnitus, aga kes ütles, et alati peab lihtne olema. 🙂

Sellest, kuidas sünnituseks valmistusin saab lugeda siit: Jälle läbi 7nda ja 8nda raseduskuu! Ettevalmistused ja minu konspektid.

Minu loomuliku sünnituse konspekti ja sünnituseks valitud muusika nimekirja leiab salasõnaga postitusest: vajalikud materjalid. Salasõna saad, kui liitud meili listiga või jälgid/like-d Facebooki lehte ja kirjutad mulle.