Olengi juba kaks kuud olnud kahe lapse ema. Pelgasin seda vastsündinu perioodi väga, ent tegelikkuses on kõik läinud kuidagi.. lihtsalt. Kummaline on omada sellist beebit nagu teistel. Selline, kes magabki öösel 3-5h kaupa, ei ripu kogu aeg tissi otsas, ei piinle gaasides ja jõuab kõigi arenguetappideni märkamatult pigem varem kui hiljem.
Iga päevaga on ta meil aina armsam ja asjalikum. Nüüd ka teiste jaoks, sest üleöö sai meie punnilisest beebist ideaalselt sileda nahaga beebi. Miljon musi ja palju kallistusi on igal juhul talle igapäevaselt garanteeritud. Ta on tõesti tõeline hurmur ja need imehästi lõhnavad beebi juuksed… 🙂
BEEBI SÖÖB JA KASVAB
Esiteks muidugi ei ole mul enam vastsündinud beebit, sest meie karumõmm kasvab turbokiirusel. Ta kaalub juba 7kg (+1,4kg) ja on umbes 62cm (+5cm) pikk – ehk siis kannab suuruses 68 riideid ja pigem näeb välja selline 4-5-kuune beebi. Seda fakti pole võimalik eirata: ta on suur beebi. Nii palju siis “väikevend” olemisest. Ja ega mul pole väga kahju ka, sest suurema beebiga ongi huvitavam ja lihtsam.
Olen ilmselgelt palju mõelnud ja uurinud, et kuidas meil siis selline kakukene kodus kasvab. Et kas see on normaalne. On küll. Tõenäoliselt on põhjuseks see, et tema on väga osav imeja ning minul on suur piima produktsioon. Toidan küll igal toidukorral vaid ühest rinnast korraga, ajaliselt umbes 5-10 minutit ning jälgin, et päris iga 1h tagant ei toidaks, ent ju selle ajaga ta saab nii palju piima, et siit ka see võimas kasv. Tõenäoliselt siiski kasvab ta sellest paksusest välja, sest ei mina ega Sten ole kuigi suured inimesed.
Üldiselt on ta aga päris hea enda vajaduste mõistmisel. Ei ole meeletu tissipuuk ja suudab hoida söömisel päris normaalseid vahesid. Mõnikord päeval on 3h söögikorrast möödas ja siis pakun talle süüa ning ta vaatab mind sellise pilguga: “Ema. Kas ma pean ikka sööma? Okei. Kui sa just käsed,” ja siis natuke sööb. 😀 Kui tal aga pärast toitmist toitu üles tuleb, siis on see alati mulle märgiks, et olen talle andnud ilmaasjata süüa. Siiski toidu tagasiheidet on tal väga vähe. Samas on ka päevi, kus ta sööbki iga 1,5-2h tagant, sest beebiga päevad pole ühesugused.
Kogu aeg mõtlen, et ideaalis võiks jälgida, et ma toidaksin päeval mitte tihedamini kui 2-3h tagant, minimaalselt 8x ööpäevas ja vaid ärkamiste järgselt, ent see pole mul õnnestunud, sest see ei klapi matemaatiliselt. Et toita vaid ärkamiste järgselt, siis peaksid söötmised toimuma iga 3,5h tagant (1-1,5h ärkvel ja siis 2h und) ja sellised vahed pole imetades soovituslikud. Samuti mõnikord soovib ta süüa 2h tagant ja siis on täiesti loomulik, et enne 2h uinakut annan ma süüa. Pealegi eelistan seda varianti, et toidan teda päeval tihedalt ja siis öösel ta süüa nii palju ei vaja. Ühesõnaga söötmise vallas pigem kulgeme beebi rütmis ning nii kaua kui see meie eluga sobib, siis on kõik väga hästi.
BEEBI OSKAB
Teiseks olin valmis hulludeks perioodideks nii 4-5ndal kui ka 8ndal elunädalal nimega imenädalad. Mäletan, et Väikemehega olid need päeva pealt eristatavad ebanormaalsed ajad, kui beebi aju tehes suuri arenguhüppeid oli rahutu ja katkendliku unega, ent seekord mitte midagi erilist. Jah, ühel hetkel hakkas ta sagedamini ühe unetsükli möödudes (45-60min pärast uinumist) kergelt ärkama ja mõnikord vajas tagasi uinumisel natuke abi, ent ei midagi eriti meeldejäävat. Isegi kasvuspurtide ajad on olnud vaid kergelt tajutavad. Ja seda kõike üpris vabalt kulgemise saatel. Nagu muuseas. Veider.
Võib-olla võtan ma seekord iseenesest mõistetavalt, et beebi soovib ärkvel olles olla peamiselt süles. Et enamikel päevadel ei meeldi talle üksinda mänguplatsil üle paari minuti mänguasju vaadata. Naljakas on see, kuidas ta hakkab mind siis kutsuma. Teeb sellist häält nagu ma kujutan ette, et varesepojad teevad pesas olles oma ema kutsudes. 😀
Märkamatult tulid sellel elukuul laiad naeratused, pea hoidmine ja koogamine.
BEEBILE MEELDIB/EI MEELDI
Erinevalt Väikemehest on ta palju sotsiaalsem. Ta armastab olla seltskonnas ja kuulata kui räägitakse. Siis jälgib ta hästi tähelepanelikult ja ka koogab vastuseks. Meeldib kui me talle laulame, Sten temaga vannis käib või raamatut ette loeb ning kingib meile kõigile palju laiu naeratusi. Mõnikord ka võõrastab nägusid, keda pole ammu näinud, mis on samuti veider, sest kas seda ei tee beebid alles palju vanemana?! Igapäevaselt kahtlen, kas ta ikka on nii vana, kui ta passis on kirjas. Ta kogu aeg tundub mulle oma ea kohta vanem.
Samuti on ta väga jutukas. Ma ei suuda ära imestada, kui palju üks beebi võib koogata. Vahepeal on lausa tunne, et vaatamata sellele, et ta sõnavara on meie peres kõige väiksem, siis juttu jagub tal kõige rohkem. Väikemees koogas nii palju esimese eluaasta peale kokku kui tema on suutnud selle paari nädalaga häält teha.
Ka oma vajadustest märku andmisel on ta häälekas. Seda juba sündides, kui ta välja tuli, siis imestasime kõik koos ämmaemandaga, kuidas üks beebi võib nii häälekas olla. Kui miski talle ei meeldi, siis kohe nutab ta ülimalt valjult. Ei mingit leplikku loomust. Kohe on emotsioon 0-lt 100 peale. Oleks ta olnud meie esimene laps, siis ma raudselt tunneksin end halva emana, ent nüüd lohutan end sellega, et ta ongi väga kärsitu loomuse ja kõrgete ootustega. Sten ütleb, et ta on lihtsalt jonnipunn (ilmselgelt nii väikesed veel ei jonni). Väikemehega imestasin neid, kes ütlesid, et beebid nutavadki palju, sest Väikemees tõesti üldse ei nutnud. Seega nüüd ma siis mõistan ka seda teist poolt.
Samuti on ta palju rahutum selles mõttes, et vajab rohkem stimulatsiooni. Mäletan, et Väikemees võis pikalt oma mänguasju või lihtsalt värvilist tekikest silmitseda, ent uus beebi vaatab ära ja soovib järgmine hetk midagi uut. Tal hakkab igav ja ta annab sellest ka märku. Eriti viimasel ajal. Seda on nii väikese beebi puhul veider tõdeda, aga mulle tõesti tundub, et ta tüdib väga kergesti. Väidetavalt oli ka Sten lapsena samasugune kärsitu. Lohutan end selle teadmisega, et väidetavalt on kärsitu beebi kõrgema intelligentsusega. Seetõttu meeldib talle kui talle pakutakse vaatamiseks uusi asju.
Talle ei meeldi, kui ta on kõhuli ja siis tõsta ta selili. See alati väga ärritab teda isegi kui ta kõhuli olles annab märku, et on väsinud. Samuti ei meeldi talle kui ma teda keset ööd potile panen. Seetõttu viimased kaks nädalat pole ma seda enam teinud, aga samas on tal ka märgatavalt vähenenud öiste hädategemiste hulk. Ma ei imestaks kui peagi ta öösiti enam häda ei teekski. Samuti ei meeldi talle märg mähe. Siis läheb tal nägu vastikusest krimpsu ja ta annab häälekalt olukorrast märku. Veel ei meeldi talle, kui Sten teda kõrgele õhku tõstab. Ja mõnikord solvub ta hingepõhjani seepeale, kui ta väsinuna pannakse üksi kuskile maha. Aga kõige rohkem vihkab ta seda, kui tal on palav. Külma üle kurdab ta harva, aga nii kui on palav, siis hakkab nutma. Seetõttu üritan teda panna riidesse pigem liiga õhukeselt kui liiga paksult.
VÄLJAS KÄIMISED
Nagu ka Väikemehe beebiajal, siis on ka tema meiega kõikjal kaasas. Näiteks käisime sellel kuul KUMU-s, NUKU muuseumis ning Estonia kõige pisematele mõeldud kontseril. Enamiku ajast ta küll neist käikudest magas, ent kui ärkas, siis uudistas suurte silmadega ringi.
Sellele kuule sattusid ka meie koroona tõttu edasilükatud kaks etendust: Sander Õiguse show ja Lords of the Sounds kontsert, mistõttu kahel õhtul said tema ja Väikemehega tegeleda korda mööda meie vanemad. Ütleme nii, et 1,5-2h karumõmmile meelelahutust pakkuda ja teda mööda tuba kätel ringi hüpitada (siiski üle 6kg! armastust) polnud vist lihtne. Vähemalt ei ole ei ämm ega mu ema avaldanud soovi, et millal saaks juba uuesti hoidma tulla. Äi tõdes tõsimeeli, et see beebiga tegelemine on ikka päris tüütu.
Isegi Stenil pole temaga lihtne või õigemini küll kahe väikesega korraga. Läksin ükspäev juuksurisse ja kui olin 1,5h kodust ära olnud sain sõnumi, et asjalood on halvasti. Sten saab alati kõigega hakkama, mistõttu teadsin kohe, et asi on tõsine. Õnneks oli mul just värv juustest välja pestud, hüppasin toolist püsti ja tormasin rallisõitja kiirusel koju. Selgus, et karumõmm oli olnud väsinud ja mees oli tegelenud pigem Väikemehega, kelle soove tundus talle kergem täita. Aga vaatamata sellele, et karumõmmi silmad olid nutmisest lillad (see võis juhtuda ka paari minutiga arvestades, kui kergelt ta ärritub) olid vähemalt kõik elus ja terved. Seetõttu tööle ei lähe ma veel nii pea.
BEEBI MAGAB
Kuigi päevasel ajal olen ta küljes nagu kleeps või siis tema minu küljes, siis ööune ajal magab igaüks eraldi. 4ndal elunädalal hakkasin teda panema enda võrevoodisse ööuneks ja päeval esimeseks uneks, sest ta oli hakanud minuga koos magades higistama ning samuti jäi mul öösiti ühel küljel magades külg valusaks. Päeva teiseks uneks panen ta tavaliselt palava ilmaga kas tuppa võrevoodisse või jaheda ilmaga õue seisvasse vankrisse. Liikuvas vankris magab ta üpris rahutult, sest Tallinna teed on ikka hämmastavalt ebatasased.
Enda kõrvale magama olen teda viimasel ajal võtnud väga harva. Kuigi minuga kontaktis olles magab ta päris hästi. Isegi kui vahepeal unetsüklist virgub ja teeb silma lahti, justkui kontrollides mu lähedalolekut, siis magab rahumeeli edasi. Enamasti olen teda enda kõrvale võtnud kas varahommikul või lõunaune puhul, kui tal vankris olles uni millegi pärast ei õnnestu.
Siiski une teemadel me päris kulgeda pole saanud, sest sarnaselt Väikemehe beebieale kipub temagi päeval palju magama ja siis ööseks und ei jätku. Nii kui ta saab päeval magada nii nagu tahab ehk neli und ja kokku ca 6-8h, siis on öösel disko: ärkab iga 2h tagant või tahab keset ööd ringi vaadata. Viimane kuu olengi proovinud seda diskot natuke suunata. 😁
Põhimõtteliselt on mul valik, kas:
- kui beebi näitab väsimusmärke (olles olnud ca 60-80 minutit ärkvel), siis suunan ta magama, aga pean äratama teda unedest, sest muidu on ta päeva jooksul liiga vähe ärkvel ja ööuni on kehv VÕI
- hoiame teda päeval ärkvel uinakute järgselt 1,5-2h ja ööune eelselt 2-3h, laseme lõunaunesid magada kaua aga soovib (max 2,5h korraga) ning ööuni on hea. Aga päeval joriseb, sest tegelikult ta nii kaua üleval olla ei jaksa.
Arvestades, kui tähtis on minu jaoks päeval funktsioneerimine, siis olen hetkel eelistanud seda teist varianti, et hoiame teda päeval uinakute vahel natuke kauem ärkvel ja lõunaunedest ei ärata. See on lihtsalt imeline, kui beebi lähebki kella 21 ajal magama ja ärkab kella 7-9 ajal. Seejuures teeb öösel 2 söömist, näiteks kell 1 ja 4 ning kumbki kestvusega umbes 10 minutit. Mõnikord ärkab 1-2 korda ka pissimise/ märja mähkme tõttu ning siis piisab mähkme vahetusest ja magab edasi. Ilmselgelt on mu unevajadus vähenenud, ent mulle tundub see kahe kuuse beebi kohta ikka imehea. Magab ta ööpäevas 14-16h.
Super on muidugi see, et beebil pole põhimõtteliselt üldse gaase. Paar korda on olnud ja siis oli põhjuseks see, et ta polnud päeval kakanud. Siis meenus täitsa Väikemehe beebiaeg, mis gaaside tõttu oli ikka väga hull. Gaasivaba beebiga on elu ikka üpris lill. Võib-olla on siin roll ka selles, et beebi hädamärkide ilmnedes paneme teda potile. Päevad on erinevad, aga umbes 5-10 korda teeb ta päevas oma häda potti. Mähkmesse teeb ka vahepeal, aga siis on hästi rahutu ja tahab, et tal mähe kohe ära vahetataks (öösiti häirib see teda vähem).
Erinevalt Väikemehest olen ka proovinud alates 3ndast elunädalast anda igapäevaselt iseseisvaid uinumise võimalusi. See on taas kord midagi täiesti uut minu kui lapsevanema jaoks. Kui ta jääb lutti imedes ise magama, siis seda ma iseseisvaks uinumiseks ei arvesta. Pigem tunnen rõõmu nende hetkede üle, kui olengi pannud ta voodisse või vankrisse ja siis ta jääbki ise ilma lutita magama. Aga need on tõesti ülimalt harva esinevad, sest siis peavad tõesti kõik tingimused olema perfektsed: kõht ideaalselt täis, õhumullid väljunud, viimase 20 minuti jooksul pissinud ja kakanud, ideaalne jahedam temperatuur ja ideaalne väsimuse aste. 😀
Samuti olen proovinud jälgida ja oodata, et ma ei tormaks teda kohe sülle võtma, kui ta tegelikult võib-olla magab ja lihtsalt vahetab ägisedes ja jalgadega vehkides unetsüklit. Või kui ta hakkab läbi une nutma, siis kõigepealt olengi vahetanud mähkme ja lasknud tal edasi magada. Väikemehega pakkusin alati ka rinda, sest arvasin, et ta on näljane. Ja vaadates meie kosuvat karumõmmi, siis näljas ta meil küll eei ole. 😀
MINA EMANA
Sünnitusjärgne taastumine on läinud väga kergelt. Natuke paksuke veel kõhu pealt olen, aga naljatledes tõden, et see on mu poole aasta varu toitmaks meie karumõmmi. Rasedusaegsest 20kg juurde tulnud kilost on siiani kadunud 10kg. Kui beebi juba suurem ja imetamise roll pole enam nii suur, siis küll jõuan oma figuuriga tegeleda.
Ausalt öeldes on palju lihtsam kui Väikemehega samal ajal, sest siis sain öösel magada katkendlikult kokku umbes 4h. Praegu saan ikka öösel magada üpris järjest 6-7h isegi kui vahepeal natuke imetan karumõmmi. Nii mõnigi öö saan ikka ühe 4h jupikese järjest magada, mis annab tunde, et mine või järgmine päev maratonile. Nädalas korra-kaks on imelik öö, kus ta ärkab näiteks iga 2h tagant. Üritan ka Väikemehe lõunaune ajal igapäevaselt 1-2h magada kui karumõmmi uinak juhtub samale ajale ehk siis päeva peale tuleb täitsa normaalne täiskasvanu kogus unetunde. Sellele vaatamata on hommikuti väga raske ärgata ja väsimus on suur. Selline kogu keha füüsiline väsimus, mille puhul iga kehaosa on eraldi väsinud.
Suure beebiga on jama see, et päev läbi teda kätel hoida on ikka päris raske. Ta ju tegelikult on veel väike ja tahab seda hellust ja hoidmist. Vahepeal mul selg valutab ja seljalihased on pinges. Keeruline on meeles pidada, et on vaja hoida last süles eri külgedel andmaks kehale võrdset koormust. Kõige keerulisem on kodust väljas olles. Kodus veel vahepeal puhkad, istud, paned ta maha, aga kodust väljas pikki vahemaid kõndida laps süles on ikka päris valus.
Samuti on mul sarnaselt Väikemehe beebieale imetades tekkiv iiveldustunne (seotud hormoonidega). Seetõttu on päris keeruline end kogu aeg looma moodi sööma ja jooma sundida, et ikka beebile piima jaguks. Peangi mõtlema pigem beebile kui sellele, mis mu keha uuest söögikorrast arvab. Lihtsalt sööma ja jooma KOGU AEG.
Kuigi beebi on meil nõudlik, siis viiel päeval seitsmest tunnen, et saan 95% juhtudest aru, mis tal kurtes mureks on ja see tekitab emana hea tunde. Nagu oskaksin midagi hästi teha. Ja siis need kaks teist päeva olen hämmingus, kuidas see beebiga elu nii keeruline saab olla. 🤦🏼♀️
Päevad lähevad ruttu, muudkui toimetan ja õhtul päevale tagasi mõeldes on mul tunne, et ma polegi nagu midagi nähtavat teinud. Üks pidev teiste vajaduste eest hoolitsemine. Aga arvestades, kui armsad need kaks poissi mulle on, siis mõne raskema päeva kõrval on seda rõõmu ikka väga palju!
Veel üks pilt meie kahekuusest nunnudusest:
Hei! Olen pikaaegne lugeja ja hetkel 1a tütre ema. Minu põnn on loomult täpselt samasugune nagu sa oma põnni kirjeldad, eriti see 0st sajani minek. Kui ta ikka karjuma hakkas, siis paari minutiga lõppes see hinge kinni jäämise ja näost lillaka lapsega. Et enamikul minu tuttavatest nii nõudlikku beebit Polnud, siis muretsesin väga, et ehk tal on midagi viga, aga õnneks tundub lihtsalt, et nõudliku loomuga 🙂 Lisaks igavles ka tema juba varases eas ja on kohutavalt sotsiaalne, kuid valikuliselt – võõrastas ta täielikult juba 4k, igasugune ‘keegi võõras katsub’ vms lõppes hüsteerias röökimisega. Alguses oli ta suurepärase unega, magasime koos kuni 4.5k ja edasi ühendatud vôrekas. Praegu olukord nii roosiline pole, sest uinub ta vaid siis, kui ise kõrval laman – eks peab proovima teda varsti üksi uinuma ôpetada 🙈 Mina esmakordse emana ei teadnud, et üks titt võib tahta nii palju süles olla – kandsin teda alguses tundide viisi Linas ja hiljem kotis ja sain oma vanematelt ja ka vanavanematelt pidevalt kommentaare, et see küll normaalne pole, eriti kuna 2-4k vahel oli perioode, kus ta uinus ainult linas ja maha panna teda võimalik polnud. Ning ta magas iga 60 minuti tagant ka veel kolmekuuselt, ehk jumal,tänatud, et minu oma on kleenu, muidu oleks selg küll otsad andnud. Hetkel, kus ta kaalub ainult -8kg, ma teda enam ammu kotis ei kanna, õlad ei pea vastu, nii et jube tubli, et jaksad!
Aitäh oma elu jagamast, saan siit lapsega tegelemiseks nii palju inspiratsiooni ja meie raamatukogu on ka suuresti Sinu soovitustel kokku pandud siiani 🙂
Hei! Tore kuulda, et oled siit blogist jätkuvalt enda jaoks huvitavat leidnud!
Jah, eks pisikestele beebidele meeldib tõesti ema läheduses olla ja see on ka esimesel neljal elukuul täiesti normaalne, sest kuidas muidu beebi ellu jääks. Peab ikka endast märku andma, kui ta kuskile ära pannakse. 😉
Kodus olles on ta rahul ka siis, kui panen ta pikali ja siis suhtlen temaga. Ei pea kogu aeg kõndima või süles hoidma. Lihtsalt üksinda talle pikalt olla ei meeldi eriti mida kauem ta on ärkvel olnud. Pärast ärkamist veel mingi aeg on nõus maailma ise uudistama, aga siis tahab juba suhelda ja sülle. Väga loogiline tegelikult arvestades, kui väike ta on. Enamasti muutub ta eriti kleepekaks siis, kui hakkab väsima.
Pigem ongi raske õues jalutades, sest vankris olles sageli koduteel talle enam üldse ei sobi seal olla ja siis on vaja ta sülle võtta. Alati pole kandekott kaasas ka ja siis laps süles kõndida on päris raske. :/ Ma ei kujuta, kui suureks jõmakaks ta veel lähikuudel kasvab.
Pean vist saladust jagama: beebid oskavad ise uinuda, aga tuleb neile sobivatel tingimustel võimalusi anda ja ÖELDA, et me ootame seda neilt. 😉
See kirjeldus meenutas väga minu poja beebiaega 🙂 Oli ta ka selline rahutum, väga välju häälega ja üsna hea magaja, võis 3ndal elukuul lausa 8h jutti öösel magada. Kahjuks ma ei teadnud tollal midagi 4nda kuu uneregressioonist ja mõneks ajaks rikkusin ise une täitsa ära (nt 8x öösel imetades…).
Nüüd pea 2 aastasena on ta endiselt mitte maailma kõige rahulikum laps 😀 Aga hästi kiire arenguga olnud ja räägib pikkade lausetega.
Nii tore on neid kirjeldusi lugeda. Jõudu! 🙂
Huvitav! Lugesin juba Väikemehe ajal beebide temperamendi tüüpide kohta ja ju siis on meie poiste temperamenditüübid sarnased. Et reageerivad intensiivselt ebamugavustele.
Olen täitsa põnevil kohe, mis seekord 4nda kuu uneregressiooni ajal saama hakkab, et kas see läheb seekord kergemini, sest ta suudab ka ise uinuda.
Kõne arengus olen uuele beebile kõrgete ootustega. Vähemalt üks laps võiks ruttu rääkima hakata. Saaks teada, mis ta peakeses toimub. See pidev Aliase mäng on ikka päris väsitav.