Jälle läbi 7nda ja 8nda raseduskuu! Ettevalmistused ja minu konspektid.

Olen jõudnud oma kõhubeebi kasvatamisega uhkelt 8nda raseduskuu lõppu (hetkel 36 rasedusnädal) ning on paras aeg teha tagasivaade viimasele ligi kolmele kuule, et talletada, kuidas on teistkordselt beebiootus, ettevalmistused beebiks ja sünnituseks 6nda raseduskuu keskpaigast siiani kulgenud (vahemikus 24ndast 36nda rasedusnädalani).

Sünnituse konspekt siin: Sünnitus (16lk) Imetamise konspekti leiab salasõnaga postitusest “vajalikud materjalid”. Salasõna saab liitudes meililistiga.

FOTOD

Üldiselt olen tundnud end viimased kuud sellisena: 

Seda nii seetõttu, et olen korralikult juurde võtnud kui ka seetõttu, et mul OLID breketid. Raseduspildistamine oli tähtaeg, mis ajaks pidid breketid olema maha võetud olgu seis hammastega nagu on ja imekombel saigi ortodont nende viimaste nädalatega hambad seisu, mis polnud juhtunud viimaste kuudega. 😀

Kuigi Sten üritas mind terve raseduse veenda, et raseduspildistamist pole vaja, siis on mul nii hea meel, et ikkagi sarnaselt eelmisele korrale selle ette võtsin. Muidu oleksidki ainsad pildid raseduse ajast olnud need kodukootud fotod, mis Sten suure palumise peale minust on teinud ja ütleme nii, et ta on üpris kehv fotograaf.

Minu eelmist rasedust pildistas imeline Teevi Zeemann ning need pildid olid tõesti super kaunid: glamuursed, uhkete kleitidega ja loodusega, ent seekord tahtsin midagi teistsugust. Soovisin pigem naiselikku ihu, kontraste, vorme ja romantikat ning leidsin täpselt õige fotograafi: Evelyn Kungla, kes mu üpris konkreetsed soovid ka täide aitas viia (mul oli seekord ideede nimekiri :D). Pildistasime 34ndal rasedusnädalal nii stuudios kui ka õues ilma Väikemeheta, sest rasedus on minu jaoks selline mehe ja naise vaheline asi. Vastsündinu pildistamisel teeme ka perepilte. Meigi ja soengu tegi imearmas Erle Taklai. 

TERVIS/ENESETUNNE

Sarnaselt Väikemehe ootusajale on alates 6ndast elukuust kuni 8nda raseduskuu keskpaigani raseduse mõttes elu olnud nagu lill ning pidevalt juhtus, et unustasin vaatamata kõhule ära, et üldse olen rase. Jah, päevasel ajal oli/on rohkem vetsus käimisi ja vahepeal tõmbus/tõmbub kõht kõvaks (Braxton Hicksi sünnituseks ettevalmistavad toonused), ent ei midagi väga elu segavat.

35nda rasedusnädala algusest sai minust päeva pealt rase. Järsku beebi/kõht laskus tuntavalt allapoole ning kõik muutus: väsin kergemini, ei saa enam istuda jalad koos, sest kõht on jalge vahel, kõndides surub raskustundena hargi vahele, lisandusid ka öised vetsus käimised. Sokkide ja pükstega andsin alla – nüüdsest VAID kleidid. Lisaks tunnen beebi liikumisi nüüd rohkem allpool, bikiini piirkonnas, sest beebid sageli hoiavad oma käsi pea juures ja nende udimist siis nüüd tunnengi. Väikemehega toimus selline kõhu laskumine täpselt samal raseduse päeval ning siis 3 nädalat hiljem Väikemees sündis. Eks paistab, kas mul seekord õnnestub saada augusti beebi või mitte. 😀

Lisaks ärkan nüüd öösel nälja peale üles, sest kõht on NII tühi. Toitu mahub lõputult, nt isegi kui väga isu ei ole, siis tavapärase kahe võileiva asemel mahub vabalt ka kuus võileiba. Rääkimata magustoidust, milleks on samuti alati ruumi (mitte rasedana ei juhtu seda kunagi). Kui elada koos Väikelapsega, kes sööb iga 2,5-4h tagant, siis on kaalutõus kerge tulema, nt hetkel olen juurde võtnud juba 17-19kg (alakaalu korral soovituslik on max 18kg), mistõttu üritan ikka enam-vähem sinna lähedusse jääda. Kui jälle avastan, et olen nädalaga mitmed kilod juurde võtnud, siis olen proovinud natuke oma söömist jälle jälgida, sest lisakilod muudavad enesetunde raskeks ja mida rohkem neid on ja mida kiiremini lisanduvad, seda kohmakam ja ebamugavam on olla.

Sarnaselt Väikemehe ootusajale magan öösiti aina kehvemini.

a) refluks: seekord olen juba targem ja väldin õhtul mitmed tunnid enne magama minekut söömist, mis on suuresti vähendanud refluksi esinemise tõenäosust. Pea kõrgemal hoidmisel on abiks ka muidugi hunnik tavalisi patju ja imetamispadi. Uni on nii suur, et suudan magada ka peaaegu istudes ja ükskõik mis müra on taustaks. 😂

b) unehäired: magan öösel 4-5h ja siis ilma mingisuguse põhjuseta hakkab uni ära minema ning vaatan muudkui kella, kas on juba aeg ärgata, nt kell 5, 6.30, 7.30. Ei ole vetsu häda, ei ole mingit ärevust, (enamasti) ei ole kõht tühi, midagi ei sega. Lihtsalt uni kaob ära ja meeletu energia on sees nagu oleksin valmis kogu maailma vallutama. Kui siis lõpuks Väikemehega kella 7.30-8 vahel ärkan, siis kulub umbes 3-4h ja jään suvalises kohas ükskõik, mis ümbritsevalt toimub, magama. 🤔

Seoses koroonaga ma kuu aega vahepeal tööl ei käinud, ent siis jälle jätkasin. Küll teistsuguses varustuses, ent sellega harjus ruttu. Nüüdseks on aga tööl käimisega kuni sügiseni paus, siis plaanin ikka vaikselt jälle käima hakata. Kasvõi väikese koormusega, ei taha päris tööst kõrvale jääda. Kui eelmine rasedus tegin ikka raseduse edenedes päevi muudkui lühemaks, siis seekord läks teisiti. Aga nüüdseks aitab küll, pean nüüd endale ja beebile mõtlema.

ETTEVALMISTUSED

Erinevalt Väikemehe ootusajast tunnen, et palju raskem on olnud end häälestada beebi ning sünnituse lainele. Saan nüüd aru neist naistest, kes kulgevadki kogu rasedusaja läbi, ostavad beebile paar riideeset, loevad läbi ehk ühe sünnituse raamatu ja siis suunduvadki sünnitama. Arvestades, kui kiiresti aeg läheb, siis ma võiksin VABALT teha täpselt sama, aga mingi sisemine “need-asjad-on-vaja-enne-sünnitust-ära-teha-tung” sunnib mind tegutsema. Eks inimesed ole erinevad ja pole olemas õiget ja vale viisi raseduse mööda saatmiseks. Igaüks toimetab nii nagu talle sobib. 🙂

Et vähegi beebi lainele minna, siis tegin endale eelmise raseduse põhjal vajalike tegevuste graafiku (millal rasedusjoogasse, millal vajalikud asjad peavad olema ostetud, millal sünnitusteemalised raamatud loetud, millal alustada hüpnosünnituse lindistuste kuulamisega) ning siiani on see päris hästi toiminud.

Võiks ju arvata, et teise lapsega on lebo ja mis seal ikka valmistuda, sest kõik on juba korra läbi tehtud, aga ega ikka ole küll. 😁

Olen nii palju kuulnud, et see, et esimese lapse imetamine sujus, sünnitus läks kergelt või esimene laps magas hästi ei garanteeri samasugust teistkordset kogemust. Seda enam, et väga palju läheb meelest ära eriti just vastsündinu perioodiga seonduvat. Lisaks soovin seekord beebi tegelikke vajadusi paremini mõista ja mitte anda iga asja peale tissi kui tegelik mure võib olla hoopis muu. Aga see eeldab paremaid teadmisi nii imetamise, beebide une kui ka beebide hädavajaduste jälgimise vallas.

Ettevalmistused beebiks (6.raseduskuu): riided, asjad

Kuna 6nda raseduskuu alguses tabas mind võimas pesapunumise instinkt (täpselt nagu ka eelmise raseduse ajal!), siis kulgeski kogu 6.raseduskuu ja seega ka II trimestri lõpp peamiselt beebiks vajaliku kraami valiku ja soetamisega.

Kõigepealt sorteerisin Väikemehe vanad beebiriided vanuse järgi kottidesse, osad läksid äraviskamisele ja osad keemilisse puhastusse. Arvutasin palju riideid on juba olemas, millise lõikega, mis suuruses ning mida oleks juurde vaja. Lõpuks sain ka riiete valikuga ühele poole (postitus siin). Nüüd, kus beebiriided on juba ilusti ka kummutisse sätitud on juba täitsa hea tunne sees.

Järgnes beebiga vajalike asjade nimekirja koostamine (postitus siin), nt uute imetamisrinnahoidjate, imetamiskampsuni, sünnitusjärgsete sidemete, kodusünnituseks vajamineva, beebikaamera ja mähkimiskottide ostmine. Lisaks ostsin ka beebile pissipotid, sest Väikemehe hädamärkide jälgimine alates 11 ndast elukuust oli väga edukas ning soovime seekord proovida beebi hädamärkide jälgimist juba sünnist (elimination communication). Seetõttu lugesin natuke ka veel selle kohta: see tundub väga tšill ja ootan huviga, mis saama hakkab. 😂Olen täitsa teaduslikkus mõttes huvitatud eksperimenteerima, kas see, kui beebi saab püstises asendis oma kakad potti teha, et kas tal hakkab siis seetõttu olema vähem probleeme gaasidega. 

Kuna tarneajad võivad mõnikord olla päris pikad, siis viimased tellitud asjad jõudsid USA-st kohale alles sellel nädalal, sest ilmselgelt on mu soovid suuremad, kui on võimalik Eestist leida. See on nii hea tunne, kui kõik vajalik on varakult valmis ja raseduse lõpus st viimane raseduskuu saabki keskenduda juba vaid sünnitusele ja lihtsalt olemisele. Siis ei mingeid suuri ettevalmistusi enam.

Ka Väikemeest oleme üritanud uue beebi tulekuks ette valmistada (postitus siin). Oleme lugenud kõikvõimalikke beebidest ja beebi tulekuga seotud raamatuid ning kasutanud võimalusi lähemalt kohtuda väikeste beebidega. See on andnud hea võimaluse selgitada talle eesootavat, nt miks emme alati kõike teha ei jaksa, miks beebid nutavad, kuidas beebit lohutada ning kui beebi hakkab tulema, siis mis saab.

Ettevalmistused beebiks (7.raseduskuu): beebi uni, imetamine

Hakates mõtlema, kas mul võiks olla mingisugune hirm, mis võib sünnituse toimumist edasi lükata või pikendada, siis taipasin, et selleks on hirm sünnitusjärgse vastsündinu perioodi ees. Õigemini sellega kaasneva hakitud une ees, mida mu tervis talub üllatavalt kehvasti. Ja loomulikult on parim viis hirmust võitu saamiseks oma teadmisi selles vallas laiendada. 😉

Mulle meeldib, kui ma tean. Teadmised annavad mulle võimaluse valida ja mitte olla see, kelle eest neid valikuid tehakse.

Kuna beebide uni on tihedalt seotud ka imetamisega, siis alustasingi sellest. Täiendasin oma kunagist imetamise konspekti kuulates veel ka Ämmaemanda Nõuandetelefoni tasuta netiloengut (leitav siit), lugesin läbi siet kodulehel olevad artiklid, LaLecheLeague soovitused ja vaatasin keskhaigla kodulehel olevaid imetamise videoid.

Minu imetamise konspekti leiab postitusest: vajalikud materjalid.

Beebide une teemal olen juba Väikemehe ajal päris palju lugenud, nt teadusartiklid nii geneetika mõjudest unele kui ka põhjustest, miks osad beebid öösiti ärkavad vähem, ent kordamiseks ja spetsiaalselt vastsündinu eripäradega tutvumiseks lugesin uuesti üle neli raamatut: “Päästke meie uni”, “Nututa uni”, “Babywise” ja “The Happy Sleeper”. Neist esimesed kaks olid täpselt nii mõttetud nagu mäletasin.

• “Päästke meie uni” ainuke hea peatükk on see, mis puudutab põhjalikult imiku äkksurma riskiteguritest rääkimist. Kuna une vallas on rõhk fikseeritud päevakaval (vastsündinuga kergelt öeldes võimatu) ja rinnapiima välja pumpamisel (ei viitsi), siis ei olnud seal minu jaoks beebide une vallas kuigi palju häid ideid.
• “Nututa une” raamatus on aga valeväiteid beebide une kohta, nt väide, et beebid pole võimelised ise uinuma. Peamiselt on see kehv raamat aga seetõttu, et seal puuduvad head soovitused, mida annaks kasutada beebi une parandamiseks. Pigem selline.. lepi.. kannata.. kunagi ehk beebi kasvab suureks ja hakkab magama.. stiilis. 😀
• “Babywise” on päris hea, aga seal on liiga suur rõhk beebi söögiaegade vahede hoidmisel, mis võib samuti osutuda ebarealistlikuks ning pigem pooldan beebi päevakava jälgimist eakohaste ärkveloleku aegade järgi, mis omakorda lähtuvad lapsest.
• “The Happy Sleeper” ei räägi päeva rütmist ja ärkveloleku aegadest, aga samas on seal mitmeid häid tõenduspõhiseid soovitusi.

Eesti keelsetes beebide une teemalistes raamatutes ei olnud midagi kirjas esimeste elukuude kohta, pigem ongi rõhk erinevatel unekooli meetoditel ning mitte sellel, kuidas unekooli ENNETADA. Ühesõnaga lugesin lisaks nendele ka MEELETULT PALJU artikleid vastsündinu une kohta, sh beebide unevajaduse, unepuuduse kahjulike mõjude, beebi gaaside/refluksi kohta ning eriti pakkusid mulle huvi käitumisteraapial põhinevad teaduseksperimendid mõjutamaks beebi unerütmi. Selle kõige kohta tegin endale ka mõned märkmed, millest sai peagi 30+ lehekülge meistriteos. 😂🤦🏼‍♀️ Nüüd mõtlengi, kas sellest võiks ka kellelegi teisele abi olla ning võib olla peaks selle kunagi raamatuks vormistama.

Ühesõnaga saabus mul pärast mitu nädalat igaõhtust-öist lugemist 7nda raseduskuu lõpuks beebi une teemadel hinge rahu. Hirm on asendunud ootusärevuse ja põnevusega. 🙂

Ettevalmistused sünnituseks (7. ja 8.raseduskuu): kõhu kaardistamine, rasedusjooga, sünnitus, ämmaemand.

7ndal raseduskuul (III trimestri alguses – 28ndal rasedusnädalal) hakkasid mul vaikselt mõtted suunduma sünnituse suunas. Eks ikka need jube valusad jalakrambid tuletasid meelde, et sarnaselt jalakrampide puhul magneesiumi võtmisega nende ennetamiseks tuleks ka sünnitusvalude ennetamiseks/toime tulemiseks midagi ette võtta.

Sünnitust võrreldakse maratoniga, sest enamasti on see ikkagi füüsiliselt kui ka vaimselt suur pingutus ning tegu on millegiga, mis jääb meelde kogu eluks. Ilmselgelt ei saa sünnitust kontrollida, ent mida laiem on ettevalmistus, seda kergem on. On ju suur vahe, kas minna maratonile ettevalmistatult (sobiv varustus, teadmised, harjutanult) või loota, et äkki toimub hoopis sprint, millega saab hambad ristis hakkama igaüks.

Oluline polegi ju see, milline konkreetselt see sünnitus on, vaid peaasi, et naine ise jääks lõpuks rahule. 

Kuna sünnitus on põhimõtteliselt üks beebi keerlemine väljapääsu suunas ning beebi sünnituseelne asend mõjutab seda, kui pikk ja valulik kogu sünnitus on, siis proovisingi nagu eelmisegi rasedusega teha kõhu kaardistamist (olen sellest varasemalt kirjutanud siin). Teades beebi asendit kõhus tegin spinningbabies harjutusi, mis aitavad kehal olla sümmeetriline ning aitavad beebil võtta kõhus sisse sündimiseks parim positsioon ehk siis võimalikult vähe selili lebotada, magada vasakul küljel ning eelistada pigem ettepoole kummardavaid ja kükkis asendeid.

Kuni 7nda raseduskuu keskpaigani oli mul tunne, et mu kõhus elab üks keerlev kaheksajalg (eks seal olegi esialgu palju ruumi), sest mükse oli tunda kõikjal.

Kodus harjutuste tegemine ei olnud ikka “see”, sest ma ei suutnud päevasel ajal keskenduda ning õhtul olin juba liiga väsinud. Siiski, kui hakkasin käima 30ndast rasedusnädalast rasedusjoogas (kusjuures joogaõpetaja ja doula Aale Triinu Sonn on läbinud spinningbabies koolituse!), siis juba pärast esimest tundi tundsin õhtul, kuidas beebi võttis korralikult sisse oma peaseisu positsiooni seljaga välismaailma poole – pepu ja selgroog paremal pool (ROA) nagu oli ka Väikemehe ootusajal (ju mu kõhulihased ja emakas soodustavad siis sellist asendit?!).

8ndal raseduskuul (32. rasedusnädalast) olen juba tegelenud rohkem sünnituse temaatikaga:

Hingamine/sünnituse seisund: hüpnosünnituse lindistused – kuna käisin eelmise raseduse ajal hüpnosünnituse kursusel ja sellest oli sünnitusel meeletult abi, siis olen ka seekord vaikselt kuulamisega algust teinud, et sünnitusel saaksin end kiirelt viia enesehüpnoosi abil transilaadsesse seisundisse. 

Meeskond: kohtusin oma individuaalse ämmaemandaga ning seekord oskasin juba küsida palju rohkem küsimusi kui esmarasedana, nt äraootav vs aktiivselt juhitud platsenta väljutamine, pressiperioodis ootamine vs tegutsemine jne. Peagi kohtun ka oma varuämmaemandaga. 

Keskkond: kuigi esialgu olin kindel, et basseini ma ei soovi, siis igaks juhuks ikkagi laenutasime koju basseini. Samuti ostsime mõned kattelinad jms, mis kodusünnitusel võib vaja minna. Valisin oma sünnituse muusikalistist välja muusika, mis mind eelmisel sünnitusel kõnetas ning kui mul peaks tekkima muusika isu, siis nüüd see on olemas. Kuigi pigem arvan, et kuulan peamiselt hüpnosünnituse lindistusi, aga eks paistab. 

Teadmised: analüüsisin oma eelmist sünnikogemust, nt mis läks hästi ja mida oleks saanud paremini teha ning vastavalt sellele värskendasin oma sünnitusalaseid teadmisi. Lugesin uuesti läbi Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhi” (sünnituslood jätsin vahele, kuna see raamatu osa mulle ei meeldi), normaalse sünnituse käsitlemise juhendi (siit), sünnituse valdkonnas teadusuuringuid kokkuvõtvaid artikleid lehtedelt evidencebasedbirth.com ning MidwifeThinking.com, spinningbabies leheküljelt erinevaid keerukaid situatsioone sünnitusel ja kuidas neid lahendada.

Nende põhjal täiendasin ka oma normaalse sünnituse konspekti (16 lk), mille leiab siit: Sünnitus (16lk) Sünnitusel tekkida võivate eriolukordade, vastsündinu eest hoolitsemise ja sünnitusjärgse taastumise (nt vaagnapõhja lihaste harjutused) kohta soovitan kuulata vastavaid perekooli loenguid.

Kokkuvõttes tunnen, et see 7.-8.raseduskuu on kulgenud Väikemehe ootusajale üpris sarnaselt ning olen enne 9ndasse raseduskuusse jõudmist enamiku soovitust ära teinud. Nüüd veel ongi jäänud selline tšill osa: jätkata hüpnosünnituse lindistuste kuulamist ja oodata põnevusega, millal juba saan oma pisikest beebit musitada ja kallistada. 🙂

Kui soovid saada teada uue postituse ilmumisest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib/jälgi või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.