Meie seekordne suusareis oli jälle Austrias. Olime seal veebruari lõpus koolivaheajal. Seekord olime Kitzbüheli nimelises piirkonnas.
Seekord juhtus siis see, mis oli oodanud juhtumist juba väga pikalt. Palju kordi olime napilt pääsenud. Mitme asja kokkulangevus tõi kaasa reisi alguses täieliku katastroofi. Mees ja laps ei saanud lennukile, sest meil ei olnud lapsele kaasas reisidokumenti. Ja see selgus alles final calli viimaste reisijatena lennukile joostes. Kuidas see sai juhtuda?
Viga 1: Dokumentide pakkimise tegi mees. Ta võttis kogemata lapse dokumendi asemel kaasa kaks enda dokumenti. Küsisin mitu korda üle, kas kõik dokumendid on kaasas, aga ma ei kontrollinud dokumente üle.
Viga 2: Koolivaheajale omaselt oli Tallinna lennujaam rahvast pungil. Reisikaaslased olid teinud meile online check-ini ja meid suunati pagasi äraandmisel iseteenindusse. Boardingpasside printimine toimus inimesega kontaktis ja ta küll palus kõigi dokumente, aga ju ta oli hooletu ja tal jäi märkamata, et ühel inimesel ei olnue reisidokumenti ja teisel olid topelt dokumendid.
Viga 3: Mees oli terve hommiku rääkinud muudkui Subways võileibade söömisest, seega oli meil lennujaamas kindel plaan süüa Subways. Kohale jõudes selgus, et see sama plaan oli paljudel ja üks töötaja üritas kogi seltskonda teenendada. Ühel hetkel oli meil juba final call, just siis, kui hakkasime oma võileibu tellima. Õnneks meie värav oli kohe kõrval. Kui tõesti juba lennujaamatöötajad muutusid närviliseks, siis suundusime viimastena väravasse.
See hetk, kui lennukile minnes selgub, et lapsel pole reisidokumenti oli minu jaoks täielik šokk. Kuna piloot andis juba kurjasid juhiseid check-ini tegevatele töötajatele, et lennuk hakkab minema, siis pidin kibekiirelt andma lapsele ja mehele käsipagasist võimalikud vajaminevad asjad: koduvõtmed, autovõtmed, lapse jope. Mees andis mulle vastu subway võiku. 😆
Kas teadsid, et kui lennule minna ei saa, siis võetakse lennukilt maha ka antud reisijate kohvrid. Seega sain küll väiksema lapsega lennukisse, aga ootasime enne õhkutõusu umbes 20 minutit kuni leiti üles õiged kohvrid ja laaditi need lennukist maha. Seejärel algas lennuki tiibade pritsimine mingi ainega, mis kestis omakorda 10-15 minutit. Oeeh.. kui oleks me avastanud seda dokumendi asja varem.
Oleksime 15 minutiga kodust dokumendid ära toonud.
Mehe ja suurema lapse seiklus ei lõppenud lennukist mahajäämisega. Oodates kohvreid ja süües subway võikusid unustas mees oma rahakoti ja koduvõtmed sinna kohvrilindile. Seega nad võtsid kohvrid, sõitsid autoga koju ja avastasid siis, et neil pole koduvõtit. Siis sõitsid uuesti lennujaama, said sealt asjad kätte. Siis jälle koju, kus selgus, et mehel pole enam ühte lisavõtit, millega ukse olin lukustanud seega nad ei saanud kodus olevale passile ligi.
Samal ajal ostsid nad samaks päevaks uued Tallinn-Salzburgi lennupiletid. Seejärel läksid nad varuvõtme järele, siis jälle koju passi järele ja jõudsid napilt lennujaama.
Olime Austrias nädal aega: läksime laupäeval ja tulime laupäeval.
Rentisime autod lennujaama kõrvalt. Kitzbühel oli Salzburgi lennujaamast u2h autosõidu kaugusel. Seega teised läksid ühe autoga juba hotelli, mina ootasin 3h pärast auto kättesaamist lennujaamas oma pere saabumist.
Kitzbühelis olime Grand Tirolia hotellis, mis on üks suurepärasemaid hotelle, kus oleme kunagi olnud.
- Meil oli kahe toaga hotelliruum. Pimendavad kardinad, imeline voodi täpselt õige paksusega teki ja patjadega. Helikindlus oli nii hea, et kui poisid kell 8 ärkasid ja oma toas mängima asusid, siis saime 2h veel oma toas magada. Poisid nautusid ka toas olevat mullivanni.
- Super spa alad olid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Super saunad, super soe vesi. Ideaalne.
- Kõrvalmajas oli mäesuusa varustuse rent, mis oli ülimugav. Mul on alati suusasaabastega mingi jama, nt liiga laiad vms, aga seekord oli kõik ideaalne.
- Mäele ehk umbes 7min kaugusele viis hotellibuss iga 30min tagant. Autoga sai ka minna, aga Kitzburgis autot parkida on keeruline ja kallis. Mõnikord läksime autoga, mõnikord bussiga.
- Meil oli half-board ehk hommiku-ja õhtusöök olid hinna sees. Õhtuti oli lastele oma buffeeala, täiskasvanutele oli salatibuffee ning sai valida menüüst 3 eri eelroa ja pearoa vahel. Tegu on Michelini tähte omava restoraniga. Mina jäin toiduga rahule, alati suutsid nad mulle teha midagi gluteeni-ja piimatoodete vaba. Reisikaaslased kurtsid, et õhtusöögid neile väga ei maitsenud.
Meil väga vedas ilmaga. Ainult ühel päeval oli kole ilm ja sadas vihma. Siis me mäele ei läinud ja veetsime päeva hotellis mängides lauamänge.
Kitzbüheli suusaala mägede suusarajad olid ideaalsed. Väga heas korras, inimesi väga parajalt. Ainult ühel neljapäeval oli millegi pärast väga palju inimesi. Oli palju radasid eri tasemel sõitjatele.
Ükskord eksisime ka rajalt kogemata kõrvale. Ei märganud, et tegu pole tähistatud raja vaid mingi rajameistrite teega. Tegu oli ülipika ja hästi ilusa rajaga, mis viis sinka-vonka täiesti mäest alla orgu möödudes väikestest mägiojakestest ja kulgedes hea lõhnaga metsatuka keskel. Jõudsime lõpuks väikesele parkimisplatsile.
Õnneks umbes 500 meetri kaugusel oli busspeatus. Kõmpisime sinna ja muidu kord tunnis tulev buss tuligi juba 20 minuti pärast. Kuna bussi tulekuni oli palju aega, siis kaotasime ajataju täielikult. Buss sõitis peatusesse ja andis meile signaali. Suure ehmatusega hakkasime omi asju kokku krahmama ja bussi viima, sest neid suuski, jopesid, suusakeppe ikka nelja peale jagub ja meil olid need kõik seal peatuses laiali. Olime nii ähmi täis bussile saamisega, et kui ma praegu mõtlem, siis bussipileti unustasime sootuks ostmata. 🙈😅 Sõitsime ühe peatuse ja jõudsimegi taas enda autoparklasse ja suusaliftini.
Poisid ületasid oma mäesuusa oskustega kõik mu ootused. Esialgu olime laste mägedel, aga peagi suundusime avastama erinevaid siniseid radasid. Mina sõitsin suurema lapsega ja mees väiksema lapsega. Raskemates kohtades sõitis mees mäest alla hoides väiksemat jalgevahel ja mina pidurdasid suurema lapse hoogu nii, et tema hoidis minu suusakepist kinni. 7-aastast jalgevahel hoides mäest alla tulek oli piin. Ükskord see juhtus ja siis oli mul mäe alla jõudes selg higist märg ja jalad pidurdamisest krambis. Seetõttu olin üliõnnelik, et suurem laps hakkas juba teisel päeval ka raskematest radadest ise alla tulema. Väiksema lapse hulljulgus andis ka suuremale lapsele julgust juurde. Viimasel päeval tuli suurem laps enda soovil isegi ühest eriti pikast punasest mäest alla! Fotol näha see mägi ja alumine kollase kiivriga sõitja ongi suurem laps:
Edu võtmeks laste suusatamisel olid kindlasti väga lühikesed suusad, sest lühikeste suuskadega on lihtsam sõita.
Kukkumisi oli lastel palju. Need olid vajalikud, et nad liiga hulljulgeks ei muutuks. Vahepeal nad juba läksid nii julgeks, et sõitsid nii kiiresti, et neile oli raske järele jõuda. Siis kukkumine võttis neil jälle natuke julgust ja hoogu maha.
Hirmsaid hetki oli ka. Näiten tulen suurema lapsega mäest alla ja mees ootab üksinda keset mäge. Küsin, et kus on väiksem laps ja mees kehitab õlgu. Et väiksem laps sõitis juba ise üksinda mäest alla. Oleks siis sirge rada, aga see oli just selline rada, kus sinine rada kulges sinka-vonka mööda kuristiku serva. Uhh.. sellistel hetkedel söötsin nagu rakett lapsele järgi. Loomulikult oli kõik hästi ja laps ise üliõnnelik, et sai ees ära sõita.
Ükspäev käisime ka Kitzburgis linna peal. See oli see päev, kui me mäele ei läinud, sest ilm oli kehv ja sama plaan oli ka kõigil teistel suusatajatel. Kõik söögikohad olid täis. Lõpuks ikkagi ühte saime. Linna Aqua veeparki me ei läinudki, sest sealne rahvamass oli meeletu.
Salzburgis teha oleks olnud palju, aga seekord sinna ei jõudnud.
Tagasiteel lennujaama käisime veel läbi Schmidthi mänguasjapoest.
Kokkuvõttes oli Kitzbüheli mäed Austrias ja see hotell mega! Väga soovitan minna!
