PÄEV 5: Akrotiri varemed, Red Beach, Emporeio
Kuigi ööunne läheb meie beebi kella 20.00-21.30 vahel ja ärkab ametlikult kell 10.00, siis varasemalt ärkas ta söömiseks üles iga 1,5-2,5h tagant. Viimastel öödel on beebipoiss teinud meil järjestikuse une isiklikke rekordeid ning ka see öö polnud erand. Täna öösel magas ta ilma vahepeal söömiseks ärkamata 4,5h ning seda ilusti oma pesas! Sõi 20 minutit ja magas VEEL järjestikku 2,5h! Järgnesid 1-1,5h uned. See on ju täiesti puhkus, kui nii kaua saab ilma söötmisteta magada!!
Täna oli üks väga tuulise ilmaga päev ning üleöö oli tunne nagu saarele oleks saabunud sügis. Ärkasime kell 10, sõime ning sõitsime Akrotiri varemeid vaatama. 1600a eKr kattus iidne linn vulkaaniplahvatuse tõttu tuhaga (sealseid asukaid pole leitud – nad kas evakueerusid enne plahvatust või varjusid kuskile saarel ning on siiani tuhatolmuga maetud) ning kuna tegu näib olevat igati arenenud tsivilisatsiooniga (kanalisatsioon, mitme korruselised majad, eripärased kunstiteosed), siis arvatakse, et tegu võib-olla Atlantise kadunud tsivilisatsiooniga. Tänu sellele avastusele sai Santorini saar maailmas kuulsaks ja turistid hakkasid saart külastama. Varemetest ootasin rohkemat. Olid varemetes majad ja väga vähese tekstiga ning igavad infotablood.
Seal läheduses oli ka Santorini kuulus punane rand. Sinna oli üle kalju kõva ronimine, ent Stenile ja pisibeebile kiires tempos järgi puhkides, nägime selle ka ära. Oli punane kalju ja punakas-pruunika liivaga rand. Kuna ilm oli tuuline ja ca 19 kraadi, siis ujuma me ei läinud. Ei jätnud mulle väga kustumatut muljet. Meie musta liivaga Perissa rand on palju ilusam.
Seejärel läksime teisel päeval tehtud tuurigiidi soovitusel jalutama Emporeiosse, mis on sarnaselt Pyrgosele (nn Cultural village) Santorini traditsiooniline mäe otsas olev “kindlusega” linn st linnatänavad on nagu labürint, et vastasel oleks seda linna raskem vallutada. See linnake meeldis mulle väga. Pisikesed ja kitsad tänavad. Ilus linnake. Tegin palju pilte, aga kuna kõigil on Sten, siis tema poosepilte ma üles ei pane.
Õhtul olime hotellis, kuna tõusis ülitugev tuul. Sten käis veel meres lainetega võitlemas ning mängisime põgenemistoa lauamängu Escape Room the Game -Dentist. See oli selle firma poolt tehtud mängudest mu lemmik, kuna mõistatused olid hambaravi ja hammaste temaatikaga!! Ohh.. see tõi täitsa tööigatsuse peale!! 😊
PÄEV 6: Fira
Täna oli lisaks ööle ka päeval väga tuuline ja jahe ilm. Kuigi temperatuur näitas, et õues on 22 kraadi, siis panin nii endale kui ka lapsele tugeva tuule tõttu selga kõige soojemad kaasa võetud riided. Lapsekandmise mõttes on selline jahedam ilm muidugi parem, sest külma ilma vastu aitavad riided, ent kuuma ilmaga on raske mitte higistada isegi kui olla õhukeselt riides.
Täna oli meil sõit Santorini pealinna Firasse. Vot.. see oli ikka linn. Autod ja inimesed ja poed ja toidukohad ja muusikud ja üldse kõikjal miskit toimus. Söögikohti on samuti igasugustes hinnaklassides. Turiste oli meeletult. Väiksematel tänavatel olid inimummikud. Ma ei kujuta ette, mis siin veel tipphooajal toimub!!
Siinne riidekaup on väga ilus. Ikka sinistes ja valgetes toonides õhulised kleidid. Kui oleks suvi, siis ostaks. Aga täna oli nii tuuline ilm ja juba mõte õhukesest kleidist pani värisema. Aga oleks ilus.
Koduteel käisime oma lemmik pagariärist läbi, et taas kord osta minu lemmikut maiust -baklavaad!! Ka Stenile on see hakanud maitsema. Õhtul olime kodused, et anda lapsele aega ka “kotist väljas” ehk siis aega siputada ja suhelda, sest jutustab ta meil juba päris palju!
PÄEV 7: Matk Ancient Therasse
Täna vōtsime ette vōimsa matka Ancient Thera varemetesse, mis on mäo otsas olev iidne linn. Matkarada mäe otsa hakkas meie hotelli lähedalt Perissa rannast. Kuna hommikul oli ilm väga tuuline, siis panin end soojalt riidesse. See oli suur viga! Vaatamata tuulele oli tegelikult ōues 26 kraadi! Matkarada oli lisaks kuumusele ja ebasobivale riietusele minu jaoks ka füüsiliselt tõsine eneseületus, kuna olen raseduse ja sünnitusjärgse kodus olemise ajaga ikka tõsiselt vormist välja läinud! Põhimõtteliselt oli tegu lõputu trepiga. Jõudes lõpuks (pärast 1h ronimist) mäe alt paistnud majakeseni selgus, et seal asuvad Ancient Thera kui muusemi kassad ja sealt matk jätkus. Ancient Therasse jõudes olin üle kere higine, nägu punane, riided kleepunud vastu nahka, süda peksles. Hea oli see, et sain päikest, füüsilise koormuse ning kõige tähtsam – Sten oli (minuga) rahul.
Selle hullu matka juures oli beebi Steni kandekotis ning kogu olemisega väga rahul. Mäe tippu jõudsime täpselt beebipoisi söögi ajaks. Kotist välja võttes selgus, et nii Sten kui ka beebi on kõhuti läbimärjad, ent beebit ei paistnud see häirivat. Sain keset varemeid avalikult imetada (okei, otsisime ikka tuulevaiksema ja puu all oleva koha) ning mähkut vahetada. Korralikuma riiete vahetuse tegime siis, kui jõudsime oma hotelli. Minu jaoks hea märk on see, et päris paljudel juhtudel avalikult imetades inimesed ei saagi aru, et last imetan, sest katan ta tavaliselt õhukese tekikesega. Alles kui lähemale jõuavad ja matsutamist kuulevad, siis taipavad ja lähevad kaugemale.
Kokku kõndisime sellel päeval 10,5km. Täna pidime tegema ka oma hotellist välja registreerumise, sest meid ootas teiselpool saart Imerovigli nimelises külakeses uus hotell. Oleme ka varem reisides nii teinud, et kõigepealt ööbime odavamas hotellis ja siis paar päeva kallimas hotellis. Seekord lihtsalt osutusid mõlemad üpris kalliteks, sest beebiga oli soov privaatbasseiniks ja see pole just kõige odavam lõbu. Täna oli ka meie viimane rendiauto päev. Kokku võtsime auto kolmeks päevaks ja maksis see koos kindlustusega ca 120 eurot (EASY autorent). Auto toodi meile Perissa hotelli ning autole järgi tuldi meie Imerovigli hotelli.
Meie uus hotell on tõeline ulme. No ikka nagu filmis! 3 päeva enne hotelli saabumist sai Sten meilile küsitluse, kus pidi kirja panema meie soovid. Näiteks, et millist patja me soovime (valikus oli mingi 5 erinevat, sulgedega, memory foam jne), millise firma shampoone, millist lõhna tuppa soovime (valisime lavendli), kas soovime magamajäämise soodustamiseks patjadele mõeldud pihusteid (?), kas soovime beebile eriasju, kas soovime transfeeri hotelli jne.
Hotelli saabudes tuli meie auto juurde kohe mitu inimest. Üks võttis kohvrid, teine autovõtmed, et auto ära parkida, kolmas tõi tervitusjoogid ning neljas tutvustas nii lähedal olevaid söögikohti, tegevusi kui ka tegi hotelli tutvustava tuuri – kus on spa, kus hommikusöök, kus jõusaal, kus hommikused joogatunnid, kus on kõige soojem bassein beebiga ujumiseks jne. See oli tõesti tore, et beebile oli nii palju mõeldud! Toas oli automaatne pudelisoojendaja, ujumiseks kätised ning ujumispaadike (saab lapse sinna istudes sisse panna), mitmesugused beebishampoonid, -kehaõlid ja -kreemid, hommikumantel, muidugi ka võrevoodi. Meid ootasid toas šokolaadi kastetud maasikad ning koheselt toodi ka hotelli poolt endale meelepärane kokteil. Kuna alkoholi me ei tarbi, siis tellisime endale Virgin Mohhitod. Mmmm… ülimõnus. Toaga saab ka ainult rahul olla. Voodimadrats on ülipehme – ma ei lahkukski siit toast ega voodist. Toa temperatuur on ka väga paras isegi ilma konditsioneerita. Rõdusid on kaks – üks lõunapäikese nautimiseks ning teine basseiniga päikeseloojangu vaatamiseks. Väga romantiline. Siin võiks täitsa mesinädalad veeta. Privaatbasseini vesi oli beebitermomeetriga mõõtes 27 kraadi.
Õhtul läksime soovitatud restorani nimega Avocado. Oli selline pigem viisakas koht. Kreeklastele tüüpiliselt küsiti alguses, et kas oleme teinud reserveeringu. Kui ütlesime, et ei ole, siis tegi kelner pooltühjas restoranis ringi vaadates näo nagu koha leidmisega läheb keeruliseks. Siis ikka leidis meile ühe laua. Õhtu möödudes küll tuli inimesi, ent täis restoran küll ei läinud. Kaugel sellest! Septembri lõpp pole ju siin enam tipphooaeg! Toit oli imemaitsev. Beebi oli Steni süles, alguses magas ning söögi ajal suutis Sten kuidagi osavalt ühe käega süüa ilma, et beebit täis ei tilgutaks! See on keeruline!
Kodus saime taas kord 3h last magama panna. Kogu aeg oli tunne, et no nüüd jääb magama ja siis klõps silmad lahti, nutt ja jälle kõik otsast peale. Lõpuks oli nii väsinud, hakkas lihtsalt nutma, nuttis paarkümmend sekundit mu süles, ütlesin kõrva šššš, panin luti suhu (sest sageli üleväsinuna tiss enam ei sobi), kussutasin ja jäigi sügavasse unne. Enne seda oli ta aga 3h kord rinna otsas, kord lutiga, kord juba oma voodis lutiga, siis veel paar mähkme vahetust. Ühesõnaga tralli kui palju. Lisaks reisiemotsioonidele on tal hetkel käimas ka 2 kasvuspurt Wonder weeksi järgi. Pärast seda arenguetappi peaks ta olema täitsa asjalik sell valmis, kes haarab asju ja keerab end külili ja puha.
PÄEV 8:
Öö oli selline nagu tavaliselt. Esimene uni 3h (ehk siis see aeg, kui tema juba magab ja meie veel mitte), söök 15 minutit, siis uuesti unne 2,5h, söök 15 minutit, uuesti unne 1,5h, söök 10 minutit, uuesti unne 15 minutit, ja siis kella 7-st hommikul, kui ta uuesti söömiseks ärkas, siis võtsin ta juba enda kaissu, sest kella kümneni hommikul vigises ja sõi ta juba umbes miljon korda.
Hommikusöök oli selline nagu filmis “Üksinda kodus”, kus muudkui toodi kandikutel toitu ette. Nimelt tuleb eelneval õhtul teha menüüs olevate meelepäraste hommikusöökide juurde linnukesed ja siis tuuakse need toidud endale meelepärasel kellajal toidud tuppa. Võib ka minna restorani hommikust sööma, aga kuna meil on beebi, siis toas söömine on NII palju lihtsam! Kaks kelnerit muudkui tõid kõiki meie tellitud toite nii, et terve elutuba täitus toitudega. Olime tellinud amatööridele kohaselt liiga palju, mistõttu panime osa toidust külmkappi ja sõime seda sama toitu veel ka õhtul. Kõik oli imemaitsev. Smuutid, värskelt pressitud mahlad (greip ja apelsini), puuviljasalat, vahvlid jäätise ja puuviljadega, värske baklava, brownie, croissandid, munaroad, juustuvalik, võileivad jpm.
Üllatus-üllatus, aga ka täna oli meil plaanis matk! Matkarada kulgeb Firast Oiasse mööda kaljuserva (kokku ca 11km) ning matkajaid on siin tõesti väga palju. See on väga populaarne matkarada. Meie alustasime oma matka hotelli eest minevalt rajakeselt ja teel Oiasse oli kogupikkus ca 7,5km. Ilm oli väga tuuline (30km/h), ent soe nagu eilegi. Väga raske oli end ja beebit riidesse panna, sest ühest küljest võib tuulises kohas olla väga külm, ent tuulevaikses kohas on jälle väga palav. Matk oli võrreldes eilsega lihtne, sest ei olnud suuri tõuse. Väidetavalt kõndisime ka täna ca 10,5km.
Oiasse jõudes läksime restorani, sest esiteks oli mul väga suur janu ning teiseks oli vaja beebil ärgata ja süüa. Söödud, joodud ja mähkud vahetatud jalutasime veel natuke Oias ringi. Kuna käisime seal ka reisi teisel päeval koos giidiga, siis oli meil enamik kohti juba läbi jalutatud. Tagasi koju plaanisime tulla taksoga, ent selgus, et vabasid ootavaid taksosid ei olegi, et tuleb takso tellida. Kokku olevat saarel 37 taksot. Kuna buss just tuli, siis otsustasime proovida siinset ühistransporti. Siinsed bussid on nagu turismibussid. Kõik inimesed läksid bussi ja seejärel käis bussis ringi mees, kes müüs pileteid ning hüüdis üle bussi, kas on vaja teha ettenähtud linnas peatust või mitte. Pilet oli 1,8 eurot ja tänu kiirusele, lihtsusele ja heale konditsioneerile jäime oma sõiduga väga rahule. Ma ei kujuta bussiga liiklemist ette tipphooajal, sest juba täna oli buss puupüsti rahvast täis ning olid isegi seisukohad!
Kodus oligi beebil aeg unest ärgata, süüa ning ärkvel olla. Läksime beebiga kõigepealt spa-s olevasse sooja välibasseini. Kuna see oli kergelt kloori lõhnane, siis seal me väga kaua ei olnud. Läksime seejärel meie enda privaatbasseini, millel oli soendus pandud max peale (30 kraadi). Sisse minnes ta korra pahandas, aga siis oli vaikselt ja uudistas ringi. Veeralli lõppes kuuma dušsi all mõnuledes. Ta võiks lõputult seal sooja vee all Steniga koos istuda. Olles ööst väsinud magasin õhtuune koos beebiga. Õhtul sain jälle 2,5h last magama panna, sest korralik uni tal lihtsalt ei tulnud! Eks ma pean pärast reisi hakkama beebit õpetama ise magama jääma. Seni aga naudime veel viimaseid reisipäevi!
Kuidas meil läks beebiga paadireis ning sõit eesliga, saab lugeda siit: Santorini päevad 9-10.