Väikemehele õppeaasta alguses, septembris, eakohaseid tegevusi ja õppematerjale otsima ja nimekirja koostama asudes olin ausalt öeldes väga põnevil, ent natuke ka skeptiline, kas ma suudan ikka “vastu pidada”. Millelegi aega pühendades mõtlen ikka, et mis on selle mõte? Kas see on seda aega väärt? Kas see annab mulle midagi, mida mul ei ole või mis mulle väga meeldib? Äkki see muutub üheks tüütuks kohustuseks?
Mulle tundub, et mul väga “vedas” sellega, mis eesmärgi ma kogu sellele koduõppele seadsin: see kõik on selleks, et Väikemehel ja mul oleks kodus (koos) põnev. Äge on nii koos tegutseda kui ka jälgida lapse rõõmu, kui ta pärast pikka harjutamist, lõpuks midagi selgeks saab. Olgu selleks, siis tupsukeste panek kitsast pilust sisse või hoopis looma raamatust äratundmine.
See tunne, et sa oskad midagi väga hästi või enda arvates midagi keerulist õnnestub, on VÄGA HEA TUNNE, olenemata selllest, kui suur sa oled. Seega pakun Väikemehele rõõmuga võimalusi pingutada, et hiljem sellest rõõmu tunda.
Ja kui peaksin seda uuesti tegema, siis teeksin kõik täpselt samamoodi. Isegi, kui kõik väljapakutud tegevused pole talle huvi pakkunud, siis tänu sellele olen saanud lapse kohta teadlikumaks, et liikuda sinna suunas, mis just talle huvi pakub. Ega keegi ei ole alguses täiuslik, see ongi õppeprotsess. Õppimaks tundma oma last, tema huvisid.
Ja ega ju päris täpselt enne ei tea, kui ei proovi?! Isegi, kui minule esialgu põnev tundunud tegevus, ei paku Väikemehele huvi, siis on see vaid hea võimalus mõista, et ju pole selleks tegevuseks õige aeg. See, et see tegevus talle täna huvi ei paku, ei tähenda, et näiteks kahe nädala pärast ei võiks see sama tegevus olla ta lemmikute seas! Väikelaps on tõeline uudsuse hull ja seetõttu on tegelikult üpris raske “mööda panna”. Isegi, kui laps ei pruugi ettevalmistatud tegevust kasutada nii, kuidas ma esialgu seda ette kujutasin, siis tõenäolisemalt on tema “kasutusviis” hoopis tema arenguks vajalikum ja huvitavam. Kes olen mina ütlema, mis on TEMA ARVATES huvitav. 😀
Koduõppe tegevuste ettevalmistamine on minu jaoks põnev. Ei ole raske, ei nõua pingutust. Küll nõuab see mingil määral ette planeerimist, mis tähendab, et peab ikkagi olema “oma aega”. Kuna Väikemees läheb hiljemalt kell 20.00 magama, siis jääb mul aega õhtul veel igasugu toredateks tegevusteks.
Kindlasti saab ka ilma ette valmistamata hakkama, kasutadagi vaid koduseid ja õues olevaid vahendeid, kõik ise meisterdada, aga meil on kodus minimaalselt asju (mees viskab kõik ära, mida pole tema arvates kaua aega kasutatud) ehk siis selleks, et meil oleks “igapäevaseid ja kodus olevaid” vahendeid, pean ikkagi natuke ette planeerima.
Aasta alguses koostatud eakohaste tegevuste nimekiri, mida ma pidevalt täiendan, aitab mul metsarada ära tunda, et me päris võsas ei möllaks, aga see, kui kiiresti me sihtpunkti jõuame või mis teed mööda me läheme, ei oma üldse tähtsust. Kui nautida seda protsessi, koos arenemist ja avastamist, siis ongi kõik perfektne. 🙂
Keskendudes tegemise rõõmule, protsessile ja mitte tulemusele, on hoidnud kogu minupoolsed ettevalmistamised väga stressivabad.
Ei mingeid konkreetseid (akadeemilisi) eesmärke, nt tunneb numbreid kümneni, tunneb kümmet tähte või oskab tõmmata sirget joont läbi x punkti. Sellised kindlad eesmärgid tekitavad halva tunde, kui neid ei saavutata, eriti veel, kui nende eesmärkide saavutamine ei sõltu minust, vaid Väikemehe enda huvist asja vastu. Lisaks pole see absoluutselt vajalik varases eas! Ja eks tõesti kunagi peab lugema õppima ja kunagi kindlasti (üli)koolis ei ole “õppimine” alati lõbus, aga sinna on veel NII PALJU aega.
Ei mingeid päevaplaani ultimaatiume, nt nagu iga päev tuleb teha kaks tegevust või et kindlal päeval tuleb teha kindel tegevus. On päevi, kus ma olen 100% valmis ehitama koopaid ja seal Väikemeest taga ajama, aga on ka päevi, kus ma tahangi lihtsalt ringi rullida ja mitte midagi olulist teha. On päevi, kus ma olen valmis kunstiprojekti “tagajärgi” koristama ja päevi, kus ma lihtsalt soovin, et ta ise oma asjadega tegeleks – mida ta teebki!
Ei mingit aja täielikku planeerimist. Kuigi Väikemehel oli iga nädal kolm huviringi (loovusring, võimlemistund ja muusikaring), siis vist mitte ühelgi nädalal ei jõudnud me iga nädal kõigisse tundidesse. Mõni nädal jõudsime vaid ühte ringi nädalas. Minu arvates on lihtsalt väga tähtis, et lapsel oleks ka vaba mängu aega. Aega, kui ta igavleb ja peab sundima oma fantaasia tööle.
Ei mingit muretsemist teemal: aga ta ju ei mäleta! Ma isegi ei mäleta seda, mis ma eile tegin. 😀 Aga tõsiselt rääkides, siis tegelikult ikka mäletab küll, lihtsalt mitte teadlikult. Aju stimuleerimine erinevate “ülesannete” ja “kogemustega” tekitab väikelapse ajju “jälje”, mis mõjutab seda, kuidas inimene hilisemas elus mõtleb ja käitub. Väidetavalt just väikelapse periood on kõige efektiivsem ajus muutuste tekitamiseks. Siiski aju arendamine on minu arvates kogu tegevuse boonus ning selle asemel, et keskenduda lapse arendamisele võikski pigem nautida seda rõõmu, mida väike inimene tunneb.
Iga päev mõtlen, kui rõõmus ja rahul ma olen, et võtsin pigem Eesti mõistes tavapäratu “koduõppe” ehk koduste tegevuste planeerimise teekonna ette. Nii kaua, kui endale meeldib, siis ei muutu tüütuks kohustuseks. Lihtsalt nautides neid hetki, kui väike inimene teeb oma avastamised ja see rõõm – see on tõesti nakkav!
Kuidas edasi?
Lahe on see, et mida suuremaks Väikemees kasvab, seda rohkem on erinevaid põnevaid tegevusi ja mänge, mida vastavale eale on välja mõeldud ehk siis ei ole tegevuste leidmine enam nii keeruline.
Et koduõppe tegevuste planeerimist ja seega ka enda elu lihtsamaks teha, siis hetkel on mul plaan kasutada mitmeid “learning through experience” toddler curriculumi tegevusi (vanusele 1,5-3a), mis on lapsest lähtuv, väga tugevalt Montessori sugemetega ja väga käed-külge tegevustega! TÄPSELT selline nagu ühe pisipõnni koduseid tegevusi ette kujutaksin. See maksis ca 37 dollarit.
See naine, kes need materjalid koostas, tal lapsed juba suured ja ta müüs need materjalid edasi, mistõttu hetkel on selle “õppekava” nimi muutumises ja vist kogu kontseptsioon ka, seega ma ei teagi, mis varsti selle nimeks saab või kust seda uuesti leida saab. Hetkel tundub, et kõiki neid materjale hakatakse eraldi või aasta lepingu kaupa müüma ehk siis päris kallis lugu.
Esimesed 6 kuud ei ole väga põnevad, sest paljud seal mainitud tegevustest on meil juhuslikult Väikemehega juba tehtud, nt kuu aega ühe värvi tundma õppimise tegevused (Väikemees tunneb kas nüüd paljusid, aga esmaseid värve) ning ühte kujundit kuu aega korrates läheksin vist ise hulluks, aga 2.aastasele on seal palju põnevat. Eks ma jooksvalt vaatan, mis meile sealt sobib ja milleks Väikemees on valmis, sest valikut on seal küllaga. See see koduõppe võlu ongi, et saab vaadata lähtuvalt endast ja lapsest, mis meile kõige paremini sobib.
Kui see tehtud ja Väikemees juba 3.aastane ja nii, siis juba vaatan edasi, kas jätkata sama tegija preschool materjalidega, mis tunduvad esmapilgul ülimalt põnevad, või võtta childoftheredwoods Montessori koduõppe koolitus. Viimane on e-koolitus, kestab ca 2-kuud, ei mingit kohal käimist ja lasteaiaõpetajaks õppimist nagu enamike Montessori koolituste puhul ehk siis peaks olema meile üpris ideaalne.
Aga eks paistab, mis elu 1,5a pärast toob. Võib olla on selleks ajaks nii palju meie elus muutunud. 🤷♀️
Sellised on siis meie edasised plaanid. Äkki kellelgi on jagada häid soovitusi?
