Olen alati olnud hästi suur brektite fänn, sest tänu nendele saab teha uskumatult palju ilma et peaks hambaid ilusa tulemuse nimel ulatuslikult lihvima. See, kui hambad ilusti ritta seada on enamasti juba piisav, et patsiendi naeratus tundmatuseni muutuks.
Ma ei mõistnud neid patsiente, kes breketitest loobusid invasiivsema lahenduse kasuks (nt kroonide või laminaatidega kõigi hammaste proteesimine) või väitsid, et nad ei suutnud breketravi lõpuni teha. Seda seniks kuni sain ise teistkordselt oma elus breketid.
Hambaarsti tütrena oli mul esimene klambri moodi ortodontiline aparaat juba 2 aastaselt, jätkusid esimestes klassides klambriravi ning siis teismeeas veel aasta breketravi. Siiski peeglisse vaadates ei olnud mu hambad nii ilusasti kui teistel, kellel oli breketravi tehtud. Okei. On nagu on. Ju mul ongi lihtsalt sellised koledamad hambad.
Kui aga õppisin hambaarstiks ja hakkasin igapäevaselt tegelema inimeste naeratuste kujundamisega (küll pigem proteetika abil), siis oli raske olla ise selliste ebatäiuslike hammastega. Eks see selline professionaalne kretinism ole.
Ja muidugi olin ka kade Steni täiuslike hammaste peale! Ebaõiglane, kuidas mõnel breketravi nii hea tulemuse annab! Ma tahan ka!
Lisaks olid mul valest hambumusest tekkinud alalõualiigese esmased vaevused, mis kipuvad ajaga vaid süvenema. Saan ka sellest aru, et sellel ajal kui mul kunagi breketravi tehti, siis ei osatud veel hambaid vaadata sellise pilguga nagu seda tehakse tänapäeval. Aeg muutub, lisanduvad teadmised…
Teadsin, et lahendus peitub breketravis.
Esimestel visiitidel vaadati hambad üle, tehti röntgenpildid, fotod, liigese uuring ning breketravi võiski alata!
Ravi eesmärgiks oli muuta hammaste kaldeid, mõne hamba asendit ja tuua neid rohkem lõualuust välja tõstmaks hambumust (sellega pidid kaduma ka liigese vaevused, mis juhtus tõesti hästi ruttu!).
Ülakaarde esihammastele sain keraamilised breketid ja mujale metallist, ent väga palju need keraamilised visuaalselt pilti kenamaks ei teinud, sest breketitele kinnituv traat on ju ikkagi metallist! Lisaks sain hästi koleda “jõnksudega” traadi, kuhu saaks vajadusel ka kumme panna- sellist pannakse tavapatsientidele äärmiselt harva. 😁
Mul oli fikseeritud ravi tasu 3200 eurot ehk siis maksin kohe kogu ravi eest ära ning isegi, kui ravi venis, siis hinda see ei mõjutanud. Ortodont ütles, et ravi kestab 1-1,5, mis ei ole eriti pikk aeg arvestades, kui kaua ma elada kavatsen. 🤷♀️ Vähemalt arvestasin, et nii kaua pean küll vastu!
Esimene 1,5 aastat läks ruttu, sest 1) olin selleks ajaks psühholoogiliselt valmis, 2) olin enamiku sellest ajast rase ja tähelepanu oli suunatud sündivale beebile ja 3) töö juures oli megalt teha.
Jah, oli valus. Iga kord hambaid pingutamas käies (1x kuus) võtsin talumatu valu tõttu 1-3 päeva valuvaigisteid ning sõin, kui üldse, ainult pehmet toitu. Kui valu pingutamise järgselt ei kaasnenud, siis tavaliselt hambad väga ka ei liikunud ja polnud ka tulemust. Seega valu oli hea, AGA see valu oli halvav, elukvaliteeti muserdav, tegutsemisindu ja söögiisu ära võttev. Kui valuvaigisti võetud, siis tekkis korraks isu, aga nii kui jälle hambad kokku hammustasin, siis meenus, milline põrguvalu see on. Valuvaigisti võttis ära selle, et kogu aeg ei mõtleks oma valutavatest hammastest, aga tundlikud olid need ikka.
Vahepeal olid kõik hambad valusad ja oli tunne nagu hambad kukuvad kohe suust välja (alguses mul põhimõtteliselt tiritigi neid hambumuse tõstmiseks lõualuust välja). 😉
Kõige jubedamad olid kindlasti perioodid, kui omavahel käisid kokku vaid paar hammast, sest siis oli lisaks ülekoormusest tingitud hambavalule häiritud ka hammaste isepuhastumise võime (=lõputu hambakatt) ja isegi pärast 5x hammaste pesemist oli tunne nagu poleks mitte kunagi hambaid pestnud. Selline paadialuse tunne. 👍🏻
Raseduse ajal oli kõige jubedam see, kui pärast liha söömist jäi alati mingisugune tükk breketi vahele. Siis tormasin vetsu hambaid puhastama, et mitte öökima hakata. Teise raseduse ajal olin juba targem: ei söönud liha ja võtsin pigem toidulisandeid! 😁
See lõputu hammaste puhastamine hambavahe harjakestega pärast iga toidukorda ajas mu täiesti hulluks. Vabandan kõigi ees, keda see on häirinud, kui urgitsesin breketite vahelt toitu, ent see tunne, kui midagi on kuskil breketi vahel ja keelega kätte ei saa… Kohutav! See läheb ju varsti haisema ka!! Muudkui urgitsed ja urgitsed keelega kuni keel takerdub breketi külge, heal juhul läheb keel otsast katki ja halval juhul tekib keele otsa vill. Ja loomulikult kätte ikka keelega seda tükikest ei saa!
Vastikustunne toiduosakeste takerdumise ees pani väga toidukordi ja toiduaineid valima. Ei mingit näksimist. Süüa nii harva kui võimalik. Kindlasti mitte toite, millel on potentsiaal jääda breketi külge kinni, nt pähklid, õun, apelsin.. ja loomulikult ei olnud võimalik kodust väljuda ilma hambavaheharjakeseta.
Või kuidas breketid hõõruvad oma teravate servadega suu kogu aeg katki. Hambaarstina eriti imetled muudkui oma suud, kui kaunid kasvaja eelsed moodustised on nendest pidevatest hõõrdumiskohtadest tekkinud. Jah, on perioode, kui kõik on korras, aga siis järgmisel hommikul ärgates võib suu jälle täiesti katki olla. Siis panin spetsiaalset nätsu moodi vahendit kraapivale kohale ja muudkui lootsin, et järgmine visiit on peagi, sest ilmselgelt peab seda nätsu moodi vahendit iga toidukord ära võtma ja uuesti panema, kui just ei soovi, et suust hakkaks tulema surnud roti haisu.
Kui kaks aastat sai täis, siis ehmatusega mõistsin, KUI PALJU veel on vaja teha ning kui kaugel on see tulemus õigest hambumusest. Järsku sai mul isu breketitest täis. Täielik kopp tuli ette. Kui ma poleks hambaarst ega teaks, mida vale hambumus võib põhjustada, siis oleksin kindlasti lasknud kohe breketid ära võtta. Ja noo… see pisiasi, et mu esihammastele vahele oli ravi käigus tekkinud selline mõnus tati pritsimise vahe ehk mu hambad nägid sellel hetkel välja umbes sellised:
Ega ma kindlasti ortodondi jaoks lihtne patsient ka polnud, sest erinevalt tavapatsiendist oskasin muutusi märgata ja tean päris täpselt, kuidas peaksid lõpptulemusena hambad üksteise suhtes paiknema. Igapäevaselt näen ju, kui suboptimaalse tulemusega breketravisid lõpetatakse!
Kui senini olin vastu pidanud, siis pärast seda kahe aasta tärminit hakkasid tekkima juba väga sünged mõtted. Vastik abituse tunne. Ise midagi muuta ei saa. Selline pidev sõltumine kellegist teisest. Ja pole ka häid edasisi alternatiive. Võtta breketid maha ja elada edasi hullema hambumusega kui ravi alustades? Võtta breketid maha ja minna teise ortodondi juurde, maksta uuesti paar tuhat eurot ja võib-olla kordub sama?!
Lootus hakkas kaduma, nutsin sageli ning tundsin, kuidas enesekindlus langeb vabalangusel kuristikust alla. Olin breketitega igal pildi kole. Kui naeratasin, siis metall paistis ja kui ei naeratanud, siis breketid turritasid huulte vahelt ja paistsin lihtsalt kogu aeg kõigile kurja inimesena. Rääkimata eelpool mainitud valutavatest hammastest ja lõputust hammaste puhastamisest.
Võtsime ortodondiga plaani breketid lähima 4 kuuga ära võtta. Hakkasin käima vastuvõttudel sagedamini kui 1x kuus ning järsku hakkasin nägema muutusi, mis polnud toimunud viimase 9 kuu jooksul kuigi tean, et just selle hambumusliku küsimusega oli ortodont kogu selle aja tegelenud. Need muutused andsid väikese lootuse tagasi.
Kui aga 2,5-aastat sai täis ja tuli koroonapaanika, siis sattusin veel rohkem masendusse. Kas ma jäängi nüüd breketitega? Nutsin ja tundsin end jälle abituna (võib-olla olid siin mängus ka rasedushormoonid?). Siiski nii kui ortodont hakkas uuesti erakorralisi vastuvõtte tegema, siis olin ma üks esimesi, kellega ta tegelema asus. Käisin juba iganädalaselt vastuvõttudel. Olin leppinud ortodondiga kokku järgmise tähtaja: uuesti sünnitama ma breketitega ei lähe!
Viimased kaks nädalat käisin vastuvõttudel juba 2x nädalas. Ehk kui ma poleks hakanud tihedamalt käima, siis arvestades mu visiitide arvu oleks kindlasti kulunud breketraviks ca neli aastat.
Enne ja pärast (kui varem tundusid keskmised esihambad peaaegu samasuured, siis pärast pildil on näha, et keskmised esihambad on pikemad kui varem).
Esialgu esihambaid päris ideaali ei saanud, sest ma poleks suutnud oodata kuni hakatakse veel neid sättima ja nii kui nii läheb kuskilt mujalt selle sättimisega midagi paigast ära.. ja piinlik ka nii pedant olla. 😁Ühesõnaga natuke lihvimist ja sain need esihambad ise korda. Pole ideaalne, aga mulle sobib. Liiga ideaalsed hambad ongi kahtlust äratavad! 😂
Kokku kestis mu breketravi 2 aastat ja 10 kuud. Olen täiesti tavaline patsient, kes ütleb, et aeg breketitega oli KOHUTAV. Mõistan nüüd neid inimesi, kes ütlevad, et ei ole valmis breketravi ette võtma. Aga pean tõdema ka seda, et vaatamata kõigele on mu hambumus ja hambad nüüd tõesti üpris ideaalsed.
Kas olen rahul! Ojaa.. väga!
Kas see oli jube kogemus! Ojaa.. üks elu jubedamaid. Vastik abituse tunne.
Kas soovitan ka teistele? Jah, aga mõistan ka nüüd, et see pole igaühele. Ainult neile, kes on valmis tõsiselt kannatama, et elu lõpuni oma naeratusega rahul olla.
Väga tubli, et ette võtsid! Ilus naeratus on! Ka mul on sama plaan ees kui raha kokku saan. Samuti teismelisena olid, aga ajaga nihkusid paigast ja ortodont tunnistas ka, et sellel ajal ravis valesti. Tutvustas mulle sama tehnoloogiat, millega sinu ravi tehtud on. Siit ka küsimus, kelle juures käisid? Tekkis huvi, kas juhuslikult sama ortodont 😁
Tere, Liis!
See on tegelikult väga sagedane, et teismelisena tehtud breketravi tulemus ajaga võib muutuda.
– Kunagi ei pööratud tulemuse säilitamisele eriti suurt tähelepanu, nt 1) ei eemaldatud ennetavalt tarkusehambaid enne breketravi, aga nüüd on see väga sage, sest näiteks ka minul lükkasid tarkusehambad hambarea ja sellega ka hambumuse paigast ära; 2) ei kinnitatud alumiste esihammaste taha metallkaart, mis hetke seisukohast on kohustuslik vaat et elu lõpuni kõigil breketravi saavatel patsientidel, rääkimata öisest kapest ülemistele hammastele..
– Samuti on tähtis saavutada ikkagi õige hambumus, ent kui seda ei saavuta, siis ei pruugigi ravitulemus jääda stabiilseks, sest just selles “õige hambumuse” positsioonis saavad hambad täita just seda kõige õigemat ülesannet, milleks need on mõeldud.
-Ajaga on muutunud ka see, et aina enam tähtsustavad ortodondid seda, millised on patsiendi lihased/harjumused, sest need kõik mõjutavad seda, millises asendis on hammastel kõige “õigem” olla.
Käisin/käin ka edaspidi kontrollides Unimedis dr.Kassmanni juures. 🙂
Mul tekkis küsimus, et kas sinu puhul Invisalign poleks hea variant polnud? See ju peaaegu et nähtamatu ning enda tuttava pealt näen, et puseriti hambad on kiirelt sirgeks saanud.
Tere!
Kuna alustasin breketraviga nii mitu aastat tagasi, siis sellel hetkel polnud see alternatiiv, sest:
1) siis räägiti, et sellega saab korrigeerida vaid teatud tüüpi hambumushäireid ning hambumuse tõstmiseks (ehk hammaste nii öelda natuke rohkem välja sikutamine) see hammaste korrigeerimise süsteem ei sobi.
2) hinnavahe oli sellel hetkel mitmed tuhanded ning mõtlesin, et kuna raviaeg pidi olema vaid 1-1,5, siis pean selle aja vastu küll. Oleks ma teadnud, et ravi nii kaua kauem kestab, siis KINDLASTI oleksin eelistanud seda Invisalign süsteemi.
3) kõik ortodondid Invisalign süsteemi ei kasuta. Kuna mul esinesid mõningased alalõualiigese kaebused, siis suunati mind just ortodondi juurde, kes ongi spetsialiseerunud liigesekaebustega patsientidele ning kasutab just sellist breketite süsteemi nagu mulle pandi. Selliselt spetsialiseerunud ortodonte on Eestis väga vähe.