Täiuslik lapsevanem

Jäin ükspäev pikalt mõtlema sellele, kes on täiuslik lapsevanem. Või õigemini, miks inimesed võrdlevad ennast teistega ja siis tunnevad end halvasti, kui neil pole nii nagu nende eeskujudel. Selles postituses tuleb juttu sellest, milline on minu seisukoht.

Esiteks on inimloomuses võrdlemine. Me võrdleme ennast, oma lapsi üksteise ja teineteisega. Võrdleme oma kodusid, riideid. Mida iganes keegi oluliseks peab. Ja see on normaalne. Lapsed on lapsevanemale enamasti olulised. Selline võrdlemine aitab seada eesmärke ja suuremaid sihte. See ei tähenda, et ei peaks olema rahul olemasolevaga, aga eesmärgid hoiavad mõistuse teravana. Panevad meid edasi pingutama ja tegema asju, milleks me ei arvanud, et oleme võimelised stiilis:” Aga naabri Malle ju tegi selle vegan Napoleoni koogi, miks ma ei peaks sellega hakkama saama.” Ja siis teedki ära ja oled endaga rahul.

Teiseks on tänapäeval probleemiks see, et me võrdleme enda madalseisu teise kõrgseisuga. Me arvame, et teistel polegi madalseise, aga see on võimatu. Kõigil inimestel on paremaid ja halvemaid hetki. Kõigil on mingisugused mured ja väljakutsed, mida nad lahendavad. Lihtsalt need ei pruugi olla samas valdkonnas, mis Sinul. Me ei tea teiste elust kõike kuigi arvame, et teame.

Aga kes siis on see täiuslik lapsevanem? Igal ühel on kindlasti silme ees keegi või mingisugused omadused/tegevused, mida see täiuslik lapsega teeb. Keegi arvab, et täiuslik lapsevanem mängib terve päev oma lapsega, teine jällegi arvab, et just lapse iseseisvus on oluline. Või on täiuslik vanem see, kes loobub kõigest lapse jaoks?

See tekitab kohutava tunde, kui keegi viitab, kuidas mina olen lastega nii tubli, et tegelen ja kuidas see paneb tundma teda nii laisa ja halva lapsevanemana. See oli ka üks põhjuseid, miks ma meie koduõppest blogis vahepeal ei ole eriti kirjutanud. Ma ei taha panna teisi inimesi halvasti tundma. Kindlasti nad on palju paremad kokad kui mina või teevad oma laste jaoks midagi muud olulist hästi. Lapsega tegelemine ei ole ainus viis olla suurepärane lapsevanem.

Aga siis hakkasingi mõtlema, et mida mina oluliseks pean? Kuhu suunas lapsevanemana liigun?

Kõigepealt tabasin end kohe mõttelt, et pärast teise lapse sündi ja temaga koos magamist toimus minus suur muutus. Pakkudes beebile öösel palju lähedust oli mul päevasel ajal vaja palju rohkem hingamisruumi beebist. Seetõttu on temast kasvanud ka palju iseseisvamate mänguoskustega laps. Laps, kes käibki ja leiab endale ise tegevust juba väga varajasest east. Aga ma ei suutnud olla öösel JA päeval väga käed-külge ema. Esimene laps magas minust eraldi ja seetõttu võib-olla siis päevasel ajal “tegelesin” temaga rohkem. Ja kumb see on “parem” lapsevanem?

Täna ma arvan, et emana on oluline ikkagi pakkuda öösel beebile ja lapsele seda turvatunnet. Olla see turvaline sadam, kuhu öösel maabuda. Päevasel ajal võiks laps mängida teiste lastega, mängida isaga, suhelda teiste lastega. Jah, ema on lähedal, olemas, aga mitte see mängukaaslane, kellega põrandal autodega mängida. Ei. Emal on omad rollid, omad ülesanded ja lapsel omad. Ema on see hoolitseja, kellele muret kurta ja kellelt pai saada.

Kõik see lapsevanemana rahulikuks jäämine ja mitte ärritumine. Mind panevad alati imestama need vanemad, kes kurdavad, kuidas nad laste peale ärrituvad ja karjuvad kodus. Ja siis loevad lastekasvatuse raamatuid, kuidas ikka tuleks käituda. Mulle tundub, et ma vist olen suureks saanud, aga kui ma vaatan alla 20-aastaseid, siis nad näevad minu jaoks välja sellised:

Et kuidas või mida nendega ikka jageleda. Eks ikka ole ka hetki, kui lastega ärritun, nt kui suurem väiksemat kogu aeg põskedest tugevalt pigistab, kuigi oleme seda sada korda öelnud, et ta seda ei teeks. Ta teeb, sest väiksemal on ju nii pehmed ja suured põsed. Aga tavaliselt on probleem minus, et olen väsinud ja ei taba neid hetki ennetavalt ära. Seetõttu lapsevanemana püüdlengi pigem sinna suunas, et olla ise võimalikult puhanud. Puhanud inimene käitub oma lastega normaalselt. Puhanuna ei ärrita mind mõttetud asjad ja olen parem lapsevanem. Seega pereliikmete uni on tähtis, sest väsinuna on kõik nõmedad inimesed.

Rääkides eeskujudest, siis siin vahepeal ikka mõtlen, kuidas mu mees jaksab nii basic asju lapsele selgitada ja kirjeldada. Uskumatu, et isegi need nii baas asjad on lastele keerulised. Või samas räägib ka nii keerulisi asju, nt energia tootmisest, nelja-aastasele. 😆 Ja vaatab nendega multikaid ja nii elavalt tõlgib ja kirjeldab kõike, mis seal toimub. Kuidas ta lastele viitsib nii pikalt igasugu pildiraamatuid lugeda. Kuidas ta jaksab lastega ronida ja avastada. Aga hei, selleks ongi hea, kui neid inimesi, kes lapsi kasvatavad on mitu. Iga üks on milleski tugev. Ja inimestel ei pea olema samad tugevused.

Ja no oleks normaalne lapsele ka pakkuda vaimset stimulatsiooni. Ja ma ei mōtle siin all vaid telekat ja ekraane. Terve esimese aasta lapsega kodus olles ja mitte tööle minnes tundsin, et kui ma oma aju kasutan vaid õues jalutamiseks, siis lähen hulluks. Ma ikka vajan oma tööd või mingit keerulisemat, süvenemist vajavat mõttetööd. Ju seetõttu süvenesingi une vallas teadusuuringute lugemisse, millest siis valmib peagi ka raamat. Aga lapse jaoks. Tema jaoks vaimne ja füüsiline stimulatsioon võibki olla mänguväljakule või õue minek. Ei pea olema midagi keerulist. Ja aina enam oskan väärtustada õues olemise tähtsust, puhast õhku ja lapse vabadust joosta. See vanem, kes seda oma lapsele võimaldab saab juba minu poolt mitu punkti.

Nii ühesõnaga on minu täiusliku lapsevanema listis: öine läheduse pakkumine, päevasel ajal mure kuulamine, lohutamine, iseenda ja ka lapse une eest hoolitsemine ja endaks jäämine. Et kui ikka ei meeldi autodega põrandal mängida, siis ei pea seda tegema. Ju ikka mingi tegevus sobib mõlemale. Ning lapsele vaimse ja füüsilise stimulatsiooni pakkumist.

Siit jõuamegi ka ühe kõige tähtsama punkti juurde: toit. Et vanem on lapse toitja. Hoolitseb, et lapsel oleks kvaliteetset toitu kõht täis.

Üks, mida ma esimese lapsega üldse nii tähtsaks ei pidanud lapsevanemana, on toit. Ja ometi lapsevanem on see, kes väga suures osas määrab lapse esimeste eluaastate toitumise. Nüüd pärast mikrobioomi alaste teadmiste saamist hindan toitu eriti kõrgelt. Eelkõige siis seda, kui tähtis on toidu kvaliteet, kust see tuleb, kas see on mahetoodang, mida see loom või lind on söönud, millised on olnud ta elutingimused. Me tõesti oleme see, keda või mida me sööme. Seega minu silmis täiuslik lapsevanem ei anna lapsele suhkrurohkeid toite. Rasvase osas olen täna veel leebem, aga võib-olla see edaspidi muutub.

Kahjuks või õnneks on see toidu asi selline, et iga päev on uus “eksam”. Väga väsitav on kogu aeg kõike õigesti teha. Seega seda toidu vallas libastumist tuleb meil ikka rohkem kui võiks. Näiteks mul on tunne, et mu väiksem kahe-aastane laps on oma lühikese ja noore eluea jooksul söönud liiga palju friikartuleid. Piinlik.

Ja see mehe harjumus turult või poest ostes marju ja puuvilju enne sööma hakkamist mitte ära pesta ajab mu ka ärevaks. Okei, ise söögu, aga lastele selliseid pesemata asju anda. Oehh.. see paneb mind tundma halva emana. Oleks see siis mingi harv asi, aga minu arvates juhtub seda liiga tihti. Oeh.. eks vist kōik vanemad kuidagi keeravad oma lapsed tuksi. 🤦🏼‍♀️

Seega, kui me tahame end võrrelda kellegagi, siis tasubki end võrrelda iseendaga. Sellega, kes olid eile. Et kas täna oled parem ja homme veel parem. Ja siis tunda rõõmu, kui oled jälle sammukese oma eesmärgi suunas lähemale jõudnud. Olgu siis sihiks täiuslik lapsevanem olemine või mitte.

Tōenäoliselt saaks veel midagi siia täiusliku lapsevanema listi lisada, aga need olid esimesed mõtted, mis mulle pähe kargasid. Ega kōike ei jōua ju iga päev teha ka. Selline tasakaalu leidmine ideaalse ja katastroofi vahel. Pidev töö iseendaga. Iga päev uus algus ja uued vōimalused olla parem.

Mis on Sinu tàiusliku lapsevanema kuvand, mille poole püüdled, kui püüdled, äkki oled juba kohal?

About the author

Comments

  1. Minu tagasihoidlik arvamus on, et oma blogis koduõppe mitte kajastamine ainult sellepärast, et mõnda inimest paneb see halvasti tundma (kadedus? perfektsionism? liigne enesekriitika?) on natuke kurb põhjus. Olen enam kui kindel, et enamikele on blogi väga inspireeriv ja aitab olla parem lapsevanem. Arvan, et Sinu blogi lugejad on ikka keskmisest püüdlikumad lapsevanemad, kellele su postitused on suureks kasuks. Minu jaoks on see blogi igatahes väga palju õpetlikku, huvitavat, arendavat andnud. Olen selle eest Sulle väga tänulik! Kindlasti pole ma ainuke. Väga kõrgelt hindan ka su ausust ja avameelsust, et julged rääkida oma vigadest ja puudustest. See teeb blogi usaldusväärseks ja inimlikuks. Arvan, et võib-olla pole need inimesed, kes tunnevad ennast halvasti näiteks koduõppe postituste pärast, selle blogi pikaajalised lugejad, sest nemad peaks teadma, et kõik pole 100% ideaalne, igalühel on nõrgemaid külgi. Seetõttu tegi see postitus mind ka väga rõõmsaks, sest tuleb välja, et klapin üsna täpselt Sinu täiusliku lapsevanema kuvandiga 🙂 Üks suurimaid komplimente üldse! Ja kindlasti ma pole mingi koduõppe-proff (veel :D), kuid tean, et minu tugevused on hetkel teised, kõiges ei saa parim olla, samas kõiges saab ennast arendada, kui ainult tahta ja vaeva näha. Seda tahaks öelda nendele inimestele, keda teiste õnnestumised kurvaks teevad/närvi ajavad. Sulle soovin ikka edu!

  2. Juba kogenuma lapsevanemana usun, et kõige paremini tuleb ikka välja see, mis endale südamelähedane (kui selle jaoks aega võtta – selles võime eeskuju võtta küll) ja väikeste laste arenguvajadused samas vanuses võivad olla väga erinevad. Siis nopidki teiste kogemustest välja või kohandad seda, mis sobib, ja mis ei sobi, ei ole ei vale ega ka põhjus kadestada. Mind ka koduõppe teemad huvitavad, kuigi lapsed suuremad ja selles eas teisiti arendatud 🙂

  3. Minu ideaal vanemana… Mina püüdlen eeskätt selle poole, et lapsel oleks emotsionaalselt turvaline minuga koos olla ja et minu ärevused-hirmud ei kanduks temale. Seega palju tööd on iseendaga. Et ajal, mil ma temaga kodus olen (1,5a), oleks tema minu tähelepanu ja valikute keskpunkt. Toiduteema ja ühiselt söömine on ka mulle oluline, seal suudan ka olla kannatlik ja rahulik. Ja arutlemine-selgitamine, et miks üksi asi on nii- või naamoodi (hetkel selgitan veel ühepoolselt :)) on mulle samuti huvitav. Minu vanemad jaksasid ja tahtsid alati minu miks-küsimustele vastata, usun, et mina olen vanemana samasugune. Pean oluliseks õues olemist, aia harimist, isetegemist, meisterdamist, see tuleb mul kergelt. Proovin hoida kätt pulsil, mis on lapse jaoks arenguliselt teemas ja sellega põhjalikult tegeleda, end lisaks harida (nt hetkel on suhtlemine ja kõne kesksed).

    Ehk siis: emotsionaalselt turvaline, end hariv, lapse arenguga arvestav vanem on minu “ideaal”.

    Mis on vanemana minu puudused: kannatlikkus, püsivus – olen kärsitu. Üksikud korrad, kui olen lapsele mänguasju ostnud (enamuse oleme teiselt ringilt saanud), siis peamiselt seetõttu, et ma ei jaksa vaadata teda kogu aeg ühtesid ja samu mänge mängimas. :)) Seesama koduõpe tundub (pole veel jõudnud süveneda) miski, mida mul oleks raske lapsega teha – kui mul endal hakkab midagi tehes igav, siis vahetan tegevust. Või kui laps ei näi huvi tundvat, siis loobun kiirelt. Füüsilised tegevused (lapsega võimlemine, tantsimine, ujutamine) pole ka väga minu teema.

    Mõistan sinu mõtteid seoses koduõppe blogis mitte kajastamisega. Vahel on ka mul raske jagada asju, mida lapsega teen, sest ei soovi teisi panna end kehvasti tundma ega jätta muljet, et pean end paremaks. Aga tõsi on, et mulle meeldibki lapse kasvatamist põhjalikult ja tõsiselt võtta – ja tegelikult ei peaks seda häbenema. Teiste tunded sellega seoses jäägu nende vastutuseks.

Jäta kommentaar

%d bloggers like this: