Kui varasemad aastad on läinud kiiresti, siis see investeerimisaasta mitte. See aasta on olnud raske, sest olen tegutsenud palju teadlikumalt. Võtmesõnaks võiks olla sellel aastal “tähelepanu”. Asjad, millele pöörad tähelepanu, jälgid numbreid, analüüsid, seal saavad pingutuse tulemusel minna asjad paremaks. Kust raha tuli? Kuhu läks? Kuidas on mul läinud investeerimisega?
Aktiivsed sissetulekud
Sellel aastal jätkus mu eelmisel aastal alguse saanud mõtteviisi muutus raha vallas. Ma ei tea, kas asi on vanuses, enda aja väärtustama õppimises, aga järsku hakkas mulle närvidele käima, kui patsiendid ootasid minult tasuta enda vaba aja pühendamist. Kas aeg pole mitte siin elus kõige väärtuslikum vara?
Eeldasid, et koostan oma vabast ajast kodus tasuta raviplaane või soovisid, et konsulteeriksin tasuta telefonitsi/pikki meilivahetusi/sõnumivahetusi kasutades. Samuti taipasin järsku, kui palju teen visiidil asju, mille eest Tervisekassa mulle ei maksa. Rääkimata veel miljonist väikesest asjast, mille eest keegi ei maksa mulle midagi?! Näiteks, palun tehke mulle saatekiri X kohta, sest teine arst ei saanud sellega hakkama/ kolisime/ plaan muutus jne. Et inimene käib korra minu vastuvõtul ja nüüd ma pean elu lõpuni talle saatekirju tegema ja olema valmis tasuta visiidivälisel ajal asju arutama?!
Patsiendid on ammu rääkinud, et “Ükski hambaarst pole rääkinud mulle asju, mida te räägite.” Mina õpin, maksan 40 000 eurot oma tipptasemel õppe eest, läbin tundide viisi koolitusi, tõmblen visiidiaja sees ja kodus dokumenteerimisega ennast ribadeks ja siis annan ma oma teadmised tasuta ära või no teenides kokku umbes 7 eurot tunnis. Veider ju? Või 7-aastat õppinud tervishoiutöötaja peabki nii tegema?!
Sain aru, et probleem on ootuste seadmises, informeerimises ja piiride seadmises. Ma pole elu sees pidanud nii palju piire seadme, kui sellel aastal. Patsiendid pole milleski süüdi. Tervisekassa pole milleski süüdi. Ma ise olin süüdi. Ma polnud seadnud piire, selgitanud, miks on vaja raviplaani, mis kõik maksab, mis on hinnas, mis ei ole. Teavitustöö. Asi oligi selles, et ma polnud samm ees vaid samm taga. Ma ei ütle, et nüüd oleks asi ideaalne, aga vähemalt olen probleemi teadvustanud.
Sellel aastal suurendasin enda aktiivseid sissetulekuid 33% võrra. Kuidas? Ma ei tea.
Ma olen nagu mingi hullunud töömesilane, kes lihtsalt teeb mega palju tööd ja üritab seda teha kogu aeg paremini ja efektiivsemalt. Kui ma üritan mõelda muutuse peale, mis on mul tööelus võrreldes eelmise aasta jaanuariga teistmoodi, siis tõenäoliselt teen rohkem vastutusrikkaid ja keerukaid töid. Selliseid töid, mille lahenduskäigu peab ise välja mõtlema, leiutama, ei ole žablooni ees. Selliseid, kus väike viga maksab minu jaoks umbes 700 eurot. Aga samas võimalikud võidud on suured. Veider on see, et ma pole kunagi tundnud, et ma teeksin nii palju tasuta tööd kui nüüd. Reaalselt tasuta. See kõik on väga arusaamatu ka mulle endale. Olen tõsiselt üllatunud, kuidas kõige selle tasuta töö tegemise juures on toimunud mu palga suurenemine.
Samas võib-olla mõjutas palga suurenemist ka see, et sain endale uue töökoha ja sellega suurendasin oma tööpäevade hulka stabiilselt neljale päevale.
Hambaravile pakkusid sellel aastal vaheldust unenõustamised ja unekoolituste tegemine. Poolpassiivsete sissetulekute hulka kuulusid raamatute müük ja e-materjalid. Sealt teenitu oli küll palju väiksem eelmise aasta tuludest, aga igasugune lisatulu on ju tore boonus.
Säästmine
Aasta oli finantsiliselt raske, sest nagu teate, siis hakkasin kolmanda investeerimisaasta täitudes ennast raha vallas rohkem jälgima. Olin seda kolm aastat edasi lükanud lootes, et äkki seda polegi vaja teha, aga teate mis? Mida rohkem teenisin, seda rohkem kulutasin. 😀 Eelkõige suunasin siis sellel aastal enda tähelepanu sinna, kuhu see raha mul kulub. Lõin endale erinevate kontode süsteemi, hakkasin jälgima toidukulusid jne. Kirjutasin sellest pikemalt enda säästmispostituses. Olen hämmingus, kui distsiplineeritult olen ma terve aasta suutnud neid mustreid korrata, nt iga-nädalase toidumenüü koostamine, vajadusel kolmes eri poes käimine iga-nädalaselt, et saada parima hinnaga eelistatud toidukaubad, iga-kuiselt kulutuste kokkulöömine jne. On tekkinud harjumused, vist. Või no vähemalt teadmised, kui palju asjad maksavad. Tulemused on olnud hirmuäratavalt võimsad võrreldes selle ajaga, kui ma enda kulutusi ei jälginud. Näiteks 100 eurot pere toidukorv nädalas varasema 200-300 euro asemel ja sedasi järjepidevalt nädalast nädalasse.
Varem oli mu säästmismäär palgast max 30%, sellel aastal oli see iga-kuiselt 42-60%. Kusjuures keskmiselt säästsin kuus netoplagast u50%. Sellega ületasin enda säästmiseesmärgi: säästa iga-kuiselt min30%.
Investeerimise määr
Jätkasin iga-kuiselt investeerimist. Ükski kuu ei jäänud vahele. Kõik säästetud raha suunasin investeerimiseks ehk umbes 42-60% palgast.
Portfelli sisu ja suurus
Kuhu siis sellel aastal investeerisin?
Peamiselt investeerisin USA börsil. Portfellis on hetkel Microsoft, Nvidia, Google, Amazon, Elli Lily, Rheinmetall ja Berkshire Hattaway. Sellel aastal lisandusid Royal Carribean ja META aktsiad. Microsofti hiljutine kukkumine oli katastroof (-40%), aga ju teised aktsiad kompenseerivad oma tõusudega sedasi, et mul on aktsiad aastaga kasumis 19,7%. Portfelli veavad META, Nvidia, Google, Royal Carribean ja Rheinmetall oma 76% kasumimarginaliga. Volatiilsus on muidugi USA aktsiatel suur ja närvikõdi pakuvad need kõvasti, aga no loodan parimat. Mul ju ajahorisont on pikk. Hetke kõikumised on tegelikult kui vihmapiisk meres.
Indeksfondidega olen sellel aastal kasumis 28,4%, seega igava investorina SP500 panustamine on ikkagi üpris kindel viis portfelli kasvatada. Ja enda kiituseks võin öelda, et olen eelmisel aastal seatud eesmärgina tõesti rohkem indeksfondi panustanud.
Terve aasta kogusin ennast, et kahjumlikud Balti börsil olevad aktsiad maha müüa, sest sealne tootlus oli sellel aastal vaid u5% aastas, aga müüdud ma neid ei saanudki. Miks? Ei tea. Müümine on nõme. Sunniviisiliselt pidin müüma Enefiti aktsiaid suure kahjumiga, mis oli minu jaoks väga suur pettumus, kuna olin need ostnud pikaajalise plaaniga. Ratsionaalne aju ütleb, et pean Balti aktsiad maha müüma, aga emotsionaalne osa pelgab kogu kaasnevat dokumentatsiooni.
Ühisrahastus Mintosel elab raha enda elu. Vahepeal investeerisin sinna juurde, aga siis said vabad laenud otsa ja mul polnud võimalik rohkem investeerida, siis viisingi sealse vaba raha ikkagi USA börsile. Veidral kombel näitab mu excel, et ühisrahastus on mul kasumis 28%, aga ma arvan, et tegu on mingisuguse arvutusveaga.
Lisaks investeerisin esimest korda ka III sambasse.
Vahepeal taban end erineva tootlikkusega võlakirju uudistamas, aga siis löön käega: jälle mingi uus asi.
Kokkuvõttes näitab excel mu aktsiate ja muude investeeringute XIRR aastaseks tootluseks 20%. Ma ei usu, et see on nii palju, aga no loodame, et on.
Portfell on juba nii suureks paisunud, et mul on raske uskuda neid numbreid. Tundub, et mu eesmärgid on alati liiga väikesed. Pean hakkama mõtlema palju-palju suuremalt.
Teadmised
Lugesin sellel aastal päris mitu investeerimise alast ja rahateemalist raamatut. Enim meeldis mulle Grant Cardone raamat: “10x rohkem.” Lisan siia mõned mõtted, mis tema ja veel mõnest raamatust enda jaoks kirja panin:
Kiire viis saada heaks: rohkem praktikat.
Tee seda, mida kardad, kiiresti.
Peab olema suhtumine: ma-pean-selle-tehtud-saama-nüüd-kohe.
Tuleb ruttu alustada ja praktiseerida palju, teha vigu ja neist õppida.
Tuleb pühenduda kirglikult ühele asjale!
Esmalt pead ise uskuma, et toode/teenus, mida pakud, on parim, hinda väärt, et ka ise maksaksid samapalju.
Tee teistest erinevalt, domineeri.
Tuleb seada piirid ja neist kinni pidada.
Kodus asjad, mis enam ei sobi, ära.
Kui sa kavatsed midagi teha, siis tee see ära, ole põhjalik, ära anna alla isegi kui teised ei näe võimalust õnnestuda.
Et saada professionaaliks, siis pead enda tegevust analüüsima, sest siis tekib ettenägemise võime.
Kui soovid midagi korda saada, siis tuleb teha ohverdusi, vajadusel valu ja ebamugavusi taluda.
Tee, mida sa lubasid, ja püüa teha seda lubatust pisut paremini.
Sinna, millele pöörad tähelepanu, sinna läheb energia.
Mõtle suurelt. Sea hiiglaslikud eesmärgid.
Kõige edukamad laienevad siis, kui teised kahanevad.
Hirm on näitaja, et liigud õiges suunas.
Kõigepealt pühendun, pärast mõtlen välja kõik muu.
Võib tulemusi kahetseda, aga vähemalt ei kahetse seda, et jätsid proovimata.
Seada ja hoida kinni iga-nädalastest eesmärkidest.
Planeeri olulised asjad graafikusse. Need ära teha.
Tuleb öelda rohkem “ei”.
Et saada heaks ühes asjas, tuleb paljudest teistest asjadest loobuda.
Meeskonnaga läbi rääkida võidud, statistika
See, mida mõõdad, see muutub paremaks.
Mõtle välja, kuidas optimeerida aega, et rohkem teenida.
Jää ühe asja juurde. Saa eksperdiks.
Kuhu edasi?
Olen natuke šokeeritud sellest, kui kaugele olen selle investeerimisasjaga jõudnud. Mulle tundub, et parim strateegia ongi minna edasi samamoodi nagu eelmisel aastal. Lihtsalt teha uuesti ja uuesti seda, mis siiani on toiminud:
Asjad, millega jätkan:
- hoian ka edaspidi säästmis-ja investeerimismäära min50%.
- jätkan investeerimise hajutamisega ehk ei unusta investeerida laiapõhistesse indeksfondidesse.
- jätkan oma kontode süsteemi.
Asjad, mis lähevad muutmisele:
- Proovin kasvõi osaliselt Balti börsi aktsiad maha müüa
- Säästmisasjades võtan nõks vabamalt.
- Aktiivselt teenitava sissetuleku osas pean tegema muutusi: vähendama kontakttundide hulka. Hetkel olev töökoormus muudab mind kodus inimlaibaks pluss pean liiga palju tööd tegema kodus enda perega koosolemiseks mõeldud vabast ajast. Kogu oma vaba aja ma ainult töötangi! Lisaks pean sellel aastal kirjutama ülikoolis teadusartikli. Pluss on mul plaanis sellel aastal lastega koduõpe tõsisemalt ette võtta. Rääkimata trenni tegemisest ja tõsiselt oma unehügieeniga tegelemisest. Ma ei tea, kuidas selle kõik ära lahendan, aga ju mõtlen midagi välja.
Minu esimese aasta investeerimispostituse leiad siit.
Kellelegi ma investeerimisnõu siin ei anna. Ei tunne ennast pädevana. Küll soovitan olla järjepidev ükskõik, mis ette võtate. Järjepidevus aitab eesmärkidele lähemale.
Ja muidugi kõige olulisem: iga algus on nõme, aga alustamine on kõige tähtsam!
Olen tänulik, kui ütled sõna sekka. ❤️🙈 Nt kas on midagi, mis pani sind mõtlema, inspireeris, tekitas küsimusi?
