ETTEVALMISTUSED
Kuna see aastavahetus plaanime olla Eestis, siis et pikk ja pime talveaeg vastu pidada, mõtlesime minna Egiptusesse valgust püüdma. Ma ei olnud kunagi püramiide näinud ja seetõttu oli meil põhjus see maailmaime oma silmaga üle vaadata. Käisin viimati Egiptuses Sharm el Sheikis 24a tagasi. Jepp, see number tekitab tunde, et olen vana. Siis oli Egiptus üks põhilisi kohti, kuhu peredega mindi. Olime oodanud, et Egiptusesse reisides poisid oleksid juba suuremad, valmis ookeanis snorgeldama. Lõpuks tundus õige aeg minna.
Snorgeldamise asju uurisin enne reisile minekut pikalt. Et mis on ikka head vestid ja maskid, mida peaks kasutama. Võtsin head ujumisvestid Eestist kaasa. Tellisin isegi Amazonist spetsiaalse snorgeldamisvesti.
Esimest korda elus sõime lastega spetsiaalselt reisimiseks probiootikume. Kõhuviiruse saamine Egiptuses pole naljaasi ja reisi lõpus saime kõik kergekujulise kõhulahtisuse, mina kõige raskemalt. Ei olnud oksendamist, aga kõht valutas küll ühel päeval. Egiptuses apteekides müüdav Antinal aitas imeliselt! Olen päris kindel, et oma Sharmi hotellist me seda kõhuvalu ei saanud. Kuidas tunned ära, et lennuk tuli Egiptusest? Ma pole eales näinud lennukis nii suurt WC järjekorda, mis ei lõppe, sest kogu aeg lisandub uusi inimesi järjekorda. 😀
Kui tavaliselt tegeleb reisikorraldusega mees, siis seekord tegelesin mina. Seetõttu olen tavapärasest rohkem kursis ka reisi detailidega.
Sidusin Egiptuse temaatika ka meie koduõppega ehk enne reisile minekut kui ka reisil lugesime päris palju erinevaid raamatuid Egiptuse kohta. Tunnen, et võin juba ise egiptuse giidiks hakata. 😆
Laste lemmikraamatud olid need:
LEND EGIPTUSESSE
Teised inimesed saavad alati imesoodsa hinnaga oma reisid. Ma ei tea, mis me valesti teeme, aga koolivaheajal normaalsel kellaajal, normaalse reisi pikkuse ja eri linnadest mineku ja tuleku lennupileteid küll soodsalt ei saanud. Perele otselennu lennupiletid Tallinn- Sharm el Sheiki maksid u1750 eurot.
Lisaks oli meil vahelend Sharmist Kairosse u400 eurot ning tagasilend Kairost-Tallinna veel u1050 eurot. Kairost tagasilennu pileteid saada oli vâga keeruline, kõik olid nii halval ajal, suurte ootamistega, ei ole üldse mõnus jõuda lastega Tallinna öösel kell 3. Seetõttu otsustasime tagasitulles valida lennupiletid, mis panid meid olema Poolas Varssavis 12h, sh veetma öö AirBnB-s. Seega, kui lisada ka taksosõidud Varssavis ja ööbimine, lâksid lennupiletid kokku perele maksma üle 3000 euro.
Meie 5,5h kestev otselend Sharm el-Sheiki oli imeline! Jõudsin selle ajaga läbi lugeda raamatu “Minu Egiptus”, mis aitas mõista egiptlaste sotsiaalseid ja ühiskondlikke murekohti ehk siis natuke paremini aru saada araablaste eluvalikutest. Väga huvitav lugemine, hästi kirjutatud raamat!
“Minu” sarjas on ka teine Egiptuse kohta kirjutatud raamat, mille olemasolu kohta ma varem ei teadnud. Selle loen siis järgmine kord, kui läheme Niiluse kruiisile, sest kindlasti on vaja kunagi ka kuningate orus ja Abu Simbelis ära käia. Lapsed olid lennukis tab-ides. Lennusõidud on nende elus aeg, kui neile on lubatud ekraanimängud.
Reis oli vahejuhtumitega nagu tavaliselt. Üks meie kohver ei tulnud meiega Egiptusesse. See oli laste mänguasjadega kohver. Küsida polnud lennujaamas kelleltki, mees käis järgmisel päeval lennujaama, 2h oli seal, aga infot ei saanudki. Siis kirjutasime Tallinna lennujaama. Selgus, et kohvris oli olnud üks relva meenutav ese (mingi laste õhupüss) ning Tallinna lennujaamas oli meid kutsutud koti avamise osas luba andma, aga me ei märganud seda ning seetõttu ei pandud kohvrit Egiptuse lennule. Ei hakanud kohvrit järgi saatma.
SHARM EL SHEIK
Jõudsime Sharm el Sheiki kella 19 ajal. Et me ei peaks hakkama taksosõidu maksumuste üle kauplema, olin enne reisi tellinud bookingust kõikvõimalikud taksosõidud ette. 15min taksosõit maksis u6 eurot. Hotellist tellides oli täpselt sama sõit 20 dollarit.
Hotelli valikuga nägin palju vaeva. Mul oli lõpuks neli valikut: Tui Magic Life, Sultan Gardens, Steigenberger Alcazar või Pickalbatros Royal Moderna. Kõigis olid head snorgeldamiskohad, rikkalik toiduvalik sh gluteenivabad võimalused ja väga head arvustused. Valisime viimase, sest oleme üpris rahutud tüübid ja seal tundus, et leidub meile enim tegevust (tennis, snorgeldamine, lastele veetorud, minigolf jne).
Hotell oli minu arvates suurepärane: 8,5p/10p-st. Inimesi oli hotellis väga-väga palju, sh ka eestlasi, aga kuidagi hajusid nad kompleksi peale ära ja kuskil ei olnud seda tunnet, et nüüd meile ei jätku päevitustoole, toitu vms. Ainsateks miinusteks hotellil olid need, et kogu kompleks nägi natuke kulunud välja ja Türgi all-inclusive hotellidega võrreldes oli siinne toiduvalik väiksem ja mitte nii uhke.
Kuigi suurem laps murdis 3 nädalat enne reisi rangluu, siis reisiks oli tal juba käe liikuvus nii hea ja valu kadunud, et reisi lõpus lasi meespere juba üheskoos alla kamikadže veetorudest.
Snorgeldamine oli väga hea, rannas lamamisalad patjadega ülimõnusad, toad puhtad ja avarad, madrats, padjad ja tekk imelised, tuba oli magades ilusti kottpime (head pimendavad kardinad), mees kiitis toa konditsioneeri, kogu personal ülipühendunud ja sõbralikud (iga päev vähemalt korra keegi töötajatest uuris, kas meil ikka kõik hästi), veepark oli laste lemmik, palju rohelust ja minu gluteeni-ja kaseiinivabasse toitumisse suhtuti väga tõsiselt (mulle tehti eraldi magustoidud). Mängisime ka tennist ja minigolfi- mõlemad olid hinna sees. Meil oli peretuba (kaks eraldi tuba) ja rannale lähedal. 6 ööd maksis perele u1400 eurot.
Meespere hindas hotelli madalamalt, kuna puudus võimalus ööpäev läbi jäätist süüa, toamööbel polnud piisavalt uudne ja toidumenüü polnud piisavalt rikkalik (just magustoitude osas). Samas lastele ikka väga meeldis. Hommikul ärgates mindi kohe randa, oli ju vaja liivast asju ehitada ja madalas vees snorgeldada.
Oktoobri viimase nädala ilm oli suurepärane. Õhtuti 23 kraadi ja päeval 31 kraadi. Kampsunid võis jätta Eestisse, saigi olla kogu aeg kas ujumisriiete või max lühikeste pükste väel. Nii nautisin seda soojust. Kerge tuul aitas kuumusega vastu pidada ilma et hakkaks halb ja peaks meeletult higistama. Merevesi oli ka väga soe. Merre sisse minna oli külm, aga ujuda külm ei olnud isegi kui snorgeldades ulpisin vees. Kuurorti ala oli nagu paradiis. Rohelus paitas silma ja soe õhk keha. Kreemitasime end tublilt 50 faktoriga, et mitte ära kõrbeda. Iga päev trenni teha oli raske sellises palavuses, aga sain enamikel päevadel hakkama lastes oma õues jooksutrenni ajalati madalamale.
Käisime uudistamas ka kuurortist väljaspool.
Poeseiklused Sharm el-Sheikis
Egiptuses kasutatakse egiptuse naela, mis on suhteliselt mitte-midagi väärt. 1 euro vastab u61 egiptuse naelale. Väga armastavad nad aga ameerika dollarit ning igal võimalikul juhul küsivad turistidelt just maksmist dollarites. Seetõttu vahetasin Eestist kaasa ka dollareid.
Sharm el-Sheikis on kõikjal hotellid ja resordid. Tänava ääres on vaid mõned räämas väljanägemisega poekesed. Läksime ühte, kus oli “fixed price” ehk siis riiulil on kirjas palju seal asjad maksavad. Uskumatu, aga isegi seal üritati meilt küsida 40% suurem hind, kui oli kirjas! Tõsimeeli üritas müüa väita, et just minu lapse poolt valitud ese maksab rohkem kui kõrvalolevad asjad. Jäin endale kindlaks, kuigi sellised situatsioonid tekitavad minus stressi. Tunnen ebaõiglust, kui pean maksma rohkem kui teine inimene tingituna mu rahvuslikust päritolust. Mees leebus ja maksime selle hinna, mis oli riiulitel kirjas. Teises fixed hinnaga poes samamoodi! Seal reaalselt oli paki peal kirjas mitu egiptuse naela asi maksab ja sujuvalt tehti hind 15% kallimaks, pluss kolme kauba asemel pandi neli kaupa. Nii kui juhtisin tähelepanu, siis sujuvalt tegi õige hinna ja õige kaupade arvu. See on väga ebameeldiv, et kogu aeg peab olema nii tähelepanelik, jälgima, mis rahaühikut nad kasutavad maksmisel; mis asi tegelikult maksab jne. Asi on põhimõttes, et rahaasjades võiks proovida olla täpne.
Meie esimene Egiptuse poekogemus oli tegelikult hotellis, retseptsiooni vastas olevas supermarketis. Soovisime sealt osta neli sukeldumismaski hingamistoruga ja ühe võrkpalli. Müüa ütles hinnaks 180 eurot. Ja siis hakkas kauplemine pihta. Kohutav, nii ebameeldiv. Need maskid oleksin saanud Eestist u10-15 euroga tükk. Lõpuks maksime 88 eurot.
Nii hea, et snorgeldamisjalanõud ja päästevestid Eestist kaasa võtsime. Kui keegi arvab, et saab need Egiptusest odavamalt kui Eestist, siis peab tal olema palju aega seal vaidlemiseks ja kirg kaubelda. Pigem soovitan poode Egiptuses vältida.
Meie positiivne kogemus väljaspool resorti oli kalarestoraniga Fares Seafood Al-Noun piirkonnas. Sealne teenindus ja toit oli ideaalne, kui keegi soovib värskeid kalatoite. Hinnad väga ok.
Safarisõit ATV-dega, kaamlid ja beduiiniõhtusöök
Ühel õhtul oli meil tellitud ekskursioon Esttourilt. Auto tuli järgi ja viis meid u10min kaugusel mägede vahel olevasse safariparki, kõrbesse. Üllatuslikult on siinne kõrb täis mägesid ja kanjoneid. Seal kohtusime ülejäänud u60 turistiga. Ostsime sealt endale peakatted, mis meile korralikult ümber pea ja näo seoti ning meie sõit tolmustel liivateedel võiski ATV-dega alata. Pearätt ja päikeseprillid olid kohustuslikud, sellele vaatamata olime õhtu lõpuks tolmused nagu tolmuahvid. Jubedalt raputas ka, kuna tee oli sõidetud mühklikuks.
Esimene peatus oli kaamlisõit ja teejoomine/lavaši tegemine. Kaamlisõit oli häiriv. Ei ole ma kaamlite fänn. Kaamli püstitõusmine on väga hirmus, kaamlid ei olnud ka hea tervise juures ning neid juhatasid u7-13-aastased poisslapsed. Hetkega visati mu väiksem laps kaamli peale ja juba kaamel püsti tõusiski. Õnneks taipas ta kuskilt kinni haarata ja maha ei kukkunud. Tema kaamel oli ka väiksem kui täiskasvanutele mõeldud kaamlid. Järgmisena võeti ette suurem laps, aga tal oli kolm nädalat tagasi rangluumurd, üritasin seal selgitada, et äkki on parem, kui sõidan temaga koos ühel kaamlil, aga hetk hiljem oli ka tema visatud järgmise kaamli selga ja hirmukarjatuse saatel oli kaamel püsti tõusnud. Küll seoti ümber tema mingi nöör, mille toetusfunktsioon oli küsitava väärtusega. Jäime terveks. Kaamlisõit oli õnneks lühike.
Järgnes teejoomine. Tee oli kange nagu must kohv. Meespere nautis lavašitaigna sõtkumist ja taigna ettevalmistustööde tegemist. Ainsad entusiastlikud meie grupist. Olevat olnud maitsev. Joogid olid muidugi lisatasu eest.
Edasi sõitsime ATV-dega mööda munakivisse sõidetud liivateed beduiinikohta. Seal ootasime u40min enne kui hakkas etendus. Kõigepealt võdistas oma rasvast kõhtu kõhutantsija, järgnes hullumeelselt kaua end keerutav egiptuse rahvusriide kleidis mees ja lõpuks esines tulemees. Viimased kaks olid väga ägedad.
Kuigi tegevused olid hinna sees, oli pidev tip-i küsimine intensiivne ja ebameeldiv. Küll kaamlimehed, siis lavašijagaja väike laps, siis esinejad. Siis fotograaf, kes üritas meile müüa 40 euro eest tehtud videosid. See, kui sind nähakse rahakotina, kust iga 5 minuti tagant peaks pudenema igale järgmisele võõrale inimesele 1-5 dollarit, on väsitav. Need kurvad näod, palumine, oeh.
Siiski pikalt oodatud toit oli väga maitsev. Nende oskus isegi mitte-midagi-ütlevaid köögivilju maitsvalt teha, on tipptase.
Seega kuigi oli negatiivseid hetki, oleme positiivsed inimesed ja leiame alati seikluselt midagi head ja õpetlikku. Kas kui teaksin, mis mind ees ootab, läheksin uuesti sinna tuurile? Jah.
Ras Mohammed rahvuspark
Kuigi meie hotelli snorgeldamisala oli kena, tekkis mõte minna vaatama 40min kaugusel olevasse Ras Mohammedi rahvusparki sealseid kalu ja koralle. Sealne mereelu oli uskumatu! Imeline! Elu meeldejäävamaid mereelamusi minu jaoks!
Vaatasime esialgu erinevaid tuure, sh privaattuure ja olime juba tellimas ühte, kui märkasin, et ka meie hotellis on taksoreklaamis rahvusparki sõit mainitud. Saime oma perele 150 dollariga kogu päevaks 8-18-ni taksojuhi. Andsime talle asukoha soovid ja siis ta muudkui viis meid, kuhu soovisime. Sedasi saime liikuda täpselt meile sobivas (kiires) tempos.
Hotellist võtsime hommikul kaasa puuvilju ja saiakesi. Toored datlid on mu lemmikud! Rahvusparki sissepääs maksis neljale 25 dollarit. Muu oli kõik tasuta. Inimesi oli bussidega palju, aga mind see ei häirinud. Kui olla käinud Jaapani Disney pargis, siis kõikjal mujal olevad rahvamassid on Jaapaniga võrreldes tühiasi.
Kus me seal rahvuspargis käisime?
- Kõigepealt sõitsime läbi arhidektuuriehitise: Porta di Allah värava. See oli kaugelt ilusam kui lähedalt.
.
- Salt lake- ju see väga soolane ei olnud, sest nägime seal ujumas kalasid.
- Hidden beach – seal oli ülipalju pisikesi krabisid ja meespere nägi lendkalasid. Kohati tundus vesi valget värvi.
- Ras Mohammed Reefil snorgeldamine oli jumalik! Kui palju värvilisi kalasid ma seal nägin isegi täitsa madalas vees! Roosad korallid olid imeilusad! Vesi oli palju selgem kui meil hotelli meres ja korallid palju värvilisemad. Sealt, kust hakkas sügavik ja mida piiritles korallriff, seal nägin punaseid kalasid parves ujumas. Seal oli ka palju turiste, kuna sai kõndida mööda lühikest liivariba meres otse riffini.
- Yolanda bay rannas oli mõni üksik vene turist ning kogu kogemus oli palju metsikum. Sealt toimus turistidel snorgeldamine pigem paatidelt, sest tegelikult shark ja yolanda rifid asuvad üpris kaugel kaldast ja paadiga saab sinna paremini. Õige ka, sest vette minek oli keerukas: pidime kõndima/ujuma pikalt madalas korallidega kaetud vees enne kui jõudsime sügavama osani. Täpselt nii madal, et kui palju sipled ujudes, siis kraabid jalad/käed vastu koralle ära ja püsti tõustes võid astuda koralli peidus olevale merisiilile (keda seal ka nägin!). Ujuma peab umbes 700m või rohkemgi, korralik ujumistrenn. Kui liiga sügavale ujuda, siis pidavat seal olema ohtlik hoovus. Õnneks meil oli tuulevaikne ja hoovuse tunnet ei olnud. Seal oli palju kollaseid koralle!
- Mangroovikanal. Seal nägime sinise kerega ja punaste jalgadega krabisid. Lapsed olid ühte surnud krabi uudistades vaimustuses.
Nägime nii palju põnevaid mereelukaid, panen nendest pildid siia (enamik internetist fotod). Mees proovis meres teha oma mobiiliga pilte, aga selgus, et ta mobiil pole veekindel.
See nägi välja nagu meremadu. Õnneks oli ta kaugel.
Need sinised ja kerakala olid imelised!
Aga lemmikuks olid mul eri värvi papagoikalad.
Merikurk ehk ohutu lödi, ebameeldivalt suur ja aeglane plögahunnik..
Nägime siit kõiki va klounkalasid:
KAIRO
Kairosse minekuks on erinevaid variante: buss, erabuss, eratakso, lennuk. Pärast erinevate variantide võrdlemist tundus mulle lastega kõige mugavam lennukiga lendamine. Lennureis Kairosse kestis 1,5h. Kaalusin ka erabussi võimalust, aga 5,5h bussis veeta ei tundunud ühelgi kellaajal meeldiv.
Pelgasin Kairosse minekut, sest tegu on maailmas suuruselt 5nda linnaga, kus võimalus turistina petta saada on ülisuur. Enne minekut vaatasin läbi youtubest mõned @gventures videod, kus ameeriklannast egiptuses elav naisetrahvas tutvustab turistidele kairo nippe.
Kairosse lend väljus Sharm el-Sheigi terminal 2-st. Taksojuht viis meid valesse lennujaama terminali ja siis jooksime kottidega esimesest terminalist teise. See oli pingeline. Lendasime AirCairoga.
Kui lahkuda Sinai poolsaarelt, siis on turistil vajalik osta Egiptuse viisa. Muretsesin, et kust selle saame. Check-ini tehes määrati meile mingisugune lennutöötaja appi, kes aitas meil osta viisa (30 dollarit nägu, peab olema olemas täpne raha iga inimese kohta sularahas, mitte nt 100 dollarit ja siis 20 dollarit) ja juhatas meid õigetesse kohtadesse viisa ostmisel, passi templi saamisel ja siis tagasi õigesse kotikontrolli.
Bookingu kaudu tellitud taksojuhtidega oli kõigiga sama lugu. Olin tellinud X kellaajaks takso järgi. Taksojuht hakkas whatsappi sõnumeid saatma juba 30min enne, et kas oleme juba kohvrid kätte saanud jne. Jõudsime täpselt õigeks kokkulepitud ajaks, max 5 minutit hiljem. Ja siis taksojuht korduvalt ütles, et ta on meid juba niiiii kaua oodanud. Et tekitada meis tunnet nagu ta on meie nimel niii palju pingutanud ja et me oleks nüüd talle midagi rohkem võlgu kui bookingus broneeritud hind. Väike asi, aga selline hinnaga dramatiseerimine on ülimalt väsitav.
Kairos kasutasime liikumiseks Uberi takso äppi. Kairo on nagu Pariis, kus kaardil tundub kõik väga lähedal, aga tegelikult on igale poole u30-50min autosõitu. Taksosõit Uberiga on odav, nt 50min sõitu maksab u5 eurot.
Kairos on ka metroo, aga kahjuks Giza püramiididele lähim peatus on u10km kaugusel. Seetõttu otsustasime kasutada pigem taksot. Tuleb olla ettevaatlik, sest levib skeem, tellid Uberi takso, kus äpis on kindel hind näidatud ja siis maksma hakates teatab juht, et vaja on rohkem maksta. Kairo liiklus on kaootiline, autoread on sümboolsed, 8 rada ühes suunas ja samapalju vastassuunas. Autodel olevad mõlgid on tavapärased. Jalakäijatele puuduvad ülekäigurajad, mistõttu iga teeületus on surmalõks. Õnneks me teed ületama ei pidanud. 😆
Kairo õhk on kohutav. Tänavatel on loomakaka hais segunenud autode mootorhaisudega. Enamikul autodest pole konditsioneeri, sõidetakse seal meeletus liikluses aknad lahti, suur tuututamine kogu aeg käib, ei mingit värsket õhku ega puid. See on imeline koht kopsuvähi saamiseks.
Kuna veetsime Kairos liialdamata tunde taksoga sõites, siis üldmulje linnast oli halb. Ainult New Cairo piirkond oli kenam. Kõik teised linnaosad olid räämas majadega. Paljudel majadel pole aknaid ees: neid ei panna enne, kui keegi sinna sisse kolib. Ma arvan, et ainuke vahe Bangkokiga ongi see, et pole tuk-tuke ega motikaid. Vibe on sama.
Internetis surfamiseks ja taksoäppide kutsumiseks ostsin Nomad äppi kaudu lõputu interneti paketi kolmeks päevaks (maksis u10 eurot).
Kairos olin broneerinud 700m kaugusele püramiididest hotelli nimega Sidi Hamad Pyramids View. Toad olid väikesed, aga kõrgete lagedega. Konditsioneer oli kehv: puhus hästi, aga valgustas tuba sinise valgusega, mis vaatamata silmaklappidele muutis une kehvaks. Katusel oli hommiku-ja õhtusöök. Mõlemad olid ülimaitsvad! Ja loomulikult avanes vaade püramiididele.
Käisime Cairo festival city mallis, mis oli kesklinnast pikk taksosõit, aga kaubanduskeskus oli uhke. Meespere jaoks oli tähtis külastada Kairo suurimat lego poodi: Brick City-t. Valik oli väike, aga palju oli vanasid ja haruldasi legosid, seega jäi meespere käiguga rahule.
Püramiidid Gizas
Hommikul äratas Kairos palvele kutsumine umbes kella 5.30 ajal. Püüdsime ikkagi edasi magada. Püramiidide ala avatakse kella 7-7.30 ajal, seega kui kella 7.45-ks kokkulepitud hommikusöök muudkui venis, olin juba natuke mures. Toit oli imehea, mistõttu kogu mure kadus. See on tõsi, et püramiidide juurde tasub minna võimalikult vara, kella 12-ks olid seal kohutavad massid ja tundub, et hommikupooliti on ka ilm ilusam. Meil ilmaga hullult vedas. Hommik oli selgesinise taevaga, kerge tuulega. Lõunaks tõusnud tuulega oli seal püramiidide juures kohutav olla: liiv keerles ja oli silmas ning suus, vedas, et sellel hetkel juba bussiga sealt lahkusime.
Püramiidide juurde jalutuskäik kestis u5 minutit mööda agulitänavaid ja hulkuvate koerte vahelt läbikõndimist, mis oli natuke hirmus. Kui ikka 10 hulkuvat ja haukuvat koera kambaga läheneb, rohkem inimesi ümber pole, siis ei ole hea tunne sees. Üldse on Kairos väga palju loomi tänavatel: hobuseid, koeri, kasse ja sekka ka mõni eesel, kits või kaamel. Aga isegi hirmsamad on väikesed lapsed, kes ripuvad auto või inimeste küljes ja müüvad mingit X asja. Me sisenesime Niiluse poolsest väravast. On ka teine “New gate” värav.
Meil olid ostetud internetist ette piletid, sest olin lugenud, et kohapeal on seal palju isehakanud müügimehi, kes tulevad appi oma erihindadega. Lisaks olevat see õige piletikoht halvasti tähistatud ja veidras kohas. Täiesti võimatu oli vahet teha, kes on seal päriselt turvamees ja kes on isehakanud “abiline”, kes soovib oma abi eest tasu. Turvakontroll läbitud hakkasid igal sammul külge kõiksugu müügimehed, kes seletasid, kuidas püramiidideni on väga pikk maa ja kuidas tal on hobune/kaamel või muu vahend kiiresti liikumiseks kohe pakkuda. Teadsin, et püramiidide vahel liiguvad tasuta rohelised hop-on bussid, mis väljuvad iga 2 minuti tagant.
Jätkasime kõndimist, aga ega seal kuigi hea tähistus ei ole ja kella 8.30 ajal eriti turiste veel lisaks meile ei olnud. Seetõttu hakkasime liikuma sfinksi poole. Sfinksi kuju ees oli tempel, kohe mingi mees hüppas püsti toolilt meid nähes ja hakkas meile seal templis tuuri tegema ja loomulikult nõudis ka selle eest hiljem tasu. See on seal väga tavaline. Talle me raha ei andnud, aga ühes teises templis andsime küll, sest onu rääkis huvitavat juttu ja meil ju ametlikku giidi ei olnud.
Sfinks oli äge. Väidetavalt oli sfinksi nina kongusnina ja nägu kuulunud Khufu nimelisele vaaraole. Vaenlased olevat lasknud nina katki, sest nina oli vajalik egiptlastel hinge jaoks.
Sfinksi juurest väljudes algas meie kaamlite seiklus. Kohe oli kaamlimees ligi ja pakkus meile kaamlitega püramiidide juurde sõitu. Kaamlid nägid hoitud välja. Leppisime kokku, et 1000 egiptuse naela (u15 eurot) on 1h sõit koos fotodega ühe kaamli kohta. Kõik tore. Istusime kogenud kaamlisõitjatena kaamlitele ning olime teinud 5m kaamlisõitu, kui onu hakkas tingimusi üle kordama, aga endale sobivalt kokkulepitust kallimana ja muidugi vaja kogu raha kohe enne sõitu ära maksta. Oled seal kõrgel kaamli otsas lapsega, kuskile minna ei ole. Tuletasin meie esialgset kokkulepet meelde. Ütlesime, et me 1h kaamlisõitu ei tahagi tegelikult. Teeme esialgse hinnaga 30 minutit, mis sisaldaks ka fotosid. Kaamlimees oli nõus. Ma muidugi polnud nõus kogu raha ette maksma, neid egiptlasi ei saa usaldada, ütlesin, et poole saavad praegu ja poole sõidu lõpus. Aga mehe käes oli rahakott ja ta andis rõõmsalt kogu raha meestele ära. Rahaga mees kadus ja jätkasime sõitu teise mehega. Olime sõitnud u15 minutit, kui algas uus rahaga tingimine pihta. Ja loomulikult meie seal kõrgel kaamli otsas, keset kõrbe, raha makstud, olime nõrgas positsioonis, kui mees teatas, et oleme teelahkmel ja tegelikult on sinna üles kõige ilusamasse pildikohta ehk panoraami kohta minek ikkagi lisatasu eest ja meie selle eest ei maksnud.
Kuigi enne kaamli selga istumist ta just seda kohta meile lubas ja näitas neid fotosid. Ma ei tea, mis ta seal meilt juurde küsis; proovisin asja naljaks teha, aga asi oli naljast kaugel. Olime abitus olukorras ja nõus. Sõitsime kaamlitega püramiidideni ehk kokkulepitud 30minutit. Ja kui tulime maha, siis loomulikult kaamlimees käsi pikalt raha juurde küsimas. Kuna ta tegi ilusad fotod, siis otsustasin talle tipina anda juurde. Andsin ja andsin dollareid, aga tundus, et ükskõik, kui palju annan, ikka on vähe. Ütlesingi nii, ja siis mees naeratas ja oli ikkagi rahul. Pagana näitlejad need egiptlased! Sellele raha asjale vaatamata oli tegelikult see kaamlisõit mu elu kõige ilusam ja toredam kaamlisõit üldse!
Edasi läksime Marc-Anthemi hauakambrit otsima. Seda väga kiideti, olin ostnud sinna piletid. Selle leidmine oli keeruline, üks ametlik valvur juhatas meid läbi kivihunnikute labürindi, et hauakamber üles leida. Loomulikult tähised olid olematud. Hea, et selle kohta varem lugesin. Tavainimesi seal ei olnud, ainult giididega grupid, sest see on tõesti peidetud koht. Aga see oli väga põnev ja ilus hauakamber!
Veider on see, et kuigi Cheopsi (Khufu) püramiid tundub ilmselgelt fotodelt suurem, siis seal kohapeal olles oli ta püramiid näiliselt sama suur kui Khafre (ta isa) püramiid. Olin ostnud hauakambri sissepääsu piletid meesperele just Cheopsi püramiidi, kuna see olevat arvutuste järgi ägedam. Seisime pikalt sabas, kui järsku taipasin, et oleme vale püramiidi sabas. Khufu püramiidi sissepääsu järjekord oli õnneks lühem. Mina sinna ei läinud, kuna teadsin, et seal on vahepeal väga kitsas käik ja palav ja lämbe ka ehk klaustrofoobiku õudusunenägu. Sten hiljem rääkis, et hauakambrist välja tagasiteel oli hauakambri sisseliikumisel tekkinud kõige kitsamas kohas 50-inimeseline tropp, sest üks 11-aastane sattus paanikasse ja polnud nõus edasi liikuma, kui samal ajal inimesed tulevad talle vastu. Ehk tema selja taga inimesed siis ootasid kõige kitsamas ja umbsemas kohas! Hauakamber ise polevat olnud suur asi.
Edasi otsustasime proovida hop-on busse. Loomulikult valisime kogemata bussi, mis viis meid algusesse tagasi. Seal pole normaalseid tähiseid! Aga sellest polnud hullu, sest istusime uuele bussile ja sealne konditsioneer oli väga mõnus. Sõitsime bussiga lõpp-peatusesse ehk püramiidide ala teise otsa Panorama peatusesse.
Poisid said jäätist, suveniire ja tegime mõned pildid. Kindlasti kuskilt saab teha püramiididest imelisi fotosid, aga meil polnud aega seal terve päev olla. Olime seal niigi u3h! Sõitsime hop-on bussiga tagasi. Oi, kui palju inimesi oli vahepeal tulnud ning kui liivatuuliseks õhk muutunud! Nüüd oli arusaadav, miks kaupmehed müüsid seal ka pearätte juuste ja näo katmiseks.
Edasi sõitsime Uberiga Grand Egyptian Museumisse (GEM). Olin ostnud piletid ette internetist päev ette. Pidi valima kindla kellaja vahemiku sisenemiseks (13-15), me jõudsime sinna kella 12.30-ks. Ma ei soovita tulla pärast kella 15, kuna siis olid seal sees juba nii meeletud massid, et oli raske liikuda.
Läksime esmalt sööma. Tegu on maailma suurima arheoloogiamuuseumiga, mis sisaldab endas ka umbes 10 toidukohta ja poode. Läksime Egiptuses väga tuntud ja populaarsesse söögikohta Zööba, et maitsta Egiptuse kohalikku hinnatud toitu. Sealsed tameeyad (falafeli kotletid) ja white cheese tomatoes kaste ja üldse kogu toit oli imemaitsev! Egiptuses söödud üks parimaid toite!
GEM ise oli hiiglaslik. Meil oli aega 2h, kuigi vabalt oleks võinud seal olla minimaalselt 5h. Jooksime läbi vaaraoga kaasa maetud paadisaalid ning seejärel läksime kujudetrepist üles, mis viis meid 12 põhigalleriisse. Ühes oli Tutanhamoni surimask ja kõiksugu kaasamaetud aarded. Enim üllatas see, et lisaks kolmele üksteise sees olnud kirstule olid need kirstud veel omakorda kolme kullast toakarbi sees. Need toakarbid olid muljetavaldavad. Väga meeldisid mulle neli koobast ehk lisasaali, nt vee alla uppunud lindade, abu simbeli haudade, ühe tähtsa preestrinna (kes oli kuningaperedel ämmaemandaks) ja kuningate oru tööliste linna kohta.
Seejärel ruttasime taksoga linna teises otsas olevasse National Museum of Egyptian Civilizationisse (NMEC). Jõudsime sinna 10min enne piletikassa sulgemist. Seal oli huvitav muumiate ruumid. Iga muumia kohta oli kirjas, kes ta on ja mida võimsat ta tegi ning siis muumia ise. Kõigile meeldis see käik, kuigi seal muuseumis suurt rohkem midagi ei olnudki.
Läksime ka kiidetud Khan el-Khali turule. Appi, see oli.. meeldejääv. Taksojuht pani meid enne meie sihtpunkti maha, ju soovis uut klienti juba võtta ja esialgu jalutasime ikka täiesti agulis. Olime możee kõrval ja oli just lõppenud palvus, kui tänavale valgus hordide kaupa korralikke egiptlasi. Pole kahtlust, et egiptalsed on sõbralikud ja jutukad, tahavad head, aga…olla ainsate valgetena seal araabia rättide vahel turutänavatel, see oli kuidagi ebamugav. Turg oli lõputu. Ma ei tea, kuhu see taksojuht meid maha pani, aga turul ringi vantsides kohtasime vaid mõnda üksikut turisti. Seal turul oli kõike, bokside viisi voodipesusid, aluspesusid, lampe, ehteid, kullast asju, kleite, suveniire, köögipanne, eriti hull oli vürtside tänav, sest need lõhnad panid meid kõiki lõpuks turtsuma. Lapsed said kumbki valida endale ühe suveniiri, ent selgus, et suur kaupleja ma ei ole. Olin kohe hindadega nōus. 😆 Lõpuks oli see turg oma helida, rahvamassi ja kaubaga nii ülestimuleeriv, et otsustasime lahkuda varem kui plaanisime.
Lõhna ega vürtsipoodi otsustasime mitte minna, kuna kõik arvustused väitsid sedasama: kõikjal on petukaup ja ka hinna osas esmaklassiline petmine.
Meie viimane käik väsitava Kairopäeva lõpus oli käik papüüruse poodi. Uurisin pikalt arvustusi, et millisesse ikkagi minna ja valituks osutus meie kodu lähedal olev Pharaonic Papyrus Museum. Olime seal nii hilja ainsad. Meile organiseeriti kohe tasuta papüüruse valmistamise demonstratsioon väikese esitlusena. Lisaks said lapsed lasta kirjutajal joonistada nende nimetähed papüürusele. Maksime 10 dollarit ühe nime eest (norm olevat olnud 2-8 dollarit), aga me olime seal ainsad ja ma ei jaksanud kaubelda. Saime kaasa kingituseks ka egiptuse hieroglüüfide tähestiku. Lapsed olid sellest kõigest vaimustuses ja lubasid hakata kirjutama nüüd sõprade nimesid hieroglüüfkirjas. Sõpradele rääkisid ka põnevusega papüüruse tegemisest, seega ju see neile ikka väga meeldis seal.
Minu kunagised ülihead Egiptuse mälestused said kinnitust uue varjundina. Vaatamata pealetükkivatele ja ebaausatele müüjatele, on Egiptus ikkagi mu lemmikuid riike. See soe kliima, merealune maailm ja püramiidid on unustamatud. Üks elu unistusi jälle täidetud.
