Väikelapsele raamatukogu loomine: lugemine 0-2 aastasele (Uuendatud!)

Järjekordselt olen valmis saanud ühe ülipika sissekande, mille abil olen saanud natuke oma mõtteid peas organiseerida. Järgnevalt on kirjas: 

1) miks beebile lugeda

2) meie õppetundidest selle kohta, kuidas raamatuhuvi tekitada

3) nimekiri raamatutest (35lk dok file), mis minu väikese uurimise tulemusel võiksid ühes väikelapsele loodavas raamatukogus olla.

Võiks ju teha kolm eri postitust, aga siin see sissekanne on.

Miks peaks nii väikesele üldse lugema? 

Ausalt öeldes on see beebidele raamatute ettelugemine vist mingisugune uus asi. Vähemalt mina küll polnud enne rasedaks jäämist kuulnud, et keegi igapäevaselt lapsele raamatuid ette loeks enne kui laps on näiteks 2-3-aastane. Kas neid üldse huvitab see? Seetõttu soovitused rasedana kõhubeebile raamatuid ette lugeda tundus minu jaoks kergelt veider – oli ju beebi veel kõhus nii abstraktne ja mul mustmiljon muud beebiks ettevalmistust vaja teha (beebiriided, sünnituseks ettevalmistused, tööl viimased suured tööd vaja valmis saada jne).

Alles ca 4-kuud pärast sünnitust, kui Väikemehe ärkveloleku ajad aina pikenesid, huvi istuda oli aina suurem (minu süles ilmselgelt), siis hakkasid mul tekkima küsimused, et mis tegevusi lisaks võimlemisele temaga küll teha. Okei, mingi aja uudistab ta omaette, aga midagi võiks teha ka üheskoos. Kaua sa ikka neid mõmmikuid ja kõristeid ükshaaval talle kätte annad?! Endal peab ju ka huvitav olema! Kuna suur fantaasiamängija ma ei ole, tornide ehitamine on ka pigem Steni teema ja lugeda mulle meeldib, siis tundus raamatute ettelugemine Väikemehele olevat vägagi sobilik ühistegevus. Ühesõnaga oli minu peamiseks motivatsiooniks koos meelt lahutada.

Hiljem sattus mulle kätte J.Trelease maailmakuulus raamat nimega “The Read-Aloud Handbook”, kus ta väidab, et lapsele raamatute ettelugemine:

1. tekitab lugemise vastu huvi ja mida varem alustada, seda lihtsam see on. See õpetab lapse ajule, et lugemine on mõnus ja inimestele meeldib teha asju, mida nad naudivad.
2. tekitab taustainfo ehk siis mida rohkem lugeda ja käia lapsega reisil/loomaaias/muuseumis, seda rohkem laps teab ja saab kergemini ümbritsevast maailmast aru.
3. ehitab ja suurendab lapse sõnavara, mis aitab esimestes klassides, kus on palju verbaalset õpet, õpetaja antud juhistest paremini aru saada. Sest kui laps ei saa õpetaja sõnadest aru, ei saa ta ka ülesannetest aru ja materjal ei omistu nii hästi.
4. aitab “õppida” keele grammatikat. Me lihtsalt teame, mis on õige, ilma et me oleksime õppinud lapsena käändeid või tegusõna erinevaid vorme. Lapsele raamatuid ettelugedes tuleb selline grammatika tunnetus iseenesest.
5. arendab tähelepanu ja keskendumisvõimet. Samuti mälumaht. 
6. kasvatab lapse ja lapsevanema vahelist lähedust. Väikelapse eas, kui laps istub veel süles, siis annab koos raamatute vaatamine füüsilist lähedust. Mis võiks olla armsam, kui  Väikemees hommikul esimese asjana roomab raamatu riiuli juurde, tõmbab sealt raamatud riiulist maha ja tahab koos raamatuid vaadata. (Kindlasti võiks lapsel olla võimalus päeva jooksul ka ise raamatutele ligi pääseda – madalad riiulid!). Seejuures suureneb ka vaimne lähedus, sest lugudes kajastatud raskuste üle arutamine aitab ka lapses olevad raskused esile tuua. Oma sisemiste lootuste ja hirmude avamine vanemale ongi aga see, mida nimetatakse “bondimiseks” ehk vaimse sideme loomiseks.
7. paraneb keele omandamise võime. Varajane ettelugemine aitab paremini omandada nii emakeelt kui ka võõrkeeli.

Näiteks uuringus, kus osales kolme sotsioökonoomsesse gruppi kuuluvat 42 peret, käisid uurijad alates 7-kuuselt mõõtmas sõnade arvu, mis lapsega etteantud aja jooksul räägiti. Kui võrreldi nende eri hariduse ja rikkusastmega perede laste sõnavara 4-aastaselt, siis selgus, et vastavalt pere sotsioökonoomsele tasemele (ülemklass – spetsialistid, magistriharidus, rikkad; keskklass – bakalaureus; alamklass – gümnaasiumi haridus, vaesemad), olid lapsed kuulnud vastavalt 45, 26 või 13 miljonit sõna. Mõelda vaid, kui ebavõrdne on olukord, kui nad kõik jõuavad siis 4-aastaselt lasteaeda ja mis seis võib olla siis, kui nad jõuavad lõpuks kooli. Pole ime, et tase on nii erinev!  Kusjuures uuringust leiti, et sageli jäävad lapsed suureks kasvades oma vanematega samasse “klassi”, kui just neile igapäevaselt ei loetud! Siit järeldus, et lapsega rääkimiseks pole vaja ei tööd ega kõrget haridust ning lisaks kallistusele on üheks kõige väärtuslikumaks kingiks lapsele talle antud sõnavara.

Meie õppetunnid raamatuhuvi tekitamisel

Tublide esmavanematena olime meiegi mõelnud sellele, et lapsel peaks olema kodus raamatuid. Juba enne beebi tulekut olime nii poest ostnud kui ka saanud oma vanemate juurest õvede vanu lasteraamatuid. Seda, kui võhiklikud me beebiraamatute vallas olime, saime teada alles hiljem, sest nagu iga asjaga võib nii öelda puusalt panna kui ka asjasse süveneda. Kuigi, kui ma nüüd ennast kõrvalt vaatan, siis tõenäoliselt olime nagu enamik inimestest, sest KUI PALJU on inimesi, kes reaalselt sellesse teemasse nii sügavuti lähevad?! Võib-olla pole see veel Eesti ühiskonda vanemateni jõudnud, ma ei tea, aga ei minu tutvusringkonnas ega internetis seda väga kohta, et keegi mõtleks sellele põhjalikult, mida ja kuidas beebile või väikelapsele lugeda. 

Ühesõnaga tegin ma neljandal elukuul Väikemehega titaraamatute vaatamisega algust ilma mingisuguse süvenemiseta teemasse.

Vaatasin temaga peamiselt selliseid klassikalisi pehmete krõbisevate lehtede, tekstita ja arusaamatute tegelaskujudega raamatuid, mida beebidele müüakse. 

Lugemine tähendas seda, et paari sõnaga rääkisin, kes on pildil, innustasin last raamatut silitama ning krõbisevat häält kuulatama. Õhtupoole lugesin talle lugusid ühest ilusast unejutu raamatust, ent kuna Väikemehe tähelepanuvõime oli olematu ja keerulise sõnavalikuga riimuv tekst vaid ärritas teda, siis mõtlesin ise teksti hoo pealt välja vastavalt sellele, kui kaua suutis ta ühte lehekülge silmitseda. Kuna tegu oli uneraamatuga, siis enamasti oli see stiilis: “Näe, lõvid lähevad tudule ja linnud ka juba tuduvad ja elevant juba tudub jne.” 

Vaikselt proovisin näidata ka kõiki neid teisi raamatuid, mis meil uhkelt raamaturiiulis seisid. “Loosiõnn” naeratas veel kahele raamatule: ühel olid põneva tekstuuriga kohad, mida sai katsuda ja teisel olid klapid, mille alla vaadata. Õpetasin teda raamatutega õrn olema nii öelda pai tegema, aidates teda natuke, tõstes klapi kergelt ülespoole, et ta saaks oma sõrmega sealt kinni haarata ja klapi justkui ise lahti teha. See meeldis talle väga – kellele siis ei meeldiks üllatused?!

Ent 5nda elukuu lõpupoole hakkas raamatuhuvi raugema. Huvi pakkusid ajakirjad ja ajalehed. Raamatuhuvi kadumise põhjust ma ei teadnud. Mõtlesin, et ju ta on veel väike. Täpselt siis sattusin aga lugema Montessori pedagoogika kohta, kus mainiti, et kuna väikelastel on raske eristada fantaasiat reaalsusest, siis soovitatakse lapsele lugeda just realistlikke raamatuid. Selliseid, kus on asjad ja situatsioonid, mida laps enda ümber igapäevaselt näeb ja kogeb. Raamatud sellest, kuidas beebil mähet jalga pannakse, piima antakse, magama pannakse, ujuma või vanaema juurde minnakse. Igapäeva elu. Samuti raamatud sõidukitest, värvidest, loodusest, loomadest, putukatest, lindudest nii nagu nad päriselt on. Ei mingeid rääkivaid ja riideid kandvaid loomi, ei mingeid supervõimeid. Väikelast huvitab just teda ümbritsev PÄRIS maailm.

ÕPPETUND nr 1: väikelapse raamat võiks olla tõetruu

Vaadates meie raamaturiiulit sain aru, et seal oli küll palju raamatuid, ent need olid Väikemehe jaoks liiga keerulised. Enamik neist olid fantaasipõhised ja mõeldud pigem kooliealistele (kes see geenius küll ostis raseduse ajal lapsele anatoomia ja kolliraamatuid :D?!). Nende ettelugemine oli Väikemehe jaoks sama arusaamatu nagu võhikule juurekanali ravis kasutatavate nikkeltitaaninstrumentide omaduste kohta ettelugemine. Arusaamatu ja ärritav. Pole ime, et huvi raamatuid vaadata hakkas kaduma.

Väikemehe kuuendal elukuul vaatasin meie raamaturiiuli kriitilise pilguga üle ning tegime uue “avastusretke” oma õvede raamaturiiulitesse. Seekord juba teades, et raamatud peavad olema realistlikud. Milleks muuta väikesele lapsele niigi keeruline maailm veelgi keerulisemaks?! Meie õnneks sattus meile näppu nii mõnigi raamatupärl ning pärast raamaturiiuli uuenduskuuri vanade raamatutega sai Väikemehe raamatuhuvi tõelise hoo sisse.

Aga kui vaadata raamatupoes ringi, siis väga sageli on pisipõnnide riiulites just need riideid kandvad loomalood ning sageli on kunstnik andnud tegelasele sellise “värvingu”, et isegi nuputa tükk aega, mis või kes see nüüd olema peaks. Kui Waldorf kasvatus rõhub fantaasiajuttudele, siis Montessori järgi talitledes võiks realistlikke raamatuid eelistada kuni 6nda eluaastani.

Minu “tõde” kohtub J.Treleasega, kelle sõnul on muinasjutud igati omal kohal alates 3ndast eluaastast ja seda seetõttu, et seal on alati mingisugune kurjus, mida tuleb võita või probleem, mis tuleb lahendada – see on lapsele õpetlik ja huvitav. Ilmselgelt, mida noorem on laps, seda leebem võiks olla probleem. Mida suurem laps, seda suurem kurjam. Igal juhul võiks ühele fantaasiajutule järgneda ka lapsega arutelu.  

3-aastane ootab juba raamatust lugu, tahtes teada, mis järgmisena juhtub, nt kolm karu või naerise väljatõmbamise lugu (inglise keelseid ideid muinasjutu valikuks leiab siit). See omakorda ei tähenda seda, et lapsele oleks igal juhul keelatud ette lugeda raamatuid, mis on justkui tema mõistusest veel natuke ees, nii öelda esitada väljakutse. Samas toob J.Trelease oma raamatus välja ka selle, et kui etteloetavate laste vanusevahe on üle kolme aasta, siis ei tohiks suuremat kiusata, lugedes talle väiksema lugusid. Kolm aastat kahe lapse vahel tähendab juba liiga suurt emotsionaalset ja sotsiaalset vahet, mistõttu on soovituslik lugeda lastele eraldi. Jah, see on aeganõudev, ent vanem olemine polegi mingisugune viis aega kokku hoida, vaid pigem viis aja kulutamiseks. 

Ühesõnaga, kui väikelapsele raamatuid valides välistada riideid kandvaid loomad ja ebarealistlikud pildid, siis välistab see eesti raamatupoes olevast valikust juba pooled raamatud ning kui pidada oluliseks ka seda, et esindatud oleks erinevad eluvaldkonnad ja mitte ainult loomaraamatud, siis juba on esialgsest raamatuvalikust järgi ca 10%.

ÕPPETUND nr 2: raamat peab olema kaasahaarav, kõigile

Aga tulles tagasi meie õppetundide juurde, siis järgmiseks avastuseks oli see, et raamatuhuvi tekitamisel on üheks kõige olulisemaks komponendiks kaasahaaratavus. Loogiline, eksole. Ja väikest inimest haarab, kui ta saab midagi ise teha. Põnev peab olema!

Väikemehele (11-kuud) meeldib väga ise lehekülgi pöörata. Enamasti annan märku, kui on õige aeg lehekülge pöörata olles eelnevalt leheküljed üksteisest eraldanud, et ta saaks justkui ise lehekülge pöörata. Nimelt on väikelastele tehtud paksude lehtedega raamatute lehekülgi endalgi mõnikord raske keerata, rääkimata pisikesest. Heaks näputrenniks on muidugi ka ajakirjade ja ajalehtede lehekülgede üksteisest eraldamine. AGA lihtsalt lehekülgede pööramine pole tema huvi hoidmiseks piisav. 

Minu arvates ja nii palju kui olen lugenud, siis väikelapse tähelepanu püüdmiseks, haaravuse hoidmiseks ja kindla peale minekuks peab raamat olema selles eas (alla 2-aastastel), kas:

1. klappidega (põnev on vaadata, mis või kes seal klapi all on, tuleb lihtsalt õpetada õrnalt klapi alla vaatama),
2. kuskil mingisugune raamatuosa lisandub või liigub (üllatusefekt)
3. erineva tekstuuriga (mida karvasem, seda põnevam),
4. häält tegev (sest see on müstiline, kust see hääl tuleb ja vanemas eas on põnev nupule vajutada – samal ajal saad ise korrata sõnu, et laps oma sõnavara arendaks).

Need tingimused teevad väikelaste raamatute valiku veelgi kitsamaks. Kuigi mõne sõnul pole lapsele üldse palju raamatuid vaja, siis uuringute järgi näitab lapse raamatuhuvi seost sellega, kui palju raamatuid lapsel koduses raamatukogus on. Kuigi tõsi on see, et väikelaps võib armastada lugeda ühte ja sama raamatut tüütuks muutuvalt üha uuesti ja uuesti. Siinjuures olekski enda säästmise huvides mõistlik valida raamat, mida tõesti vajadusel suudaks lugeda 1000 korda ja mis oleks endale ka huvitav. Raamat, kus on näiteks põnevad detailid, et tõesti iga kord lugedes avastad midagi uut.

ÕPPETUND nr 3: see on okei, kui väikene inimene ei jaksa pikalt kuulata

Kuigi Väikemehele väga meeldib raamatuid vaadata ja sageli võtab ta ka ise mõne riiulist, vaatab ning lehitseb neid, mõnikord ka tagurpidi, siis ei tähenda see, et ta jaksaks istuda ja kuulata, kuidas ma pikalt ühelt leheküljelt teksti ette loen. Ei aastaselt ega ka mõnikord veel 2-3aastasena ei jaksa laps nii kaua kuulata, mis ei tähenda nagu talle ei peaks lugema. Eks muidugi ole lapsi, kes suudavad istuda ja kuulata pikki lugusid ilma mingisuguse isetegevuseta, ent need on pigem erandid.  Tähelepanu ei teki üleöö, vaid lehekülg lehekülje haaval. Oskus kuulata vajab õpetamist. 

Tähelepanu hoiavad raamatud, kus on kordused või riimuv tekst, mis võlub oma rütmilisusega. 11-kuune juba suudab riimuvat lugu, rõhuga natukesel, kuulata.

Pisikesele raamatuhuvilisele piisab ühe lehekülje kohta juba ÜHEST lauses. Kusjuures kuigi rikkaliku sõnavaraga raamat on tohutu boonus, siis olen raamatuid ette lugedes kasutanud nii tekstis olevaid kui ka enda sõnu. Seetõttu pole ka väga hullu, kui see on muus keeles kui eesti keeles. Abiks on muidugi värvirikkad, visuaalselt ilusad ja esialgu mitte liiga tegelaste rohked raamatud ning kui lapse tähelepanuvõime paraneb, siis saab ettelugemisel jälgida juba rohkem ettekirjutatud teksti. Seda tõenäoliselt pärast kolmandat eluaastat, kui laps tunnebki rohkem huvi loo vastu.

Ka lehekülgede arv seab alla aastase raamatutele omad piirangud. Näiteks ei suuda 11-kuune Väikemees kuulata ega jälgida raamatut, mis on pikemad kui 10-12 lehekülge. Ta hakkab lihtsalt pahandama ja otsib teise tegevuse. Tema lemmikud on sellised kahele leheküljele jaotatuna kokku neli suurt pilti raamatu kohta.

Kuna unejutud ja minu lemmikud lastejutud (nt Love you forever) on enamasti pigem pikemad, siis olen mõnikord pikemaid lugusid lugenud talle samal ajal, kui ta enne ööunne minekut oma viimast (rinna)piima joob. See on win-win kõigi jaoks. Tema saab piima juua ja lugu kuulata ning mina ette lugeda lugu, milleks tal päeval elu-sees kannatust ei jätkuks. Seda enam, et see aitab ära hoida tissi otsas magama jäämise, et ei tekiks tissi ja une vahelist seost. 🙂

ÕPPETUND nr 4: ettelugemisoskus on oskus, mis vajab harjutamist

Sain teada, et ega see ettelugemine polegi päris nii, et monotoonselt lased aga ühest reast teiseni. Ideaalis võiks lapsele lugemine olla aktiivne ja kahepoolne tegevus isegi, kui tead, et beebi ei oska veel rääkida. Kiiremini kui arvatagi oskad, hakkab ta mingit moodi vastama! Soovituslik on lapsega suheldes teha nähtu kohta kommentaare või küsida lapse arvamust piltide kohta, nt kas sulle meeldib samamoodi liugu lasta. Või vahepealt küsida, mis ta arvab, mis järgmiseks juhtub. Ja kui väikelaps vastab, siis on oluline, et vanem nõustuks ja siis vajadusel korrigeeriks korrates lapse öeldut.

Ettelugemise peamiseks veaks olevat liiga ruttu lugemine, sest siis pole aega olla häälega väljendusrikas. Erinevad näoilmed, dramaatilisus, põnevad hääled ja erinevad intonatsioonid on kindlasti miski, mis annab loole väga palju juurde. Näiteks näitad kukke, kired, näitad lehma, ammuud, näitad siga, röhitsed. Hiljem näitad ja küsid, mis häält loom teeb ja vastust ootamata vastad, sest ei taha ju tekitada piinlikku vaikust ja lapsele ebamugavustunnet, kui ta ei mäleta. Vastust faktiküsimusele võib oodata vaid siis, kui oled 100% kindel, et laps kindlasti teab vastust (nn eduelamuse andmine).

Ettelugemisel olen kasutanud seda Dialogic Reading Nimekirja. Alustadagi lihtsamate küsimustega väiksemate puhul ja mida suurem laps, seda keerulisemaid küsimusi koos arutada.

Üheks huvitavaks J.Trelease raamatust saadud mõtteks oli veel see, et esimest korda uut raamatut lugedes, võiks lapsega kaane illustratsioonide üle arutada ja küsida, mis ta arvab, mis raamatuga on tegu. Kusjuures lugema hakates võiks alati nimetada lapsele ka raamatu nime ja vanema lapse puhul ka autori.

Kindlasti on ettelugemisel abiks olnud ka kolmanda dimensiooni kasutamine, nt puuviljade raamatut lehitsedes puuvilju süüa. Ise olen kasutanud loomaraamatute ilmestamisel vastavaid Schleichi loomakesi. Siis saab ta samal ajal näiteks hobuse häält kuulata, raamatust hobuse pilti vaadata ning Schleichi mänguhobust katsuda.

ÕPPETUND nr 5: huvi tekib ajapikku

Raamatuhuvi tekitamisel on ilmselgelt abi ka sellest, kui näidata raamatuid valdkonna kohta, mis pakub lapsele huvi, sest kui inimest midagi huvitab, siis tahab ta selle kohta rohkem teada.  Jälgides oma last, avastasin 8ndal elukuul, et tema lemmikud on koerad ja kitsed. Ta on automaatselt tähelepanelik ja häälestatud selle valdkonna kohta kõik teada saama, sh kuulama pikemaid ja keerulisemaid tekste ning selle tulemusel avardub ka ta sõnavara. Pikema teksti all pean silmas paari lauset, mitte et ma saaks lugeda mingisuguseid koera entsüklopeediaid talle ette.

Ja mõnikord ei olegi laps veel raamatuks valmis. Siis tuleb see mingiks ajaks lihtsalt kõrvale panna, et ta saaks ise seda uudistada ja mingi aja pärast võib selle uuesti tutvustamiseks välja võtta. Meil on mitme raamatuga nii juhtunud, et alguses ei pakkunud raamat Väikemehele huvi, aga siis panin selle esialgu nähtavale kohale, siis teine päev vaatasime raamatu kaant, siis mõne päeva pärast paari esimest lehekülge ja peagi oligi saanud sellest üks uusi lemmikuid. Samuti on aidanud see, kui tegu on olnud kas minu või mehe isikliku lemmikraamatuga, sest siis oleme suutnud nakatada oma raamatuhuvi ka talle. 😉

Soovituslik on kodus teha koht lugemiseks. Selline mõnus pehme koht, mis kohe kutsub lugema. Ideaalis võiksid raamatud olla lapsele kättesaadaval kõrgusel ning kaaned nähtaval. Kuna meil sellist spetsiaalset riiulit veel ei ole, siis panin valitud raamatud korvi sisse, kus on samuti hea lapsel kohe näha, mis raamatud teda ootavad. Raamatud, mida loeme koos/unejutuna, siis need panin riiulisse.

EDIT: lahutamatud kaaslased on raamatud ka wc-s, kui on vaja püsimatut väikelast potile häda tegema meelitada. 😉

Kokkuvõte

8ndaks elukuuks olin jõudnud teadmisele, et väikelapse raamat peaks olema:

• realistlik kujutades ümbritsevat elu
• kas klapiga, erineva tekstuuriga, muutuv ja/või häält tegev
• põnevate detailidega
• värviline ja ilusate piltidega

Ja raamatuhuvi kasvatamisel tuleb abiks ka ilmekus, dramaatilisus ja dimensioonide kasutamine. Paha poleks ka jälgida, mis valdkonnad lapsele huvi pakuvad ning järjepidevalt tuua sisse ka teemasid, mis esialgu lapse pilku ei püüa. 😉

Mõned lugemissoovitused Eesti Lugemisühingu poolt siin. Kusjuures seal soovitatud alla 3-aastastele vanad eesti lasteraamatud, nt “Tibu” ja “Triin ja päike” on jutuna olemas ka lapse sünni puhul (Tallina linnalt) kingiks saadud raamatus “Pisike puu”. Aga seal pole loo kohta pilte, mis on väikese inimese puhul üliolulised. Sageli just pildid määravad, kas väikesele lapsele raamat meeldib või mitte. Tagasihoidlike illustratsioonidega või tuhmide värvidega raamat on Väikemehele kindel turn-off.

Raamatulisti koostamine

Põhjalikumaks raamaturiiuli ümberkorraldamiseks läks meil aga siis, kui hakkasin uurima, kas Väikemehe lemmikraamatuks kujunenud üks vana lasteraamat (Võluakende sarjast) on kuskil “tervel kujul” saadaval. Raamatust oli osa lehti puudu ning endalgi tekkis huvi, et mis seal kadunud lehtede kohapeal kunagi asus. Seda raamatut taga ajades sukeldusin pahaaimamatult lasteraamatute lõputusse maailma ja pole siiani “päris tagasi”.

Võtsin ette ühe Montessori sõimeõpetaja selle soovitusliku nimekirja 75 raamatuga, mis sobivad alla nelja-aastastele, ning seejärel võrdlesin seda nimekirja erinevate väikelaste raamatute top-idega, vaatasin ükshaaval raamatute “lehitsemisi” youtube-st ning kuulasin raamatuarvustusi raamatute kohta, mida isegi VÄGA püsimatud väikelapsed naudivad. Vaatasin läbi Apollo, Rahva Raamatu ja erinevate kirjastuste pakutavad väikelaste raamatud.  Minu eesmärgiks oli panna kokku list raamatutega, mis sobiksid kuni 2-aastale lapsele esindades võimalikult erinevaid väikelapsele huvipakkuvaid valdkondi.

Pidades meeles väikeste eranditega eelnevaid raamatukriteeriume, siis ei olnudki raamatuvalik väga suur. Näiteks häält tegevaid raamatuid on eesti raamatupoodides ülivähe, samuti olid paljud minu poolt otsitud eesti keelde tõlgitud raamatud läbimüüdud. Samuti hämmastas mind, kui kallid võivad olla laste raamatud, nt pisikese paari leheküljelise pildiraamatu eest 13 eurot maksta on minu arvates palju, kui täpselt sama inglise keelse raamatu saab 5 euro eest. Seda enam, et väikelaste raamatutes on teksti ju minimaalselt. Pole väga oluline, mis keeles see üks lause seal lehekülje servas on.

Seetõttu jõudiski minu raamatunimekirja ka inglise keelseid raamatuid, nt erinevad Usborne raamatud (nt sarjast Usborne Sound Books) ja Cambelli raamatuid (nt sarjast First Explorers). Olles õppinud 11. aastat saksa keelt, jäi sõelale ka nii mõnigi saksa keelne Ravensburgi firma raamat (nt sarjast MiniSteps). Muidugi võib osta kolm eesti keelset kallist raamatut, aga ma läheks kodus hulluks, kui ma peaksin päevad läbi vaatama ainult neid kolme raamatut. 😀 Sest nagu ma juba varem mainisin ühe raamatute ettelugemise motivatsioonina, siis ka endal peab huvitav olema!

Olen väga suur raamatukogude fänn. Sealne lõhn meeldib mulle hullupööra ja võin end unustada tundideks raamatukokku, aga vot väikelaste raamatute puhul leian, et need peaksid olema kodus, päris enda omad, sest väikene tegelane kipub raamatuid “korralikult” läbi lugema. Ja lisaks kujunevad ju omad lemmikud, millesse laps kiindub. Jama on siis raamat tagasi raamatukokku viia. Seetõttu arvan, et alla 2-aastase raamatud võiksid olla päris enda omad, või vähemalt paar tükki.

Üks võimalus on ka ise lapsele üks pildiraamat meisterdada. Kasutadagi näiteks enda kodust ja perest tehtud pilte, lapse päevast ja keskkonnast, lisada mõned tekstid, printida ja lamineerida või lasta trükikojas raamatuks teha. Eks see ettevõtmine ole, aga kindlasti pakub see lapsele suurt huvi – ikkagi teda päriselt ümbritsev elu ja inimesed!

NIMEKIRI LAPSELE LOODAVA RAAMATUKOGU RAAMATUTEST

Siin siis on aga nimekiri teemadest ja sinna juurde raamatu näidetest, mis ma pärast väikest uurimist leidsin sobivat olevat alla 2-aastasele lapsele, mis ei tähenda, et need ei sobiks vanemale lapsele. Läbimüüdud raamatute juurde ma linki ei pannud kuigi sain oma otsingutel aru, et pole raamatut, mida poleks võimalik leida nt taaskasutusest, raamatuvahetusest või muu keelsena. ENAMIK alljärgnevas nimekirjas olevaid raamatuid on:

• kas klapiga, erineva tekstuuri, muutuva pildiga ja/või häält tegevad. Alla aastasega ei kujuta ma ette vaadata raamatuid, mis otseselt last ei haaraks.
• realistlikud kujutades ümbritsevat elu (ei mingeid fantastilisi elukaid, riides loomi ja supervõimeid)
• nii mõnigi põnevate detailidega (mida vanemale eale, seda rohkem detaile)
• värviliste ja ilusate piltidega

Tegu ei ole mingisuguste  kohustuslike beebiraamatutega ning kui raamat siin ei ole, ei tähenda, et see ei võiks olla suurepärane. Pigem leian, et on oluline, et lapsel oleks erinevaid raamatuid erinevatel teemadel, sest see avardab silmaringi ja aitab kaasa keele arengule. Loodan, et ehk tutvustab järgnev nimekiri, mis on maailma väikelaste raamatute seas menukas ja annab IDEID, kuhu teemade suunas võiks väikelapsele raamatuid ostes vaadata.

Kuni 1,5-aastani pakkusid eelkõige raamatute puhul huvi see, mida sai raamatuga TEHA. Saades ca 1,5-aastaseks kuulab ka huviga juba lühikesi lugusid.

Järgnevas nimekirjas leidub affiliate linke ehk siis nende kaudu raamat ostes ei lisandu sinu jaoks mingisuguseid lisakulutusi (hind ei ole kõrgem), ent saan Amazonilt seeläbi mõned sendid.

Nimekirja leiab siit (35 lehekülge): Väikelapse raamatud

Vot selline hiiglaslik nimekiri sai siis raamatutest, mille leidsin alla 2-aastasele väikelapsele sobilik olevat, mis ei tähenda, et need raamatud ei sobiks ka vanemale lapsele. Loodetavasti said meie õppetundidest ideid, milliseid raamatuid väikelapsele lugeda ja kuidas lapse raamatuhuvi tekitada nii, et ka endal oleks põnev.

Mõnusaid ettelugemisi! 😉

Väikemehe lemmik raamatud vanuses 6-12 elukuud leiab siit.

Väikemehe lemmik raamatud vanuses 13-19 elukuud leiab siit. 

EDIT: Lapse potil käimisest ja kodukooli algusest saab lugeda siit.

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.