Aprilli esimesed kolm nädalat
Ettevalmistused ja reis Jaapanisse
8-aastat tagasi, kui olin rasedana ootamas meie esimese lapse sündi, siis käisime Jaapanis. Tegime korralikku kultuurireisi Albioni reisibüroos Bramanitega. See reisiseiklus on mul ühe varaseima blogipostitusena kirjas.
Seekord oli Jaapani külastamise eesmärgiks pigem teemaparkide külastus. Mu elu unistus on kõik Disney pargid läbi käia ja unistusi peab ju täitma!
Ettevalmistustöö reisiks tegi mees. Juba mitu kuud enne reisi ärkas ta öösiti vajadusel kell kolm, et broneerida meile Disneylandi söögikohtadesse kohad. Nimelt on Jaapani Disneyland tuntud meeletute rahvamasside poolest ja varasemast Disney kogemusest teame, et head söögikohad broneeritakse juba kuid ette.
Jaapanisse minekuks viisat pole eestlastel vaja, aga enne riiki sisenemist tuli täita mahukas tollideklaratsioon ja riiki sisenemise ankeet, et saada QR-kood. Seda oleks olnud lihtsam teha juba Eestis olles, aga saab teha ka järjekorras oodates.
Aprillis on Jaapanis kirsipuude õitsemise aeg ehk reisi planeerimine sellel ajal on kõige kallim. Mistahes muul ajal on nii lennupiletid kui ka ööbimised soodsamad.
Meie reisiplaan oli:
- Tokyos kirsiõied, mõned vaatamisväärsused, Harry Pottery stuudio, Disney pargid
- Osakas Universal Stuudio
- Beppus Onsenid (kuumaveeallikad)
- Okinawa troopikasaarel minipuhkus.
Lendasime: Tallinn-Helsinki-Tokyo.
Helsinki Tokyo lend kestis 13,5h. Imekombel oli meie kõrval üks vaba iste ja seega oli meil kokku viis istet. Lapsed magasid lennukis väga hästi, sest said olla pikali. Turistiklassis ma ikkagi magada normaalselt ei saa. Mul üldse uni ei tulnud, kokku magasin heal juhul paar tundi. Mees, kellel muidu uni on imehea, magas lennukis minust vaid imenatuke rohkem. Neil oli suurema lapsega kahepeale kaks istekohta. Seega, kui oleksin rikkam, siis kindlasti oleksin valinud äriklassis lendamise. See vahelejäänud öö ei aidanud järgmistel päevadel üldse ajavahega kohanemisele kaasa.
Minu suurimaks mureks Jaapanis oli esialgu kohanemine ajavahega. Kuigi Eestiga on Jaapanil ajavahe 6h, on see kuidagi väga ebamugavas suunas. Põhimõtteliselt just siis, kui mul hakkas tulema kõige sügavam ööuni (Eestis kella 2-3 ajal) oli Jaapanis aeg hommikuti ärgata (kella 8-9 ajal). Ja isegi, kui jäin kella 20-21 ajal magama (Eesti aja järgi kella 14-15 ajal), siis 4h hiljem oli mul uni täiesti läinud (Eesti aja järgi kella 20-21 ajal). No ei suuda uinuda täiesti suvalisel ajal. Proovisin kohviga enda ärkvelolekut pikendada, proovisin lihtsalt une ootamist, ereda valguse vältimist. No ei meeldi kehale see uinumise aeg, sest öine uni on liiga palju seotud hormoonidega ja hormoonide kohanemine võtab aega: 1h ajavahega harjumiseks läheb 1 päev. See une hakitus tekitas esimestel päevadel energia suuri kõikumisi, nt tundsin, kuidas näiliselt suvalistel hetkedel tekkis mega uni. Pole ka ime, magasin esimestel reisipäevadel ööpäevas kokku max 4-5h. Olin juba mures, et äkki jään haigeks sedasi. Aga haigeks jäi hoopis mees, kellel oli unega kohe hästi. Tihtipeale, kui oli pikem metroosõit, siis magasingi 5-10 minutit. 4ndal päeval sain ööune õigesse rütmi tänu sellele, et hakkasime tegema lõunaunesid. See aitas kuidagi hormoonid paika saada.
Tokyo
Tokyos liikusime ringi peamiselt metroodega. Esialgu tundus keeruline, aga harjusime ära.
Enim üllatas meid see, et kuigi Tokyo on üks maailma suurimaid linnasid on siin erakordselt puhas õhk ja tänavatel jalutades on kõikjal vaikus. Autosid on vähe, enamik inimesi jalutab ja kasutab metrood. Inimesed ise on ka vaiksed, väga omavahel ei räägi. Kui panin tänaval silmad kinni, siis oli nii vaikne, et oleks nagu looduses. Väga-väga veider.
Mitte kuskil pole prügikaste. Ma käisin pool tundi banaanikoor käes, sest ei metroos ega Tokyo tänavatel, poodides, leidunud prügikasti. Lõpuks panin banaanikoore ühiskondlikus vetsus olevasse sidemete prügikasti, sest isegi vetsus pole seal üldprügiks prügikaste!! See oli miski, mis mind ajas Jaapani reisi lõpuks juba väga närvi. Isegi hotellitoas olevad prügikastid olid miniatuursed.
Aprillile kohaselt olid kirsipuud õites. Ilus oli. Kirsiõite lendamine tekitas talvise tunde. Samas oli kevadele kohaselt ilm muutlik. Kui päike paistis, siis oli 20 kraadi ja tundus nagu kampsun on üleliigne, samas pärastlõunal, kui päike hakkas looja minema, siis tundus juba jahe: kerge kevadjope, pikad püksid ja sall olid vajalikud.
Kirsiõite nägemiseks külastasime ka ühte parki, kus oli eriti palju kirsipuid. Seal pargis oleks võinud jalutada kauemgi, aga mul oli meeletu uni peal, ei jaksanud rohkem.
Esimesed kaks ööd veetsime apartmendi moodi jaapanipärases hotellis. Magasime mattidel, mis oli väikestes kambrites, katusel oli saun ja sai teha kuuma jaapani vanni. Seda ka iga õhtu kasutasime, katuselt avanes vaade linnale. Hommikul tegime ise süüa.
Järgmised ööd olime Tokyos erinevates Disney hotellides.
Enne reisile minekut kõik rääkisid, kuidas Jaapani yüään on kõvasti langenud ja kuidas kõik olevat nüüd seal nii odav. Ma ei tea, mis hinnad seal varem olid, aga Tokyos 1-3 eurot Eestist odavamad asjad ei tekita minu jaoks just “eriti soodsat” tunnet. Vietnamis oli tõesti odav, aga Jaapanis küll mitte. Siiski Disney parkides ja hiljem Beppus oli tõesti odavam kui Eestis.
Jaapanlased on väga-väga viisakad, vaiksed, naeratavad ja väldivad konflikte. “Arigato saimas” tähendab suur aitäh ja seda ütlevad nad iga lause alguses ja lõpus. Asju ulatavad nad kahe käega asjast kinni hoides ja kummardades. Jaapani lapsed on aga kohutavad. Me nägime tänavatel väga-vähe lapsi, aga eranditult kõik alla viie aastased karjusid maas väherdes samal ajal kui nende vanemad üritasid neid rahumeelselt rahustada.
Kus käisime Tokyos?
- Pokemonide keskus 2/10
See oli väga kehva, ainult pood. Poes ei müüdud Pokemonide kaarte, ainult kaisukad ja hulga nipetasju asju, nt võtmehoidjad, märkmikud, pastakad, kileümbrised kaartidele, padjapüürid jne.
2. TeamLab planets 7/10
See oli hiiglaslik kunstimuuseum, mis koosnes vee-, metsa- ja aiaalast.
Veealal pidi jalanõud ja sokid ära võtma, kuna näitus kulges läbi kose ja vett täis tubade, vahepeal sai jalad rätikuga ära kuivatada ja siis jätkus näitus erinevat tekstuuri põrandatega.
Aiaalal olid lilled, mis liikusid üles ja alla ning aiainstallatsioon.
Metsaala oli kõige suurem. Seal saime ronida, liugu lasta, lapsed batuudil hüpata ja virtuaalseinale joonistada. Lastele meeldis rohkem kui mulle, sest olin unine.
Priority pass oli vajalik, sest muidu oleks pidanud sissepääsuks ootama hiiglapikas järjekorras. Piletid tuli ilmselgelt ette osta 3 kuud varem.
3. Teamlab borderless 5/10
See oli väiksem kui Planets muuseum. Kunstiteosed rändasid mööda seinu, lage ja põrandat toast tuppa ning minul ajas see pea täiesti sassi, et kus ruumis oleme juba käinud ja kus mitte. Oli pigem täiskasvanutele mõeldud.
4. Notsude kohvik 9/10
Jaapan on kuulus oma veidrate loomakohvikute poolest. Kaalusime ka siilikohvikusse minekut, aga kuna seal puudub interaktiivne komponent, siis jäi sõelale notsukohvik. Ma arvasin, et läheme sööma ja paar notsut jookseb seal kohvikus ringi, aga tegelikkuses pandi meid istuma ja siis 30minutit saime notsusid sügada. Küll need notsud on ikka armsad ja helluselembelised. Mees mul sealiha ei söö, ma ise söön umbes kaks korda aastas. Seega sügasime seal notsusid ilma suurte süümepiinadeta. On alles armsad loomad! Mul korra ronis sülle seitse notsut korraga!
5. Templid (Taito Asakusa) ja seal olevad putkad 6/10
- Olime seal varem käinud. See asub notsude kohviku lähedal.
- Tegime õnneloosi.
6. Vaatetorn ja kaubanduskeskuses minizoo 4/10
- Tokyo Solamachi vaatetorn ja kaubanduskeskus
- vaatetornist nägime hiiglaslikku Tokyot.
- Kaubanduskeskuses uudistasime poode. Igas poes oli väga veider kaup. Meeletult suur on kõiksugu veidrate maiustuste valik.
- Käisime ka minizoos, kus saime kätte võtta pandahiiri ja tibusid. Tuukanile sai toitu anda. Mind pani imestama, et loomakaitse pole sellist kohta veel kinni pannud. Kõrberebane ja amadrillo elasid väikeses puuris, see pole ju okei.
7. Kalade kunstinäitus 2/10p
See on vist küll kõige ebaempaatilisemate kunstnike poolt tehtud näitus. Väga loodan, et öösiti lülitatakse see valgus akvaariumites kinni.
8. Tokyo Warner Bros Harry Pottery filmistuudio 10/10
Kuna käisime alles 6 kuud tagasi Londoni samanimelises stuudios, siis oli võrdlusmoment tugev.
Mõlemad filmistuudiod on väga ägedad. Ei oska kumbagi teisele eelistada. Kuna käisime Londoni filmistuudios Halloweeni ajal, siis oli seal tingituna eriajale põnev kitude otsimise mäng ja passport dark arts teemaline tegevus, mis meeldis meile väga. Lisaks maitsesime Londonis ka põnevaid klassikalisi toite.
Tokyo filmistuudio oli u30% avaram ja suurem, seal oli rohkem prope, nt ka “Fantastic Beast” filmist, tulepeekri filmist, musta nõiduse klassiruum, raamatukogu – neid Londonis ei olnud.
Tokyos on mitmeid asju, mida Inglismaa Harry Pottery stuudios ei ole.
1. Näiteks põnev oli tuba, kus trepid liikusid nii nagu filmis:
2. Seal saime teha ka perepildi, mis ilmus ühele seinal olevale maalile ja me nagu liikusime seal sees. See oli äge.
3. Dumbledore mõttesõel oli ka väga põnev ja uus asi:
4. Tokyos oli ka mingisugune eriaeg. Huvitav oli demonstratsioon, kuidas filmiti nähtamatuks tegevat mantlit.
5. Sai ise kujundada surmasööja maski ja siis see ilmus seinale.
6. Wii-mehhanismil võlumisliigutust tehes ilmus patroonos.
7. Elusuuruses inimmale
8. Võluriministeeriumisse sai teha floopulbriga ilmumist.
Lapsed imestamas Harry Privet Drive elutingimuste üle:
Toidud olid tipptasemel kunstiteosed. Need rahavarastaja elukad olid soojad lihapirukad.
Menüüs oli isegi gluteeni-ja kaseiinivaba toit, mis oli minu arvates imemaitsev. Seda otseselt menüüs ei olnud, aga kodulehelt eeltööd tehes oskasin seda teenindajalt kassas küsida.
Õues olid mitmesugused kujud, sh põhitegelaste patronose kujud.
Meie Tokyo Disney parkide seiklustest tuleb juttu järgmises postituses.
