Päev 1: katsumused jõudmaks Jaapanisse.
Idee minna Jaapanisse tuli Stenilt juba 1a tagasi, ent teadsime, et see ei ole just kõige odavam riik maailmas, kuhu minna ning siis jäi see plaan soiku. Olime ju kindlalt plaani võtnud augustis Ameerika lõbustusparkidesse mineku (reisiblogi siin: https://anetteariana.weebly.com/usa—orlando), mina tahtsin endale vahepeal breketid panna ning oktoobris sõpradega Maltale minna. Ühesõnaga väljaminekuid jätkus. Lisaks sellele rääkisid teadjad, et Jaapanisse ei tasu minna sügisel, vaid parim aeg on minna just kirsiõite puhkemise ajal, mida on kogu aasta peale vaid 2 nädalat millalgi aprillis.
Jõuluvanalt saime kingituseks Jaapani restorani HAKU kinkekaardid, mis on üks hinnatumaid restorane Tallinnas. Olen sinna viimase 1a jooksul sattunud 3-4 korda ja iga kord on sealne toit muljet avaldanud. Lisaks sellele mõistsin rasedaks jäädes, et ega beebiga vist niipea mingisuguseid kaugeid reise me ette ei võta, jäädes reisides pigem ikka sinna Euroopa piiridesse. Kaugeid sihtkohti uudistades jäigi Jaapan silma just oma turvalisusega, ei ole siin mingeid Zika-viirust kandvaid sääski ega teab mis jubedaid epideemiaid. Omapead Jaapanit avastada tundus minu jaoks kõhedust tekitav, kuna 1) Jaapanis ei kehtinud Eesti sõiduload (2 nädalat tagasi hakkasid kehtima); 2) tänavad on Jaapani keelsed; 3) mul ei olnud aega ega tahtmist hakata panema kokku reisiplaani, mis hõlmaks eri linnade külastamist ja erinevaid transpordiliike maal, kus inimesed ei oska väga hästi inglise keelt; 4) Jaapan on väga teistmoodi ning oleks hea, kui sellist teistmoodi kultuuri tutvustab keegi, kes on siin elanud; 5) Jaapani toidud on veidrad; kartsin, et jääme siin ilma giidita lihtsalt nälga; 6) pelgasin, et nii kaugele minnes jääb meil isepea uitama hakates väga palju nägemata, sest see loogika on siin lihtsalt nii teistsugune. Seetõttu ostsime esimest korda elus elamusreisi reisifirmalt. Pidi vaid reisi eest ülekande tegema, oma passi andmed saatma ning õigeks ajaks kohvritega lennujaama minema. Ei mingit muret hotellide valimise ja broneerimise, sihtkohtade valiku ega transpordivahendite planeerimisega. Meie kultuurireis võiski alata.
Ütlen kohe ära, et siia kaugele Idamaale tulek on vaid väga vastupidavatele, seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lendasime kõigepealt Tallinnast Helsinkisse ja sealt Finnairiga edasi Osakasse (10h). Füüsiline katsumus algas sellest, et alustades Tallinnast lendu lõuna ajal jõudsime Osakasse kohale meie mõistes öösel kell 12.00, ent voilaa.. lennates ajas ette olime jõudnud nipsti hommikul kella kaheksaks. Meie öö lihtsalt kadus kuskile ära ja saime „reipalt“ alustada oma päeva Osakas. Olin küll plaaninud lennukis magada, aga proovi õhtul kell kuus magama jääda! No ei tule und. 10h lennukis ärkvel olla ja ühe koha peal istuda on vaimule omaette väljakutse: filmivalik oli väike ning mind huvitavatel filmidel puudusid inglise keelsed subtiitrid, raamatud ja ajakirjad lugesin läbi.
Füüsiliseks katsumuseks oli veel ka see, et lennukis serveeriti meie mõistes lõunasöök ca kella kolme ajal, siis kella kuue ajal pandi tuled kustu, et nüüd magage ja siis alles kell üksteist õhtul hakati andma hommikutoitu. See tegi ca 8h näljas olemist, mis ei soodustanud minu jaoks üldse unne jäämist. Alati on mul olnud tunne, et lennukis antakse liiga palju toitu ja see ei taha kuidagi alla minna, ent seekord oli teisiti. Portsjonid olid imepisikesed: lõunasöögiks väike peotäis riisi ja kana juurviljadega, kõrvale kuivanud väike kukkel. Hommikusööki nähes olin nutma puhkemise äärel: toodi vettinud olemisega omlett, mis oli end leotanud tomatisse kastmes, kaks eksinud väikest viinerit ning päeva ligunenud väljanägemisega vist brokkol, kõrvale kuivanud kukkel ja jogurt. Lennukis oli võimalik osta vaid krõpsu ja šokolaade, mida siis hommikusöögiks ka tellisin, et vähegi pilt taas silme ette saada.
See reis on meie jaoks eriline seetõttu, et oleme esimest korda kolmekesi reisil. Rasedaks olemise eripärana tegi Sten hommikul enne lendu mulle verd vedeldava süsti, mille naistearst oli mulle välja kirjutanud (kirjutatakse, kui üle 6h lend), et ma seal pika lennu peal suurenenud tromboosi riski tõttu hinge ei heidaks. Samuti pidin kandma kompressioonsukkasid, palju vett jooma ja iga paari tunni tagant end sirutama. Kui ahnelt vett juua, siis sirutamine WC suunas tuli üpris loomulikult ja need kergelt pigistavad sukad olid jalas ka täiesti märkamatud. Ainuke natuke segav raseduse eripära oli see, et tavapärased lennukis olemise asendid ei olnud enam suurenenud kõhu tõttu nii mugavad. Beebi tundis end lennukis hästi jätkates oma tavapärast graafikut – õhtul kella kuuest kõhus üles ärgates algasid tal igaõhtused kõhus toimuvad tantsu-ja ujumistrennid, mis võib-olla ka üheks põhjuseks, miks ma päris hästi uinuda ei saanud.
Raseduse tõttu kaalusime oma piletite muutmist äriklassi piletiteks, mida sai teha vahetult enne lennule minekut, ent 600 eurot näkku lisa maksta ei tundunud seda väärt olevat. Vanematele rahustuseks pean ütlema, et see Finnairi äriklassi istumine nägi võrreldes teiste lennufirmadega ikka väga väike välja ning uinuda ei oleks ma suutnud sellisel kellaajal isegi siis, kui oleksime olnud äriklassis.
Et jutt ei oleks väga halin, siis jätkan kohe päevaga nr 2. Meie aja järgi öösel kell üks, ent siinse kella järgi hommikul kell üheksa olime saanud Jaaapani lääneosa suurimast Osaka Kansai lennujaamast kohvrid kätte ja hüppasime oma tuuribussi. Seiklus võiski alata!
PÄEV 2: kirsiõite nägemine on seda katsumust väärt!
Kokku on meid tuuril 24 inimest, kellest enamik on keskikka kuuluvad paarid. On üks meie vanune paar, kus naine tundub olevat kõhu järgi sama rase nagu mina ning üks vanem üksik härra, kes jõudis tänase päeva jooksul juba kaks korda ära kaduda.
Suundusime kõigepealt bussiga 1h kaugusel asuva Nara linna suunas. Kohe sõitu alustades oli kõikjal näha täis õites kirsipuid – woww.. see on tõesti ülimalt ilus! Kirsiõied on nii kaunist roosat värvi, nii haprad ja kuidagi muinasjutulised! Jaapan on ka esmapilgul üllatavalt mägine. Siinne loodus on hoopis teistsugune meenutades oma eripäralt Uus-Meremaalt (reisiblogi siin: https://anetteariana.weebly.com/austraalia-uus-meremaa-malaisia-singapur/category/uusmeremaa), kus samuti ringi vaadates oli tunne, et oleme sattunud mingisugusele muule planeedile.
Meie giid Kertu Bramanis rääkis meile teel Narasse kõike põnevat ja vajalikku, mida on vaja teada Jaapanis ringi liikudes ning huvitavalt jutustades kulges sõit sinna väga ruttu. Saime näiteks teada, et:
- Jaapanis elab ca 138 miljonit inimest, pindalalt on neil kasutada umbkaudu Soome suurune ala. Kuna ruumi on vähe, siis inimesed arvestavad üksteisega ja elamine on kitsalt korraldatud: keskmine 4-liikmelisega inimese maja suurus on 69 ruutmeetrit. Ka hotellitoad on pisemad kui oleme ehk harjunud.
- Kirsipuude õitsemise ajal tuleb Jaapanisse ca 40 miljonit turisti ehk rahvast siin jagub.
- Autoga ringi liikumine on kallis. Ainuüksi teemaksud ca Tallinn-Tartu pikkusel lõigul on ca 50 eurot. Tänaval liikuvad autod tunduvad kõik väga väikesed. Õhk on puhas, kuna autode eest tuleb juba 70-ndatest alates maksta heitgaaside makse. Kohalikud eelistavad liikuda rongidega. Kiirrongid maksavad ja võtavad ajaliselt liikumiseks umbes sama kaua nagu Jaapani sisesed lennud.
- Tänavatel pole prügikaste, kõik võtavad oma prügi koju kaasa ja sorteerivad seda seal väga hoolikalt. Nt jogurti kaane ja karbi tuleb eraldi utiliseerida.
- Kuritegevus on maailma üks madalamaid – nt Tokyos võib ka öösel rahumeeli üksik naisterahvas ringi jalutada; kui rahakott kukub tänaval maha, siis inimesed viivad selle lähedal olevasse politseijaama, mida on siin väga palju, ning sealt saab oma asja kätte.
- Tippi ei jäeta ei söögikohtades, hotellides ega taksos. Giid soovitas söögikohtades peenraha tagasiandmine alati ära oodata, kuna jaapanlaste jaoks on ülitähtis, et iga sent saaks kliendile tagasi antud, ja no nende mündid on meie mõistes ikka väga väärtusetud (no reaalselt mingi 0,0008 eurot).
- Religiooniliselt usuvad jaapanlased enamik nii budismi kui ka šintoismi. Viimase puhul usutakse, et igas puus, kivis ja pilves on jumal peidus. Need usundid on Jaapanis omavahel põimunud, täiendades üksteist, kuna nt šintoism ei räägi midagi surma kohta. Budism jälle ütleb, et pärast surma tuleb uus elu.
Meie esimene peatus oli Nara väikelinnas (seal elab ca 300 000 inimest), mis oli 8.ndal sajandil Jaapani pealinnaks. Jaapanis kunagi pealinnu vahetati, kuna kui vana keiser suri, siis jäi sinna linna „halb aura vms“ ja siis pidi iga keiser leidma elamiseks uue linna ja seetõttu muudkui koliti nende kodusid ühest linnast teise. Nara oli mitu sajandit sobiv pealinn kuni jäi väikeseks ning siis sai uueks pealinnaks 1200. aastaks Kyoto, hetkel on pealinnaks Tokyo.
Tänavad Naras on hästi puhtad, väikesed lillepotid kõikjal, kõik hästi hoolitsetud, inimesi pigem vähe, liiklus rahulik, pole pilvelõhkujaid, pigem madalad majad. Seal linnas asub Buddha auks 8. sajandil tehtud 16- meetri kõrgune pronkskuju, mida ümbritseb puidust tempel. Alguses mõtlesin, et ahh.. mingi tempel, aga esiteks rääkis giid meile nii põnevaid lugusid selle kohta, juhtides tähelepanu väikestele omapärastele detailidele nii templist väljas kui ka sees. Kohe kui giid rääkima hakkas oli aru saada, et ta on väga hea giid, kuna ta toob välja huvitavaid fakte ilma, et laskuks liigsetesse ajaloo detailidesse, rääkides täpselt nii palju, et tekiks loogiline ettekujutus, kuidas see tempel sobitub Jaapani kultuurilukku. No näiteks, mida kujutab Buddha kehakeel, miks Buddha pea, kere ja jalad on kõik eri värvi või kuidas Buddhat puhastatakse. Teiseks oli see tempel täiesti maagiline vaatepilt: kirsiõites ja julgeid kitsekesi park ümbritsemas tohutut suurt templit – see oli nagu hetk kuskilt muinasjutu filmist. Jah, ma ütlesin kitsed. Seal oli meeletult palju kitsesid, meie mõistes ehtsaid Bämbisid, kes liikusid ringi, lasid ennast silitada, noosisid inimestelt toitu ning olid lihtsalt lummavalt kaunid. Ja ma vist ei öelnud, et siin on ideaalne temperatuur – selline soe, aga mitte liiga palav, kerge tuulebriis nägu paitamas. See oli tõesti see hetk, kus mõtled, et kas asi on selles, et olen nii väsinud (meie aja järgi ikkagi kell kolm öösel) ja olen oma unenäos või olengi sattunud sellisesse uskumatusse kohta.
Kuna meil olid kõhud tühjad, siis ainsa söödava toiduna seirasime masinajäätist. Siinne jäätis on natuke paksem, tundub rammusam, ei sula nii kergesti ja on ülimaitsev. Kitsedele müüdi söötmiseks spetsiaalset “kitseküpsist”.
Jalutasime koos grupiga läbi ilusa pargi teise pühamuni, mis oli tehtud šinto jumalate auks. Väike jalutuskäik pärast lõputuid tunde lennukis istumist mõjust nii istumisest valusale tagumikule kui ka kangele seljale väga hästi. Küll puhastasime end püha vees ja küll hingasime templis olevat püha õhku. Jah, just nimelt, seal ei ole altarit, kuhu palvetada, sest šinto järgi on jumalad kõikjal, mistõttu on templis aiaga piiritletud värskes õhus olev ala, kus saab hingata nii nimetatud püha õhku. Giid rääkis ka igasugu kommete ja uskumuste kohta, mida jaapanlased templis käies teevad ja kuidas nad igasugu talismanidesse ja ennetesse väga usuvad. , oeehhh.. no näiteks on võimalik veeretada täringut, saad mingisuguse numbri ja siis saad paberilehe, kus on kirjas milline on su õnn. Kas see on väga hea, normaalne, kehv jne ja siis kui see on halb õnn saad selle paberilehekese siduda templis oleva taimetoestusposti külge, ühel hetkel need paberid põletatakse ära ja siis saad oma halvast õnnest vabaks. Selliseid väikeseid uskumisi on neil igal sammul.
Seejärel hopsti bussi ja 5 minuti kaugusel asuvasse lõunasöögi kohta sööma traditsioonilist jaapanipärast lõunasööki. Põhimõtteliselt olid imeväikestes kaussides imeväikesed erinevad toitud, nt üks väike magus kartul, kaks väikest oakauna (sisaldasid kokku 4 väikest uba), üks väike seen, üks väike kalatükk, üks väike tofu tükk, kolm magusat pähklit jne. Kõrvale oli veel väike kausitäis riisi ja miso suppi. Toidu kogus oli võrreldav meie mõistes ühe eelroana ehk siis kõhtu täis ei saanud, pigem tekkis tunne, et no nüüd võiks ka midagi suuremat süüa. Ma ei tea, kas asi on minus, aga siinsed portsud on tõesti väga väikesed. Võib-olla on ühe 1,5m kõhetu jaapanlase jaoks, kes oma peaga ei mõtle ja täidab käske, see toidukogus piisav, aga ühe põhja-eurooplase jaoks on seda toitu väga vähe. Sama saime tunda ka hiljem õhtul omapäi sööma minnes. Toidukorra hinnad jäävad siin ca 8-15 euro vahemikku.
Pärast sööki saime natuke ka isepäi sealsamas tänaval ringi uitada, et avastada jaapanipäraseid poekesi. Näiteks oli seal üks veider suveniiri pood, täis asju, aga kõik asjad on meie mõttes täiest arusaamatud: hulgaliselt Pokemoni ja Hello Kiti piltidega ehteid, kujukesi ja pehmeid loomi, igasugu väikesed kujukesed, õnne-toovad paberilehed, kujukesed, tarretise-seebi moodi maiustused. Ühes „maiustustepoes“ tegime ka eksperimendi. Õigemini Sten tegi, sest mind ajas selle küpsise lõhn iiveldama. Nimelt nagu selgus oli tegu küpsisega, mis on täidetud helelillat hakkliha meenutava, ent tegelikult magusamaitselise oapüreega. Ahvatlevalt kõlas ka maiustus, mis meenutas šokolaadiga ümbritsetud maasikat, tegelikult oli tegu maasikaga, mida ümbritseb keedetud pelmeenilaadne kiht, kusjuures maasika peale oli pandud seda sama magusat oapüreed. Oh.. meid mõistmatuid eestlasi ja meie magusameelt.
Edasi suundusime bussiga 1h kaugusel asuvasse linna – Kyotosse, mis oli kunagi Jaapani pealinnaks. Seal on meil järgmised 3 päeva ööbimine väga uhkes hotellis nimega Daiwa Roynet Hotel. Nagu giid lubas, siis on toas vaevalt ruumi liikuda, mitte, et me Steniga mingid elevandid oleksime, aga no näiteks kuna siin riidekapile ruumi ei ole, siis pakkis Sten oma kohvri lahti seifi. Mina oma asju külmkappi lahti pakkima ei hakanud. Vannituba ja WC on siin Jaapanis omaette elamus. Ka kõige urkamas kohas on täistehnoloogilised WC-d, millelt ei puudu istmesoendus, esi-ja tagaosa survepesu, muusika valikud, mis summutaksid piinlikke WC helisid jne. Kui giid alguses ütles, et nii mõnigi eestlane on pärast Jaapani reisi oma kodus WC poti välja vahetanud, siis tundus see jaburana, AGA pean tunnistama, et istmesoendus on asi, millesse võib liigselt kiinduda. Veider öelda, aga ma lausa ootan WC-sse minekut, sest seal on nii täpselt paras soe istumine. Alguses pelgasin sealt altpoolt survepesu proovida, aga woww.. see on täpselt paraja survega, täpselt paraja temperatuuriga vesi. Peenematel mudelitel on olemas ka kuivatusfunktsioon. Veekohinast või konnade krooksumisest WC-s käimise ajal olen samuti Eestis olles puudust tundunud. Vannituba on teistmoodi, kui oleme harjunud, kuna WC on eraldatud vannist ja eraldi olevast dušist klaasuksega. Jah, vanni kõrval on dušš. Täitsa mõnus.
Natuke aega asjade lahti harutamiseks ning seejärel said soovijad minna giidi juhtimisel hotelli ümbrust tutvustavale ringkäigule. Meie hotell paikneb Kyoto linna maamärgiks peetava teletorni kõrval. Inimesesi on Kyotos parajalt, liiklus ja inimesed tunduvad rahulikud, mingit tormamist ei paista, prügikaste endiselt pole kuskil, aga kõik on ülipuhas. Paari sammu kaugusele meie hotellist jäi ka feng-shui järgi planeeritud Kyoto raudteejaam, mis ei ole vaid raudteejaam, vaid 11-korruseline shoppingkeskus, pulmatseremooniate korraldamise, pargiala ja kontsertsaalidega varustatud hiiglane. See oli nii kõrge, et eskalaatoriga kõige kõrgemale sõites oli tunne nagu sõidaksid taevasse.
Näpunäited giidi poolt antud, oli kõigil võimalik minna omapäi Kyotot uudistama. Loomulikult oli meie kõhutühjust hinnates esimeseks missiooniks toidu leidmine. Aasia linnade puhul on minu arvates äge see, et näiteks suvaline maa alla viiv trepp viib tegelikult mitmekorruseliste shoppingkeskusteni, st iga ruutmeeter pinda on täielikult ära kasutatud ja ei pruugigi teada, et tänaval jalutades võib jalge all peituda hiiglaslik toidukohtade ja poodide võrgustik. Igal söögikohal on vaateakendel välja toodud maketid või fotod nende poolt pakutavatest toitudest. Pigem on tendents, et igas kohas on mingisugune suunitlus, nt suppe pakkuv söögikoht, pizzat pakkuv söögikoht, pastat pakkuv söögikoht, krevette pakkuv söögikoht. Leidsime söögikoha, mis tundus, et sobib nii mulle kui ka Stenile. Mina leidsin sealt kana-tempuraga (pluss igasugu lisandid nagu riis, miso supp ja pudingumoodi aines olev toores lõhe?) ja Sten taimetoitu. Sten katsetas kajaka munadega, ent need ei pidavat ei vuti ega kanamunade vääriliselt söödavad olema ning mingusuguste bambuse moodi kõrtega. Kui olin enamiku oma kanast ära söönud, siis arvas Sten sobilik hakata mu toitu narrima väites, et see meenutab kuke peenist. Üritasin kuulata tühja kõhtu ja mitte oma mõistust, mis süües vaikselt taipama hakkas, et tegu on vist kana kaeltega. Siin nimetatakse kanaks ju mistahes kana kehaosa. Üritasin vähem mõelda ja nälja vältimiseks sõin ära ka oma viimased kanatükid. Seejärel ostsime näkse homseks ning suundusime hotelli magama.
Pärast 4h magamist ärkasime ning tundus, et oleme sisse maganud, sest nii värske oli kuidagi juba olla (kohaliku aja järgi oli siis ca kell 12 öösel ning meie aja järgi kell 20.00 õhtul). Kogu see ööpäeva rütm on täiesti sassis, loodetavasti harjume sellega. Homme läheme ka grupist eraldi natuke seiklema, kuna Stenil on kindel plaan mingisuguseid punase näoga ahve näha.
Ahjaa.. kirsiõitest veel niipalju, et sellel aastal hakkasid need eriti varakult õitsema ning giidi sõnul näeb neid veel kuskil 2-3 päeva enne kui need lõplikult ära õitsevad. Siis võib neid heal juhul veel näha kuskil kaugetes mägedes. Küll ei meeldi neile liiga kuum ilm, mis need ära kuivatab, ja küll ei meeldi neile tuul, mis õrnad lehed puu küljest ära puhub. Kirsipuud toodavad mingisuguseid rohelisi kibedaid marju, mida isegi linnud ei söö ning pärast õitsemist jäävad nad kas mingiks ajaks raagu või vahetuvad roheliste lehtedega. Meil ikka väga vedas ajaliselt, eks me võtame neist järgmistel päevadel siis viimast.
Järgmiste päevade, sh ahvipargi ja geišade nägemise kohta saab lugeda siit.
