Olengi juba 17 nädalat siin planeedil elanud (korrigeeriud vanus 14 nädalat). See kuu on sugulased enim kommenteerinud minu fokusseeritud silmapilku, et lõpuks ometi vaatan ma inimestele selge pilguga otsa. Esile on toodud ka mu ilusaid põski.
Millegi pärast ütlevad kõik, et olen pontsakas, ent tegelikult olen täiesti oma ea beebide kohta harju keskmises suuruses, kui siis isegi tiba pisem. Pikkust on mul nüüd juba ca 63 cm (+3cm ) ja keharaskust ca 6,8 kg (+800g). Mind ennastki üllatab, et see kuu 800g juurde võtsin, sest tegin nii tissistreiki kui ka muidu sõin ööpäevas palju vähem kordi kui eelmistel kuudel.
Sellel kuul on meil kogu elu keerelnud ümber söömise. Kuu algus oli minu jaoks raske, kuna päev pärast sünnipäeva otsustasin, et mina enam ei söö. Nimelt tekitab söömine mul gaase, kõhuvalu ja üldse halba enesetunnet. Juba toidu lõhn ajas mind kurjaks, ent õnneks sai emme minust aru ja mõtles välja, mis mind vaevab, sest ega ma niisama ei jonni kunagi, alati on ikka põhjus. Pärast seda, kui emme polnud 3 päeva piimatooteid söönud, tundsin ennast juba palju paremini. Lõpuks ometi hakkas see jube kõhuvalu vaibuma. Siiski ei läinud kohe kõik nii lihtsalt, sest selgus, et lisaks piimatoodetele, ei talu minu väike kõht ka soja, loomaliha ega ka kala tooteid.
Käisime minule sobiliku rinnapiima “valmistamiseks” taimetoidumessil, sest emme hakkas minu heaolu nimel kanaliha söövaks veganiks ja oli ju vaja toidu ideid saada, et emme päris nälga ei jääks Loomulikult võttis see toiduainete katsetamine aega, ent tunnen ennast nüüdseks juba palju paremini! Täiesti gaasivaba ma veel kahjuks ei ole, ent enamikel öödel saan rahulikult magada ilma et refluks või kõhuvalu mind üles ärataks. Samuti enam ei aja söömine mind nii ebameeldivalt higiseks, kakamine ei aja mind nutma ning enam ei pea ma olema suurema osa oma ärkveloleku ajast tissi otsas lohutust otsimas, vaid saan tegeleda beebide põhilise töö – mängimise ja maailma avastamisega.
Tunnen aina enam huvi mänguasjade vastu ning oma mängukaare all võin rahumeeli 30 minutit harjutada mänguasjade haaramist. Nii mulle mänguasjad ei meeldi, et hakkaksin nende pärast kuskile roomama, aga kui nad on minu läheduses, siis miks mitte neid katsuda. Kui üksinda asjade vaatamisest ära väsin, siis meeldib mulle ka emme süles istuda ning temaga koos mänguasju või krõbisevaid pehmeid raamatuid vaadata. Suur asjade krabaja ma veel ei ole. Kui emmega vaatame me tavaliselt rahulikult paari mänguasja, siis issiga mängides on mängu lõpuks alati kõik mu mänguasjad ja raamatud kappidest välja võetud, rääkimata lauludest ja muusikast, mis issi etteasteid saadavad. Pärast issiga koos mängimist tuleb mul alati väga pikk ja hea uni.
Minu lemmik vaatamisväärsused on siiski mu vanemad. Nad teevad igasugu veidraid nägusid ja hääli, mis ajavad mind naerma ning kõdistavad mind kuigi ma ei karda kõdi. Kindla peale naljakas on ka mähkmete vahetamine ja riiete üle pea selga panek. Oma vanemate nägude nägemine teeb mul alati tuju heaks ja eriti meeldib mulle nendega jutustada. Küll räägivad midagi nemad mulle ja siis mina neile. Kuigi mulle meeldivad väga ka peeglid, siis enim meeldib mulle sealt oma emmet vaadata. Ma ei väsi üllatumast, et peeglisse vaadates vaatab sealt vastu täpselt samasugune naine nagu on mu ema.
Sellel kuul käis meie juures unenõustaja, et anda ideid, kuidas saaks ka mu emme paremini öösiti magada. Kuigi selle kuu keskel magasin ühel õhtul oma järjestikuse rekordune – 5,5h (!), siis ülejäänud päevadel magan öösel maksimaalselt 2h kaupa, enamasti ärkan iga 1h tagant. Kuigi tean, et öösel magatakse ja hoian alati tublilt silmi kinni vahemikus 20.00-6.30, siis ei oska ma veel ise uuesti magama jääda ning vajan unetsüklite vahetumisel uuesti uinumiseks kas tissi või luti abi. Kuigi eelistan tissi, siis pidev joomine ajab mind pissile ja pissimine omakorda äratab mind üles ja siis äratab mind üles, kui mähku on juba liiga täis. Samas terve öö söömata olemiseks olen veel liiga väike. Pluss olid mul kogu aeg öösiti gaasid ja see ka ei lasknud mul magada, aga eks mu emme vaikselt nende kõigi probleemidega tegeleb. Esiteks süües toiduaineid, mis minul kehva enesetunnet ei põhjusta ning teiseks andes mulle võimalusi ise uinumist harjutada.
See eest päeval olen super magaja. Kui emme mind magusast unest ei ärataks, magaksin päeval päevaunesid kokku vabalt ka 7h. Sellel kuul hakkasin esimest korda magama õues rõdul olevas vankris. Nii kui mulle pannakse pähe pildil olev ülepeakäiv müts, siis lähevad mul silmad kinni. Kui veel ka lutt suhu pannakse (müts takistab lutil suust välja vupsamast) ja mind erinevatesse soojakottidesse pannakse, siis jään sageli magama juba enne, kui emme on jõudnud mind vankrisse tõsta. Magan õues nii lõunauinaku (11.30-13.00) kui ka pärastlõunase une (15.00-16.30). Kui on vaja kuskile kodust välja minna, siis ka kandelinas emme kaisus või kandekotis issi kaisus tuleb mul hea uni. Issi kaisus olles tahan enamasti ka lutti, aga emme kaisus olles piisab heaks unest ka lihtsalt emme lõhnast. Sedasi käisime sellel kuul näiteks loomaaias, Väike Päike pereüritusel, issiga jalutamas kui emme oli tööl ja trennis ning emmega shoppamas.
See kuu käisin esimest korda elus oma tulevase hea sõbra Raju katsikutel. Võrreldes vastsündinud Rajuga olen ikka päris asjalik tegelane juba. Võib öelda, et selle kuuga olen saanud vastsündinust päris beebiks. Näiteks kõhuli olles ei tudise mu pea enam, sest hoian seda päris kindlalt paigal ja ka süles hoides saan oma pea hoidmisega täiesti ise hakkama. Kui kuulen mingit põnevat heli, siis kindlasti vaatan sinna poole ja mu silmade järgi saab aru, mida ma vaatan. Enam ei saa mind jätta kuskile kõrgemale üksinda, sest endale üllatuslikult keeran kõhult seljale (mu raske pea enamasti juhib seda protsessi) ning seljalt külili, mis omakorda enamasti võluväel viib mind täiesti kõhuli. Need keeramised on juhuslikud ja üllatavad mind ennastki.
Kui kuu alguses jaksasin enne äraväsimist üleval olla 1h, siis nüüd jaksan päeval järjest üleval olla juba 1,5h. Söön hästi kiiresti, et mul jääks võimalikult palju aega maailma avastamiseks. Olen aina aktiivsem – selili olles siputan hästi kiiresti oma käsi ja jalgu ning naudin, kui emme minuga võimlemisharjutusi teeb. See kuu jaksasin esimest korda võimlemistunnis 40 minutit kaasa teha ilma et juba ära väsiksin ja magada tahaksin. Issiga õhtuti vannis käies naudin viimasel ajal lisaks niisama issi kõhul lebotamisele ka ujumisharjutusi. Enim meeldib mulle selili ujumine. Vees ma veel kätega ei plärtsuta.
Selle kuu alguses tabas mind suur üllatus: neid kõvasid käte nimelisi kehajuppe, mis varem sageli mulle valusalt vastu pead lõid, on täiesti võimalik kontrollida! Ja kui huvitavalt need veel ehitatud on- kummaski tuleb veel välja viis peenemat juppi! Hoian aina enam oma sõrmi avatuna. Seoses peopesade avamisega pidin loobuma oma pihkudes olevast emme juuste-ja riidekübemete kogust.
1-2 nädal möödusid mul sõrmede tundma õppimise lainel vaatamise ja maitsmise teel, 3 nädal hakkasin neid kasutama kõigest ja kõigist haaramiseks ning 4 nädal sain aru, kui tähtis on kõik haaratu otse suhu panna. Minu pettumuseks on maailm täis halva maitsega asju. Mulle ei meeldi miski peale tissi, oma käte ning hädapärast ka luti maitse. Oma näppude uudistamine ja nendega mängimine on hetkel üks mu ärkveloleku põhitegevusi. Üheks mu lemmiktegevuseks on aga vaadata, kuidas issi köögis süüa teeb ja samal ajal oma rusikat lutsutada. Köögis olles teeme me alati ka seda mängu, et issi annab mulle kõiksugu erinevaid toidu-ja maitseaineid nuustada, nt basiilikut, sidrunit, karrit vms. Päris söögi söömisest ma veel huvitatud ei ole.
Olen rõõmsameelne poiss ja nutan päeval VÄGA harva. Kui nutan, siis nutan öösiti, nt kui gaasid ei tule välja, mähe lekib, olen kaotanud oma luti ära või kõht on tühi. Päeval on võimalik mind nutma ajada siis, kui keegi ütleb mulle pikalt r-tähte. See on jube!! Kingin ennast ümbritsevatele inimestele palju hambutuid naeratusi. Seltskonnas olles pigem kuulan kui räägin.
Sünnipäeva puhul tegi emme seekord piimatoodete ja munavaba koogi. See oli šokolaadikook, milles oli mustikamoosi ning peal emme joonistatud pildiga martsipanikate. Koogi retsept siin. Külas käisid mul minisünna puhul 19-aastane tädi ja 6-aastane onu, kes ei suutnud ära imestada, kui asjalik ma juba olen. Koogil olev bambust sööv panda kujutab mind, sest see kuu oleme palju tegelenud minu toitumisega ning lisaks olen oma lähedaste arvates väga pehme, nunnu, rõõmsameelne ja tubli väike poiss. Vahepeal on küll väga raske, aga me hoiame kokku ja saame kõigist raskustest üheskoos võitu.
