Kümme kuud elu täiel rinnal. Ma ei tea, milline on ühe tavalise Eesti lapse elu, aga igal juhul on mul ütlemata hea elu. Kuidas siis mu kümnes elukuu kulges? Elukogenuna jagan ka mõned head soovitused.
Ausalt öeldes vägagi rutiinselt, sest sarnaselt seitsmendale elukuule on mul jälle kujunenud väga kindlad ärkamis- ja uneajad. Soovitan elurütmi hoidmist, sest see tagab kõigile hea tuju. Rütmi paneb paika hommikune ärkamine tingituna minu sisemisest äratuskellast vahemikus kell 6.30-7.30. Seda kellaaega ei ole võimalik muuta, emme on proovinud, ei aita ei hiljem ega varem magama minek. Hommikuti ärkab minuga koos emme, kes kuuldes mu nuttu, tuleb ja ütleb: “Tere hommikust!”.
Hommikuti oleme uimased ning seetõttu on meie meelistegevuseks üheskoos raamatute vaatamine. Et lugemist jätkuks, siis sellel kuul laiendas emme meie raamatukogu ca 30 uue beebiraamatu võrra. Raamatud meeldivad mulle väga. Mul on mitmeid lemmikuid. Mina keeran lehti ja siis emme kirjeldab, mis piltidel on näha. Loomaraamatute puhul kasutab emme jutu ilmestamiseks ka vastavaid loomakujukesi (Schleichi loomad). Sageli tahan ühte ja sama raamatut kohe mitu korda järjest vaadata. Ja kui emme väsib ära, siis vaatan mõnikord ka ise.
Tavaliselt issi “ärkab” ka, aga pigem tähendab see seda, et ta kolib teki ja padjaga sinna tuppa, kus me parasjagu emmega mängime ja magab seal edasi. Seda hetkeni kuni emme suunab ta kööki meile süüa tegema, sest kell 8 on meil hommikusöögi aeg. Issi teeb mul hommiku-ja õhtusöögid. Hommikusöögiks on mõnikord puuviljad (arbuus, kiivi, mango, mustikad vms), mõnikord juurviljad (suvikõrvits, brokoli), aga enamasti muna, kana või pannkoogid (vegan). Kuna söön näputoitu väga aeglaselt ja sageli uitab mu mõte kuskile mujale, siis annab emme mulle lisaks ka mõnda püreed, nt porgand ja pirn omavahel segatuna. Tavaliselt kulub meil söömiseks ca 1h sh koristamine.
Päev jätkub mänguliselt. Kõigepealt harjutan oma oskusi nagu toe najal seismine ja viimasel ajal ka toe najalt mõlema käe lahti laskmist. Peaksite mu rahulolevat nägu nägema, kui see mul õnnestub. Seisan iga päevaga aina enesekindlamalt. Lisaks on mu sõrmed aina osavamad, mis tuleb kasuks pisikeste toidupalade söömisel. Suuri uusi oskusi lisandunud seega ei ole pigem eelnevate viimistlemine. Issi küll väidab, et ta nägi, kuidas ma esimesed paar sammu ilma toeta tegin, ent emme seda ei usu. Selliseid samme, kus ma emme poole kogu kehaga viskun, on olnud ka varem. Oleneb, mida keegi esimeseks sammuks peab, eksole.
Minu lemmik mänguks on aga asjade kukutamine ja seejärel kuulatamine, mis heli sellega kaasneb. Minu mängusoovitus: võta puidust rõngastorn ja kalla kõik rõngad tornipulga pealt põrandale. Seejärel vali sealt üks. Rooma sellega kuskile, kus on kivipõrand ja siis lase rõngal põrandale kukkuda. Tee nii sada korda, iga päev. Proovi erinevaid esemeid kukutada erinevatele pindadele. Ma tean, see on megahuvitav ja ülimalt hüpnotiseeriv.
Kui emmega hommikune uinak umbes kell 10-11.30 ja lõunasöök kell 12.30 tehtud, oleme juba emmega tõeliselt toimetamislainel.
Tegevustest pakub mulle lisaks raamatutele ja asjade kukutamisele huvi veel ka klaaspurgi sisse pallide panek, vanemate ehitatud tornide ümber lükkamine ja loovustunnis meisterdamised/toiduga mängimised.
Sõpradega koos on proovitud ka “liiva” (saiapuru) ja värviliste makaronide seest mänguasjade otsimist. Liivaga mäng meeldis mulle rohkem, sest makaronid olid ebameeldivalt limased.
Kuna sellel kuul käisin külas kõigil oma väikestel sõbrannadel ja sõpradel, siis on mul jagada sõprusesoovitus: mine sõbrale külla ja võta temast kinni. Haara korralikult õlast või peast ja vaata, kuidas sõber reageerib. Korda sama sõbrannadele külla minnes. Ja kui sõber või sõbranna istub või mängides keskendub, siis on põnev ka vaadata, mis juhtub, kui kasutad sõbra/sõbranna selga või pead toetuskohana püsti tõusmiseks. Või vähemalt suhelge nii, et pead oleksid kontaktis. Selline füüsiline kontakt tagab sõpruse kogu eluks. 😉
Teine uinak on mul tavaliselt vahemikus umbes kell 15.00-16.00. Tavaliselt selleks ajaks on issi juba kodus, sest tema koolitunnid ja koosolekud ei võta nii palju aega. Issi hoiab meil kodu korras ja hoolitseb, et meil oleks süüa. Kuigi enamiku ajast veedan emmega 70-30 emme kasuks, siis pean tõdema, et parimaks vestluspartneriks on mul siiski issi. Tema räägib minuga alati pikalt ja põhjalikult, selgitab ja arutleb minuga nagu oleksin suurte elukogemustega vanahärra. Selline instinktiivne mind-minded kasvatusstiil meeldib mulle väga ja seetõttu armastan pikki jutte rääkida just isaga.
Täiesti issiga olen siis, kui emme käib tööl, mida tuleb ette paar korda kuus. Sellel kuul olin emmest eemal oma elu kõige pikema aja – 8h, kui emmel oli hambaravi koolitus. Samuti käisid mu vanemad korra kinos vaatamas kõigi aegade vägevamat superkangelasfilmi “Avengers Endgame” ning sellel ajal olin koos oma vanaema ja tädiga. Olin nende sõnul “väga hea poiss”.
Sellel kuul olid veel ka lihavõtted. Kõigepealt värvisime issiga mune, mis lõppes pärast esimest värvi, sest kollaseks värvusin mina ja mitte muna. Oma esimese munakoksi kaotasin. Pühade puhul tegi emme nii tavalist (issi jaoks) kui ka vegan pashat (enda jaoks). Pühad veetsime mu vanaema ja vanaisa juures. Seal maitsesin ka oma esimest suppi, mis esialgu tekitas segadust – on see nüüd vedel või tahke toit – ent nüüd olen suur supifänn. Kasvatasime aknalaual ka muru, mida oli väga mõnus katsuda.
Olen hakanud rohkem ennast verbaalselt väljendama. Emme poole roomates ja/või emme jala najal tõustes mõmisen: “Emm!” Kui hakkame õue minema, siis muutun ka hästi jutukaks, aga minu keelt vanemad veel ei mõista. Kui mulle miski ei sobi, siis puristan pahaselt nii, et tatti lendab igas suunas. Kardan endiselt tolmuimejat. Peresisese suhtluse edendamiseks hakkas emme mulle sellel kuul õpetama beebide viipekeelt. Oskan pärast sööki viibata, et nüüd on mul söömisest “kõik”.
Isu on mul väga hea. See pidev mööda tuba ringi roomamine kulutab jubedalt energiat! Maitsen alati taldrikult kõike, ent kui pärast maitsmist ei osutu see “valituks”, siis meeldib mulle see visata söögitooli kõrvale põrandale maha. See viitab justkui nagu seda ma süüa ei taha. Lemmikud kodused toidud on mul suvikõrvits, kanakotlet, vegan pannkook, apelsin ja eelkõige maitsestatud toidud, nt riis karriga. Lisaks näputoidule söön ka püreed, tavaliselt 1-2 pakki korraga, 3x päevas.
Väga meeldib mulle väljas süüa, kus mul on alati ülisuur isu. Võin sööma jäädagi. Kõik on nii maitsev! Lemmikuks olid sellel kuul Sõõriku kohviku frikadellisupp, PELMENi kalasupp, Ülo restorani kõiksugu toidud. Enamasti annavad emme ja issi mulle oma taldrikutest midagi näputoiduna ja samal ajal emme söödab mind püreega. Viimasel ajal, kuna söön nii palju, siis on emme hakanud mulle tellima eraldi toitu, sest muidu söön kogu toidu tema eest ära. Seda lisatoitu söödab jälle emme. Seda hetke, kus väljas süües ütleksin toidule “kõik”, pole veel saabunud.
Pärast lõunaund on meil sageli vaja teha toimetusi kodust väljas. Soojade kevadilmade saabudes nautida õues toimetamist: mängu liivakastis, mulla avastamist jne. Ära sai käidud ka vaateratta sõidul ning vanatädi sünnipäeva puhul loomaaias jääkaru ja kotkaid vaatamas. Sai proovitud ka Kadrioru pargi mänguväljakuid. Emmega kahekesi käies olen kandekotis ja sellel kuul külastasime kas käsitöö poode või läksime koos lõunat sööma. Vanematega koos välja minnes olen issi süles. Siis läheme tavaliselt koos toidupoodi.
Ma arvan, et see on üpris eripärane, et issi eelistab mind kärule ja kandekotile süles hoida (mul on tugev issi). Kaalun ju juba 8,460kg (+80g) ja olen 72cm (+2cm) pikk. Tema sõnul on tal siis parem mulle kõiksugu asju näidata, nt kui on vaja puulehte uudistada või tuvisid taga ajada. Tuvid on sama lahedad kui koerad! Kui mõnda tuvi näen, siis kindlasti annan sellest oma vanematele häälega märku, et ka nemad seda “ilmaimet” näeksid. Õues käies soovitan kõik suhu panna, nt millal viimati maitsesid mulda või liivakastis olevaid üldkasutatavaid mänguasju? Soovitan proovida, sest see tagab immuunsuse kogu eluks!
Kahjuks olen teoorias tugevam kui praktikas, sest suurema osa sellest kuust olime emmega vaheldumisi haiged. Kuu aega tilkuvas nohus olla tundub võimatu, ent ometi on see minu puhul võimalik. Emme kahtlustab, et tegu on allergilise nohuga. Teoorias peaks allergia õunale esinema kombineeritult õietolmuga. Ja see, et mul on õunale päris allergia leidis kinnitust, kui emme andis mulle sellel kuul esimest korda maitsta küpsetatud õunaviilu (siiani oleme õunaga püreesid vältinud ja samuti emme oma toidus, sest oli kahtlus). Minutid hiljem tekkis mul õunaga kokku puutunud suunurka punane nahalööve, mis peagi möödus. Õnneks oli see õun kõva ja mul õnnestus seda vaid natuke lipsida. Ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleksin seda söönud. Lisaks hakkab mul ka endiselt kehv siis, kui emme sööb piimatooteid (tahan siis olla vaid süles, sekunditki ei taha olla omaette). Loodetavasti saame järgmisel kuul aja allergoloogile.
Tatti tilgub mul ka meeletult. Päevas kulub mul minimaalselt 5-6 särki, kogu aeg särgid kuivavad. Lisaks veel ka läbimärjad ilalapid. Hambaid on selle suure ilastamise peale lisandunud üles kaks: nr 61 ja 52, ehk siis kokku on neid juba neli. Hammaste lõikumine on erinevalt valutult lõikunud kahest alumisest hambast, seekord olnud natuke valulikum. Vähemalt ühel ööl, mis eelnes kummagi hamba igeme seest välja vupsamisele, ärkasin öösel tihedamini kui tavaliselt ning erinevalt tavalistest öödest, ei lohutanud tiss mind nii nagu tavaliselt.
Unega on lood endiselt samamoodi nagu eelmisel kuul. Õhtul lähen magama vahemikus kell 19.30-20.00. Ärkan öösel söömiseks järjekindlalt vähemalt kaks korda ning ei uinu enne, kui saan piima. Kehvadel öödel kolm korda. Emmele hakkab juba tunduma, et iseenesest ma öisest söömisest loobuda ei kavatse, eks tuleb see öine toidukordade vähendamine tuleval kuul ette võtta. Ööpäevas magan kokku 12-14h (vanuse norm on 14h).
Seekordne minisünnipäev möödus vaikselt, sest minu varane magamaminekuaeg takistab tööinimestel meile külla tulemast. Seetõttu pidasime mu sünnipäeva hoopis nädalavahetusel koos emadepäevaga vanaisa juures.
Vanaisa juures olid kohal ka mu teised vanavanemad ja tädi. Küll mul on alles suur ja armastav pere!
Ohh.. milline pikk kuu! Vot selline oligi ühe Eesti lapse kümnes elukuu.
Kui sulle meeldib mu blogi lugeda, oled igati oodatud andma oma toetushääle Eesti Blogiauhindade tunnustamisel siin (leiad mu blogi pere-ja beebiblogide kategooria alt).
Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Minuperspektiivi Facebooki lehe fänniks või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Väga toredad on need igakuised postitused! 🙂