Elu (meie 3-nädalase) vastsündinuga

Täna on minu ametlik sünnituse tähtaeg, ent mina sain oma “aarde” kätte juba ligi 3 nädalat varem. Ligi 3 nädalat olen saanud hoida oma suhkruvatilõhnalist imearmsat pojakest! Oma laps on ikka imeline, iga päev muudkui imestan üha uuesti ja uuesti kui armas ta on, kui väike ja täiuslik. Tema imehea beebilõhn ja pehmed juuksed. Mmmm.. ma muudkui kallistan teda ning olen lummatud ta nohisemistest, suurest hambutust naeratusest ning üldse sellest kui rahulik beebi ta on. Meil on temaga vedanud. 

IMG_8162

Lapsevanema roll on olnud minu arvates väga põnev, kuna kunagi ei tea, mis päev endaga tuua võib. Kui juba hakkad millegagi ära harjuma, siis järgmisel päeval on beebi uute tujude ja muredega. Eks see ole teisest küljest ka raske, sest kogu aeg peab kohanema ja just siis, kui arvasid, et täpselt tead, kuidas näiteks beebit magama panna, siis järgmine päev need varasemalt 100% toiminud võtted enam ei toimi.

Ma arvasin, et ema roll vajab õppimist, ent kui beebi käes, siis tuli kõik kuidagi väga loomulikult. Piima hakkas rindadest voolama ojadena juba beebi esimesel elupäeval, kohe oli soov olla (kogu aeg) beebi juures ning hoida teda võimalikult enda läheduses, pidev soov kontrollida, kas temaga on kõik hästi (öösiti valgust andev siilike, et ikka teda näeksin) ning nutule kiirelt reageerida (enda beebi nutt on üllatavalt häiriv). Sünnitusjärgset depressiooni tundub, et mul ei ole, ent emotsionaalsem kui tavaliselt olen küll. Eks unetus teeb ka oma töö.

Esimene päev beebiga oli imelihtne, kuna ta terve päeva põhimõtteliselt magas maha. Kui ta ärkas (päeva jooksul 4 korda), siis vahetasin mähet, andsin natuke süüa ning juba ta magas edasi nagu karuott. Kuna ta esimesel päeval nii palju magas ja muudkui kakas mekooniumi (must pigi taoline kaka), siis teise päeva hommikuks oli ta kaotanud 7% oma kehakaalust. Õnneks tuli mul piim rindadesse väga kiirelt (juba raseduse viimastel nädalatel rindadest piima tilkus, 24h pärast sünnitust oli juba piimauputus) ning seetõttu sain oma pöialpoisile piisavalt sööki pakkuda.

Teisel elupäeval oli tõsine imetamisralli, kuna kaalukaotuse tõttu ning lisaks kuna ta kaalus alla 3kg, siis pidime teda toitma iga 2h tagant. Lugesin sünnitusmajas imetamisloengu konspekti ja üritasin teha nii nagu loengus räägitud. See tähendas siis seda, et kõigepealt võtsime tal üles äratamiseks riided seljast ja söötsin teda ca 30 minutit kummaski rinnast, vahetasime mähet ning seejärel ca 1h pärast pidime juba uuesti ta söömiseks üles äratama. See oli paras katsumus, kuna uni oli tal tõeliselt magus.  Ka söötmise ajal muudkui mudisime ta kõrvu ja varbaid, et ta keset söömist magama ei jääks. Tehes ka ühe kontrollkaalumise ehk siis paljalt kaalumine enne ja pärast söömist – saime üheks söögikorraks 40g, mis olevat väga hea tulemus (beebid võiksid juurde võtta 20-30g päevas). Kolmandaks elupäevaks oli Aaron juba oma sünnikaalus (2943g) ja tänu sellele saime haiglast koju.

Päevakava (uni ja ärkvelolek) on öösel olnud hektiline (vahemikus 00.00-08.00). Öösel magab ta minu voodipoole kõrvale pandud võrevoodis ning olen proovinud toita peamiselt istudes, et vältida ise magama jäämist. Öösiti oleme proovinud ööpäevarütmi harjutamiseks olla vaikselt, toa pimedaks teinud ning võimalikult vähe beebiga suhelnud. Sellele vaatamata on millegi pärast tema lemmikud söögimaratonid just öösiti, mistõttu olen zombi kuubis. Vastsündinuga on minu arvates kõige raskem tulla toime hakitud unest tingitud väsimusega, sest öösiti iga 1-2h tagant ärgata, 1h beebit sööta-krooksutada-mähkut vahetada- mõnikord samad asjad 2x läbi teha, pole kerge. Ma imestan, et näen nii palju unenägusid, sest need peaksid ilmnema sügavas unefaasis.

Olen kuulnud, kuidas mõni ema imetamisel samal ajal edasi magab. No, mul see kuidagi ei õnnestu, sest poole silmaga pean jälgima, mis ta seal tissi otsas teeb- olema valmis kiirelt reageerima, kui ta seal piima sisse ära uppuma hakkab ja vajadusel varvast mudides üles äratama, sest kui ta sööb vaid 5 minutit, siis seetõttu ta ka magab tavaliselt mitte üle 1h. Kui facebook läbi loetud, siis olen lugenud nii beebidest blogisid, vastsündinu eest hoolitsemise nõuandeid, imetamisest kui ka sünnitusjärgse taastumise kohta. Küsimusi on nii palju!

  • Kaua lapsele rinda anda? Kas anda ühel söögikorral mõlemast rinnast? Millal aru saada, et laps on saanud rinnast ka rasvarikkama järelpiima? Millised on parimad imetamisasendid?
  • Kuidas tähistada lapse minisünnipäevasid? Kuidas jäädvustada lapse kasvamist?
  • Kui palju beebid iga kuu kasvavad? Mida ütleb WHO kasvukõverate jälgimise kohta? Mida selle teadmisega peale hakata?
  • Kaua beebid tavaliselt magavad? Millal hakkavad beebid kauem magama? Mida saab ise teha, et ööpäevarütm beebil selgeks saaks?
  • Millal tekivad beebidel gaasid? Mis tekitab gaase? Mis aitab gaaside vastu? Kas D-vitamiin tekitab gaase? Milline D-vitamiin ei tekita gaase?
  • Millised oskused beebi igal elukuul omandab?
  • Millised on hällisurma põhjused ja riskitegurid? Kuidas ennetada?
  • Kas beebi võib magada kõhuli? Külili? Selili?
  • Kas söömisjärgselt krooksu tegemine on teaduslikult põhjendatud? Kuidas krooksu on parim teha?

Ühesõnaga küsimusi mul jagub ning esimese kolme nädalaga hakkavad vastused vaikselt saabuma. Tundub, et lapsevanemaks olles küsimused ei lõppe eales. Lugemine aitab mul öösel keset imetamist mitte magama jääda. Nii mõnigi öö, eriti vahemikus kella kolmest viieni üleval olles tunnen end nii väsinuna, et ühel hetkel tekib iiveldus. See on ikka täiesti uue taseme väsimus!

sleep7

Kasutan “feed baby” nimelist mobiili äpp-i, mille järgi on hea arvestada kaua ta juba maganud on ning hoida ajaliselt kummaski rinnast söötmine tasakaalus. See on alguses tasuta, aga siis maksab ca 7 eurot. Mõni päev on tunne nagu oleksin terve päev ainult imetanud, ent kui vaatan äppi, siis lohutab teadmine, et tegelikult imetasin näiteks AINULT kolm tundi. Või on hea arvestada, mis kell ta umbkaudu peaks ärkama.

Enamikel päevadel on mul raske saada voodist välja enne kella kolme päeval, sest olen proovinud oma zombi olekut leevendada beebiga lõunauinakuid kaasa magades. Üksinda rääkimata siis teise väikese mudilasega vastsündinu kõrvalt toime tulla tundub mulle mission impossible. Tänu sellele, et Sten on kodune ja teeb hea meelega kõik kodu asjad (pesu pesemine, kodu koristamine, poodi ja turule minek, toidu tegemine), võib siiski öelda, et mu elu on nagu lillel.

IMG_8251
Hommikusöök voodisse

Päeval magab Aaron tavaliselt 2-2,5h (kokku päeva jooksul 14-17h), sööb kummaski rinnast (ca 15-30 minutit korraga – päeva jooksul kokku ca 4h), teeb krooksud ja puuksud, vahetame mähku ja seejärel saabub uuesti uni. Olen püüdnud jälgida, et ta sööks alati vähemalt 10 minutit, teeks krooksu ning seejärel mähkinud teda teki sisse.  Mõnikord kui ta hakkab vigisema on piisanud sellest, kui olen teda lihtsalt tugevamalt mähkinud (ta ju siputab oma jalgadega ja sageli siputab teki endalt pealt). Oleme harjutanud kohe algusest peale, et vaikus poleks päeval une juures oluline – tolmuimejaga tõmbamine rääkimata kõva häälega rääkimisest või külalistest. Enamasti magab ta päeval seal toas, kus parasjagu ka ise enim toimetame.

Esimesed 10 päeva vastsündinuga olid imelihtsad, kuna iga kord kui teda toitsin langes ta “piimakoomasse” ning magas häirimatult 2-2,5h. Nüüd kaks-kolm korda päeva jooksul ei saabugi pärast söömist enam “piimakooma” vaid silmad jäävad suurelt pärani ja tegevus võib alata. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta üleval ja tahab jälgida ennast ümbritsevat maailma. Tavaliselt jaksab ta üleval olla ca 30-60 minutit (max üleval oldud aeg koos söötmistega olnud 2,5h). Alates 4-ndast elupäevast oleme igapäevaselt pannud beebit ka kõhuli (max 3 minutit), et ta saaks treenida oma kaela-ja kerelihaseid. Mulle üllatavalt ei aja see teda nutma ning ta tõesti pingutab oma kaela hoidmisega nii kuis jaksab. Lisaks meeldib mulle teda hoida enda kõhu vastas ning siis ta ka treenib oma kaela-ja kerelihaseid.

Nutmine. Arvasin varem, et beebid riiete ja mähkme vahetamisel alati nutavad. Seetõttu olin väga üllatunud, kui sünnitusmajas esimest korda üliaeglaselt ja kobalt beebil mähet vahetades oli ta väga rahulik. Ei mingit nuttu. Riiete vahetus ja mähkmete panek on siiani tema jaoks täiesti normaalsed tegevused, mis teda nutma ei aja. Kuigi enamasti ta pigem vigiseb, siis mõnikord on kuulda ka nuttu ja hääl on tal vali. 😀

  • 60%-l juhtudest vigiseb ta siis, kui kõht on tühi või ta ei saa aru, kus pea poolel parasjagu tiss on või ta ei saa aru, et tiss on juba suus. Kuigi üritame tabada ta kehakeelest näljasuse märke (suuga otsimine, käe imemine) enne kui ta nutma hakkab, siis mõnikord lihtsalt on vaja kõigepealt vahetada mähe ja alles siis anda sööki (rinnal olek ju uinutab).
  • 35%-l kordadest nutab ta puuksu või kakamise ajal olles ilmselgelt häiritud enda igati normaalsest seedetegevusest. 11. elupäeval oli Aaronil esimest korda gaasid – laps tõmbus pulksirgeks, läks näost punaseks ja nuttis kuni väljus kauaoodatud puuks. Ka varem oli ta oma seedetegevusest häiritult nihelenud ja natuke vigisenud, ent see oli esimene korralik nutt. Õnneks mitte väga pikalt. Olles nüüd kolme nädalane on gaase olnud veel ning seetõttu on ta uni üpris häiritud, mistõttu sagedased on ka 1h pikkused uned või mitmed tunnid üleval olemised, kuna gaasid äratavad magusast unest üles. Viimastel öödel oleme avastanud, et väga aitab, kui enne ööunne suigumist panna beebi kõhule – siis tulevad kõik gaasid välja ja uni on olnud kordades rahulikum kui varem.
  • 5%-l on nutu põhjuseks silmade puhastamine, mida teeme päris usinalt. Nimelt on ligi pooltel vastsündinutel pisarakanal mittetäielikult arenenud ning seetõttu silmavedelik koguneb ja moodustub rähm. Seda siis hoolega steriilsete marlilappide ja füsioloogilise lahusega puhastame, et silm põletikku ei läheks. Pärast kahte nädalat puhastamist on lõpuks Aaroni silm peaaegu täiesti rähmavaba ja tundub, et pisarakanal on lõpuks enam-vähem tööle hakanud.

Hügieen. Hügieeniprotseduuride eest vastutab meil peamiselt Sten. Tema tegeles nii nabaköndi puhastamisega (nabakönt tuli Aaronil ära juba 3ndal elupäeval) kui ka silmade puhastamisega. Pepu pesemised teeb samuti Sten. Loodetavasti saan mina ka selles ükskord osavamaks enne kui beebi juba väga raskeks muutub. Vannis on Aaron käinud samuti alati koos Steniga, sest mina ei või sünnitusjärgselt vanni minna päris mitu nädalat. Suure unimütsina on poja paar korda oma und jätkanud ka vannis olles. Sten peab meeles ka D-vitamiini võtmist (vajalik anda beebile alates 2.elunädalast).

Õues käimine. Esimest korda värsket õhku hingama viisime oma poja teisel elupäeval, kui jalutasime beebit kandelinas hoides sünnitusmaja territooriumil. Kandelinas olemine väga meeldib talle – ikkagi emme  lähedal. Kandelinas olles on tal alati nägu ja pea linaga kaetud olnud ning ka vankris olles oleme hoidnud beebi võimalikult kaetuna, siis ei ole ka  ohtu, et keegi võõras tuleks beebit uudistama. Lähedased on saanud beebit puutuda vaid siis, kui on terved ja käed korralikult ära pestnud. Hirmujuttudele vaatamata oleme käinud oma beebiga ka rahvarikastes kohtades, nt Ülemiste keskuses emmele jalanõusid ja bikiine ning Solarises beebialbumeid ja -raamatuid ostmas, Stockmannis toidupoes. Oleme käinud väljas söömas ka restoranides ja kohvikutes – sinna olen eelistanud minna pigem vankriga, et ma ise süües last toiduga täis ei lödistaks. Beebit sülle võttes olen alati enne käed kas ära pestnud või kasutanud antibakteriaalseid salvrätte. Oma käigud oleme sättinud beebi une ajale. Ükskord jäime 5 minutit hiljaks ja reaalselt jooksime nutva lapsega kodu suunas kuni minu emasüda murdus, ma beebi vankrist haarasin ja kiirelt talle toitu pakkusin. Elame päev korraga, ent iga päev üks kodust väljakäik on olnud täiesti tehtav. Ma läheks vist päevad läbi kodus istudes lihtsalt hulluks. Rõõmus emme on rõõmus beebi. Meie beebiga oli läbi räägitud juba kõhus olles, et elu meiega on üks pidev seiklus ning vaikselt kodus istumist meiega koos ei ole. Hetke seisuga on meie beebi esimesse eluaastasse planeeritud ca 3 kuuliste vahedega 4 välisreisi: Kreeka (Santorini saar), Hispaania (Tenerife saared), Austria ja Araabia Ühendemiraadid (Dubai). Eks paistab, kui suur rännusell ta meil on.

Beebipildistamisel tehtud fotod meie nunnust pojakesest:

IMG_8214
7 päeva vanune

Kokkuvõttes ütleksin, et elu meie kolme nädalase vastsündinuga on lihtne päevasel ajal, ent mitte öösiti, ent kõik ei peagi lihtne olema, kui autasuks on niivõrd armas ja kallis väikemees.

 

 

 

 

About the author

Jäta kommentaar