Olengi juba viie kuune! Aeg lendab! Kuigi peab tõdema, et eks palju ole vahepeal juhtunud ka ja veel rohkem veel ees! Olen ca 64 cm (+1cm) pikk, kannan 68 suuruses riideid ning kaalun 7320kg (+500g). Olen endiselt imehea beebilõhnaga!
Sellel kuul jäin ma esimest korda haigeks, mistõttu esimesel nädalal ma kaalu juurde ei võtnud. Paar päeva nina tilkus, aga õnneks paksu nohu ei tekkinudki, mistõttu oli see õnneks selline kergemat sorti viirus. Siiski segas see mu magamist, kuna kehv oli magada, kui tatt voolas kurku ja ärritas ninaneelu. Emme oli päris mures kohe, jälgis, et ma palju rinnapiima jooksin ning nendel öödel ja päevadel magasin kõrgendatud peaasemega. Natuke mu ninas olevast tatist õnnestus emmel Rhinomeri ninapumbaga kätte saada, aga see tegevus mulle üldse ei meeldinud. Üldiselt ma aga väga ei kurtnud.
Väljaspool kodu olen ideaallaps. Kõik kiidavad, kui tubli ma olen. Kodus olen ka tubli, aga kodus julgen oma emotsioone vabamalt väljendada, eriti emme juuresolekul. Temale annan kohe märku, kui miski ei meeldi. Näiteks ei meeldi mulle enam riiete selga panek. Mulle ei meeldi ööunne minek. Mulle ei meeldi, kui issi nuuskab, sest ehmatan ennast alati poolsurnuks. Ei meeldi ka enam kõhuli olek, millest annan märku kõva jorina ja käed-jalad maast lahti nagu lennuk lendamisega. Siis ei meeldinud mulle ka üks trammis olev vanem vuntsidega meesterahvas. Ja kõige hullem on muidugi igavus! Igav ei tohi olla!
Seetõttu alustangi oma päeva kõige huvitavamast – oma varvastest! Loen need üle ja vaatan, kas olen öö jooksul paremini painduma hakanud ja ehk saan istudes varbad isegi kätte. Enamasti ulatan kätega sokkideni, eriti kui need on natuke lõdvalt mu jalas, ja kui sokk käes, siis pistan selle suhu. Edasi jätkub päev mu järgmise lemmiktegevuse – mähme äravõtmisega! Kas saab olla midagi lõbusamat kui paljalt olemine?! Oi, siis ma kilkan nii kõvasti kui häält tuleb ja samal ajal vehin oma käte ja jalgadega. Ikka tugevalt põmm ja põmm kätega vastu oma kõhtu lüües ja jalad sirgu lükates. See on super naljakas, kui ei usu, peab ise järgi proovima.
Kui juba jutt läks meeldivatele tegevustele, siis üheks selliseks on kindlasti igaõhtune issiga vanniskäik. Harjutan seal oma käteosavust, sest need vannimänguasjadest kalad on igavesti libedad sellid- nii kui lähen vastu, siis kipuvad ära ujuma, aga kui juba pahandama hakkan, siis issi aitab nad mul nurka suruda ja siis saan nad kätte. Pisikesi vannikalasid meeldib mulle panna suure vannihaikala suurde suhu. Küünlavalgel soojas vannis issi laulujuppe ja jutustusi maailmast kuulata on väga mõnus.
Veel meeldib mulle käia beebivõimlemises. Sellel kuul käisin nii Pelgulinna kui ka Babysport beebivõimlemises. Esimeses proovisime mitmesuguseid akrobaatika beebitrikke, mis mu emmele väga ei meeldinud. Mina ei jõudnud midagi arvata, sest olin enamiku ajast pea alaspidi või kuskile maa ja taeva vahel lendlemas, aga Babyspordis meeldis meile mõlemale. Emme sai teha minuga erinevaid võimlemisharjutusi (treener kiitis mind!) ning mina teha oma lemmiktegevust – jälgida teisi titasid.
Armastan seltskonda. Mulle meeldib inimeste juttu kuulata ja nende näoilmeid jälgida. Parim asi minu viienda elukuu minisünnipäeva juures olid kindlasti mu vanavanemad ja tädi, kes mulle seekord külla tulid. Kingiks saadud õhupallid olid täiesti teisejärgulised. Kahjuks magasin ma suurema osa oma sünnipäevast maha ning mul oli tõesti kahju, et sain oma külalistega nii vähe suhelda. Võin oma vanavanemaid vaadata ja imetleda senikaua kuni väsimusest silmad vajuvad kinni. Igakuise traditsioonina tegi emme uut kooki – piparkoogi vegan kooki, kuhu oma joonistusliku panuse andis seekord kiili joonistamise abil ka minu issi. Sünnipäeva koogile oli joonistatud konn, sest vehin palju oma jalgadega, olen osav krooksuja ning mulle meeldib, kui emme ja issi mind ringi hüpitavad.
Paljudele üllatuseks ei reageeri ma veel oma nimele, sest hea lapsena on mul nii palju nimesid: Kallike, Musike, Väike poiss, Nunnukas, Linnupoeg, Musimops jpt. Iga päev on mul uus nimi. Pole siis ime, et mulle see ametlik nimi veel selgeks pole saanud. Terve elu sellega aega. Võiksin terve päeva oma emme ja issi lollitavaid nägusid vaadata ja nende tegevusi jälgida. Nad üritavad mind naerma ajada ja sellel kuul olen ma tõesti palju naernud. Küll nad kõdistavad mind ja proovivad mu varbaid ja sõrmi ära süüa ning mängivad minuga peitust. Ja emme muudkui musitab mind ja issi räägib naljakaid lugusid. Mu naer on juba päris vali ja vahepeal lausa kilkan.
Emmega hakkasime sellest kuust raamatuid lugema ja vaatama. Istun süles ja kui on mõni põneva tekstuuriga pilt või koht raamatus, siis emme julgustab mind neid kohti katsuma. Mõni raamat krõbiseb, mõni koht heliseb, mõnel on muusika, mõnel on liikuvad kettad, mõnel augud sees, mõnel avanevad klapid. Valik on meil lai, ent hetkel loeme pigem lühikesi jutukesi. Mõnikord jälgin huviga, aga mõnikord tahan midagi muud teha.
Kodus ringi liikudes olen hakanud emmele ja issile süles olles näitama, kui soovin midagi katsuda või enda kätte võtta. Selleks hoian käed pikalt ees ja loodan, et nad saavad aru, mida ma parasjagu haarata või katsuda soovin. Uueks oskuseks sellel kuul on veel ka kõhuli olles käte sirgeks lükkamine. Sellised mini kätekõverdused on tõesti väga rasked! Käed on mul küll tugevad, aga ka väga pehmed. Teen hea meelega oma issile ja emmele pai ning saan aru, mida on vaja teha, kui emme ütleb, et oma sõrmed rusikast avaksin.
Õppisin sellel kuul ära keeramise seljalt kõhuli. Ühel hommikul ärgates tuli kohe selline meeletu soov pöörata, muudkui pusisin kuni lõpuks õnnestuski ja oi.. kui põnev see oli. Kaks päeva olin nii elevil, et iga kord selili olles tahtsin KOHE uut oskust demonstreerida. Raskeks läks aga öösel, sest ma ei oska kõhuli olles magada ja oh.. seda üllatust kui keset ööd järsku kõhuli olin! Probleem lahenes ruttu, sest emme pani mind sedasi magama, et ma ei saaks üle vasaku külje oma oskust öösel harjutada, sest mu lemmik oli just vasak külg. Paremale oskan ka pöörata, aga see pole nii põnev. Loogiline, eksole.
Kergelt puusade juurest toetades istun juba päris ilusti. Paar sekundit saan ka ilma abita istutud. Istudes on ikka palju parem vaade kui pikali olles! Aga seismine on täiesti klass omaette. Seetõttu lükkan ennast võimalusel hoopis seisma. Roomata ma veel ei oska ning eemal olevad mänguasjad mind ei huvita, kui just pole tegu mu tädi Playmobile ehitatud maailmaga.. woww… vot seda tahaks lammutada!
Üks mänguasi, mis mulle alati huvi pakub, on minu lõvi unekaisukas. Seda esimest korda nähes läksid mul kohe silmad särama! Selle võtan endale ööunne jäädes kaissu. Magama hakkame sättima kella seitsme ajal. Loen emmega raamatut, käin issiga vannis, söön kõhu täis, emme paneb mind magamiskotti, valge müra tööle ja jäängi magama.
Üldiselt on uni meie kodus aga vägagi kirgi küttev teema olnud, eriti sellel kuul, kui tegin läbi kurikuulsa arenguhüppe nimega 4nda kuu uneregressiooni. Kuna olin harjunud magama jääma luti või tissi otsas, siis nüüd ärkasin öösel heal juhul üles iga 45-60minuti tagant, st ca 7 -10 korda öö jooksul, sest iga unetsükli vahetumisel ja uuesti unne jäämisel soovisin uuesti suust välja kukkunud luti või kadunud tissi abi. Kui haigus oli möödas, siis otsustas emme, et olen piisavalt suur lutist loobumiseks. Alguses olin natuke kurb, aga kui emme mind kurvana sülle võttis ja lohutas, siis kolmandal ööl ma enam ei mäletanudki, et lutt oleks uinumiseks üldse vajalik. Edasi kadus lutt mul märkamatult suust ka päevaunedel.
Sellel kuul andis emme mulle unetsüklite vahel rohkem võimalusi iseseisvalt uinumist õppida, sest varem oli ta minu nutu peale nii kiiresti kohale lennanud, et mul polnudki üldse võimalusi ise harjutada. Vahepeal tundsin, et ma lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama, aga siis alati emme tuli, võttis mind sülle, lohutas ning lubas mul uuesti proovida. Iga iseseisva unne pusimise üle tundsid vanemad mu üle suurt uhkust ning alati kiitsid ärgates, kui tubli ma olen. Ma ise olen väga rahul oma pikkade unede üle. Selle kuu rekord on mul öösel 3,5h järjestikust unetundi ning öösel 12h jooksul kokku 10,5h unetundi. Kui saan kaua järjest öösel magada, siis olen hommikuti ärgates NII heas tujus!! Kahjuks on sellised pikad uned veel pigem harvad, aga eks me üheskoos liigume sinna suunas. Päevaunedesse jäädes olen tõeline proff, aga ööunne jäämist pean veel harjutama, sest öösel ärkan enamasti ca 3-6x.
Unega seoses vähenes sellel kuul mu päevaunede arv neljalt kolmele. See üleminek tekitas päevakavas natuke segadusi, ent nüüd tundub juba kõik täiesti loogiline. Üleval jaksan järjest olla 1,5-2h ning siin hakkan silmi hõõruma, jorisema ja keret vibusse lükates käsi õhku viima. Päevaunedest enamasti emme äratab mind ning üle 2h mul naljalt magada ei lase (ehk siis päeva peale kokku max 4,5h), sest muidu magaksin terve päeva maha ning öösel magamiseks ei jätkukski mul und. Tänu muutusele päevakavas ärkame me nüüd 1h hiljem ehk siis kell kaheksa hommikul.
Vaikselt tunnen huvi ka toidu vastu. Erinevate toiduainete ja maitseainete nuusutamise mängu teeme juba kaks kuud, aga viimasel ajal olen hakanud põhjalikumalt jälgima, mida ja kuidas mu vanemad söövad. Emme on mul minu toidutalumatuste tõttu vegan (va kanaliha). See kuu tegi emme katse proovides piimatooteid ühel päeval süüa, aga see oli minu jaoks kaks väga õudsat ööpäeva, kui mul kõht puhitas, oli lahti ja kehv oli olla. 5ndal minisünnipäeval tegin ka oma esimese toidumaitsmise lillkapsa näol. Maitse polnud kõige hullem, aga see pani mul kõhu valutama. Eks me vaikselt proovime eri toiduaineid, midagi ehk ikka leiab.
Ühesõnaga jah, aeg lendab, aga palju on veel ees. See kuu tõotab tulla sündmusterohke – kõik need jõulupeod, sugulastega istumised ja reisile minek. Ootan juba põnevusega!
