Üle aastase lapse imetamine – kellele ja milleks? (uneteemad vol5)

Kui Väikemees tabas seda “imelist” ühe eluaasta piiri, siis ei olnud mul üldse seda tunnet, et nüüd peaks hakkama teda rinnast võõrutama. See tundus lihtsalt nii vale. Ma saan aru, et on naisi, kellele imetamine ei meeldi või et on naisi, kes mingil põhjusel ei saa või ei tohi imetada (teatud ravimid) ning see on täiesti mõistetav. Aga kuna minul neid argumente ei olnud, siis tabasin end mõttelt, et miks ma peaksin võõrutamise oma aastase lapsega ette võtma? Kas see on tõesti ühiskondlik surve sellest, mis on normaalne? Või on üle aastase lapse imetamisel ka mingisugused kasutegurid? Ja mida arvata üle aastase lapse imetamise mõjust hammastele?

Et oma küsimustele vastuseid saada tegin seda, mida tavaliselt, hakkasin erinevaid rahvusvahelisi juhendeid, soovitusi ja teadusuuringuid lugema.

ÜHISKONDLIK SURVE.

Põhiküsimus, mida imetavalt emalt küsida, on: “No, kaua sa plaanid siis ka imetada?” Ja õige vastus on: “Aastaseks saamiseni.” Vähemalt Eesti sotsiaalse normi kohaselt. Ka minul oli rasedana selline „sotsiaalselt aktsepteeritav plaan“. Üle aastase lapse imetamist on ju lihtsalt rõve vaadata! Hoidku end kapis aga kõik need, kes mõtlevad või tõesti imetavadki kauem kui kaks aastat! Kuigi ma täpselt ei teagi, miks seda peaks vaatama või avalikult tegema, aga see selleks.

Rinnad seostuvad meie ühiskonnas seksuaalsusega ning mitte sellega, milleks nad on loodud – imetamiseks. Sageli pidades imetamist millekski räpakaks, eriti kui imetatakse poisslast, ent see ei vasta tõele! USA-s imetab üle aastast last rinnapiimaga ca 27%, Saksamaal 23%, Brasiilias 56%, UK-s 0,5% (link siin).

Kuigi (Eesti) ühiskonnas tundub olevat aasta imetamist selline „ideaal“, siis nõu andma kipuvad abivalmilt kõik, ent teadmisi on vähestel. Need, kellel on antud vallas teadmised ehk siis nii imetamisnõustajad kui ka laste tervisega tegelevad organisatsioonid ja seltsid, soovitavad lapse ja ema ühisel soovil imetada last vähemalt kahe aastani, veel parem kui kolme aastani või kauemgi, ning see kehtib perekondadele ka arenenud maades (WHO, Ameerika Lastearstide Selts).

Ka antropoloogilised uuringud näitavad, et võrreldes teiste primaatidega võõrduvad inimlapsed rinnast iseenesest alles ca 2,5-7.eluaasta vahel. Puudub tõestus, et üle kolme aastase või vanema lapse imetamine tooks kaasa psühholoogilist või arengulist kahju. Ehk siis jutt sellest, et tuleks alla aastast last hakata rinnast võõrutama, kuidagi kummaline. Mitte, et ma naudiksin vaatepilti sellest, kuidas “suur laps” ema rinda imeb. Ei! Aga lihtsalt meie ühiskondlikud normid ei ole minu arvates päris meie instinktidega paigas. See tundub minu jaoks sama veider nagu selili sünnitamine!? Miski, mis on mugav kellegile teisele, ent mitte emale ja lapsele.

TOITEVÄÄRTUS.

Iseenesest algab imetamisest võõrutamise protsess juba esimeste tahke toidu tutvustamise ampsudega, ent täieliku rinnapiimast võõrutamiseni on enamasti veel pikk tee minna, sest esialgu on toiduampsud ju õige pisikesed ja põhitoiduks on siiski rinnapiim. Üheks põhiliseks väiteks, mida olen emadelt imetamise lõpetamise põhjusena kuulnud on asjaolu, et lapsel on aastaselt juba hambad ja ta sööb tahket toitu! Jah, ka Väikemehel on suus kuus hammast ja ta sööb enamjaolt meiega sama toitu, ent üle aastast last ei imetatagi arenenud maades selle pärast, et ta jääks muidu nälga. Kuigi rõhutatakse, et laps saab rinnapiimast kaltsiumit, vitamiin A-d, valku ja rasvasid, siis tegelikult ei näe ma seda eriti adekvaatse argumendina, sest selle sama saab laps ka mitmekülgsest toidust.

Pigem imetatakse lootuses parandada lapse vaimset ja füüsilist tervist. Aga, kas sellel on ka mingisugune tõendus? Või on see tühipaljas lootus?

LAPSE VAIMNE TERVIS.

Kuigi osad uuringud näitavad justkui pikaaegne (üle aastase lapse) imetamine suurendaks lapse IQ-d, siis võttes arvesse ka muid mõjutavaid tegureid, nagu sotsioökonoomne tase, ema haridus ja ema IQ jpm, siis selgub, et tegelikult ikkagi pole vahet, kas üle aastast imetada või mitte.

Samuti pole leitud, et kauem imetamine mõjutaks kuidagi lapse psühholoogiat ja emotsionaalset arengut ehk siis sellele kaardile mängimine ei ole ka eriti mõttekas. (2017.a avaldatud uuringu kokkuvõte siin).

Ja kuigi rinnapiimas leiduvate hormonaalsete faktorite uuringud on veel lapsekingades, siis üks eriti huvitav uuring leidis seda (siin), et vastavalt ema geneetilistele erinevustele teatud oksütotsiini vallandumist reguleerivates osakestes mõjutab see nii seda, kui palju imetamine vähendab ema stressitaset, aga ka seda, kas rinnapiim vähendab lapse stressitaset. Ehk siis need emad, kellele imetamine mõjub pingelt maandavalt (geneetiliselt vallandub rohkem oksütotsiini ja see omakorda vähendab kortisooli ehk stressihormooni taset), need annavad rinnapiimaga selle “omaduse” edasi ka lapsele. Ei teata, miks lapse enda oksütotsiini süsteem kortisooli taset ei mõjuta ning miks sõltub lapse stressitase ema rinnapiimas olevatest hormoonidest, aga nii see on.  Seega, kui ema on närviline ja stressis, siis kandub see rinnapiimaga ka lapseni ja mõjutab seda, kuidas laps (sotsiaalselt) stressiolukordades hakkama saab.

Vaatamata peamiselt seoseid mitte näitavatele teadusuuringute tulemustele leian ikkagi, et imetamine on hea rahulik ema ja lapse vaheline hetk. Ja aastane laps on endiselt tõeline tita: ta räägib palju, aga enamasti mitte midagi meile arusaadavat ehk siis eneseväljendamisega jänni jäämine ja keerulise ümbritseva maailma lahti mõtestamine nõuab igapäevaselt kõigi hallide ja valgete ajurakkude tööd. Ilmselgelt tekitab see frustratsiooni ja see omakorda mitmesuguseid emotsioone. Ma usun, et iga imetav ema on näinud oma lapse peal, kui rahustavalt võib rind emotsionaalselt raskel hetkel mõjuda ning suurem laps pole mingisugune erand.

Jätkates “pehmete” vaimse tervise mõjudega, siis annab imetamine lapsele lähedust, turvatunnet ja stabiilsust ajal, kui käsil on kõige suuremad muutused ja arengud, nagu seda on väikelapse iga. See, et naisel on “salarelv” väsinud lapse magama panemiseks või lohutamiseks, muudab niigi raske tänapäeva lapsevanema elu natukenegi kergemaks. Rääkimata valu ära võtmise “võimest”. Olgu selleks, siis haigus või kukkumine. Ent just haiguse korral, kui laps keeldub muudest toitudest ja joogist, siis aitab rinnapiim lapseni viia vedeliku ja toidu, sest rinnapiimast keeldub laps harva. Samuti lohutab see haiguse ajal.

LAPSE FÜÜSILINE TERVIS

Kõiksugu uuringutulemused sellest, kuidas üle aastase lapse imetamisel esineb tal hilisemas elus vähem allergiaid, diabeeti, vererõhu probleeme, vähki jpm, omavad täpselt sama palju vastupidise tulemusega uuringuid ehk siis hetkel me ei tea, et pikaaegne imetamine kuidagi pikas perspektiivis tervise seisukohast last aitaks. Pigem kalduvad uuringutulemused sinnapoole, et efekt haiguste vastu on siin ja praegu: vähenenud kõrvapõletike, hingamisteede haigusi ja seedimisega seotud haiguste risk.

Rinnapiim sisaldades lapse eale vastavat koostist annab haiguste vastu kaitse ajal, kui laps on nendele kõige vastuvõtlikum. On leitud, et alla kahe aastane laps, kes ei saa rinnapiima, omab haigustele suurenenud riski, sest väikelapse immuunsüsteem ei ole veel selleks ajaks küps. Arvestades, kui globaalselt liikuvas maailmas me haiguste mõttes elame ja kui kärmelt väikelaps kasvõi korra maitsmiseks igasugu jama suudab suhu toppida, siis on väike abi rinnapiimast igati teretulnud.

Ebaküpsus tähendab seda, et lapse immuunsüsteemi kaitserakud pole veel nii suurte kogemustega ja igale haigustekitajale „õige“ hävitusmeetodi välja mõtlemiseks kulub lapse immuunsüsteemil kaua aega. Rinnapiima kaudu saadud IgA kaitsevalgud on ehk ühed kõige olulisemad, kuna kaitsevad väikese inimese peamisi nakatumisteid (eelkõige limaskesti suus ja soolestikus – tita pidev asjade suhupanek). Seega, kui bakter või viirus peaks lapse ninna või suhu sattuma, siis IgA valgud aitavad õigel hetkel õiges kohas olles “kurjamid” hävitada. See ei tähenda, et lapse immuunsüsteem passiks rinnapiimast saadud abi tõttu tühja. Ei, kindlasti mitte! Haigustekitaja aktiveerib lapse immuunsüsteemi ning rahulikus tempos mõtleb lapse organism välja, kuidas järgmine kord nende kurjamite vastu saada. Aga emalt saadud abiga, ei põe ta haigust pikalt ja raskelt.

KASU EMALE.

Ka ema on tähtis! Näiteks on tõendatult imetavatel naisel väiksem risk rinnavähiks, mida kauem last imetada. Lood sellest, kuidas ema lõpetab mistahes põhjusel lapse aastaseks saades täielikult imetamise, ning ka nädalaid hiljem, tunneb seetõttu kurbust ja leina, omavad teaduslikku põhjendatust. On leitud, et järsult imetamise lõpetamine põhjustab ka hormoonide järsku langust ning see võib kaasa tuua depressiooni! Ehk siis kui võõrutamine ette võtta, siis ikkagi rahulikult.

Ausalt öeldes pärast lõputult erinevaid uuringute lugemisi osutus üheks kõige mõtlema panevamaks minu jaoks uus teadmine, et rinnapiima vallandumist põhjustav hormoon oksütotsiin võib olla põhjuseks, miks imetamine vähendab ema stressitaset, parandab tuju ja rahustab ning seda olenemata lapse vanusest (uuring siin, ema psühholoogiat puudutav lõik). See kõik on siis seotud sellega, et oksütotsiin vähendab kortisooli ehk niiöelda stressihormooni taset. Ehk siis tõestatult imetamine teeb emal (ja rinnapiimas olevate hormoonide kaudu ka lapsel) tuju paremaks.

ÖINE IMETAMINE. HAMBAD.

Üheks peamiseks põhjuseks, miks paljud emad otsustavad imetamisest loobuda on ka lootus, et äkki pärast rinnast võõrutamist hakkab laps öösiti paremini magama ja seeläbi saab ehk tagasi selle une, mida ollakse terve aasta igatsenud. Kuigi mulle jääb natuke selgusetuks, miks otsustatakse kogu imetamine täielikult lõpetada selle asemel, et piirduda vaid öösiti imetamise lõpetamisega, aga see selleks. Vähemalt mina olin teinud lapse sündides endaga sellise leppe, et kuni lapse aastaseks saamiseni võin ma korra öösel lapsele süüa anda, aga siis aastasena on ta juba piisavalt “suur”, et öö ka ilma söögita hakkama saada. Vähemalt sedasi väidavad kõik allikad.

See oli siis, kui ma arvasin, et rinnapiim on vaid söök. Siiski kuigi täna ma tean, et rinnapiimal on ka teisi rolle, siis ikka olen arvamusel, et üle aastase lapse rinnaga toitmist öösiti tuleks vaikselt vähendada. Seda imelisel põhjusel nimega hambad. Olles kamminud läbi üpris suure hulga teadusartikleid, siis tegu pole must-valge teemaga. Üldiselt on hetke seisukoht see, et öine imetamine võiks hammaste seisukohast üle aastasel lapsel olemata olla, sest see on riskitegur hammaste lagunemiseks. Vähemalt osadele lastele, kellel on geneetiliselt defektiga hambad või/ja kellel on suus rohkelt “hambaauke” põhjustavaid baktereid. Ja, kui keegi ütleb, et tema imetas oma last mitu aastat, aga näed hambad on terved, siis palju õnne, tal on vedanud, aga kõigil ei pruugi sedasi vedada. Üle aastase lapse öiseid imetamisi võiks piirata. 

MEIE KATSED. ÖINE UNI.

Eks ma olin vaikselt proovinud toidukordi viimasel poolel aastal pärast meie 6nda elukuu unekooli (päevakava, uinuma õpetamine, oma tuba) öösiti vähendada, ent enamasti lõppesid need ikkagi sellega, et läksin keset ööd rinnapiima andma. Ju oli väikesel inimesel ikka suur nälg, mis magada ei lasknud! Aga seda tõesti maksimaalselt kolm korda öö jooksul ja mida aeg edasi, seda harvem neid kordi oli. Aastaseks saanud Väikemees magas juba päris ilusti. Läks õhtul ca kella 19.30-20.00 vahel magama ja ärkas hommikul kell 7.00 süües rinnapiima varahommikul enamasti ca kella 5-6 vahel. Ehk siis selline ca 11h ilma toiduta (arvestades õhtusöögist alates).

Kiiva hakkas uni kiskuma aastaseks saanud Väikemehega reisil olles ja vaikselt kujunes ühe imetamise asemel taas kord kaks öist imetamist, mis mulle kuidagi ei sobinud. Olime me juba nii lähedal sellele, et ta öösel üldse enam ei sööks. Olin juba selle hommikuti ärgates puhanud tunde maigu suhu saanud ja ei tahtnud jälle hommikuti üks sassis peaga zombie olla, kes terve päeva aru ei saa, kes ta on, mis ta teeb või kuhu läheb!

Stenil oli lahendus olemas: nüüd tuleb teha seda karmi unekooli, kus laps jäetaksegi kogu ööks nutma. Mulle see plaan endiselt ei meeldinud. Teadsin, et ta oskab ise uinuda, lihtsalt miski segab teda öösiti. Tahtsin leida põhjuse. Esialgu elasime jälle kodurütmi sisse, jälgisin ärkveloleku aegasid, kohanesime ajavahega ning otsustasin esialgu välistada kõik muud võimalikud häirivad tegurid. Aga mis see küll olla võiks?! Äkki ikka öise imetamise lõpetamine aitaks tal paremini magada?

Palav tal ei ole. Külm ka ei ole – alati kontrollin seda esimese asjana, sest olen temperatuurimuutustele ise nii tundlik. 

Kõht ka ei ole nii tühi, et pikemalt kui 5h söögita vastu ei peaks. Teadsin, et ta suudab ilma toiduta ilusti 11h magada!  

Kallistusi ja lähedust saab ta päevasel ajal piisavalt ja enamasti, kui ma öösel teda lihtsalt kallistan nii öelda läheduse andmiseks, siis ta läheb nii vihale ning järgneb üks eriti kuri beebisõim, millest on hea, et ma ei saa aru. Hmmm…

Ja, siis ühel õhtul, kui ta taas kord öösel oma voodis ärkas ja kaamerasse vaatasin, et mida ta seal toimetab, siis ma nägin, et ta istub oma voodis ja vaatab enda “seda” piirkonda ja kisub justkui mähet eemale. Päevasel ajal teeb ta nii, kui ta pissib. Ja see oli minu jaoks väga kummaline moment, sest järsku ma tabasin end mõttelt, et .. aga äkki tal on pissi häda ja see segab ta und?! Ja mina käin ja annan talle selle ebamugavustunde peale “juua” juurde.

Ütleme nii, et hakates selle kohta lugema, sain ma aru, et ma olen vist kuskil kivi all elanud. Ja mitte ainult öösel vaid ka päevasel ajal! Avastasin sellise asja nagu Elimination Communication ehk siis idee sellest, et juba vastsündinul võiks hakata jälgima pissimise ja kakamise märke ning neid “potile aitama”, sest ilmselgelt ei soovi inimlaps ennast “täis pissida”. Jah, me “õpetame” lapsi loomuvastaselt juba sünnist saati seda tegema ning laps võibki kerge märgusega harjuda, ent “pissima hakkamise tunne” võib lapsele endiselt ebamugavust põhjustada. Jah, isegi öösel. Ja laps võib olla õppinud, et selle ebamugavustunde leevendamiseks sobib rind, imemine ja seetõttu nõudagi kogu öö rinda, mis omakorda tekitab uuesti pissi häda ja ongi surnud ring.

Mitte, et ma nüüd keset ööd last potile paneks (tänase seisuga see ei meeldi talle!), aga nüüd ma TEAN, mis mure tal on ja saan asuda otsemaid tegelema põhjusega. Osaliselt on probleem öises imetamises, sest andes talle öösel iga ebamugavustunde peale “juua”, siis ilmselgelt ärkabki ta öösiti selle sama pissitunde peale üles. Ehk siis proovin anda õhtul võimalikult vähe juua, öise imetamise asemel annan vajadusel lonksu vett, öösel vahetan kindlasti mähkme ära ja hoian silmad lahti ja kõrvad kikkis selle osas, et ehk ühel õhtul nõustub ta sellega, et aitan teda wc-sse või õpetan ühel hetkel teda öösel ise potile minema. Kõlab ülimalt lihtsa asjana, aga kui ikka iga öö üles ärgata, siis on hea teada, miks see nii on ja vähemalt liikuda õiges suunas: üle aastasel lapsel öösiti imetamise piiramise suunas.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et normaalne on see, mis endale õige tundub ja jah, ühiskondlik surve tisside seksobjektiks pidamise osas on kõikjal võimsalt esindatud.

Kasutegurite osas jõudsin järeldusele, et toiteväärtuse seisukohast on siiski imetamise roll marginaalne, kui vähegi tervislikult toituda, aga abiks ikka. Kuna enamik uuringutulemusi purustas paljud mulle teada olevad imetamise kasutegurid, siis leidsin, et hinge läksid mulle enim just need “pehmed” kasutegurid, nagu imetamisest tulenev ema ja lapse madalam stressitase, lohutamisvõime ning rinnapiimaga saadavate kõiksugu hormonaalsete faktorite kompott, mille kasulikkust me alles tasapisi tundma õpime. Rääkimata imetamise mõjudest kaitsmaks last haiguste eest ning pikas perspektiivis vähendamaks enda vähiriske.

Vastates küsimusele, kas öine rinnast võõrutamine vähendaks üle aastasel lapsel öiseid ärkamisi ja hoiaks hambad tõenäolisemalt terved, siis pean vastuseks ütlema:”Jah!” Siiski ei pea üle aastase lapse imetamist ei pea ühiskondliku surve ega ka parema öise une tõttu täielikult lõpetama. Et laps ja ka ema saaksid parima psühholoogilise ja immunoloogilise kasu, siis võib seda teha ka osaliselt. Täpselt nii palju imetada, et kõik osapooled oleksid terved ja õnnelikud, nt hommikuti ja õhtuti enne magama minekut.

Ilusat väikelapse imetamisaega! 🙂

Mõned huvitavad artiklid:

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

Rubriigid:Beebi uni, Beebiblogi

5 replies

  1. Pean kiitma ja tänama väga hea blogi eest! Nii hea on lugeda midagi, mis on tõenduspõhiste materjalide baasil kirjutatud, oled suure uurimustöö teinud! Aitäh 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s