Käisin väiksena hästi palju teatris, sest mu tädi ja tädimees töötasid teatris. Kolme aastaseks saades olin juba nii “kogenud teatrisell”, et sain ka üksi teatris käidud! Tõenäoliselt oli mul raske eristada selles vanuses, mis on päris ja mis on illusioon, ent mul on sellest teatrimaailmast nii ilusad mälestused, et soovin neid kindlasti luua ka oma lapsele.
Hetkel on Tallinnas Nukuteatris kaks alla 2-aastastele mõeldud näidendit: Nutude salajutud ja Vurr-vurr, vurrkann.
Nutude salajutud
See on NUKU teatri etendus kõige pisematele. Soovituslikuks vanuseks on teatri kodulehel 10 kuud kuni 2 aastat. Meie käisime seda etendust vaatamas, kui Väikemees oli 8,5-kuune.
See oli üks ütlemata abstraktse sisu ja lavastusega etendus. Pealkiri oleks võinud olla, mis tahes. Sõnu näidendis ei kasutatud. Olid helid, klassikaline muusika, vilkuvad tuled, nukk ning ufo-kleite kandvad ja barokk parukatega kaks näitlejannat. Pärast etendust oli veel lastel lapsevanema abil võimalik uudistada laval kasutatud ilusaid dekoratsioone. Tõenäoliselt on mul vähe fantaasiat, aga kui ma poleks sisu tutvustust enne ja ka pärast etendust lugenud, ei oleks ma üldse aru saanud, mis seal toimus.
Siinjuures tekib aga muidugi küsimus, et kas nii pisikestele mõeldud etenduses peab üldse olema mingisugune arusaadav sisu. Võib-olla selles eas ongi etenduse eesmärgiks lihtsalt laste tähelepanu püüda?! 25 minutit pisipõnnide tähelepanu laval hoida pole kerge, ent kui see oli eesmärgiks, siis õnnestus see neil väga hästi.
Vähemalt meie laps küll jälgis huviga ja tundus, et talle meeldis. Ja see ongi ju kõige tähtsam. Vaevalt, et ta aru sai, mis toimus, aga vähemalt oli ilus. Ilus muusika, ilusad kleidid. Esimeseks etenduseks sobib küll.
Vurr-vurr, vurrkann
Teine külastatav etendus oli juba arusaadavam. Selles mõttes, et seal oli nii sõnu kui ka laulu ning lapsevanematele ka natuke nalja. Ja kellele nali ei meeldiks? 🙂 Väga tore oli ka see, kuidas publikut ja eelkõige lapsi etendusse kaasati. Küll oli lastel võimalus teha pai erinevatele mänguloomakestele ning küll aidata näitlejatel kaasa puhuda.
Selle etenduse soovituslikuks vanuseks on 1-2 aastat. Me käisime seda vaatamas, kui Väikemees oli 15,5 kuune. Oli nii temast tunduvalt suuremaid (lisaks lapsevanematele suuremaid õdesid vendi) kui ka kindlasti alla aastaseid lapsi ehk siis see vanuse piir on selline soovituslik. Kuigi istusime teises reas, siis enamiku ajast eelistas ta seista, sest meie ette juhtusid istuma täiskasvanud. Õnneks on ta aga nii pisike, et isegi seistes pole ta pikem, kui täiskasvanu istudes.
Sisuliselt oli kõik väga konkreetne. Olid äsja beebi saanud lapsevanemad, kes püüdsid beebit lõbustada kasutades vägagi lapse jaoks igapäevaseid esemeid. Olgu selleks siis mähkmed, vurr, lutt või mõni mänguloom. Lisaks toimus veel palju muudki, aga kes näeb, see teab.
Ja kui keegi pelgab, et laps hakkab nutma etenduse ajal, siis vaadates meie ümber olnud teatriseltskonda, siis tõenäosus selleks on ikka väga madal. Isegi kui keegi nuttis korraks, siis see üldse ei häirinud. Kogu aeg oli tähelepanu laval, et mis nüüd küll saab. Ja näitlejad ka hästi mõnusalt kohe etenduse alguses rahustasid maha, et isegi, kui laps hakkab nutma, siis neil on kõik super hästi ja lapsevanem ei pea üldse nende pärast muretsema. Esialgu ei pea isegi kohe saalist välja minema, vaid võib minna lihtsalt toolide kõrvale. Vist üks laps nuttis korraks, aga temagi peagi rahunes. Tubli teatriseltskond!
Mulle tundus, et Väikemeest paelus etendus eriti siis, kui näitlejad toimetasid erinevate nukkude ja esemetega just sirmi tagant. Tõenäoliselt oli ta üpris hämmingus, et kuidas küll need esemed sedasi liikuda saavad. Kõige huvitavam oligi minu jaoks jälgida Väikemehe reaktsioone ja mulle tundus, et talle laval toimuv pakkus VÄGA huvi. Mina nägin Väikemehe silmis teatripisikut!
Loodetavasti oli see postitus abiks kõigile tulevastele väikestele teatripisiku saamisel!
