Sain vahepeal 30. Tere, uus ajajärk! Milline oodatud vanus! Vaadates ennast 10 aastat tagasi 20-aastasena toob see vaatepilt mulle suunurka muige. Palju on samamoodi, aga palju on ka muutunud. Olen alati mõelnud, et kuidas ja kas inimene muutub ajas. Kes olin eile, kes olen täna ja kuhu edasi?
Kui mõelda tagasi viimasele kümnele aastale, siis pean tänulikkusega tõdema, et see on olnud kogemuste ja teadmiste poolest rikkalik. Mul on vedanud rohkem kui enamikel inimestel kunagi elus veab ning pean tõdema, et olen teinud kaks elu kõige tähtsamat otsust enam-vähem õigesti: hariduse ja abikaasa valiku.
20-aastasena astusin arstiteaduskonda. Esialgne plaan oli mul minna õppima ravi erialale, et saaksin kunagi spetsialiseeruda psühhiaatria või naha-ja suguhaiguste suunale. Miks just need? Ei tea. Aga ema laitis mu mõtted maha. Ju hulluarstist ega ka kärnas suguelundeid uuriv arstist tütar ei tundunud äge. 🙈 Ja siis erinevatel põhjustel otsustasin hoopis hambaarstiks õppima minna. Põhimõtteliselt sama. Lihtsalt inimese teine kultuuriliselt aktsepteeritud avaus, millega toimetades saab ka psühholoogiks olla.
Mul on siiani meeles see tunne, mis mul oli 3 päeva enne esimest suurt talvist eksamit. Aineks oli biofüüsika ehk igasugu valemid ja natuke ka inimkeha toimimisest. Olin juba neli päeva õppinud iga päev hommikul kella 8-st õhtul 00-ni paari söögipausiga ning tundsin, et ma ei oska endiselt mitte midagi. Tegin endale testi, et mis siis kui tuleks üks küsimus (kokku oli äkki 40-50 küsimust) ja peaksin sellel teemal essee kirjutama (pidi tulema 3 suurt esseeküsimust) ja mõistsin, et ma ei mäleta midagi. Hirm oli meeletu. Kõhus keeras. Mõistsin, et pean rohkem vaeva nägema. Hakkasin kõike välja kirjutama. Et pean rohkem õppima, rohkem keskenduma. Õppisin ka öösiti. Mu sõrmed olid kirjutamisest villis. Kui ma ei kirjutanud, siis muudkui lugesin kirjutatut. Ka enne eksamihommikut ärkasin poolest ööst, et kõik üle korrata. Ja sain eksami A. Sedasi läks ka iga järgneva eksamiga. Kõiki eksameid ei saanud ma A-sid. See polnud eesmärk. Eesmärk oli mitte läbi kukkuda. Ja 5a hiljem tõi see endaga kaasa arstiteaduskonna cum laude lõpetamise.
Esimesel kursusel kohtasin ma ka oma tulevast abikaasat, kes oli gümnaasiumis mu klassivend. Ta oli põhjus, miks iga päev gümnaasiumi viimasel aastal koolis käisin. Temas on mingisugune X faktor. Meie lennu kuldmedalist. See kohtumine polnud juhuslik. Olin juba enne ülikooli astumist vaadanud välja, kas ja millal meil on samad ained toimumas (ta õppis ravi erialal arstiks). Ma arvasin, et ma meeldin talle, aga ta on lihtsalt tagasihoidlik. 🤦🏼♀️Tänu sellele uskumusele astusin oma mugavustsoonist ja kultuurilisest normist välja ja muudkui kutsusin teda erinevatesse kohtadesse. Pole olemas täiuslikku inimest, aga minu abikaasa on parim, kelle olen sellest maailmast leidnud. Kogu aeg paneb ta mind üllatuma ja pakub põnevust. Aga samas on kõige korralikum ja kohusetundlikum inimene, keda tean. Kirjutab armastusluuletusi, toob vahepeal niisama lilli, on hästi abivalmis ja tähelepanelik. Mu lemmik inimene maailmas.
Aga viimane aasta on olnud raske. Teise lapse tulek ja une vähesus toob igas inimeses välja halvima. Ja kui olla päevad läbi koos üksteisega, siis tundub nagu alati on just teine süüdi kõiges halvas. Näiteks pärast ühte ööd, kui olin liiga vähe und saanud (läksin liiga hilja magama järjekordselt) olin hommikul kuri nõid valmis. Ärritumisele andis hoo sisse see, et 3-aastane Väikemees ärkas hommikul eriti kehva tujuga. Iga asi tõi kaasa virina. Ja ärritusin selle peale, et hommikul anname lapsele alati magusaid krõbuskeid süüa. Et me ei paku lapsele piisavalt tervislikku ja vaheldusrikast toitu. Ja mehe idee anda lapsele selle asemel juustusaia valas vaid õli tulle. Muidugi mees sai kuulma, kuidas ta ei tea tervislikust toitumisest mitte midagi, aga õnneks nagu ikka oli ta väga rahulik. Ja ma läksin lapsega õue jalutama ning sedasi meie (minu?)konflikt laheneski. Õhtul läksin normaalsel ajal magama ja olin hommikul jälle normaalne inimene.
Viimase 10-aastaga on mul väga vedanud, et olen saanud palju reisida. Oleme käinud Steniga koos Tais, Malaisias, Singapuris, Maldiividel, Austraalias, Uus-Meremaal, USA-s Hawail-Las Vegases-San Franciscos-Chicagos-Orlandos, Haitil, Mehhikos, Islandil, Iirimaal, Suurbritannias(Šotimaal), Prantsusmaal (Pariisis), Saksamaal (Berliinis), Itaalias, Hispaanias 3x (Tenerifel, suusareisil, lõbustusparkides), Austrias, Portugalis, Kreekas, Türgis, Soomes, Rootsis, Dubais, Abu Dhabis ja Jaapanis. Kusjuures enamik neist reisidest oleme teinud koos Steni perega. Ma arvan, et on vähe inimesi, kes saavad öelda, et ta ämm ja äi on ühed ta parimad sõbrad, aga mina saan seda öelda.
Muutunud on vahepeal see, et erinevalt tudengina elatud ühikast elame nüüd oma korteris. Ja ma olen nii rahul korteri eluga. Ma ei vaja täna rohkemat. Minu ideaalne elu ei tähenda oma maja basseiniga ja koera. Kõigi inimeste unistuseks pole oma maja. 🤷♀️ Maja on lõputu kohustuste allikas. Koht, kuhu matta oma raha ja aeg. Seda enam, et Eestis on nii vähe seda aega, kui on mõnus olla õues ja siis eelistan ka pigem ringi liikuda. Mitte olla ühes kohas. Ja linnas elades on nii palju kohti, kuhu minna. Ja osta selleks maja, et saaks rohkem asju osta. Hmm.. see pole ju kuigi mõistlik ei keskkonna ega tarbimise mõttes. 🤔
Välimuselt on 10-aastaga muutunud see, et 1) hambad on mul tänu breketitele lõpuks ometi ideaalselt reas; 2) juuksed on kasvanud pikemaks ja sarnaselt ülikooliajale ei ole ma juukseid enam värvinud (siis polnud raha, nüüd pole aega); 3) mul on tekkinud silmade juurde naerukortsud.
Ja no emaks olen ka saanud, mis avas täiesti uue maailma. Kõik see rase olemine, sünnitamised, miljoni öise ärkamisega ööd, une ja toitumise vallas enda harimine. Tänu sellele olen nii palju õppinud inimeseks olemise ja elu erinevate tasandite kohta. Näiteks kui tähtis on uni, valgus ja toit. Eriti viimasel aastal, mis on toonud ka valusaid mõistmisi lapsekasvatamise teemadel.
Kus olen täna?
Täna tegelen päevad läbi lastega, et nad oleksid toidetud, vahepeal magaksid ja üksteisele haiget ei teeks. Et nad oleksid tegusad, saaksid valgust. Vabal ajal käime mööda mänguväljakuid, reisime, saan sõbrannade ja nende lastega kokku. Kui lapsed magavad, siis õhtuti teeme enamasti Steniga koos asju- vaatame filme, mängime lauamänge. Aga ega seda õhtust aega kuigi palju pole: 1-2h tavaliselt, viimasel ajal 3-4h. Ja kui vahepeal on ka aeg mulle endale, siis loen unega seotud teadusuuringuid, sest väsinud ja iga pisiasja peale nutvad lapsed ajavad mind räigelt närvi. Hetkel loen peamiselt psühhiaatria ja neuroloogia valdkonnast teadusuuringuid, näiteks miks tekivad unehäired, milline on stressi mõju aju arengule, kuidas on unega seotud erinevad hormoonid ja nende tasakaalutus, mis rolli mängib une puhul dopamiin ja serotoniin, GABA, milline on meie seedesüsteemis olevate mikroobide roll selles kõiges. Väga väga põnev! Nagu pusle kokku panek!
Või kuulan podcaste. Näiteks liitusin ühe aastase programmiga Present Play (hetkel käimas 4 kuu), kus iga kuu on uus teema, mille käigus saab teadlikult analüüsida ja teha oma elus muutusi. Esimesel kuul näiteks oli eesmärgiks kodu sedasi korda teha, et lapsed iseseisvalt rohkem mängiksid. Et kuidas luua põnevalt ja kutsuvalt mängualad ning vähemalt hetkel tundub see minu jaoks loogilisem kui Montessori pedagoogika. Näiteks et kodus on viis mänguala: vaba-mängu nurk, keskendumisnurk (pusled, teadus), motoorika, rahulik ala (lugemine) ja sensoorne ala (kineetiline liiv vms). Ja aja planeerimisest ja eesmärkide seadmisest jne.
Kuigi see on olnud väga raske teekond, siis olen rõõmus, et tänu lapsevanemaks saamisele olen pidanud toitumise ja une kohta nii palju lugema, sest tunnen, et nüüd mul on teadmised, kuidas oleks tervislik elada. Kõige enam hämmastab mind see, et ma ei saanud neid teadmisi arstiteaduskonnast. 🤔
Aga millest unistan?
- Unistasin kunagi õega koos reisile minekust. Ja nüüd augustis saigi see teoks!
- Unistan sellest, et läheme lastega kunagi maailma kõige vingematesse lõbustusparkidesse.
- Disney kruiisile tahaks minna.
- Et saan jälle hakata tantsutrennis käima.
Steniga koos tahaks ka jälle koos trenni tegema hakata. Äkki temaga koos tantsutrenni minna. Või koos jooksmas käia või tennist mängida. - Et teen oma lastele minu tähenduses koduõpet.
- Et hakkame kunagi kogu perega tegema lauamänguõhtuid.
- Saan käia tööl nii palju kui soovin. Inimesi aidata. Võib-olla isegi õega koos töötada (õde õpib hambatehnikuks!). Oi, kuidas ma hambaravi igatsen!
- Soovin hambaarsti eriala ajakirja veel kirjutada ja nende uute uneteadmistega peaks ka midagi tegema.
Ühesõnaga palju soove veel vaja täita. Põnev!
