Kõne hilistumisest

“Räägi lapsega! Lühilausetes! Pikkade lausetega! Lihtsas sõnavaras! Ei, keerulises sõnavaras! Väldi ekraane! Loe talle raamatuid ette! Palu tal asju nimetada!” – kõlavad soovitused lapse kõne arendamiseks. Need on tavapärased käitumisel põhinevad soovitused, mis eeldavad justkui, et laps on totakas. Et ta ei saa millestki aru. Et muutes enda käitumist muutub ka lapse käitumine. Ja need on toredad, sest mõnikord tõesti lastega ei räägita, aga Väikemehe kõne hilistumise probleemi analüüsides ajasid need mind heal juhul muigama. Enamasti aga tekitasid lihtsalt okserefleksi, kui primitiivne saab üks probleemi lahendus olla. Las ma selgitan.

2-aastasena ütles Väikemees kaks sõna:mäm-mäm ja nouu, mis klassifitseerub kõne hilistumise alla. Olin väga mures isegi kui ta sai kõigest aru, tegi enda soovid selgeks kehakeelega, muudes valdkondades oli normaalselt arenenud ja väidetavalt ka Steni kõne andis end pikalt lapsena oodata. Ma ei kavatsenud enam oodata, aga ei osanud ka midagi muuta. Aga õnneks sündis Rõõmupall ja see pani mind uuesti kõike unega seotult läbi mõtlema ja las ma üllatan: uni on tihedalt seotud lapse aju arenguga. Häirunud uni=häirunud areng. Ma pole neuroloog, mistõttu saangi rääkida vaid seda, mida olen lugenud ja mida tegin, et oma laps rääkima saada. Ja kuna seda on blogis paljud küsitud, siis mõtlesingi paar sõna kirja panna.

Alustagem sellest, et iga ema on kindlasti märganud, et lapse areng toimub hüppeliselt. Näiteks eile veel laps ei osanud keerata ja järgmisel hommikul ärgates “põmm” oskab keerata. Kusjuures ema ei teinud ju vahepeal midagi uut. See areng lihtsas juhtus lapse peas. Või järsku oskab teha loomahäälitsusi järgi. Samamoodi on ka muude aju arengutega. Küsimus ongi selles, et miks lapse aju areng aeglustub. Keegi nagu ei vajutaks seda õiget kõne väljendamise nuppu sisse või miski takistab seda kõne väljendamise sammu tegemast.

Loomulikult on üheks võimaluseks oodata. Jah. Vaatamata takistustele hakkab 70-80% lastest kõne hilistumise korral iseeneslikult rääkima jõudes kooli minnes eakaaslastele järele, aga uuringute järgi esinevad neil ka edaspidiselt kõne vallas raskused rääkimata teistes valdkondades puudujääkidest. Mitte kuigi meeldiv. Lisaks on ka füüsilisi kõne arengut takistavaid põhjusi nagu lapse kehv kuulmine, aga siin tulevadki appi arstid, kes vajadusel need põhjused esmalt elimineerivad. Ka me käisime kõigepealt kõrva-nina-kurgu arsti juures, et välistada kõnet takistavad füüsilised põhjused.

Väidetavalt pole aju jaoks kõne mõistmine kuigi keeruline. Küll on seda kõne väljendamine. Selleks, et rääkida peab ajus olema täpselt õige tasakaal erinevaid neurotransmittereid: serotoniini, dopamiini ja GABA-t ning vähem glutamaati, aga ka piisavalt energiat (mida toodavad mitokondrid). Nende tasakaalutus ajus toob kaasa kõne hilistumise, aga ka häired kõne mõistmisel ja spontaansel kõnel. Aga kuidas siis aju arengule kaasa aidata?

1. Tuleb luua seedesüsteemis tervislik mikrobioom ehk tõsiselt läbi mõelda, millistele bakteritele me oma seedesüsteemis toitu anname ja millistele ei anna. Kas Sa teadsid, et tavapärasest teistmoodi arenevatel lastel on seedesüsteemis iseloomulik bakterite kooslus, mis eristab neid tüüpiliselt arenevatest?

2. Kehas peavad toimuma metüleerimise protsessid, milleks on vajalikud folaadid (B9) ja B12. Samuti aitab B12 müeliini moodustada, et närvirakud saaksid kiirelt oma impulsse edastada. Vähene ja hakitud öine uni on samuti märguandeks, et B12 pole kehas piisavalt. NB! See, et laps magab vaikselt oma toas ei tähenda, et ta ööuni oleks kvaliteetne. Kui pole tegelenud juba beebieas ööune hakituse päris põhjustega (ja ma näitan siin näpuga kõigi unenõustajate poole, kes räägivad iseseisva uinumise tähtsusest), siis ongi tulemuseks see, et aju arengu häirumine ilmneb ka muudes valdkondades peale une.

3. Tuleb võimaldada mitokondritel töötada ilma, et nad peaksid raiskama oma energiat kahjude likvideerimisele. Kuna käeline osavus ja kõne väljendamine keelega, suulihastega on väga suurt energiat nõudev, siis on tähtis mitokondrite tööd rakkudes toetada. Sellest, kui palju pingutust nõuab ajult erinevate kehaosade liigutamine annab aimu järgnev pilt:

Sellel homunculuse pildilt on näha, et sõrmede ja suu liigutamise eest vastutavad aju osad peavad olema rohkelt närvirakkude poolt innerveeritud, et vastav piirkond toimiks. Rohkem innervatsiooni vajavad piirkonnad vajavad aga ka rohkem energiat. Üks võimalus need suulihased ja sõrmelihased “tööle saada” on tõesti nendele kehaosadele pidevat teadlikku rakendust anda. Aga nagu juba ütlesin, siis alla 3-aastast oma suud kasutama saada tundus olevat võimatu ülesanne. Kas keha ise mitte ei peaks selle eest hoolitsema?

Vastus on see, et tõesti peaks, aga ju meie elukeskkond on osades peredes osade laste jaoks arengu seisukohast nii ebaloomulik, et see toobki kaasa ebanormaalse arengu. Näiteks võivad häirida mitokondrite tööd keemia (pagan, isegi Luunia kurgist leiti kemikaale, ju me ikka saastunud maailmas elame), raskemetallid ja bakterid (nt seedesüsteemis kahjulike bakterite ülekaal). Kordan: atüüpilise aju arengu korral on sageli seedesüsteemis ka teistsugune mikroobide tasakaal.

2a2kuud hakkas ta vaikselt sõnu järgi kordama, käisin temaga kahekesi mängutoas mängimas, kus vaikselt mänguhoos hakkasid tulema sõnad. Aga sõnad olid üks sõna korraga. Ühe-paar korda ütles sõna ja siis kadus sõna jälle ära. Miski nagu häiris õigeid kõne nuppe sisse lülitamast.

Hakkasin talle andma peaaegu iga päev B12 vitamiini (seda, aga Nõgelil ka müügil selline), muutsime oma toitumist (küll tingituna beebist) ning vähendasime ta stressi. Näiteks õhtuti uinudes hakkasin istuma ta kõrval, sest kahtlustasin, et üksinda uinumine tekitab talle stressi. Aga küsid, et mida muutsime toitumises?

Suurimaks muutuseks oli piimatoodete tarbimise täiesti minimaalseks viimine ja asenduste leidmine. Olin sedasi oma toitumist piiranud ta kehva une tõttu ka siis, kui ta oli alla aastane ja uue beebiga pidin tegema sama. Aga kuna Väikemehel pärast asstaseks saamist enam piimatoodetest seedesüsteemi vaegusi ei olnud, siis arvasin, et ta on sellest “välja kasvanud”. See on võib-olla juhus, aga kuni sinnamaani oli ta kõne areng enam-vähem tavaline. Öeldakse, et muutuste ilmnemine võtab aega kuni kolm kuud. Meil võttis see kuskil kuu aega, kuigi päris null tolerantsi me piimatoodetele siiski ei rakendanud, nt vahepeal sõi ta saia, kus oli sees piima, pik-niku juustu või tavalist Eesti juustu. Aga kodujuustust, piimaga jogurtitest, kohupiimast, hapukoorest, kohukestest, piimašokolaadist jms loobusime. Rääkimata piimast, piima baasil kastmetest, mille juba ammu vahetasime sojabaasil toodete vastu. NB! Hea mõte on juurde anda ka probiootikume!

Ja siis 2a5k järsku hakkasid sõnad tulema. Iga päev 5sõna korraga. Keegi oleks nagu tammi eest ära võtnud. 2,5a-lt tulid 2-sõnalised laused ja tänaseks muudkui jutustab. Mängib ja kommenteerib oma tegevusi ning kõne on ka võõra jaoks täiesti okei. Näiteks mänguasjade kohta ütleb “männiasjad”. 3-aastasena võiksid võõrad mõista lapse kõnest 75% ja umbes nii meil ongi. Ega kunagi lõpuni ei tea, et äkki, kui poleks teinud midagi, siis äkki oleksid sõnad ka ise tulnud. Ei tea. Aga kuna ta hakkas rääkima aasta varem kui ta isa, siis ju ikka see, mis me tegime aitas sellele kaasa. Et ei saa ikka alati näpuga geenide suunas vibutada ja sellega kõike põhjendada.

Kas see tähendab, et kõik lapsed peaksid piima sisaldavatest toiduainetest loobuma? Kindlasti mitte. Siiski need, kelle areng on ebatüüpiline võiksid seda kaaluda. Vähemalt väidetavalt on see miski, mida ebatüüpiliselt arenevate laste puhul soovitatakse teha. Seda enam, et alati tuleb leida teiste toitude näol asendused, konsulteerida vajadusel toitumisnõustajaga.

Tervisliku seedesüsteemi mikrobioomi loomine on väljakutse tänapäeva maailmas, kus toiduahvatlusi on nii palju ja kõike on külluses. Tulebki pakkuda lapsele võimalikult tervislikku ja vaheldusikast toitu: pähkleid, puuvilju, juurvilju, kala jne. Et enne ei saa muud toitu, kui sööbki need tervislikud toidud ära. Ongi näljas seni kuni isu tekib. Minimaalselt magusat jne. Ma ka varem arvasin, et me sööme tervislikult, sest täiskasvanutena meil mehega tervis on väga hea, aga lapsed on uskumatult tundlikud ja esimene koht, kus ilmnevad mõjud ongi uni ja kõne.

Vot selline natukene teistsugune perspektiiv kõnele. Ehk pani kellegi mõtlema ja andis ideid, kuhu suunas veel kõne hilistumise korral vaadata.

Kas keegi on veel sellistele järeldustele jõudnud?

About the author

Comments

  1. See, mis Sa kirjutasid, oli väga huvitav, eriti, mis piima ja piimatooteid puudutab. Kust selline mõte tuli. Kas oskad sellekohasele infole veel viidata.
    Olen ise ka hädas lapse rahutute öödega (jah, hambad, aga kahtlustan ikkagi, et seedesüsteemil selles oma roll). 1 a 3 k puhul on vist veel vara kõne hilistumisest ja hiljaks jäänud kõndimisoskusest rääkida, aga puhanum ja tervem laps areneb kindlasti kiiremini…
    Kas B12 taset kontrollisid ka või lihtsalt otsustasid juurde anda. Pika võitlemise peale arst nõustus 9ndal elukuul seda kontrollima. Väidetavalt oli siis korras.
    Aitäh üliasjaliku ja põneva blogi eest’

    1. 1. On tehtud mõned väikese valimiga uuringud (minu mäletamist mööda kolm tükki), kus ebatüüpiliselt arenevatel lastel (autismi spektrist- tänapäeval selle alla pannakse mistahes arengu aeglustumine) paluti loobuda piimavalku kaseiini sisaldavatest toodetest ja väidetavalt omas see soodsat mõju arengule. Siiski on liiga vara öelda, et sellel oleks kindel põhjuslik seos. Siiski midagi seal on vähemalt osade laste jaoks. Ise kahtlustasin piimavalku seetõttu, et mõlema lapsega ei saanud ma imetava emana piimavalku esimesel eluaastal süüa ja teise beebiga, kes 1a 2 kuud hetkel samuti pigem hoidun piimatoodetest, sest enamasti toob see kaasa mega rahutu ööune. Puuksutamise, siplemise, rohkem kui 2 korda öösel pissimise. Ma arvan, et väga lühidalt kokku võttes on põhjuseks alloleva vaimse või füüsilise stressi tõttu seedesüsteemi kaitsefunktsioonide vähenemine, mikrofloora muutus, mille tulemusena piimavalk ei seedu päris nii nagu peaks, tekib kerge põletik, soolestiku limaskestas “leke” ja põletik häirib und nii otseselt kui ka kaudselt viies uneks vajalike aminohapete ärakasutamiseni. Lisaks ka soolestiku lekke kaudu mikroobide jõudmine verre ja läbi aju kaitsebarjääri. Umbes samale järeldusele on jõudnud ka autorid raamatus “Toidu mõju lapse aju arengule”.
      2. Ma ei ole laste neuroloog, aga arengu aeglustumine ja häiritud uni käivad käsikäes vähemalt nii palju kui olen lugenud.
      3. Lasin endal määrata verest, sest imetava ema veres oleva B12 tase on korrelatsioonis beebil oleva B12 tasemega. Kui emal rasedana madal tase, siis ka beebil varud lõppevad kiiremini. Seda enam, et beebil on seda väga vaja arenguks ja esimesel eluaastal toimub meeletult suur areng. Neuroloogide sõnul kui areng aeglustunud, siis alla 500 väärtuse korral võiks juurde manustada. Normi alumine piir seal umbes 160 juures. Üle manustada on keeruline, sest keha väljutab üleliigse uriiniga. Mul oli 300 kandis, seega hakkasin nii ise juurde võtma kui ka andma lastele.
      4. Aitäh tagasiside eest! ☺️

  2. Tere!

    Käisime täna pereõe juures, kus küsiti, kas meie 8-kuuseks saav piiga laliseb. Pidin hakkama mõtlema ja tunnistama, et vist mitte. Pigem on selline pidev ”emm-emmm-emmm”, põristamine ja niisama kilkamine. Kohe meenus Sinu postitus ja tulin seda uuesti üle lugema. Saan aru, et vist aastaseni teil polnud probleeme ja kõik toimus õige rütmiga? Või kuidas?
    Olen nüüd ise täiesti mures ja mõtlen, kas ma peaks hakkama kirjandust lugema ja kodus miskit ette võtma ja pidevalt ise silbitama.

    Tervitades

    1. Tere!

      Ega ta kuni aastaseni väga jutukas ei olnud. Ma ei oska esimese lapsega ka kuidagi hinnata, et kas see on normaalne või ei ole. Siiski ei midagi väga erilist. Vahepeal ikka mängides häälitses mingis oma keeles. Aastaselt ütles ta 5-6 sõna sinna hulka “emm”, seega see peaks olema igati normaalne.

      Kui võrdlen teda nüüdse aastaseks saanud Rõõmupalliga, siis Rõõmupall on ikka esimese eluaasta jooksul palju rohkem kooganud, lalisenud ja silpe öelnud. Aga ma olen talle alates 6ndast elukuust ka igapäevaselt B12 juurde andnud ja üldse palju teistmoodi teinud.
      Olen arvamusel, et kui lapsele lugeda natuke raamatuid, suhelda ja bioloogiliselt normaalselt kasvatada (imetada, magada lapse lähedal, ööpäeva normaalne unerütm, seedehäirete lahendamine tervislikult toituda), siis aju areneb normaalselt ja laps ise kuulab ja õpib keelt. Ei pea meeletult ise kõne vallas pingutama, silbitama või rääkima temaga nagu ta oleks pooletoobine. Loomulikult lapsed ongi erinevad oma arengult. Kui laps on muidu rõõmsameelne, areneb eakohaselt, siis veel minu arvates muretseda pole põhjust. Ei tea, kas sellest vastusest oli abi. 🤷‍♀️

  3. Ma siiski huvi pärast küsiks, kui palju laps multikaid nägi, kui üldse nägi? Une ja toitumise pean tõesti lapsel ülevaatama.

    1. Jah, sellest räägitakse tõesti palju, et (väike)lapsed ja ekraanid on halb kombo. Siiski meie puhul see tõenäoliselt rolli ei oma.

      Kuni 1,5-aastaseni vaatasin temaga koos kokku äkki 10 2 minutilist youtube laste videot numbritest, tähtedest. Mobiiliekraanilt ega tab-i mitte kunagi. Samuti kodus olles meil telekas mitte kunagi taustaks ei mängi. Alates 1,5-aastasest hakkas mees temaga vaatama igapäevaselt 30-40minutit Muumitrolli erinevaid osasid seejuures iga toimuvat tegevust ekraanilt kommenteerides ehk vaatas lapsega koos. Üksinda polnud laps kunagi multikaid vaadanud. Olime mehega mõlemad kodused, ainult lapse päralt ja tegelesime temaga ohtralt: iga päev palju raamatuid ette lugedes, reisidel käimised jne.

Jäta kommentaar