Minu kahe-aastane Vahukomm

Minu väiksem poiss ongi kahe-aastane. Kaks aastat tundub nii pikk aeg. Kuidas teda iseloomustaksin?

Suure empaatiaga. Ta on nii hea. Kui suurem vend nutab, sest ta võttis kogemata suurema ”lemmik” mänguasja, siis ta alati vaatab ja annab mänguasja suurele, et teist lohutada. See ei tähenda, et ta oma mänguasjadest mänguväljakul kergekäeliset loobuks, aga ta on tõesti väga abivalmis ja tähelepanelik teiste negatiivsete emotsioonide suhtes.

Suur kaisukaru. Ta armastab kallistada. Tulebki ja lihtsalt kallistab mind öeldes kõige mesimagusamal häälel:”Emmmee.” Samuti meeldib talle teistele lilli korjata. Nii, kui lilli näeb, siis läheb korjab. Tavaliselt korjab mulle. 🙂

Väga nutikas. Asjad, mida suurema lapsega muudkui kordasime ja kordasime tulevad tal iseenesest. Näiteks paneb hea meelega kahe ja kolme tükiseid puslesid, pintsettidega tõstab pisikesi esemeid. Üldse sõrmed on tal väga osavad. Kiirelt õpib uusi asju. Vahepeal mulle tundus, et ta keskendumine pole nii hea kui suuremal vennal, aga siis sain aru, et tal on lihtsalt kiirem taip. Ta saab kiiremini asjale pihta ja kui ülesanne tehtud, siis liigub järgmise asja juurde. Suurem vend samas eas muudkui kordas ja kordas ühte tegevust.

Kõne osas eakohane või suts ees. See on emana ikka väga suur stressi vähendaja, kui poisslapse keeleline areng on eakohane. Poiste näevisüsteem on ju nii tundlik stressile ja seetõttu on ka neil probleeme kõne arenguga. Ma olen muidugi seekord palju teistmoodi ka teinud, et hoida lapse stressi taset madalana ja teadlikult teinud valikuid sellise aju arengu toetamise suunas. Rääkiva lapsega on elu NII palju kergem.

Väga heade sotsiaalsete oskustega. Näiteks läksime Katarris mingile suvalisele mängualale, kus oli batuut. Batuudil hüppsid 5-6-aastased poisid. Mõtlesin, et kas ikka julgen oma 1-aastast sinna hüppama. Äkki lükkavad teda vms. Tegelikkuses sai ta kohe nendega sõbraks. Ma tihtipeale jälgin teda, kuidas ta võõrastega hästi sõbralikult ja mänguliselt oskab suhelda. Samamoodi mänguväljakutel leiab kohe sõbrad, kellega mängida. Ühesõnaga laps, kelle pärast lasteaeda minekul muretsema ei pea.

Füüsiliselt hästi arenenud. Armastab batuudil hüpata, joosta, kiikuda. Ta armastab tegutseda ja ronida. Ei ole hulljulge, aga ka mitte liiga kartlik. Armastab palli mängida, ujuda. Oleksin üllatunud, kui temast ei saa suurt spordi armastajat.

Kasvult meenutab pigem aasta vanemaid lapsi. Tugev tükk. Väikemees kutsub teda aga ”Suhkruvatiks”, sest ta on nii pehme. 😀

Hea kujutlusvõime ja iseseisvate mänguliste oskustega. Oskab väga hästi ise mängida, mõtleb mänge välja erinevate suvaliste esemetega. Näiteks loob kujundeid erinevate vikerkaare värvidest tükkidega. Ja seda juba mitmed kuud tagasi.

Lemmikuks on putukad, aga ka maod olid vahepeal lemmikud. Samuti on ta endiselt suur õue mineku armastaja. Aga ta mängib väga erinevate mänguasjadega. Küll ehitab rongiteed, siis legodega, siis mängib dinosauruste või autodega. Siis proovib kangelaste maske. Ta on ka see laps, kellele meeldivad pehmed mänguasjad ja ta reaalselt ka mängib nendega. Väga palju fantaasiamängu alates esimesest eluaastast.

Päevasel ajal pole me enam mähkmeid pannud viimased 4 kuud. Öösel olen ikka pannud, aga 95% juhtudest ta ei pissi mähkmesse. 90% juhtudest ei pissigi öösel ja 10% juhtudest annab märku, kui öösel on häda ja siis panen ta potile. Viimane juhtub tavaliselt siis, kui ta enne öist und pole ammu häda teinud. Aga see, et ta öösiti ei pissi on toonud vàga pikad ärkamisteta uneblokid: jaaa.. mõnus! Lisan juurde, et see pole poiste puhul tavaline. Öine pidamine võtab poisslastel tavaliselt kauem aega, aga ju see sünnist poole kohaga potile panek on ta põielihaseid treeninud.

Ma ei saa öelda, et oleksin ta söögivalikutega väga rahul. Kõik rohelist värvi toidud sülitab ta suust välja. Õnneks mõnikord natuke kurki sööb. Siiski püüame anda ikka tervislikke valikuid. Näiteks väga harva välja süüa minnes tellime lastetoitu. Tellime pigem suurte prae ja jagame kahe lapse vahel. Magusaid kohukesi, jogurteid, jäätist, mahlasid, komme, šokolaadi koju ei osta. Ka magusaid püreesid oleme andnud vaid paar korda. Teise lapsega on magusast eemal hoidmine ikka palju raskem kui esimese lapsega. Aga anname parima.

Nüüd kultuuriliselt ebanormaalse juurde. Ma endiselt imetan teda. Alles viimasel kuul on kordi natuke vähendanud, sest mul endal on järsku kuidagi su täis saanud, aga siiani sai ta ka päevasel ajal rinnapiima ikka mitmeid-mitmeid kordi. Ma ei lugenud. Nüüd saab rinnapiima enne unesid ja vajadusel ka öösiti. Hommikuti une pikendamiseks. Me küll vaikselt räägime talle, et ta on suur ja enam piima ei vaja, aga ta ise ütleb, et on tita. Ja olgem ausad. Titadele tuleb tõesti piima anda. Ja kui kõiges muus on ta nii iseseisev ja asjalik, siis see võib ju olla see ”tita” asi.

Samuti magab ta endiselt minu kõrval. Kuu aega tagasi kolisime suurest voodist koos lastetuppa. Mees ei olnud enam nõus lapsega samas voodis magama. Ostsin suurema lapse voodi kõrvale paremad madratsid ja nüüd magamegi kolmekesi seal. Suurem laps voodis ja me väiksemaga põrandal. Kui suurem laps nõustub minema nari ülemisele korrusele, siis saan väiksema panna alumisele. Usun, et see juhtub millalgi, iseenesest. Lapsed on pisikesed nii lühikest aega ja ma hetkel näen, et mind on veel vaja. Peagi ei lase nad mind oma tuppagi, sest olen vana ja ei saa noorte asjadest aru. 😀 Hetkel naudin oma pisikesi.

Magab ööpäevas kuskil 12,5-13h. Hommikul ärkame kella 7-7.45 ajal. Kauem ma väga tal magada ei lase, sest muidu läheb kõik täiesti lappama: viril olek, õhtul uni ei tule, draamatsemine jne. Lõunauni on kella 13-15 vahel ja öine uni kella 20-21 ajal. Aga eks see kõigub. Eriti reisidel olles (viimase kuu aja jooksul oleme kodus olnud 6 päeva) ja ajavahedega toime tulles on olnud palju kõikumist, aga nüüd kodus olles oleme jälle rütmis.

Päris pikalt pidin oma toitumist jälgima imetava emana. Ikka 1,5-aastaseni ja pärast seda nii kui liialdasin magusaga, siis ilmnesid lapsel tervisemõjud. Seega see on muidugi mega tüütu, kui peab ise ka toituma tervislikult. Kui ta läks lõplikult ühele unele, siis toidutalumatused jms kadus ära.

Ja lisaks on ta ka hästi-hästi rõõmsameelne laps. Ärgates nägu naerul. Päeval naeratab palju. Meie Päikesekiir. Iga päev ikka imestan, kui rõõmsameelne ta on.

Sünnipäeva tähistasime poistel koos, sest olime suurema poisi sünna ajal reisil. Lapsed ja suured tegid mulle, täiskasvanutele oli viktoriin ja lapsed mängisid omavahel.

Aga jah, väga väga nunnu poiss!

Saad jälgida meie tegemisi, kas instagrammis anetteariana. Une alaste ideede osas saad ideid istagrammis une_ekspert. Ja ära siis unusta ka sellel kuul raamatut osta Hooandjast!


About the author

Jäta kommentaar

%d bloggers like this: