Et ei jääks mulje nagu mu elus on kõik kogu aeg väga hästi, siis vahelduseks mõtlesin kirjutada ka ühe postituse madalseisus olemisest. See on selline esimese maailma probleeme omava töösõltlasest inimese postitus. ✌️
Kui juba mitu tuttavat inimest mind nähes ehmatusega esimese asjana teatavad:”Oi, sa näed nii väsinud välja!” siis on see imeline tagasiside tunnistamaks, et neil on vist õigus.
Selline see üksikemana täiskohal töötamise ja samal ajal ülikoolis õppimise elu vist ongi? Üksikema ma juriidiliselt ei ole, aga praktiliselt on kodus minu kanda kõik lastega seotud asjad (trennide, kooli-ja lasteaiaga seotud muudatused, viimiste ja toomiste korraldus) ja kodus toiduga (toidu ost ja söögitegemine) seotud. Viimasel ajal on tõesti natuke asi lappama läinud stiilis, et hommikul avastan, et hoidja ei saagi täna tulla (teatas juba ammu) ja nüüd hommikul kell 7.30 hakkan otsima kedagi (aitäh isa, et olid nõus!), kes saaks minna lapsele kooli järgi ja viia ta trenni.
Eesootav esimene suvi, kui esimest klassi lõpetaval koolilapsel on vaheaeg, on ka midagi uut. Linnalapse aja sisustamine, et ta päevad läbi kodus teleka ees ei oleks, saaks iga päev lõuna ajal sooja toidu, jõuaks ka oue mängima, on ka olnud selle kuu väljakutse ja prioriteet nr 1. Tänapäeva vanavanematel on enda eludega nii kiire, et lapselapse hoidmine üle ühe päeva suve kohta, pole realistlik. Seega olen tegelenud intensiivselt kõiksugu laagrite väljavalimise, ajastamise ja ostmisega. Lisaks logistika mõtlemine, et kui viin lapse X laagrisse kella Y-ks, siis mis kellaks sealt sihtkohast jõuan töö juurde ehk saan alustada tööpäevaga. Minult antud info järgi saavad siis tööandjad teha assistentide töögraafikud. Kogu suve planeerimine ei olnud miski, mida mõtleks välja 30minutiga. 🫤 Puhkust on mul suvel 2 nädalat.
Väsimust on tekitanud ka suur vaimne koormus. Selline tunne on hetkel töö juures nagu oleks jälle gümnaasiumis: igaks päevaks vaja ette valmistada kaks kontrolltööd. Ainult et kontrolltööde asemel on vaja kirjutada raviplaane. Vähemalt need edasised sammud läbi mõelda, erinevaid alternatiive kaaluda ja need kuidagi sedasi kirja panna, et inimene, kes asjast mitte midagi aru ei saa, kuidagi aru saaks. Pean suutma mõelda kõiksugu stsenaariumitele, mis võivad rakenduda järgmise 2-5a jooksul, et ei oleks seda:”Aga miks mulle sellest enne ei räägitud?” Olen katsetanud erinevaid variante: hästi lúhike ja konkreetne raviplaan, aga ka pikk ja foto selgitustega. Tõenäoliselt ajaga tekib kuldne kesktee, aga see mõtlemistöö hulk iga patsiendi ravivalikute otsustamisel on meeletu. Tunnen päris tihti, et ma pole vaimselt piisavalt võimekas, et mu aju mõtleb liiga aeglaselt. Ainsaks lohutuseks on asjaolu, et kui vaatan, mida teised samal erialal teevad, siis olen endale seadnud liiga kõrged standardid. Eriti, mis puudutab arvestamist hingamisteede, keelega või teostamaks ravi alla 12-aastastel. Kui ma seal lati all tegutseks, siis oleks mu elu niiiii palju lihtsam. 😁🙈 Oi, kui lihtne oleks, kui ma planeeriksingi kõigile lastele teismeeas breketid ja kui peaksin aktsepteeritavaks, kui mõne jäävhamba võib ka eemaldada. Aga ma siin üritan maailma muuta. Ei tea küll miks.
Ülikool ei aita üldse kaasa mu chill oleku tekkele. Nende poolt õpetatud ja nõutud ravistandardid ei ole Eestis tavapärased. Niigi on mu esmakordse patsiendi sissekanded umbes üks A4 pikad Eestis tavapärase 7 tekstirea asemel, AGA teen umbes 80% sellest, mida tegelikult ülikool nõuab esmakordse patsiendi ülevaatusel. Tunnen kogu aeg, et ma ei tee piisavalt, et arenguruum on nii suur, kuigi mu jõudlus on ammu max läbipõlemise piiril.
Nad on nii nõudlikud ja pedantsed, et vahel ajab see mind päris pahaseks. See pole ju normaalne, et 35-st inimesest kursusel MITTE keegi ei saa eksamil üle 80%? Oleks tegu luuserite kambaga, aga kõik on hambaarsti õppe läbinud ja keskmisest tublimad ja ambitsioonikamad inimesed, kes on läbimas 3-aastast lisaõpet. Üritan eksamitulemuste pärast mitte põdeda, aga hinge läheb ikka. Iga-nädalased tuutoriga kohtumised vaid süvendavad mu hirmu lõputöö ees. Otsustasin, et alustan selle scientific review kirjutamisega suvel ehk siis 2 päeva pärast. Tuleb “lõbus suvi”, kus saan hakata kirjutama põhjalikult metodoloogiast, risk of biasest ja lugema uuringuid. Cohrane handbookist saab mu lemmikteos.
Vahepeal ajab mind frustratsiooni ka Terviseameti vastused päringutele, mis on seotud mu läbitava õppega ja kogu juriidiline pool, mis ootab mind ees pärast lõpetamist. Loen seaduseid, võimalikke seadusmuudatusi, suhtlen hambaarstide liiduga, kolleegidega, ootan nende kohtuvaidluste tulemusi, ootan teiste riikide kohtuvaidluste tulemusi ja mõtlen, mis hetkel pean võtma endale advokaadi: kas kannatab oodata uue aastani? Aga olen peas kõik erinevad stsenaariumid läbi mänginud ja sammun vaikselt oma unistuste suunas, tulgu mis tuleb. Kõigis situatsioonides on lahendused olemas.
Töö on väsitavam kui kunagi varem. Ainult hambaarstitööd tehes oli mul päevas umbes 8-10 patsienti. Nüüd on tavaline 15-22 patsienti. Ma ei tunne, et töö oleks raske, aga leiutamist on hästi palju. Stamplahendusi on vähe, kuigi 4-aasta peale lõpuks ometi (!) hakkavad osad lahenduskäigud korduma!! Et tulebki kabinetti patsient ja ma olen nagu: “Ooo.. kuule.. just sain ju kaksikõe ravi valmis, tal oli nii ja nüüd on nii.” Ükspäev vaatasin oma tööpäeva ja avastasin, et tänase seisuga umbes 10% on sellised tööd, mille tegemist õpetati mulle hambaarstiks õppides, 50% on sellised, mida õpetati ortodontia Msc õppes ja 40% on sellised, mida olen õppinud lisakoolitustelt.
Seda enam, et tunnen, kuidas ma ei viitsi enam teha lihtsaid asju. Et miks teha enda elu lihtsaks, eksole? Ma tahakski teha neid kõige raskemaid asju. Need on põnevad, õnnestumiste korral on dopamiinilaks nii-nii suur. Järeldusena, ma ju ise teen enda päevad raskeks?Vahepeal mu advokaadiaju ütleb mulle: “Anette, vali ainult lihtsad juhtumid, siis õnnestumise protsent püsib kõrge. Ära võta raskeid asju, sest need on enamasti rahaliselt kahjumlikud ja liiga palju stressi tekitavad.” Jah, advokaadiaju saab sellest aru, aga arstina nii ju ei tehta! Siiski üritan leida tasakaalu ja hetkel veel mahutada päevadesse ka lihtsaid protseduure. Ja osad rasked asjad ikkagi suunan ära ka, sest alati on hea vabandus: ma ju pole veel ortodont. Ja tõesti igasugu jama ei tasu enda kanda tõesti võtta.
Isegi mu viimase aja unenäod on seotud tööga. Näen unes, et mõtlen välja ravidele lahenduskäike. Hommikuks on enamasti selge, mida tegema peab. 😆 Ükspäev tundus mulle endale, et mul vist on kõik tööalaselt tuksis, ma ei oska midagi teha, liiga loll jne ja siis panin kirja, et mitu patsiendi juhtumit on TEGELIKULT siis need, kelle pärast ma muretsen või kelle ravid tunduvad mulle tõesti ülikeerulised. Sest minu peas tundus, et olen 100% läbikukkumine. Sellel hetkel ju tundus, et ma ei oska mitte midagi jne. Avastasin, et u300-st aktiivsest ravil olevast inimesest 4 on tehniliselt keerulised minu arvates!!! Ainult neli!! Jeerum, küll mu ajule meeldib ikka üle dramatiseerida.
Kui hakkan mõtlema, siis lisaks protseduuridele on viimasel ajal palju muutunud töökaaslased. Kahes töökohas on minuga nüüd korraga kabinetis kaks assistenti. Seega olen endale partnereid juurde saanud! ❤️😊 Miks kaks? Sest üksinda on assistendil minuga liiga raske koos töötada, pole aega instrumente pesta, pole aega administratiivsete ülesannetega tegeleda, pole aega röntgeneid teha, pole aega tooli valmis seada jne. Kirurgias implantaatide panekul ju ka sageli kaks assistenti korraga ruumis. 🤷♀️ Ja no jälle midagi uut. Hoopis teised suhtedünaamikad, rollijaotused.
Näen väga selgelt, et on aja küsimus, kui alustan tööd mitmel toolil ehk samal ajal on kohal kaks patsienti korraga. See võimaldaks ravijärjekordi oluliselt vähendada ja on lahendus, mis on mujal maailmas ortodontias ja ka laste hambaravis väga tavapärane praktika. Varem sellist töökorraldust kõrvalt nähes tundus mulle, et peaksin kasutama ergutavaid narkootikume, et seda teha suudaksin, aga ju mu aju on vahepeal infohulgaga adapteerunud. Hetkel tundub see mõistliku ja tehtava lahendusena. Lähikuudel hakkame kliinikus katsetama lahendust, kus jagame müofunktsionaalse terapeudiga patsienti ehk patsient liigub edasi-tagasi kahe kabineti vahel. Kahel toolil töö rakendub ehk järgmisel aastal. See on mu silme ees nii selge visioonina, et kui miski on nii selge, siis see peab ju rakenduma?
Olen aru saanud, et protseduurid, mida mina armastan teha, ei ole esimese astme ravid, baasravid. Seetõttu on ülioluline meeskond, suunamised, tihe koostöö partneritega. Viimastel kuudel on mu koostöö ring teiste spetsialistidega oluliselt suurenenud. See pole one-man-show. See on meeskonnatöö. Aga see on endaga kaasa toonud palju suhtlust behind-the-scenes. Põnev, vajalik patsiendile, aga ajakulukas mulle. Mõnikord ka stressi tekitav. Sest mida rohkem on inimesi, siis ilmneb, et ka teadmised samast asjast on erinevad, aga see tähendab, et peab kohanema, aru saama teiste seisukohtadest, võtma neid arvesse. Jälle ajule väike error. Pluss, mida rohkem on asjaosalisi, seda rohkem võivad ka asjad viltu minna ja kõige pidev kontrollimine, kui minu tulemus sõltub teiste tööst, on raske.
Aga kindlasti top väsitav on patsientidele selgitada rahalist külge, sest patsient on võib-olla vastuvõtul 15minutit, aga talle selgitada, et 45min tööst toimub siis, kui teda kohal ei ole ja tema peab ikkagi maksma 1h eest… 90% patsientidest on normaalsed, aga need 10% ajavad vahepeal mu hulluks. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei viitsi tasuta tööd teha. Ei viitsi teha tasuta konsultatsioone, ei viitsi teha tasuta raviplaane ega hinnapakkumisi (miski, milleks mul kulub 10-30 minutit!), ei viitsi tasuta meili teel vastata inimeste küsimustele, mida ei saa vastata “jah” ja “ei” lausega, ei viitsi kommiraha eest võtta mega vastutust. Ei viitsi kogu aeg nahast välja pugeda ja selgitada, miks visiit on tasuline, miks Tervisekassa ei maksa kõike ja miks ta peab maksma 5-100 eurot. Tema visiidi kestus on 20 minutit. Ma ei kavatse teda konsulteerida 40 minutit 20 minuti raha eest. Olen hakanud oma aega liigselt armastama ja väärtustama. Et kui mul on valik, kas tasuta konsulteerida X inimest Y murega või veeta aega oma lastega või isegi jõuan kodus trenni teha, siis valin teise variandi.
Põhiline on see, et minnakse pärast vastuvõttu või konsultatsiooni visiiti koju ja siis kodus tekkivatele küsimustele loodetakse saada meili teel vastuseid või pole otsustav vanem üldse konsultatsioonil kohal olnud ja see siis hakkab meili teel minult täpsustavaid küsimusi küsima, sest konsultatsioonil olnud vanem pole andnud piisavalt vastuseid. Miks ma peaksin kellegi peale vabal ajal mõtlema ja midagi tema jaoks tasuta kirjutama või oma teadmisi jagama? Ma pigem lähen lastega õue või teen sellel ajal trenni. See pole minu mure, et temal on (suured) probleemid. Tema probleemid pole minu probleemid. Täiskasvanute ravidega seda muret nagu pole, aga laste ravidega küll.
Lihtsalt viimasel aastal on mu piire nii palju proovile pandud, et ju ma olengi muutunud enda aja ja rahaliste piiride suhtes konkreetsemaks. Lapsevanematega rahateemadel arutamine on endiselt work-in-progress. Ei teagi, kuidas see lahendatud saab. Pikem visiidiaeg ja suurem tasu selle eest? Kohustus, et mõlemad vanemad oleksid konsultatsioonil kohal? Komplekshinnad olenemata ravi keerukusest? Allkirja andmine enne visiiti, et kogu suhtlus toimub vastuvõtul? Proovida veel rohkem lihtsustada vestluses keerulisi ja komplekseid ravikäike? Et kõik tunduks megalihtne, ilma võimalike tüsistusteta, aga hind on selle “lihtsa eest” suur?
On päevi, kui mul tekib kliinilise töö ajal postkasti 15 vastamist vajavat kirja, mõned vastamata kõned ja hulga vastamist vajavaid sõnumeid messengeri. Seda siis üritan vahel jooksvalt patsientide vahel lahendada, sest mõni on kiiret reageeringut vajav asi. Et tööd ja kodu paremini tasakaalus hoida, siis olen proovinud patsientide vastuvõtu aega viimastel kuudel igapäevaselt vähendada 1h jagu ja natuke on see mind aidanud, sest olengi saanud sellel ajal teha administratiivseid asju: täita ravikaarte, kirjutada raviplaane, vaadata röntgeneid, suhelda meeskonnaliikmetega, vastata kirjadele jne. AGA igal juhul on see infohulk vahepeal nii meeletu, et tunnen, kuidas mu aju on täiesti ülekuumenenud. Loodangi, et kui mul on nüüd kaks assistenti, siis äkki saab üks assistent hakata tegema mu sissekandeid. AI ka natuke aitab, aga viimaste kuude katsetused pole olnud kuigi lootustandvad. Äkki siis ma ei peaks pärast laste magamapanekut hakkama tegelema tööasjadega 2h iga õhtu enda une arvelt. Ükspäev helistasin mingi kella 22 ajal patsiendile, et selle päeva tehtava arve asja arutada, mida olin unustanud küsida visiidi ajal (aeglane aju!!) ja patsient ütles, et tunneb mulle kaasa, et pean sellisel ajal tööd tegema. See oli taipamishetk, et mul endiselt pole süsteemid veel paigas.
Aga väsimus ei ole vaid vaimne. Ka füüsiliselt ei ole seis parim. Aasta algusest kuni aprillini olin une ja trenni vallas ülitubli. Maikuus läks kõik täiesti allamäge. Und oli vähe (5-7h), palju kohvi, trenni oli vähe (5x kuu jooksul), tekkis magusaisu, sõin palju magusat ja siis jäin veel haigeks ka. Pluss see vanus ka ikka väga annab tunda. Üle 30-aastasena on tervis ja ka vananemisprotsess ikka hoopis teismoodi kui alla 30-aastasena! Ei teagi, kas ikka piisab sellest gluteeni-, piimatoodete ja suhkruvabast toitumisest, unest ning 5-etapilisest näohooldusest hommikul ja õhtul, või tuleb ikkagi ilukirurgile näoopiks kohe aeg kirja panna. Asi on selles, et ma ei suuda otsustada, kas lasta enda kallale korraga kaks suu-näo-lõualuudekirurg (üks tõstab ülalõua teise kohta ja teine teeb nina) või alustada mingitest ilusüstidest. Valisin kesktee: alustasin hammaste valgendusest. 😀✌️
Tahaks rantida raha pärast ka, aga pigem selles võtmes, et viimasel ajal on olnud nii palju ootamatuid suuri kulusid. Ja mul pole ootamatute väljaminekute fondi. Nt autohooldus läks 1000 eurot, piduriklotsid läksid vahetusse ja ma ei teagi, mis veel. Ei viitsinud süveneda, ju oli vaja.
Nt lastelaagrid suveks jälle u1000 eurot.
Nt läks lastetoa seinad läksid pahteldamisele, värvimisse ja pidime ostma uued madratsid ja voodi, sest laps oksendas öösel ühe korra (elunipp: ära kunagi anna iiveldusega lapsele söögiks marjasid, sest see mustika-maasika-marjamahla okse ei tule mitte kuskilt enam maha!). Eelmine voodi oli seina külge paigaldatud ja kuna voodi ja seina vaheline ala oli okset täis, siis pidime voodi seina küljest lahti saama, aga sellega läks voodi ja sein katki. Oehh..
Kokkuvõttes. Vahepeal tundub olevat kõik halvasti. Aga üritan endale meelde tuletada, et suhteliselt alati olen ma ise selles süüdi, seega ka lahenduste võtmeks olen ma ise, mis on minu jaoks mega võimestav.
Juba seda postitust kirjutades leidsin oma enamikele muredele lahendused. Tuleb ikka vara õhtul voodisse minna ja hommikul vara úles ärgata (tsirkadiaanrütm paika saada), igapäevaselt higi trennis välja saada ja smuuti hommikuti sisse kallata. Siis saab aju ja ärevused ja muu sellise ka peas jälle tasakaalu.
Mulle meeldivad siinkohal Nublu laulusõnad:
Need on eelmised mured.
Kui ma nende pärast põeks, siis ma seesmiselt sureks.
Seega, pole mõtet põdeda. Ma leian kõigele lahenduse, isegi kui sellel hetkel asjad tunduvad :£/&-“.
