Päevad 3-4: templid, ahvipark, maccha ja geišad

Päev 3: templid ja ahvipark

Hommikul kell 6.30 tegi reisifirma kõigile äratamiseks telefonikõne, et me sassi läinud ööpäevarütmi tõttu sisse ei magaks. Alguses sellest plaanist kuuldes tundus see ebainimlikult halb plaan, ent tegelikult oli täiesti paras sellel ajal ärgata (Eesti aja järgi siis umbes keskööl). Meie hotelli hommikusöök oli üllatavalt mitmekülgne ja maitsev: seal leidus puuvilju, mahlasid, riisi karriga, mitmesuguseid suppe, saiakesi jp, midagi nii mulle ka ka Stenile sobivat.

Kõhud täis söödud suundusime bussiga Põhja-Kyotos asuva Ryoan-ji templit ja kiviaeda vaatama. Tegu on aktiivselt kasutuses oleva Zen- ehk budistliku templiga, mistõttu rääkis giid meile nii meditatsioonist (ehk siis ülimast keskendumisest mõtete vabastamiseks) kui ka budismi põhimõtetest:

• elus on õppetunnid ja õnn, kõik on millekski hea.
• ihad ei lase meil kunagi rahul olla, sest alati tahame rohkem, nt suuremat korterit, rohkem teenida jne, tuleb leida rahu iseendas.
• budismi õpetuses on 1000 mõistulauset, mille vastused tuleb ise leida, neid keegi ei ütle. Kui kõik 1000 ära lahendad, siis oledki meister valmis. Näiteks esimene on selline: mis heli tekib, kui ühe käega plaksutad. Igaüks leiab vastuse endale sobival ajal. Vastuseks oli vaikus.

Kuna olime tulnud väga vara, siis olime ühed esimestest, kes templi verandal istet võtsid ja said nautida rahu ja vaikust. Istudes sokkides templi verandal, vaadates sealt avanevat kiviaiakest ning mõeldes budistlikele põhimõtetele oli karges hommikus harjumatult filosoofiline ja meeldiv hetk. Jalutasime templi ümber olevas imeilusas tiigi ümber kulgevas aias ning degusteerisime maitsemeele ergutamiseks merevee maitset meenutavat kuuma kapsalehe teed. See oli hetk, kus tundsin, kui kaugel oleme tavapärasest kiirustamisest ja olmest, ning kui lähedal täielikule rahule.

Edasi suundusime Kuldset templit vaatama, mis on Kyoto üks suurimaid turismimagneteid, millest oli võimalik aru saada ka tohutu rahvamassi järgi. Kuidagi õnnestus Stenil teha üks rahvavaba foto. Väidetavalt on Kyoto maailmas turistide poolt enim külastatav linn, edastades isegi Machu Picchut. Kuldne tempel oli lubatult kullaga kaetud, asetses keset tiiki oleval saarel, ent polnud nii särav nagu olin oodanud. Põnevad olid hoopis templi juures asuvad väikesed suveniiri poed, kus sai maitsta jaapani traditsioonilisi maiustusi alates magusatest pähklitest ning lõpetades taigna-pelmeenimoodi erivärvi pallideni.

Kõikjal tänavatel on automaadid, kust saab osta juua ja snäkke. Kuna ilm oli kesetlõunal päris palav (kuskilt Sten nägi, et 26 kraadi), siis käis pidev janu asja juurde. Kuigi oleme vee peal, siis meie lemmikuks proovimaitseteks said ruttu virsiku ja viinamarja maitseline fanta. Sprite`i neil ei ole ega tavapäraseid fanta maitseid. Seni proovitud läänepärased toidud maitsevad teistmoodi, nt McDonaldsi hamburgeri sai, šnickersi šokolaad. Tundub, et seal on vähem suhkrut ja isegi šnickersi välimus pakist välja võttes on teistsugune. Ühesõnaga inimesele, kes otsib tuttavaid maitseid, ei sobi Jaapan, kuna siin on kõik teistmoodi.

Täna jutustas giid meile väga huvitavalt Jaapani ajaloost, eelkõige aga šogunitest, kelle keiser valis enda kõrvale sõjalise korra tagamiseks (meie mõistes kindraliks). Külastasime Tokugawa šogunitele kuulunud Nijo paleed, mille kõige põnevamateks osadeks olid põrandad, mis peale astudes alarmsüsteemina ööbikuna laulma hakkasid (vajalik selleks, et salamõrtsukast ninja tulekul oleks aega šoguni samuraidel reageerida) ning aknad, mille aknaruudud olid tehtud paberist (jah, talvel tähendas see 6 kraadises külmas elamist). Huvitavad olid ka faktid šoguni sobiva järglase tegemise „harjutamise“ kohta.

Edasi lahkusime oma grupist, et minna iseseisvalt avastama Steni poolt väljavalitud Iwatayama ahviparki. Taksod on Jaapanis omapärased – paistavad sellised vanaaegsed musta värvi autod, ent tegelikult on ultramoodsad – uksed avanevad ja sulguvad ise. Takso on vaba, kui esiklaasis põleb punane tuli, roheline tuli märgib hõivatud taksot – loogiline kas pole? Taksojuhtidel on valged kindad käes ning ülikond seljas, mis olevat siin vägagi tavapärane. Taksosõit ei olnud odav – ca 25 minutiline sõit maksis kuskil 25 eurot, ent jõudsime ilusti kohale. Samas on siin see hea, et kuna nad on nii ausad, siis ei pea muretsema, et kuskil turisti petetakse.

Ahvipark tähendas siis seda, et mäo otsa ronides (korralik tõus oli ikka) oli tipus vabalt ringi liikuvate Jaapani makaakide eluala, kus sai ühtlasi nautida mäe otsas avanevat imeilusat vaadet Kyoto linnale. Soovituslik oli ahvidele mitte silma vaadata ning hoida neist paari meetri kaugusele. Tegu oli inimeste suhtes väga viisakate ahvidega, ent valvsalt jälgisid olukorda ka mitu jaapanlasest töötajat. Kasutasime võimalust ka ahve toita maapähklite ja õunatükkidega, mis neile väga maitsesid.

Seejärel jalutasime lähedal olevasse bambuse metsa, mis tähendas piiretega bambustest eraldatud rada, kus oli liiga palju inimesi. Vot seal kõik need miljonid Kyoto turistid olidki. Tänaval kõndides jäid silma esmapilgul imeliku spordialana paistev, ent tegelikult turistide vedamise võimalus, kus hobuse asemel vedas vankrit inimene.  Vankri vedajad olid sportlikes riietes ja silmnähtavalt suurte jalalihastega. Vot see … oli silmale harjumatu vaatepilt.

Seejärel sõitsime taksoga taas oma grupi juurde külastades üheskoos Heian šinto pühamut ning ümbritsevat aeda. Seal pühamus pani Sten oma õnne proovile. Nimelt raputas ta ühte kullakarva topsi, kust kukkus välja numbriga tähistatud pulk. Makstes selle eest (ca 2 eurot) sai ta numbrile vastavalt paberilehe, kus oli kirjas, milline õnn tal parasjagu on. Kas see õnn on väga hea, normaalne, kehv jne ja siis kui see on halb õnn saad selle paberilehekese siduda templis oleva taimetoestusposti külge, ühel hetkel need paberid põletatakse ära ja siis saad oma halvast õnnest vabaks. Ütlen kohe siinjuures ära, et tasu suurusest ei sõltunud õnne kvaliteet, sest kõigil ennustustel oli sama hind.  Steni õnn oli ennustuse järgi lõppev ning kuigi lehel oli mitmesuguseid soovitusi edaspidiseks sai enim nalja just sellega, mis puudutas Steni ennustuses sünnitust. Nimelt tulevat (tal) kerge sünnitus. Selliseid väikeseid ennustamise asju on jaapanlastel templites igal sammul, no näiteks, et templis olevat viirukit kuskile kehaosale suunates saab see koht terveks, või teatud plaksutusi ja kummardusi kuskile suunas tehes juhtub kõik hea. Olgu öeldud, et giidi sõnul usuvad jaapanlased neid vägagi tõsimeeli.

Kuigi buss viis meid Kyoto shopingtänavatele, siis olles pikast päevast väsinud, suundusime meie metrooga koju „õhtuuinakule“ (kell oli siinse aja järgi ca kell viis). Kuigi meil oli plaan, et teeme väikese uinaku ja seejärel suundume tagasi sinna shopingtänavale, siis sai magus uni sellest plaanist võitu. Poed on siin lahti 9.00-20.00-ni. Õhtusöögiks sõime meile kaasa pandud sushi lõunasööki, mille olime ahvipargi külastasime tõttu vahele jätnud. Sushi oli selline nagu olimegi arvanud – mitte väga hea just nende igavate komponentide tõttu (omlett, kurk, mingisugune juurikas, fritüüritud baklažaan), et mitte liigkriitiline olla, siis fritüüritud krevett oli maitsev. 🙂 Oleme ju kodus harjunud igasugu küpsetatud ja toorjuust sisaldavate sushidega, mis pole aga üldse jaapanipärasele sushile omane.

Mõned põnevad faktid jaapanlaste kohta:

• Praegusel ajal aprillis on jaapanlastel kooliaasta algus ning samuti värbavad suured firmad töötajateks värskelt ülikooli lõpetanud tudengeid.
• Jaapanlased on väga suured puhtuse armastajad käies iga õhtu vannis. Loomulikult pestakse end enne vanni minekut puhtaks duši all.
• Lõhnastamine on nende jaoks sama ebaviisakas nagu enda arvamuse teisele peale surumine, mistõttu enamik jaapanlasi ei kasuta lõhnaõlisid.
• Olles niivõrd seda usku, et keisrid on Päikesejumalanna järglased, siis on Jaapanis arheoloogia väga ebapopulaarne, millega vaat et ei tegeletagi.
• Nad on väga tagasihoidlikud vältides välismaalasega silmsidet ning seetõttu ei puuduta avalikult ka oma elukaaslast isegi kui pole teda ammu näinud. Nad kummardavad palju, mis aitab neil vältida füüsilist kontakti nagu käe surumine ning on oma kõnes väga viisakad. Viisakust ja käitumismaneere lihvivad kursused on nende seas väga populaarsed.

Päev 4: templid, matcha ja geišad

Hommikusöök söödud, snäkivarud FamilyMart`is käies täiendatud, alustasime oma tänast kultuuriprogrammi giidiga, suundudes esmalt Kyoto Idamägedes asuvasse Hõbedasse templisse. Nimele mittesobivalt ei olnud see tempel hõbedane, vaid tegu oli hästi tagasihoidliku väikese puidust templiga, mida ümbritses Jaapani aiake. Jaapani aiad on meile Steniga alati meeldinud, sest need on väikesed, alati ilusti hooldatud ning viimse detailini läbimõeldud. Iga oks oli pügatud, iga kivipudi mustrisse rehatud, isegi puude alune sammal oli seal hooldatud!

Sealsamas templi läheduses oli ka filosoofide jalgrada (üks kuulsamaid Jaapani rajakesi), mis kulges pisikese kanali ääres ning oli ümbritsetud õitsevate kirsipuude poolt. Tänaseks on juba kõikjal näha kirsipuude õitsemise lõppemise märke, mistõttu seal jalutades viis iga väiksemgi tuuleiil endaga puudelt kaasa rohkelt õisi – kõikjal roosad õied lendlemas. Kirsipuude õitsemine kui rahvuslik püha Jaapanis on seega läbi saamas. Otsides kõiges tähendust on jaapanlaste jaoks kirsiõite periood hetk, kus loodus tuletab meelde, et elu on lühike. Ühel hetkel oleme me oma täisilus ja säras ning juba järgmisel hetkel sarnaselt kirsiõite langemisele, see kõik kaob. Rajal jalutades ning samal ajal õied juustesse langemas oli tõesti ilus, ent mõtlemapanev hetk.

Väikesed teekesed mäeotsas olevast templist kuni kanalini olid ümbritsetud suveniiri poodidega. Taas kord olid suveniiripoed justkui kaupa täis, ent kaup meie jaoks pentsik. Seal soovitas meil giid süüa maccha jäätist, mis olevat tema arvates Kyoto üks parimaid. Maccha on siis põhimõtteliselt rohelise tee puru ning jäätis ise näeb välja samblaroheline. Maitselt tekitas selline jäätis kergelt mõru järelmeki ning lõhnas vetikate järgi. Ütleme nii, et see maitse vajab harjumist, aga oli igal juhul huvitav proovida, sest macchast valmistatud maiused on siin tõeliselt populaarsed. Maitseelamuseks olid meie jaoks ka kondenspiima-maasika külmutatud jäätisepulk ning apelsini värske mahl, mida serveeriti nagu kookost.

Edasi jätkasime oma päeva geišade lainel külastades etendust Miyao Odori (need etendused toimuvad vaid aprillis), kus geišad esitlevad oma laulu-, tantsu-, pilli-ja teevalmistamise oskusi laiemale publikule.  Giid rääkis meile põhjalikult Jaapanis elavate ja aina haruldasemaks muutuvast geiša elukutsest (Kyoto geišasid nimetatakse geikodeks), kimonotest ning jaapani naiste moest tuues välja mitmesuguseid põnevaid fakte, nagu:

• Geikoks saadakse pärast ca 5.a kestnud traditsiooniliste jaapani kunstide õpet, olles senikaua maiko. Nende eristamiseks kasutatakse nii riietust kui ka soengut. Maikod elavad mama-sanide juures, kes on nii-öelda nende bossiks: kes neile tööd leiavad, neile riided selga ostavad ja ulualust pakuvad. Geikod tegutsevad iseseisvalt.
• Geikod ja maikod töötavad absoluutselt iga õhtu kuni surmani olles ühed kõige töökamad naised Jaapanis. Kui nad peaksid abielluma või lapse saama, siis nad enam oma geiša elu jätkata ei tohi.
• Kui varem oli neid tuhandeid, siis nüüdseks on Jaapanis geikosid järgi ca 200 ja makosid ca 50. Enamik neist elab Kyotos, vähesel määral ka Tokyos.
• Geišad on äärmiselt tagasihoidlikud, neid tänaval kimonotes ringi liikumas ei näe ning veel vähem turistidega pilti tegemas. Kui nad ka tänaval liiguvad, siis alati kiirustades proovides tähelepanu vältida.
• Geišad harjutavad päevasel ajal Jaapani traditsioonilisi kunste (nt teevalmistamine, pillimäng, tants jne) ning õhtuti esinevad kuskil. Maiko esinemise pooltund algab ca 40 eurost.
• Õigete kimonode maksumus algab ca 10 000 eurost, on tehtud käsitööna siidist ning pärandatakse edasi põlvest põlve. Kimonode selgapanemiseks on eraldi õppinud riietajad, ent seda „kunsti“ saab õppida ka vastavatel koolitustel. Jaapanlaste jaoks pole midagi inetumat, kui lohakalt selga pandud kimono. Puuvillast tehtud suvekimonod on sellised, mida saab ka ise selga panna.
• Kimono kostüümi juurde kuuluvad ka valged sokid, milles suur varvas on teistest eraldatud ning puidust tallaga kingad.
• Jaapani naiste kõige seksuaalsemaks kehaosaks on kukal, mida ka geišad rõhutavad – neil on ülespandud soeng ning kuklal on tagurpidi krooni meenutav puudrist vaba ala, mis siis nagu pikendab kaela.
• Jaapani naiste mood on tagasihoidlik eelistades pastelseid värvitoone. Rindade ja jalgade paljastamine on tabu.

Geikode ja maikode etendus toimus ühes suures kontsertmajas ning oli esialgu meie kõrvale ja silmale harjumatu, sest nende ilumeel on lihtsalt nii teistsugune kui meie oleme harjunud nägema. Valgelt meigitud emotsioonitud näod, graatsilised aeglased liigutused küll lehvikute ja lauatennisereketit meenutavate esemetega, ei mingit puusa liikumist, kiired väikesed lohisevad sammud lavale tulles ja lahkudes seejuures silmadega vaatamata, kuhu suunas nad liiguvad. Samuti kõlasid nende jaoks nii kaunina kõlav laul ja traditsiooniliste jaapani instrumentide pillimäng meie kõrvale selliselt nagu nad ei peaks ei viisi ega teaks, mis on kõrvale meeldiv kuulata ja mis mitte. See eest lavakujundus oli uhke ning temaatika aastaaegade vaheldumisest täiesti hoomatav.

Etendusele eelnes ka lühike teetseremoonia. Kõigepealt pandi meid istuma nii nimetatud suurde ooteruumi, kus siis anti meile kui välismaalastele kätte lendlehed, kus kirjeldas nii matcha tee eripäraseid omadusi (sh elu pikendav toime), maiustuse koostist, kui ka üldse seda, kuidas peab geišaga ühes ruumis istuma, astuma, sööma ja jooma. Seejärel suundusime väiksemate gruppidena järgmisesse saali, kus väikese laua taga istudes toodi meile kõigepealt traditsiooniline jaapani maius (magus oapüree ümbritsetuna pelmeenitaolise konsistentsist ümbrisega) ning seejärel matcha tee, mis nägi väikeses kausis välja nagu vetikate järgi lõhnav brokkoli püreed meenutav mõrujas vedelik. Kui koogikese suutsin veel kuidagi viisakusest ära süüa (lendlehel oli kirjas, et see tuleb tervenisti ära süüa) kujutledes vaimusilmas, et tegu on martsipaniga ja see mulle ju maitseb, siis tee päris alla ei läinud. Terve etenduse aja üritasin veenda oma kõhtu, et ta selle „maitseelamuse“ ilusti ära seediks. Sellega aga meie tänased matcha elamused ei lõppenud. Nimelt suundudes lõunasöögile oli ka seal meile varutud – üllatus, üllatus – matcha magustoit! Ütleme nii, et eks inimene harjub kõigega ja maitse üle vist ei vaielda.

Kuna etendus oli maavärina tõttu kohta ja aega muutnud, siis jätkasime oma päeva.. üllatus-üllatus.. templi külastamisega. Kiyomizu templi (ehk puhta vee templi) eripäraks on siis see, et see asub kõrgel mäenõlval, templi ehitamiseks pole kasutatud naelu ning selle juures asub kohalik allikas, mille maagiline allikavesi teeb õigest joast juues vastavalt siis targaks, ilusaks või terveks. Mina valisin joomiseks tervise joakese, kuna teel sinna templini tekkis mul just näole üks eriti segav vistrik ning teel jalutuskäigul joani hakkas üks seljalihas valutama. Ma ei tea, kas see oli järjekorras oodates Steni püüdlik 10 minutit kestev masseerimine või allikavee võluvõim, ent probleemid mingiks ajaks kadusid.

Tempel nägi välja nagu üks puidust tagasihoidlik mäeserval olev tempel ikka. Selle kõrval asus ka armastajate tempel, kuhu me loomulikult Steniga ka suundusime. Seal proovisime me muidugi ühte õnnemängu: ca 10m kaugusel üksteisest olid kaks kivi, armastajad pidid siis näoga üksteise poole seisma, silmad kinni panema ja üksteise suunas liikuma hakkama kuni üksteisega kohtuvad. Rahvamassis silmad kinni liikuda ja püüdes mitte võõrastest kinni haarata oli vaatepilt omaette.

Meie jalutuskäik viis meid läbi vanalinna ääres asuvate traditsiooniliste puitmajakeste rajooni ja Maruyama pargi (seal asub hiiglaslik ja sajandite vanune kuulus kirsipuu) Gioni kvartalisse, kus tänapäeval enamik Kyoto geišasid ja maikosid elab. Giid oskas meie tähelepanu juhtida just nendel kõrvaltänavatel olevate majade välisustele, kus olid nimesildid maikodest, kes parasjagu selles mama-sani majas elavad. Kuigi tänaval geišade kohtamine on haruldane, siis nägime seal piirkonnas jalutades kiirelt koju ruttamas ja turistide tähelepanu vältides kahte geišat.

Suutes iga päevaga aina kauem üleval olla, oli meil täna pärast ametliku kultuuriprogrammi lõppu isegi energiat veel ka väikeseks kaubanduses ringi uudistamiseks. Vaatamata imeilusale päevale läks õhtul ilm jahedaks ning hakkas sadama. Seetõttu otsustasime ringi uudistada just oma hotelli ümbruses. Suundusime maa-aluseid shoppingtänavaid mööda 11-korruselisesse Isetan Shinjuku kaubanduskeskusesse, mis selgus, et on selline Harroldi laadne luksuskaupade pood, no näiteks mõned ilusad kleidid, mida nägin maa-aluses shopingtänavas, olid 150-180 euro kandis, kaubanduskeskuse beebiriided algasid 25 eurost. Tõenäoliselt polnud tegu just ühe kõige odavama poega, ent odavat kraami ma Jaapanis väga näinud ei ole, see on vist pigem Hiina teema. Beebiasjade korrusel taustaks mängivate õrnade hällilaulude ja „Mary has a litte lamb“ loo saatel ostis tulevane isa beebile esimesed mänguasjad. Minu kui automaailma mitte mõistva inimese südame võlus eriti just üks puidust väike auto, mida sõidutades kostub meloodiline muusikapala.

Hotellis proovisime oma täistehnoloogilist vanni, nimelt saab see vee jooksma pannes ise aru, millal on vann täis saanud ning peatab vee pealetuleku, ning pakkisime homseks Hiroshimasse minekuks kohvrid kokku.

Olen siiani reisiga ülirahul ja eriti just selle otsusega, et valisime oma reisi korraldama Albion reisibüroo. Kõik on tõesti nii hästi läbi mõeldud ja tasemel! Üks naisterahvas rääkis täna, et ta on viimase 14.aasta jooksul selle reisifirmaga Aasia maades reisil juba 8-ndat korda ning ma üldse ei imesta.

1. Mulle väga meeldib meie tõesti läbi ja lõhki Jaapani fännist giid, kes suudab isegi templi külastuse muuta oma lugudega ülimalt huvitavaks. Oleme juba praeguseks nii palju teada saanud, et iseseisvalt poleks see kindlasti võimalik olnud ilma meeeeletu eeltöö või siis pigem aastaid selles riigis elamiseta.
2. Lisaks sellele oleme ka väga paljudesse kohtadesse jõudnud, mis on võimalik vaid tänu heale planeerimisele ja korraldusele. Iseseisvalt ringi liikudes oleksime näinud heal juhul 10% sellest Jaapanist, mida oleme siiani näinud. Meiega on alati kaasas jaapanlanna, kes kõik sedasi piletitega ära korraldab/on korraldanud, et kunagi ei pea me kuskil templi piletite ostmise järjekorras olema või kaugele tuuribussile jalutama.
3. Liikumistempo on minu jaoks väga paras, ei ole liigne kiirustamine, kõik jõuab põhjalikult üle vaadata, kõikjal jäetakse ka iseseisvalt ümbruskonna uudistamiseks piisavalt aega. Kogu aeg hoolitsetakse kõigi eest, jälgitakse ega keegi pole kadunud, oodatakse järgi. Samas ei ole kordagi olnud seda ebameeldivat teiste järgi ootamist, sest alati kõik on kellaaegade suhtes väga täpsed.
4. Kuna põhimõtteliselt 95% reisist sai makstud juba enne reisi, siis siinsed reisikulud on tõesti täpselt sellised nagu reisikorraldaja enne reisi juba ette teatas.
5. Söögikohad, kus oleme käinud, on olnud väga viisakad ning kindlasti kohad, kuhu turistina ei satuks, sest need pole nii nimetatud peatänaval oleva suure plakatiga reklaamitud kohad, vaid pigem kohad, kuhu teab siseneda vaid kohalik. Kuigi toit on olnud Jaapanile iseloomulik (loe: meie mõistes veider), siis tegelikult on kõik olnud väga audentne ja usun, et turistina ei oskakski selliseid roogasid tellida ja proovida. Elamusreisile kohaselt on eesmärgiks ju ikkagi uue kogemine ja kõige eksootilise avastamine.

Ühesõnaga ootan juba põnevusega järgmiseid reisipäevasid. 🙂 Sellest kuidas transformeerusime järgmistel päevadel jaapanlasteks saab lugeda siit.