Mul on hetkel kolm sõbrannat esmakordselt lõpurasedad ning elan neile hinges nii kaasa, et neil kõik ülimalt hästi läheks. Pidin kirjutama ühe sõbranna rasedusraamatusse soovitusi, ent nagu tavaliselt oli mul piinlik hakata sinna pikalt kirjutama, mistõttu mõtlesin oma mõtted siia kirja panna.
Enne sünnitust
1. Parim soovitus, mida ise järgisin oli teha viimasel trimestril võimalikult palju asju, millega tõenäoliselt väikese lapse kõrvalt jääb vähe aega. Mängisin arvutimänge nii üksi kui ka koos mehega, mees mängis telekamänge, magasime poole lõunani, käisime teatris, kinos, festivalidel, põgenemistubades ning tõesti kõike nii palju, et nii pea ei tekiks nende tegevuste järgi suurt igatsust.
Kuigi eks tegelikult annab ka lapsega väga paljudesse kohtadesse minna, nt käisime 3-päevasega väljas söömas, 2-nädalasega beebikinos, 2-kuusega festivalidel, 2,5-kuuselt Santorinil, AGA paar esimest nädalat on hea, kui enda vajadused on niiii rahuldatud, et jääbki aeg pühenduda vaid beebile.
Sest kuigi esialgu beebi neelab kogu tähelepanu on tegelikult kõige tähtsam hoida kõigepealt enda vajadused täidetud. Et emal oleks kõht täis, tuju hea. Beebid tunnevad, kui emal on pinged, depressioon vms. Seetõttu tulebki alustada endast.
Pärast beebi sündi on teatris ja kinos käimine üldjuhul palju keerulisem- nii hoidjat leida kui ka ise ei raatsi oma nunnudusest kaua eemal olla.
2. Teine hea soovitus, mida jälgisin on see, et mitte öelda inimestele beebi sünni tähtaega. Usu, see on mega stressi tekitav, kui kuupäeva saabudes hakatakse iga päev pärima, et kas juba läheb “asjaks”. 2 nädalat siia ja sinnapoole tähtaega on beebi sündimine täiesti normaalne! Öeldagi nt see 2 nädalat hiljem olev kuupäev ja ise ka sellega arvestada: kohe üks pingeallikas vähem. 🤷♀️
3. Et aidata beebil liikuda sünnituseks “parimasse asendisse” on soovituslik olla füüsiliselt aktiivne, pigem püstistes asendites aega veeta, liikuda, kui et jalad diivanil telekat vaadata ja sünnituse algust oodata. Parem füüsiline vorm tuleb sünnitusel abiks.
4. Mida paremini oled sünnituseks ettevalmistunud (füüsiliselt ja vaimselt), seda enesekindlam on sünnitusel olla. Kõik tuleb kasuks: loetud raamatud, perekooli loengud, Pehme sünni kool, treening, rasedate jooga ja -vesivõimlemine jne. Sünnitus on täis ootamatusi ning mida paremini oled nendeks valmis, seda kergem on lõdvestuda ka muutunud tingimustes.
Sageli ilmnevad võimalikud märgid “raskest sünnitusest” juba enne sünnitust, nt olenevalt, mis asendis beebi paikneb (tuharseisus, selg ema selja suunas vms) või kuidas on ema tervis olnud raseduse ajal. Täpseid vihjeid saab ise huvi üles näidates küsida ämmaemandalt.
Sünnitus
1.Valu on osaliselt “peas kinni”. Peab lõdvestuma – olgu selleks siis hingamine ja/või peas mõtete eemale juhtimine. Endal on lihtsam kui oled “transilaadses” seisundis: täielikult kontaktis oma kehaga.
Mind aitas enim iga tuhu saabudes õhupalli hingamine: st võimalikult tugevalt ja aeglaselt sisse hingamine (nagu täidaks kõhus õhupalli) samal ajal kiirelt peas numbreid lugedes ühest kümneni ja samamoodi välja hingamine numbreid lugedes.
Mäletan, et kui ma ei keskendunud, siis läks kohe keha pingesse ja tuhuga oli palju raskem toime tulla ja see oli ka valusam. Peas on VÄGA PALJU kinni. Ma ei ütle, et sünnitus on valutu, aga seda annab tänu hingamisele ja mõtlemisele muuta PALJU meeldivamaks.
15% juhtudest on tõesti vajalik meditsiiniline sekkumine (vaakum, keiser vms), ent tasub unistada, et sina kuulud sinna 85% sekka!
2.Esimeste tuhude saabudes, ükskõik kui “tugevad need on”, siis soovitan need mõelda kümne punkti skaalal (kui 0 on ei tunne midagi ja 10 suren kohe ära) poole madalamaks, sest see aitab valmis olla hetkeks, kui läheb tõesti raskemaks. Võib olla on kõik ülilihtne ja ükssarvikud hüppavad rõõmsalt ümber sinu, aga enamasti on sünnitus ikkagi suur pingutus.
3.Kui kõik ei lähe nagu plaanitud, nt pärast 10h tuhusid selgub, et ikkagi vaja erakorraline keiser, siis võib esialgu tunduda, et oled “mõttetult” kannatanud, oled kuidagi “kehvem”, et ise ei sünnitanud, aga see pole nii! Tuleb mõelda positiivselt. Mõelda, et jess… mina ja mu laps oleme tänu keisrile või mis iganes meditsiinilisele sekkumisele elus ja terved. Ei tasu unustada, et mitte veel väga ammu oli naise ja/või lapse sünnitusel suremine väga reaalne teema.
4. Sünnitusel tuleb loota enda peale. Tegu on ikkagi sinu kehaga, sina tunned, mis aitab sind sünnitusel. Ämmaemand pole kogu aeg kõrval kätt hoidmas, sageli on tal vaja korraga jälgida seitsmes palatis olevat naist. Ei tasu loota, et ta nagu treener seisab kõrval ja annab soovitusi, mis positsiooni nüüd liikuda. Ise peab hakkama saama. (Eraämmaemand kogu aeg sinuga).
5. Mida kauem oled kodus, suudad tuhudega toime tulla, seda tõenäolisem on, et meditsiinilist sekkumist pole vaja. Meditsiin on imeline ja on olukordi, kus tõesti on abi vaja, aga kõige parem on võimalusel tulla toime ilma selleta, sest iga sekkumine võib kaasa tuua uue sekkumise. Mida rohkem sekkutakse, seda vähem on naisel kontrolli oma kehaga toimuva üle. Seda rohkem on sünnitus, kellegi teise kätes ja see sageli mõjutab naise hilisemat rahulolu sünnituse kogemusega.
Beebi sündis, mis nüüd?
1. Esimene väljakutse on seotud imetamisega. Kui naine jäi sünnitusega rahule, tal pole pingeid, stressi, siis tekib piim kiirelt rindadesse. Kui oli raskem sünnitus, siis naisel õnnehormoon nii kergelt ei vallandu ja ka piim ei pruugi kiirelt tekkida.
Haiglas olevatel ämmaemandatel võivad olla imetamisest üpris erinevad teadmised, võidakse anda vastuolulisi soovitusi, st peab ise olema valmis imetama!
Tea milline on “õige” imetamisvõte ja kui imetamine ei õnnestu, siis tea paluda kontrollida lapse keelekida. Võib-olla on see liiga kinni ja see ei lase lapsel hästi imeda?
Abi saab ka siet.ee imetamisnõustajatelt, kes võivad isegi koju tulla. Ise proovida lõõgastuda, nautida beebit ja süüa head ja paremat! Ära unusta imetades palju vett juua! Mul oli kogu aeg veepudel imetades kõrval.
Siiski on vajalik rindade stimulatsioon, õige imetamisvõte. Kohustuslik on külastada eelnevalt imetamise perekooli loengut! Olla valmis, et teine elupäev on võib-olla naise kõige raskem päev füüsiliselt (sünnitus ka juba esmasünnitajal tõenäoliselt jõuvarusid vähendanud), sest on vaja beebit panna iga 2-3h tagant kummagi rinna otsa stimuleerimaks piima teket. Teine ja kolmas elupäev on tõsine imetamisralli. Ei mingit nalja, tõsine pingutus.
2. Kuigi esialgu on kindlasti beebi vajadused peres esikohal ei tohi unustada nädalate möödudes, kuidas tegelikult peaks kodune hierarhia olema.
Kõigepealt ema enda vajadused, siis isa ja siis beebi. Laps tajub vanemate meeleolu. Kui vanemad on rõõmsad ja rahul, siis on ka beebi vajadusi lihtsam täita. Kui vanemate vahel on täitamata vajadustest pinged, siis ei ole ka lapsel hea olla.
Soovituslik magada beebiga samal ajal, puhata. Kulgedagi esialgu tema rütmis. Kuskil 6-8 nädalal saab vaikselt hakata beebit kohandama pere rütmi.
3. Mitte unustada elukaaslast! Naine saab imetamisest oma lähedusvajaduse täidetud. Mees jääb kõrvale, kui naine seab esikohale lapse vajadused. Pole ime, et enamik lahutusi Eestis tehakse väikese lapsega peredes. Peab leidma aja koos asju teha, koos lähedust jagada.dale!
4. Koosmagamine/külili imetamine päästis mind hetkedel, kui mõtlesin, et ma suren väsimusest ära. Kindlasti tuleb jälgida koos magamise turvanõudeid: eemal voodis lajutavast isast, kes võib tõesti beebi ära magada, patjadest, tekkidest. Ema, kes on kaine, pole narkojoobes, ei tarbi teatud ravimeid ei maga oma last ära.
6. Suhtuda beebisse austusega nagu tõesti tegu oleks arusaaja inimesega, sest varem kui arvatagi oskad on ta nii taibukas, et suu jääb endal lahti. Ta pole su asi. Ta on päris omaette väike inimene. Alguses tundub mega tobe beebile kõike selgitada, aga beebid olles kuulnud ema häält armastavad seda. Miks mitte juba sünnitusmajast koju tulles talle kodus väike tutvustav ringkäik teha, alati selgitada, mis sa temaga teed jne. See on ilus ja austav teise inimese suhtes. Ja ma leian, et sedasi üksteist austades võikski see koos kasvamine toimuda.
7. Ja muidugi teha palju pilte, sest vastsündinud ja üldse lapsed kasvavad nii pagana kiiresti! Esimestel elupäevadel reaalselt vastsündinud tundidega kasvavad!
8. Imetada mõnuga. Arvestadagi seda, et enamik esimeste kuude ajast oled diivanipadi ja tegeled beebi söötmisega! Võttagi hästi tšilillt, lugeda ajakirju, vaadata seriaale.
Tööd jõuab elus alati teha, see ei lõppe kunagi, aga vastsündinu on sinu laps vaid korra elus.
Ilusat ootusaega ja veel mõnusamat uut algust üheskoos! 🥰
