Kõlab uskumatuna, aga olengi jõudnud omadega 8. raseduskuu lõppu, kuna hetkel algas 36. rasedusnädal (9.raseduskuu algab 37.nädal). Raseduse alguses pelgasin enim just seda 7. ja 8. raseduskuud (nädalad 28-36), kuna see tundus olevat nii igav periood, mille jooksul midagi “uut” ei toimu ja on selline rasedusvaevuste üle vingumise saatel kulgemine sünnituse suunas, vähemalt selline mulje oli mul jäänud, lugedes rasedusblogisid. 9. kuu saab tõenäoliselt olema tõeliselt raske, eks see muidugi sõltub kõhu suurusest ka, mul ju pigem väike raseduskõht.
Minu 7.-8.raseduskuu on olnud vägagi tegusad beebiks valmistumise mõttes. Olen teinud viimased ostud beebile ja endale vajaminevate ostude vallas ja olnud hoogsalt sünnituseks valmistumise lainel (rasedate jooga, hüpnosünnituse kursus, sünnieelistuste koostamine, muusika valik jne). See üllatab mind, et beebi tuleku ja sünnitusega seotult on nii palju mida uurida ja tõesti tegevust on jätkunud. Tõenäoliselt on see mingi esmaraseda õhin ja/või lihtsalt minu isikupärast tulev uudishimu minna asjadega süvitsi.
7 RASEDUSKUU (28.-31.NÄDAL), 8 RASEDUSKUU (32.-36.NÄDAL)
Kuidas pidi kõhus beebi paikneb?
Uurisin mitu õhtut kõhu kaardistamise kohta ehk siis kuidas pidi ikka beebi kõhus paikneb ja miks see sünnitusel oluline on. Tundes 28. nädalal ämmaemanda visiidil huvi, mispidi beebi kõhus paikneb, sain ultraheli abil teada, et meie beebi on end sättinud juba peaseisu. Ka järgneval 33. nädala visiidil oli beebi endiselt peaseisus. Jess, üks mure vähem! Kuna beebi võttis end peaseisu, siis kõhus toimetades toimub enamik liikumist naba piirkonnas (mõnikord on seal pepu ja mõnikord põlved), mistõttu tekib tunne nagu keegi surgiks naba sees ja see võtab nii mõnelgi päeval söögiisu ära.
8. raseduskuul on beebi peaaegu iga päev korra luksunud – temast tuleb küll super imeja, kui ta nii innukalt oma sõrmi seal kõhus imeb. Beebi on muutunud tugevamaks, mistõttu tema liikumised on aina selgemalt tunda. Kui varem ta minu töö ajal (10-6) ikka ilusti magas, siis 8. kuul ärkas ta iga 2h tagant ning siis 5-10 minutit päris kõvasti kõhus rahmeldas. Luksumise järgi olen kontrollinud ka ise, kus kohas on beebi pea ja pepu.
34. rasedusnädala lõpus beebi pea VIST vajus allapoole, kuna järsku tundsin, et jalgevahel nii reie siseküljed ja bikiinipiirkond on kiirel käimisel valulikud. Samuti tunnen liikumist bikiinipiirkonnas, kus ta tõenäoliselt oma kätega ringi udib (väidetavalt beebid armastavad hoida oma käsi just pea piirkonnas). Sellest ajast tuigerdan ringi nagu part. Mitte just väga graatsiline – ma tean. Aga võib-olla on see valulikkus allpiirkonnas tingitud sellest, et rebestasin reie seesmised lihased rasedate joogas üht venitusharjutust tehes. Täpselt ei teagi. EDIT: öeldakse, et beebi laskub esmasünnitajal ca 3-4 nädalat enne sünnitust. Pidas paika, sest beebi sündis 38 rasedusnädala alguses.
Ämmaemanda visiidid
Millegi pärast arvasin raseduse alguses, et need visiidid toimuvad tihedamalt, sest hetkel on mul toimunud ca iga kuu 1 visiit. Arvel olen endiselt ITK-s, ämmaemandaks Liisi Aas. Ju see nii käibki, kui pole riskirase. Endiselt on kõik vere-ja uriininäidud korras, vererõhk korras, beebi südametöö normis – tavalised näitajad, tavaliste väärtustega. Emakapõhja kõrgus on igal visiidil olnud mul 1cm väiksem kui on vastav rasedusnädal, aga kuna mul terve rasedus nii olnud, siis see olevat ok.
Kõhu suurus
Kõik rasedatega kokku puutuvad inimesed on kiitnud, kui ilus väike kõht mul on. Samas kõik lähedased arvavad, et mul on väga suur kõht. Ise tundsin alles 33.nädalal esimest korda, et nüüd on küll kõht on suur ja jääb tegutsemisel ette. Küll on raskem töö juures patsiendini ulatuda, end voodist välja keerata, sokke või jalanõusid jalga panna, maast asju üles võtta. Ei midagi ületamatut, aga lihtsalt natuke rohkem pingutust nõudev – peab hoogu võtma. 34. nädal tundsin end veereva pallina ning 35.nädal tundsin end juba maakerana, sest kõht kasvas kuidagi eriti suurel kiirusel, nt külili magades tunnen, et külje peal on pall ees. Võtsin nende kolme nädalaga juurde 3kg! Kusjuures isu oli ka järsku meeletult suur. Hommikuti ärkan vara, kuna kõht läheb öö jooksul nii tühjaks, et sure või ära. Kokku olen raseduse algusest saadik juurde võtnud 16kg. Tahaksin lihtsalt kõike, aga eelistatult muidugi masinajäätist ja puuvilju.
Beebi tulekuks vajalik inventuur
7. raseduskuul vaatasin uuesti üle kas kõik beebi tulekuks vajalik inventuur on olemas (nt selgus, et meie õvedelt saadud turvahäll pole turvaline, kui avarii toimub küljelt või kiirusel üle 40km/h) ning ostsime viimased vajalikud ja mittevajalikud asjad. Peas asjade korrastamiseks kirjutasin meie beebile soetatud vajalike asjade kohta siin (nn meie beebile vajalike asjade list).
7. ja 8. raseduskuu hindasin uuesti üle ka beebiriiete varud ning täiustasin neid, nt ostsin poest paar sokipaari ja mõned “puudu” olevad beebiriietused. Olin mitu kuud käinud erinevates internetipoodides beebiriideid valimas ning lõpuks tegin need ostud ära. Samuti ostsin endale imetamiseks vajaminevaid riideid (rinnahoidjad jms). Interneti poes beebiriiete ostmisest kirjutasin siin. Selleks, et saada selgust, kas tõesti nüüd on kõik vajalikud beebiriided olemas sündis beebiriiete teemal blogipostitus (nn mis on olemas)
Kõiksugu rasedusvaevused 7. ja 8. raseduskuul:
- Kõrvetised. Endiselt tüütavad kõrvetised, mistõttu magan padja ja imetamispadja otsas – ma ei tea, mida ilma imetamispadjata teeksin – vist ei magaks. Ka ortodondi juures breketitel kaart vahetamas käies tundsin 7. ja 8. raseduskuu, et selili toolis lamades on päris kehv olla, mistõttu hambaravi viimasesse trimestrisse ma jätta ei soovitaks. Kõrvetiste tõttu on minust saanud jäätise armastaja.
- Väsimus. Kõhuli pole ma kunagi maganud, seetõttu sellest puudust ei tunne. Öised pidevalt WC-s käimised (iga 2-3h tagant) vist unele ikka hästi ei mõju – tundub, et pean välja puhkamiseks rohkem tunde magama kui tavaliselt.
- Emaka toonused. 28.nädal oli esimest korda “kõht kõva” ehk siis emakas hakkas harjutama sünnituseks pingesse minekut. Iga nädal on kõht ühel õhtul toonusesse läinud, seega väga hullult see elu seganud ei ole, iiveldustunne kaasneb küll, aga seegi möödub.
- Rinnapiim. 31.nädal oli esimest korda hommikul ärgates ühe rinnanibu ümber näha kuivanud “piima” – olin terve öö maganud selle rinna peal. Sellist “nalja” olnud veel paar korda.
- Sügelus. 33. nädal tekkisid mul kehale paar punni-laigu moodi asja, mis sügelesid ning kratsides jooksid verd reaalselt terve päev (isegi kui õhtul plaastri ära võtsin, siis verd veel voolas). Need kadusid. Vahepeal hiljemgi keha sügelenud, ent siis see jälle möödub. Nahal näha pole midagi. EDIT: raseduse lõpupoole selgus, et tegu raseduse ajal oleva maksahaiguse tunnusega (vt postitust siit).
- Trenni tegemine on raske. Alates 31.rasedusnädalast (7. raseduskuu lõpp) tundsin, et füüsiline pingutus on aina raskem, hakkan ülikergelt hingeldama ja väsin väga kiirelt. Kuna rühmatrennide ajad üldse kuidagi ei sobinud meie elugraafikuga, siis läksin koos mehega esimest korda jõusaali – seal oli väga lahe, saab täpselt teha nii palju kui jaksad. Tegin käte-ja jalalihaseid, seljalihaste harjutusi, 15 minutit rattaga sõitu, 10 minutit treppidel astumist – kokku ca 60minutit trenni. Väga mõnus. Kui 7. raseduskuu oli trennis veel ok käia, siis 8. raseduskuu on juba väga raske end füüsiliselt pingutada. Soki maast üles võtmine on juba korralik pingutus.
Sünnituseks ettevalmistused
- Rasedate jooga. Pärast ülivalusat jalakrampi ühel ööl hakkasin mõtlema, et peaks hakkama sünnituseks valmistuma, sest sünnitus võib-olla veel valusam ja kuidas ma sellega küll toime tulen. Õnneks säärelihase krampe olnud mul suhteliselt harva ja magneesiumi lisaks võtmine on nende vastu aidanud. 29. nädal jõudsin esimest korda rasedate joogasse, kus olen siiani käinud iga nädal (kirjutasin joogatamise muljetest siin).
- Meeskond. 7. raseduskuul kohtusin individuaalse ämmaemandaga ning kuna on paar kuupäeva, kui ta ei saaks mulle sünnitusel toeks tulla, siis kohtusin igaks juhuks ka tema soovitatud varu individuaalse ämmaemandaga (kirjutasin individuaalse ämmaemanda valikust siin).
- Hüpnosünnitus. Üldiselt on mul 8. raseduskuu kulgenud hüpnosünnituse lainel – läbisime hüpnosünnituse koolituse, mis hõlmab endas päris suurt sünnituseks ettevalmistust: sünnitusvideod, 5 korda 2,5h tunnised loengud, igaõhtused (!) lõdvestusharjutused, inglise keelse raamatu läbilugemine, sünnieelistuste ja sünnituse kohta teaduspõhise info läbimõtlemine, sünnituseks muusikalisti koostamine jne.
- Lahkliha massaaž. Tegin 34. rasedusnädalal algust spetsiaalse õliga lahkliha masseerimisega vältimaks sünnitusel rebendite teket. See on omamoodi kogemus.
- Sünnituskotti hakkasin vaikselt komplekteerima 35. nädalal.
Beebiootuse talletamine
Kuigi enamik beebi-ja rasedusraamatute lugemisest tegin I-II trimestril, siis nüüd sattus mulle näppu “Loomulik ehk aktiivsünnituse” raamat, mida uudistasin kohe mitu õhtut. Samuti uurisin, kas on veel mingi viis, kuidas tahaksin kindlasti oma beebiootust talletada. Siiani olin märkinud kõik tähtsad hetked raseduse alguses ostetud rasedusmärkmikkusse. Raamatute ja talletuse teemaline postitus sündis siin. Teema kohta rohkem uurides jõudsin järeldusele, et tahaksin oma beebiootust jäädvustada kuidagi isiklikumalt, isikupärasemalt ehk siis ise ühe rasedusraamatukese meisterdada. Olen sellest nii vaimustuses, nii palju nokitsenud, printinud, kleepinud – oh kui see lõpuks valmis saab! See on juba praegu nii nii lahe! Ma arvan, et keegi ei viitsi sellise asjaga sedasi nokitseda, aga mulle meeldib. Kui valmis saab, siis natuke näitan. 🙂
35. rasedusnädal toimus minu poolt kauaoodatud beebiootuse pildistamine fotograaf Teevi Zeemanniga. Olin tema juurde aja broneerinud juba 14.rasedusnädalal ja lõpuks oligi aeg käes! Ta on tõesti suurepärane fotograaf ning tehtud pildid meeldisid meile väga. Kujutan juba ette, kuidas just neist piltidest üks jõuab minu rasedusraamatukese kaanele. 🙂
Sellest, kuidas käisime hüpnosünnituse koolitusel saab lugeda siit postitusest: Ettevalmistused hüpnosünnituseks
