Beebiga Santorinile! Päevad 1-2

Miks just Santorinile? Kõik muudkui rääkisid, kui lihtne on beebiga reisida ning me pidime muidugi head nõu kuulda võtma! Riigi valik oli keeruline, sest esiteks on tähtis, et beebiga reisides kliima poleks ekstreemne -ei liiga kuum ega külm. Teiseks peab tegu olema riigiga, kus pole liiga räpane ning igasugu kõhulahtisuse haigused kergelt tulema. Kolmandaks riigivaliku kriteeriumiks sai asjaolu, et beebiga ei tahaks üle 5h lennukis veeta. Põhimõtteliselt jäidki meil valikusse Vahemere maad ning Santorini saar on koht, kus me kumbki Steniga pole varem käinud.

Santorini on Kreeka saar, mida peetakse maailmas üheks parimaks saareks, mida külastada – ilus, romantiline, hea toit, sobiv kliima. Järgnevad Hawaii saared. Santorini kohta olen kuulnud kahte tüüpi arvamusi. Neid, kes ütlevad, et olles seal olnud ühe päeva, nt paadituuriga Kreetalt, et seal polegi rohkem kui 1 päev midagi teha ning neid, kes on olnud seal kogu puhkuse ja ütlevad, et seal on palju näha ja avastada. Meie otsustasime veeta Santorini saarel 10 päeva. Lennupiletid olid meil suhteliselt kallid, kuna meil oli kindel aeg, mil soovisime Santorinile minna. Oktoober on Santorinil juba off-season ehk siis võib juhtuda, et osad söögikohad jms on kinni ning samas suvi on siin liiga palav, mistõttu otsustasimegi tulla just septembri lõpus. Reisikava panime ise kokku.

Santorini saarel on elu VÄGA KALLIS. Selle saime selgeks juba hotelle vaadates. Kuni 100 eurot öö eest makstes saad heal juhul elama kuskile keset saare tühermaad väiksesse onni. Turistipiirkondades olevad hotellide hinnad on meeletud! Otsustasime, et elame reisi alguses saare läänepiirkonnas, Perissa ja Perivolus rannaalal – seal on kõige ilusamad rannad ning seejärel viimased päevad elame siniste kuplitega kirikute ja maaliliste vaadete poolest tuntud idakaldal (Oia, Fira).

1. PÄEV – lend Tallinn-Ateena-Santorini

Mida lähemale reisi alguspäev jõudis, seda ärevamaks muutusin. Kuidas me ikka NII pisikese (2,5 kuud) beebiga küll reisime? Äkki ta õhku tõusmisel hakkab lohutamatult nutma? Äkki terve lennusõidu aja ta ainult võitleb gaasidega ja muudkui nutab ja siis visatakse meid langevarjuga lennukist välja kuna keegi ei kannata seda beebi nuttu? Või äkki kakab ta kõik oma riided täis ja siis peame me lennukis mitu korda mähet vahetama ja siis tegema seda kuskil räpases lennuki WC-s ja kulutama topside viisid desvahendit ja üldse äkki ta jääb enne reisi või reisi ajal haigeks ja mis me küll siis teeme? Ja mida üldse beebile reisile kaasa võtta? Mis siis kui mingisugune oluline beebiasi jääb maha, uut nii raske leida? Ühesõnaga igasugu ärevust tekitavad mõtted olid mul peas.

Terve lennule eelneva päeva pakkisin ning enne südaööd proovisime teha kõik koos veel väikese uinaku, kuna ees tõotas tulla meie jaoks unetu öö. Meie lend Tallinn-Ateena väljus öösel kell 3.30. Minule üllatavalt oli lennukisse lubatud beebile võtta kaasa eraldi reisikohver ning ausalt öeldes sai talle enim asju kaasa võetud – nt kogu mähkmemajandus 80 mähkme, mähkimisaluste, kreemide ja niiskete salvrättidega, nii paksud kui ka õhemad tekid, tema apteegikott, kõik tema riided (igaks juhuks ka natuke suuremaid suuruseid, sest beebid kasvavad ju nii kiiresti!), kandelina, kandekott, tegelusmatt, mänguasju, termomeeter basseini vee mõõtmiseks jpm. Lisaks veel beebi reisikott, kuhu panime lennukis vajaminevad beebiesemed. Mind üllatas ka see, et lennujaamas oli mul beebi kandelinas ning näiteks turvakontrolli läbides ei pidanud ma magavat beebit kandelinast välja tirima ja üles äratama, vaid beebi sai rahus magada kuni lennuki õhkutõusuni. Kuigi meil oli beebi isikuttõendav dokument, siis tegelikult oleksime võinud riigist lahkuda ükskõik millise beebiga, sest tema nägu küll keegi seal kandelinas ei näinud. 😀

Olime ostnud lennukis lisatasu eest ekstra jalaruumiga istekohad (vist 20 eurot oli koht kallim), sest 4,5h sundasendis, beebi süles istuda, pole naljaasi. Eriti veel, kui on väga kitsas. Sinna oli hea panna ka beebikott, kust sai mugavalt vajadusel erinevaid beebiesemeid võtta – imetamislapp, tekid. Samuti tegi Sten juba võimalikult varakult check-in-i interneti teel, et saaksime ikka akna all olevad kohad – seal on vajadusel privaatsem imetada minu arvates. Õhkutõusu ajal ärkas beebi üles, et teha oma öösnäkk ning magas rahumeeli edasi. Uskumatu, aga meie beebi magas kogu lennureisi maha! Kõik mu hirmud olid olnud asjata. Lennuki ühtlane müra, kerge rappumine ja oma emme süles magamine on tõeline beebi unistuste jackpot! Tekikesi polekski vaja olnud, sest sain kandelina kasutada edukalt ka tekina. Seda on mul endalgi raske uskuda, aga mul õnnestus kuidagi, endal beebi süles, ka endal natukene magada. Ausalt öeldes ei tundnud ma hommikul ennast sugugi kehvemini kui pärast tavapäraseid öid kodus. Tavapärane unetu öö, millele järgneb hommikul väsimusest tingitud iiveldus. 😀 Vahetult enne maanduma hakkamist ärkas väikemees hommikusöögiks üles. Imetasin ning kuna ta on nii väike, siis õnnestus meil teda süles hoides ka mähku vahetada.

Kella 8 ajal jõudsime oma puhta, rõõmsa ja magava lapsega Ateena lennujaama, mis on üpris väike ja võrreldes Tallinna lennujaamaga eriti ebamugav ja kõle. Õnneks õnnestus meil leida koht istumiseks ning Aaron sai jätkata oma hommikust iluund kuni oligi aeg minna lennule Ateena-Santorini. Kuigi pidime 30 minutit mingil põhjusel lennukis istuma, siis lend ise kestis vaid 30 minutit ja keskpäeval kohal me olimegi! Kiire söök maandudes ja mähkuvahetus lennukis, laps kandelinasse ning kotid ilusti käes, suundusime hotelli poolt vastu tulnud transfeeriga hotelli (ca 20 minutit sõitu), mis asub Perissa rannajoone ääres.

Hotell, Antoperla Luxury Hotel and Spa, on meil hästi ilus, uus ja moderne. Kohale jõudes saime tervitusjoogid, soovitused Santorini saare kohta, 15% voucheri lähedal olevasse Kreeka restorani ning 15 minuti massaaži voucherid. Beebivoodi on selline nagu ikka – sügav võrevoodi ja ma ei kujuta ette meie imiku sinna magama upitamist, mistõttu Sten lükkas toas oleva diivani minu voodipoole kõrvale ning tegi sinna beebile imemõnusa pesa. Ausalt öeldes on Aaroni pesa pehmem ja mõnusam kui meie suur ja kõva voodi. Natuke panime hotelliga selles mõttes mööda, et nii meie privaat- kui ka üldbasseinis olev vesi on külm – 22 kraadi ning soendust ei ole kummaski! Beebiga sellisesse vette minna ei saa. Vot.. sellega oleks pidanud küll septembri lõpus reisile minnes arvestama! Aasta tagasi Maltal oli täpsel sama lugu, aga näe.. ikka ei õppinud midagi!

Esimene päev oli meil selline sisseelamine. Käisime Perissa rannas jalutamas ja magasime hotellis reisiväsimust välja. Perissa rannas on musta värvi peeneteraline liiv ning piki rannajoont on väga palju restorane ja kohvikuid. Sõime seal kreekapärast lõunat kui ka õhtust: Moussakat (hakkliha vormi moodi), Souvlakit (wrapi moodi) ja ka kreeka salatit. Kuigi tegu peaks olema Santorini nn odavama piirkonnaga (Eesti reisibürood toovad eestlasi just siia piirkonda), siis toiduhinnad on siin üpris kallid, nt värskelt pressitud mahl 5 eurot, wrap 7 eurot, aga kreekale omaselt on toit väga maitsev.

Uskumatu, et kohale jõudsime!

 

2 PÄEV – Esimeste muljete tuur 

Hommikusöök oli minu jaoks pettumus, sest arvestades ööbimise hinda ei vastanud valik üldse minu ootustele. Oli vorst, juustusid, peekonit, muna, võileiva võimalused, müslivõimalused, puuvilju ja kõik. Toit oli maitsev, aga kuna tegu on ikkagi 5 tärni luksushotelliga, siis oleksin oodanud suuremat toiduvalikut. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hästi meeles Türgi hotellide luksus. Igastahes. Korda mööda beebi kõrvalt kõht täis söödud oli mul väikene “oma aeg”. Sten valvas beebi und planeerides juba meie järgmise suve reisi ning mina sain 45 minutit päevitada. Ma lihtsalt ei suutnud kauem õues päikese käes olla, sest ilm oli ülipalav!! Kuigi temperatuur olevat 25 kraadi, oli täna tunne nagu õues oleks 30 kraadi! Kahtlemata ostutus meie kõige olulisemaks reisieelseks ostuks päikesevari ilma milleta ei kujuta ma beebiga soojamaa reisi ette (kui last kanda kandekotis)!

Beebi ärkas, sõi ja olimegi valmis oma esimeseks Santorini seikluseks – 4h kestva Santorini esimeste muljete tuuriks (santorini expert tours). Olin alguses natuke mures, et kuidas me NII kuuma ilmaga küll beebi üldse toast välja saame viia, aga kõik läks ülihästi! Tänu sellele, et tegu oli privaattuuriga ehk siis olime meie ja giid, siis saime autos reguleerida temperatuuri täpselt endale sobivaks ja tegu oli mõnusa jahutuskohaga lõõmava päikese käest jalutuskäikude vahel.

Kõigepealt sõitsime idakaldal kraatri servals asuvasse Oia linna (hääldus ia). Teel sinna rääkis giid meile üldiselt Santorini kohta – kui suur see on, rahvastikust, usunditest, tegevusaladest jne. Näiteks elab siin 15500 kohalikku ja kuna suvel ei saja siin tilkagi, siis puudub siin hetkel rohelus. Teed on siin kitsad ja väga käänulised ning kui on soov jõuda saarel punktist A punkti B, siis enamasti kulgeb tee sinna suure ringiga. Oias jalutasime ringi, et imetleda hingematvaid vaateid. Seal oli kõik see ilu, mille poolest Santorini on tuntud! Väikesed käänulised tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud kraatriserval ning loomulikult siniste kuplitega valged kirikud! Mööda treppe üles ja alla ronides ähkisin nägu rõõmus tõelise leitsaku käes, et Stenile ja tema kandekotis olevale Aaronile järgi jõuda! Need vaated olid imelised ja tõesti Santorinile tulekut väärt!

Seejärel suundusime Pyrgose nimelisse külakesse, mida tuntakse ka Cultural Village nime all ning see on ühtlasi Santorini kõige kõrgemal asuv küla. Sealt avanes panoraamvaade kogu saarele ning seejuures jutustas giid meile Santorini saare tekkelugu ning lugusid agressiivse loomuga Santorini saare vulkaanist. Pyrgose küla on ehitatud kindluse põhimõttel labürindi süsteemina (teekond küla allosast tippu kulgeb käänulisi pisikesi teid mööda), mille eesmärgiks oli kaitsta külas elavaid inimesi piraatide eest. Selgus, et kuna autoga on sellises külakeses võimatu liigelda (sama ka Oias), siis on Santorinil tähtsaks loomaks eesel ja muul. Seda ka tänapäeval, kui on vaja hotelli viia turistide kotte või mistahes söögi-ja joogitarbeid.

Vesi pole siin kahjuks joodav. Isegi söögitegemisel eelistavad kohalikud kasutada “pudelivett”. Kreekapäraste maitsete saamiseks suundusime giidiga edasi saare lõunaosas Akrotiris olevasse Farose Marketisse, kus saime maitsta erinevaid Santorini saare soolaseid ja magusaid toite, nt oliivid, juustud, kapparid, päikesekuivatatud tomatid, meega immutatud igasugu pähklid, kurk jne, ning Santorinil tehtud veine. Kuna me pole kumbki veinisõbrad, siis oli nõus Sten pärast pikka veenmist proovima meie mõlema nimel ühte magusat veini. Seal tegime me beebile väikese söögipausi, kes jätkas enda esitlemist musterbeebina. Kui suudan seda päevakava asja beebiga jätkata, siis ehk kunagi saab ka meie ööunedest asja. Tagasiteel suundusime meie soovil ka pagariärisse, kuna kreeka maiused, eriti kreeka baklava, on minu arvates maailma parim maius!

Õhtul avastasime oma hotelli Spa osa ehk siis Sten käis Aaroniga mullivannis ujumas.  Olime Aaronile ostnud Eestist ujumismähkud (Nemo ja Dory kalakestega ja puha!), mis hoiaks kangema kraami pükstes! Kuna sealne vesi oli aga liiga kuum (no ma arvan, et üle 40 kraadi), siis kaua nad seal olla ei saanud, aga oi, kui rahulolev Aaron oli! Ta nii nautis seda kuuma vett! Mul on nii hea meel, et ikka otsustasime beebiga reisile tulla. Siin on meil väga mõnus! 🙂

Kuidas ma beebi kõrvalt päevitasin, kuidas me beebiga põgenemistoas käisime, avastasin kloorivee mõju beebile ning avaliku imetamise dilemmade käes olin, saab lugeda siit Santorini saare muljed päevadel 3-4.