Oled Sa kunagi kuulnud, et keegi mitme väikese lapsega oleks öelnud: ”See oli parim aeg mu elus!” või “Tahaksin seda aega tagasi!” või “Kui lihtne kõik oli!” Tõenäoliselt mitte. Ma ei tea, mis ootused mul olid, aga elu kahe väikesega on hull. Loomulikult on nii paremaid kui ka halvemaid hetki nii nagu elus ikka, aga et mul ka kehv aeg meelest ei läheks, siis jagangi oma mõtteid.
Ma ei tea, kuidas mõni sünnitab iga kevad ja seejuures tõdeb, kui hästi kõik on. Hetkel vaatan küll rasedaid ja väikeste beebidega inimesi sellise pilguga, et mul on hea meel, et ma ise olen sellest pundist välja saanud. Ja võib-olla kirjutan ma varsti rõõmsalt postituse, kuidas kõik on kahe väikese vahega lapsega nii kerge ja tore, kuidas nad on parimad sõbrad ja mängukaaslased ning elu on pagana ilus. Praegu aga üritan ma aru saada, kuidas selles kaoses mõistust säilitada.
Huvitav ikka kuidas unistused täituvad. Unistasin kunagi kaksikute saamisest ning usun, et olen päris hästi selle kogemuse kätte saanud. See tunne, et Sind on üks, aga tähelepanu tahavad kõik korraga. Soovitan seda väikese vahega laste saamist proovida kõigile, kes tahavad end proovile panna. Miks on raske?
Esiteks tuleb muidugi tõdeda, et lapsed on erinevad. Palju keerulisem on lapsega, kes tahab kogu aeg õue minna. Väikemees armastas tubaseid tegevusi ning siiani on ta õue saamine üks suur väljakutse. 10-kuune Rõõmupall aga on rahul VAID õues. Kodus olles roomab ta oma esikus olevate jalanõude juurde, et läheksime õue. Ta armastab muru, mulda, puid ja põõsaid. Korteris elades tähendab see päevad läbi mööda parke käimist ning ma pole ise ÜLDSE looduse inimene. Pluss ta kaalub nii palju, et isegi kui ta on kärus, siis see on üks päevad läbi kestev jõusaal. Jõusaal looduses. Kõlab nagu mõne inimese unistuste elu. Mitte minu jaoks.
Teiseks raskuseks on kindlasti minu puhul olnud šokk, mis tabas paar kuud enne sünnitust, kui mees teatas, et tema kahte last korraga hoidma ei hakka ja seega erinevalt Väikemehe ajast ei saagi ma kasvõi natukene tööl käia. Ma armastan oma tööd. Kogu aeg kodus olemine ajab mu hulluks. Eelkõige just see, et mul pole otsustusõigust. Mees on olnud alati kodu asjade peremees, tegelenud lillede, toidu ja kodu korrashoiuga ning mina olen kodus.. lihtsalt olnud. Olen saanud töö juures oma otsustamise vajaduse täidetud. Kodus olen alati olnud selline “teine viiul”, sest olgem ausad igas elu valdkonnas ei jõua olla see juht ja eestvedaja. Ja nüüd kodus olles ongi raske. Tunnen, et kompromisse teha on meile mōlemale väga raske. Ja tahaks ikka lähitulevikus natuke tööle minna!
Näiteks ajas mind närvi, et Väikemehe toas oli legokast kapi taga ja ta kogu aeg palus, et ma seda välja tõstaksin. Kui aga miski ajab mind elus närvi, siis olen muutuste inimene. Kohe sean oma keskkonna nii, et minimaliseerida stressi. Seetõttu tõstsingi ühel hommikul lapse toa mööbli ümber, et laps saaks ise oma asju kätte. Wow.. sellest tuli mehega nii suur tüli. Et kuidas nüüd kõik seal toas on valesti. Aga ōnneks uues lastetoas jōudsime kompromissile. 🙏🏻
Lisaks tekib kahe lapsega päris kiiresti suur segadus. Kogu aeg on kellelegi vaja midagi anda. Tavaline situatsioon on see, et näiteks hakkan õue asju valmis panema diivani serva peale, siis keegi kakab. Lähen potti või mähet puhastama ja kui mõtlen, et nüüd peaks jätkama õue minekut, siis juba on mees suutnud kõik need asjad diivani pealt ära koristada, sest need olid tema arvates lohakil. Ja sellised hetki on kogu aeg, et võimatu on ühe hooga tegevus ära teha. Kogu aeg on mingid segavad tegurid. Ma saan ka mehest aru, sest kui ta ei koristaks, siis elaksime seapesas, aga samas.. ahh.. hulluks ajab.
Ka erinevad kasvatuspõhimõtted tekitavad suuremas lapses kehva käitumist. Kui olen kahega üksinda, siis on lihtne. Väikemees käitub nagu kukununnu. Aga kuna Sten on enamiku ajast kodus, siis kõik rutiin, plaanid kogu aeg lappavad. Näiteks pole Väikemees nõus õue tulema. Söögiajad on eri aegadel. Võimatu!!
Kolmandaks on oma aeg olematu. Seda on nii vähe. Kolme peale ööpäevas olevat aega ära jaotades veel mängis välja, aga nelja peale jaotamine tähendab seda, et kõigi jaoks on liiga vähe aega. Keegi pole täiesti rahul. Ma saan nii vähe Väikemehega kahekesi koos asju teha. Rõve leina tunne on sees nagu oleks kellegi kalli kaotanud. Üritan küll leida kahekesi hetki, aga oehh.. ta on täiesti issi lapseks saanud. Satub täiesti paanikasse, kui mees läheb korra prügi välja viima ning kahekesi kodunt kuskile minek on alati selline võitlus. Samuti enda asjad lihtsalt kuhjuvad, mis tekitab minus meeletut stressi. Ma ei jõua selle 1-2h õhtuse vaba ajaga, kui lapsed magavad millessegi süveneda. Olen õhtuks üks kapsas valmis. Ja ma armastan süvenemist vajavad asju! Tahaks, et raamat oleks juba valmis, 4 peatükki veel! Ma tean, et väikeste lastega tuleb KÕIK muu tahaplaanile seada, AGA info läbi töötamine aitab mul enda peas asju korda seada ning mõjutab seda, kuidas oma lapsi siin ebanormaalses ühiskonnas kasvatan. Ma ei saa seda kirjutamist teha aasta pärast!
Ja kõige tipuks veel kolmese Väikemehe omanditunde areng kombineerituna Rõõmupalli lammutussooviga. “Tema lemmik asjad”. Kui on soov hulluks minna, siis soovitan kõigile saada palju lapsi ja elada väiksel pinnal. Väike pind tähendab siis 116 ruutu rõduga koos. Ohh.. kui palju lihtsamaks muutus elu, kui Väikemees sai endale narivoodi, sest vähemalt hetkel saab ta kõik oma lemmik asjad sinna peitu viia. Eladagi nagu harakas oma asjade otsas, et Rõõmupall ometi ta “lemmik asju” ei puuduks. Ja taas kord täiesti arusaadav. Ma olin ise veel kuue aastaselt samasugune.
Kokkuvõttes korrutan endale, et läheb lihtsamaks, aga eks tulevik näitab, mis tegelikult saama hakkab. Elu kahega ajab hulluks.
Kellel mitu poissi väikese vahega. (Vabandust tüdrukute emad diskrimineerimise pärast, aga poistega on teistmoodi kui tüdrukutega). Kas läheb kergemaks vōi raskemaks?
Sa oled varem kirjutanud, et sulle ei meeldiks elada majas. Aga äkki proovite koos lastega, rendite kasvõi midagi. Kindlasti ühekordse! Mul on vaid üks aastane poiss kodus, aga ta ka elaks vaid õues. Ise elame väga väikses korteris, pea poole väiksemas kui teie kodu. Ja viiendal, ilma liftita. Kuid veetsime nädala mehe vanemate pisikeses suvilas (ka ilmselt väiksem kui te kodu) ja nii mõnus oli. Nii mitu korda lihtsamaks läks elu. Uks lahti ja mine. Ei mingeid riideid ega jalanõusid. Sügisel muidugi juba tuleks riiete jms ka tegeleda. Aga mu laps läks praegu otse voodist õue.
Teiseks on päris kurb kuulda, et Sten pole nõus kaht last hoidma üksi, see oleks ikka väga suureks abiks sulle. Äkki ikka suudad ta ümber rääkida, ikkagi ühised lapsed, ühine otsus ja ka sinu vaimne tervis on kaalul.
Selle tohutu raskuse tõttu ise teist last enne ei plaani kui on oma maja, turvaline, ühekordne, et ma ei pea koguaeg peale passima. Seega kahe lapse kogemusest ma kirjutada ei oska.
Jah. See maja mõte on peast läbi käinud. AGA linnas on niiii mõnus elada. Kõik on niii lähedal!
Lõpuks harjub kõigega 🙂 kui lapsed suuremad, saate linna tagasi tulla. Võimalusel omadagi kahte kodu.
Aga esialgu ehk ka proovida lapsehoidjat, nagu üks kommenteerija soovitas ja ehk ka koristajat, et sellele ise pidevalt mõtlema ei peaks. Kui mul vähegi võimalik oleks, oleksin ma ammu lapsehoidja ja koristaja leidnud 🙂
Raske uskuda, aga see tunne, et on raske, on ajutine. Mul on poisid hetkel 2.5a ja 4.5a ning mõtlen heldimusega sellele kui vahvad tegelased nad 1 ja 2 a tagasi olid. Samas ei suuda ära imestada, kuidas nendega hakkama sain, mõlemad väga aktiivsed tegelased, kellest üks vajas/ vajab pidevalt emme tähelepanu ja teine, kes ronis varakult igale poole kõrgele. Lisaks veel kõne hilistumine ja kõik jonnid, mis sellega kaasnevad. Oli ka aegu kui ootasin pikisilmi õhtust uneaega ja lained lõid pea kohal kokku, sest suure osa ajast olin lastega üksi. Nüüd aga mõtlen kui palju ja kui vahvaid asju jõudsime ette võtta. Aeg läheb ja vanad mured asenduvad uutega. Leian, et need katsumused, mis kunagi olid, ei ole raskuselt kuidagi võrreldavad praegustega ja vastupidi. Väljakutsed muutuvad.Pisikesed rõõmud on aga need, mis jäävad meelde, tasub keskenduda nendele.
Ma ka ikka loodan, et läheb kergemaks. See esimene beebiaasta on alati kõige raskem minu jaoks. 🙏🏻 Aitäh sulle!
Olen õppinud, et õnnelik ema tähendab ka õnneliku pere. Ema on õnnelik siis kui ta tass on täidetud ning puhanud 🙂 ja maagiline võti on lapsehoidja! Me oleme peres õnnelikud just tänu lapsehoidjale, sest ma töölt ja trennist tulles tahan ainult lastega tegeleda ja kogu oma energiat neile anda. Suhe mehega on ka kõvasti parem, ei tülitse, sest mõlemad saavad PUHATA igavast koduelust. Kirjutasid, et väikeste laste kõrval tuleb kõik tahaplaanile jätta, mis on kahjuks väga kahjustav tervisele ja suhtele.
Minu lapsed on 2,5 ja 10k, üsna sarnases seisus olen nagu sina. Tunnen end nagu tühjakspigistatud sidrun 🙁 Enda aega ei olegi. Õhtul peale laste magamaminekut jõuan veel diivanil ühe jäätise süüa, telefoni scrollida ja peangi ise magama minema, sest kell on juba 1. Samamoodi on niiöelda leina tunne, et suurema lapsega ei saa piisavalt kahekesi aega veeta. Ta on mul seikleja hingega, meeldib üle kõige looduses käia ja offroad’ida. Ehk siis selline tegevus, kuhu beebiga minna ei saa… uneaegade ja söögiaegade klapitamisest üldse ei räägi. Ja loomulikult on suurem laps 100% issi laps nagu sinulgi, hoolimata sellest, et mees on kodus vähe, aga laps loomulikult tunnetab ära, et tema ju pole beebiga kinni.
Mis veel… süümekad, et suurem vaatab liiga palju multikaid (sellel ajal kui beebiga tegelen), meeletult sassis kodu, täiesti rikutud suhted mehega, milles tunnen, et mina pole üldse süüdi, aga eks tema mõtleb jällegi vastupidi. Kurb on olla:(