Ongi mul kodus üks aastane põnn. Ohh.. ma olen nii rõõmus! Ta on imeline! Nii rõõmsameelne. Nii hästi lõhnav. Nii suur kaisutaja. Kõnnib. Ütleb sõnade esisilpe. Näitab näpuga kõige suunas, et talle kõike selgitaksime. Ülitore!
Tunnen, et beebieaga kaasnevad raskused on möödas, et oleme jõudnud mäest üles. Esimene aasta beebiga on minu arvates ellujäämine. Ei mingeid ekstra mõtteid, al mis mänguasju või tegevusi pakkuda. Ei. Lihtsalt ellu jäämine stiilis, et ise saaks söödud, laps söödud, saaks ise magatud, laps magatud, käiks päeval korra õues ja vahepeal ka pesemas. Tõsiselt survive mode.
Kaalub 11kg140g, pikkust 80cm ehk korralik mürakas. Toitmisel koguseid me ei jälgi, sest pole lihtsalt energiat sellele keskenduda. Sööb seda sama, mida me isegi. Rinnapiima saab päris palju.
Küll annan juba mitu kuud lisaks B12, sest mulle tundub, et siis magab ta paremini. On rahulikum. Õhtuti anname lisatoitu rohkem.
Hästi palju tegutseb ise. Julge laps. Ei karda peaaegu midagi. Mängib ise. Näiteks kui läheme kuskile mänguväljakule, siis roomab kohe ise liivakasti juurde, võtab sealt mõne kopsiku või topsi ja hakkab nendega asjatama. Selline iseseisev. Vahepeal kontrollib, kas olen olemas, aga samas toimetab ise. Vaatabki pigem, mis teised lapsed teevad. Mõnus. Samas kui keegi täiskasvanu tuleb teda puutuma, siis hakkab kartma ja kohe otsib mind.
Vahepeal kui kiirelt vaja liikuda, siis roomab, aga aina enam ka kõnnib ringi. Eile avastas treppidest käimise. See nüüd lemmikuks. Kõige suuremaks lemmikuks on aga koerad. Tänaval, raamatus, piltidel. Kusiganes ta koeri näeb, siis näitab näpuga ja teeb koopainimese moodi õhinal häält. Veel meeldib talle õues olla. Liivakast, mänguväljak, puud ja põõsad, kivid- toas on temaga keerukas. Kogu aeg tahab õue saada! Isegi vanaemal külas olles tahtis seal ainult aias olla kuigi neil on miljon mänguasja. Selles mõttes väga teistmoodi kui Väikemehega.
Eelmine kuu kirjutasin, et potil käimine ei suju. Juba järgmisel päeval jälle sujus. Lihtsalt nagu ikka, siis oli vaja muutust ehk väikese poti asemel hakkasin teda panema suurele potile, millel on rõngasiste. Enamik hommikusi hädasid jõuab potti ja viimasel nädalal enamasti ka raskem häda! Kui olime vahepeal Hiiumaal, siis märkasin, et ta soovib pigem minna häda tegema õue. Seega kui oleme kodust väljas, siis tunde järgi vahepeal pakun võimalust häda teha ja siis teebki. Ju see sünnist potile panek on ikka tal põielihaseid treeninud, sest pidamine on tal päris hea.
Magab öösel kaisus. Päeval magab, kus iganes parasjagu oleme. Uinub ainult tissiga. Varem uinus ka lutiga, aga me kavalpead suutsime sellel kuud ta mõlemad lemmik lutid kogemata ära kaotada seega jah.. on nagu on. Ükski uus lutt ei sobi. Ööd ja päevad on meil väga erinevad. Igatsen seda rutiinsust, mis meil oli Väikemehe ajal, sest beebidele tõesti rutiin sobib, aga no vot.. kahe lapsega ei õnnestu. Elu nii põnev. Kogu aeg mingid reisid ja käigud. Ja no ma pole enam nii tubli ka, et suudaks iga hommik kell 7 ärgata. Vähemalt siiani pole olnud. Aga no magab ta ikka ööpäevas 13-13,5h, mis on päris hästi selles eas. Ja see, et ta on rõõmus, areneb igapidi ja ma olen elus, siis on päris okei. Ööd on väga erinevad. Mõni öö magab kogu öö, teine öö vahepeal tahab rinda. Kindlasti 1-2korda ka pissib ja siis vahetan mähet. Vähemalt olen saanud isegi lähedastelt komplimente, et näen välja parem kui paar kuud tagasi. 🤷♀️
Hmm.. aga midagi negatiivset peaks ka ikka lisama, et ei jääks muljet, et me kappame ükssarvikute seljas vikerkaare peal. No kuigi ta on väga väga rõõmsameelne, siis samamoodi on ka nuttu. Ta emotsionaalsus on palju laiahaardelisem kui Väikemehel. Rõõmu on rohkem, aga ka nuttu on rohkem. Emotsioonide kogu spekter. 👍🏻
No vot. Ohh.. nii tore! 😊
Kuidas tähistasime esimest sünnipäeva?
Tegime kaks pidu. Ühe sõpradega õige päeval kodus ja teise sugulastega ema juures. Koogil on kaks lõvi kuna samal ajal tähistasime ka minu sünnipäeva. Teema oli džungel: rohelised õhupallid jne.
Õige päeva hommikul olid meie poolt kingitused ja kaunistatud tuba. Hommikul tegine ettevalmistusi ehk käisime läbi kohad, kust olime toidu tellinud (mäletan ka Väikemehe ajast, et aastase lapse kõrvalt ei jõudnud ma absoluutselt midagi tehtud) ja käisime veel Šokolaadimuuseumis (vanalinnas), kus ta sai oma esimese magusa ampsu.
Sünnipäeval oli esimese eluaasta kohta viktoriin, pidi panema iga kuu tehtud beebipilte järjekorda ning kirjutama soovitused Rõõmupallile tema 18ndaks sünnipäevaks. Mul on nii hea meel, et nüüdseks on kõik selle suve sünnipäevad peetud ja meil on kodus üks juba aastane põnn. Eriti, kui ta on nii nunnukas! ☺️
