Mäletan, et lugesin kunagi Asnate blogi postitust selle kohta, kuidas ta Montessori meetodil lastele tähti õpetas, kuidas nad kirjutama ja lugema õppisid ning see tundus NII pikk protsess. Kas tõesti see võtabki aastaid aega?
Ilmselgelt oli mu lähenemine esialgu vale. Selle asemel, et keskenduda lõpptulemusele on oluline protsess tükkideks lahti võtta ja siis väikesi eesmärke seades muudkui edasi liikuda. Kui kohe võttagi eesmärgiks lugemine ja kirjutamine, siis tekibki ahastus, sest need ei ole oskused, mis aju arenedes võluväel pähe ilmuksid. Ei. Neid peab päriselt õpetama. Jah, on geeniuslapsi, kes õpivad lugemise-kirjutamise hoo pealt, aga kuna ei mina ise ega mu mees ei olnud kumbki selline, siis ei eelda ma seda ka lapselt. Selles postituses panengi kirja esimese etapi ehk tähtede selgeks saamise ja esitähe ärakuulmise harjutused. See toimus kahe kuu jooksul.
Kuna nägin, et muude koduõppe teemade kõrvalt on keeruline tähtedele keskenduda, siis võtsingi selle aasta eesmärgiks, et vanuses 3a tulevad tähed/käelise osavuse parandamine ja siis 3,5-aastaselt vaatame seda lugemist/kirjutamist. Loomulikult üks asi on see, mida mina plaanin ja teine asi on see, mis laps asjast arvab. Kas talle pakub see huvi või tahab ta midagi muud teha.
Siit jõuamegi motivatsiooni juurde, sest miks peaks üks laps hakkama tähtede vastu huvi tundma, kui talle loetakse raamatuid ette ja tal on miljon ülipõnevat muud mänguasja millega oma aega sisustada? NB! Teleka aega piirame päeva peale 30 minutile (mees vaatab Väikemehega koos multikaid samal ajal tegevust kommenteerides) ja teisi ekraane lapsele üldse ei näita.
Siiski esialgu oli lihtne. Kasutasin motivaatorina üllatusmomenti ehk Montessorist inspireerituna tähtede kotti. Iga hommik ootas last laua peal kott, kus oli vastavale tähele koti sees sama algustähega pisikesed esemed. Lähtusin sellest loogikast, et hea on kõik tähed võimalikult ühe hooga ära õppida ning mitte jaotada neid pikale perioodile.
Iga hommik oli ta väga põnevil ja tahtis juba vaadata, mida olen sinna koti sisse pannud. See nägi välja sedasi:
Lisaks meisterdasin Montessorist inspireerituna “liivapaberitähed” (ehk ostsin kunstipoodidest 10x10cm pappalusel molbertid- ca 0,8eurot tükk ja kirjutasin sädelusliimiga sinna peale -ca 3eurot pakk), et laps saaks sõrmega tähe kontuure katsuda. Kirjutasin samale alusele nii suure kui ka väikese tähe, kuigi Montessori tegi suured ja väikesed tähed eraldi, sest .. laiskus. Lisaks on suur vahe, kas kapis on 24 või 48 kaarti. Ja no eks mõlemad tähed vaja selgeks saada. Ja saidki!
Näitasin ette, kuidas tähte manna sisse kirjutada (kord tegin suuremat, teinekord väiksemat tähte):
Loomulikult ei pakkunud esialgu ei tähe katsumine ega manna sisse kirjutamine talle huvi. 😀 Ta tahtis lihtsalt koti seest põnevaid asju leida. Siiski nõustus ta proovima ringi tegemist:
Ja peamine, mida oma ajus kogu aeg korrutasin: alati kiita, isegi, kui nähtu ei vasta ootustele! Ole positiivne! Edaspidi tegime nii, et enne koti sisse ei piilu, kui uus täht katsutud ja proovitud ka kirjutada. Esialgu protestis, aga siis juba tegi hea meelega. Alles kuskil 10nda tähe juures hakkasid need tema tehtud tähed meenutama kaardil olevat tähte. Ja see ei juhtunud üleöö.
Panin tähele, et ta sõrmed on nii lödid, kohmetud (tõenäoliselt eakohane). Pole ime, et ta ei suuda suurt midagi nendega teha. Seetõttu sain aru, et vaja oleks rohkem tegevusi, mis paneksid ta näpud tööle. Hakkasime õhtuti enne magama minekut tegema kõiksugu töövihikuid, laburünte, värvimisi ning päevasel ajal kleepimispilte. See kõlab nagu me oleks mega palju teinud, aga tegelikult kuna see toimus mitme kuu jooksul ja üldse mitte iga õhtu, siis oli see lapsele hea motivaator, et ei peaks veel magama minema. 😀
Mosaiigipildid näpuosavuseks:
Kleepsupildid (sellised on hetkel suured lemmikud):
Kuu ajaga saime kõik tähed ja kotid esitähtedega läbi vaadatud.
Aga mis oli tulemus? Tulemus oli see, et kui lapselt tähti küsisin, siis mäletas ta umbes pooli. Ja paljude puhul meenus talle pigem mingisugune selle tähega alanud sõna ning mitte konkreetne tähe nimetus. “Okei. Pole hullu,” mõtlesin. “Ta ju nii väike. Kas neid tähti siis üldse on mõtet nii vara õpetada. Ei viitsi nagu liiga palju enda energiat ka sellesse panna. Milleks siis lasteaed on?!”
Aga siis seoses sellega, et oli vaja põhjust magusa tarbimise piiramiseks, siis seadsime uue motivaatori, mis oli pigem mulle endale ja mehele, kui lapsele: kui tähed selged, siis läheme šokolaadimuuseumisse šokolaadi sööma. Seniks hoiame magusa tarbimise võimalikult vähese. Ja see tõesti motiveeris!
Edasi kordasime tähti vahepeal õhtuti, tegime esitähe eristamisega järgnevaid tegevusi. Ma arvan, et oluline polegi konkreetne tegevus vaid pigem lihtsalt kordamine-kordamine, iga kord natuke eri nurga alt:
Esitähe kuulmismäng (millegi pärast see talle meeletult meeldis):
Need pusled:
Tähtede vastavusse panek:
Tulemuseks oli see, et teise kuu lõpuks olid tal nii suured kui ka väikesed tähed äratundmisel selged. Ja nagu ta ütles, siis šokolaadi tähte ei unusta ta kunagi! Ja isegi, kui kuu aega üldse tähtedega tegevusi ei teinud, siis mänguliselt kontrollides olid tal kõik tähed endiselt meeles. ☺️
Hetkel jätkame me näpuosavusega, 1-10 numbritega (nii numbri äratundmine kui ka hulgaline vastavus) ning järgmine poolaasta võtame ette kirjutamise ja ka lugemise. 😉
