Minu Montessori dilemmad (küsimused ja vastused)

Samm 1: näed Montessori mängutuba ja tahad ka sellise keskkonna luua. Mis sinna valida?

Pole kahtlust: Montessori pedagoogikat järgiv kodu ja lasteaed on ilusad. Minimalism ja iseseisvalt tegutsevad lapsed on kui unelm. Positiivne on tõesti see, et saada olevate mänguasjade hulga piiramine aitab kodu paremini korras hoida. Samuti hoiab mänguasjade roteerimine ka vanad mänguasjad huvitavana. Siiski pole kõik nii roosiline. Näiteks kuigi tundub, et asju on vähe, siis tegelikkuses on ALATI kuskil suured kapid või isegi laoruumid, kus on meeletult palju erinevaid vahendeid. Tegelikkuses on asi minimalismist kaugel. Meie Montessori inspireeritud lastetoast kirjutasin siin.

Seetõttu pole ime, et kitsastes ruumides elavad lapsevanemad tunnevad ahastust, sest sellise unelmate mängukeskkonna lapsele loomine on nii kallis kui ka suurt pinda vajav. Kui pinda ja ressursse on vähe, siis tuleb olla leidlik ja leidlik olemine on keeruline. See tähendab, et tuleb teha kompromisse, aga järgiandmiste tegemine on samuti keeruline, sest ei tea, mis on oluline ja mis ei ole. Millest on okei loobuda ja millest ei ole? Seda ette ei tea.

Just keskkonna loomine on see, millest ka ise alustasin. Samas on hea teada, et kodus Montessori pedagoogikast lähtumine ei saa kunagi olema päris see, mis klassiruumis. See ei peaks olema ka koduõppurite eesmärk. Pigem proovis ka Montessori luua keskkonda, mis meenutaks kodu. Samuti kodus on lapse suhe emaga alati teistsugune, kui klassiruumis või lasteaias oleva kasvatajaga. Võõra inimesega oled ikka ettevaatlikum, hoiad end tagasi ja igaks juhuks ka ehk kuulad teda rohkem. Emaga kodus.. nojaa.. ongi keerulisem.

Aga mis pakub, mis eas lapsele huvi? Tavaliselt ei ole lapsevanemana võimalik osta kokku kõiki asju. Aga Montessori on teinud tõesti ära suurepärase laste vaatluse ja jaganud, mis tegevused võivad huvi pakkuda millises eas. Oma tagasihoidliku kahe lapse kogemuse pealt saan ta vaatluse tulemustega vaid innustunult nõustuda.

Esialgu tekivad lapsevanemana küsimused, et mis on need õiged Montessori loodud tegevused, mida lapsele pakkuda? – koostasin ise seetõttu Montessorist inspireeritud koduõppe kava lähtudes Montessori soovitustest. Kui palju mänguasju on erinevas eas õige välja panna ja kuidas neid paigutada? – igas eas vähe asju. Kuidas luua selline ideaalne mängutuba? Kas peab kasutama kodus vaid Montessori vahendeid? – ei pea. Kas kõik Montessori sõbralikud või Montessori põhimõtetest inspireeritud mänguasjad on jamad? -ei ole.

Okei. Oletame, et oled ostnud lapsele kõikvõimalikke eakohaseid mänguasju või midagi ise valmis meisterdanud. Oled loonud ideaalse või vähem ideaalse keskkonna. Mis saab edasi?

Samm 2: jälgi oma last

Selles etapis saabub reaalsuse kontroll ehk võib selguda, et Sinu hoolikalt valitud tegevused ei pruugiga lapsele huvi pakkuda või vähemalt mitte nii kauaks nagu lootsid. ”Milliseid mänge/ tegevusi võiksin ma siis X eas lapsele pakkuda?”

Aga siit saad ka kohe teadjamatelt soovituse: ”Jälgi oma last!”. Ja see pole vale. Kuigi on antud soovitused, mis vanusegrupis mis tegevused huvi pakuvad, siis tegelikult tulebki lihtsalt katsetada. Andagi lapsele asi avastamist ja vaadata, kas see pakub huvi. Ega pole võimalik alati 100% ära tabada lihtsalt last jälgides, mis arengu etapis ta on või mis vahend oleks täpselt see õige. Ja las ma üllatan! Selline perfektsus polegi oluline!

Teiseks on lapse jälgimine keerukas kui puuduvad eelteadmised. Toon paralleeli. Kui öelda tavalisele inimesele, et hinda suutervise olukorda, siis vaatab ta suhu. Tõdeb, et seal on hambad, keel, igemed. Samas, kui sedasama hindamist teeb hambaarst, siis oskab ta vaadata keele värvust, kontrollida suuvähi tunnuseid, suulimaskestal olevaid ebatasasusi ja värvierinevuseid, hammaste kulumise ulatust jne. Ehk teadmised/kogemused annavad võimaluse märgata. Samamoodi ka lapse jälgimisega.

Lapse jälgimist saab ise teha siis, kui oskad jälgida. Kui tead, mida märgata.

Näiteks kirjutas mulle üks lugeja murega, et milliseid eakohaseid mänge ma soovitan, sest tal 9-kuune laps kogu aeg kolistab erinevate vahenditega. Tema nägi selles tegevuses midagi, millelt on vaja lapse tähelepanu ära saada. Minu jaoks oli see märk sellest, et last huvitavad erinevad helid. Seetõttu soovitasin hoopis võimaldada lapsele erinevaid heli tegemise vahendeid.

Tegelikult siit hakkavad vaikselt ilmnema ka põhilised probleemid kodus Montessorit rakendades. Nimelt selleks, et laps tunneks nende asjade vastu huvi, siis õppeklassis vaataks ta teisi lapsi ja siis tahaks neid samu asju ise teha, aga kodus pead olema SA ISE see eeskuju ehk näitama ette, kuidas nende asjadega mängitakse. See ei ole see, et laps ise tundide viisi mängib ja Sa saad teha omi asju vaid see, et Sa pidevalt lood uut ja huvitavat keskkonda ning mõtled asju läbi. Selles mõttes mitme lapse kodus õpetamine on kergem, sest suurema eeskuju innustab ka väiksemat. Aga, kui lapsi on üks, siis ongi keeruline.

Selle asemel, et tunda end halvasti, kui lapsele riiulil väljapakutu huvi ei paku, siis võta vabalt. Ära võta koduõpet liiga tõsiselt. Tavaliselt on põhjuseks, et:

1) tal on hetkel kättesaadav mõni põnevam tegevus, nt multikad ja liikuvad mänguasjad, siis pole lootustki muudeks mängudeks- siin aitab, kui seada päeval sisse kindel aeg ja piirang, kui palju saab telekat vaadata vms või loobuda nendest tegevusest; Montessori kodus 100% jälgimise teeb keeruliseks ka see, et kodus on väga palju muid ahvatlusi: telekas, vaba mängu vahendid. Selleks, et Su laps tõesti teeks vaid neid Montessori valitud tegevusi, siis ei tohiks tal olla muid alternatiive. See on sama nagu anda lapsel valik: brokkoli või jäätis. Isegi võib-olla tabasid ära täpselt selle tegevuse, mis on lapsele eakohane ja mis võiks talle meeldida, aga kui tal on valik multikaid vaadata või mobiilis midagi vaadata, siis suure tõenäosusega ei vali ta neid puidust Montessori mänguasju. Kusjuures sama on ka lasteaiaga, mis proovib Montessorit rakendada osaliselt. Vaba mängu soodustavate mänguasjadega kasutamine on intuitiivne ega vaja eelteadmisi samas kui Montessori pedagoogika tegevused vajavad sageli eelnevat õpetust. Et ongi üks “ainuõige” viis, kuidas ülesanne lahendada või tegevus sooritada.

2) liiga titekad asjad, korra teeb ja rohkem ei huvita – siin aitab teadmine, mis on selles eas lastele huvipakkuvad tegevused või

3) ta ei tea, mida nendega teha– siin tuleb mängu lapsele vahendite tutvustamine. See oli minu jaoks pikalt müsteerium. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et võtad mänguasja ja näitad lapsele, kuidas sellega tegutsema peaks. Enamasti aga alla 3- ega ka 4-aastane sellise loengu vastu huvi ei tunne. Mida siis teha? Kuidas tekitada huvi? Klassiruumis on lihtne. Seal teised lapsed teevad ja laps silmanurgast jälgides näeb, kuidas mäng käib. Samuti nägin Viafreedomi mängutoas seda, et isegi kui õpetaja ise “mängis” vahendiga, siis võis olla 100% kindel, et Väikemees soovis ka peagi just seda sama mängu proovida. Kodus on hea mõte ise vahepeal tegevusi võtta ja nendega mängida. Näidata eeskuju, et laps saaks silmanurgast näha. Ma varem ei teadnud, et see on koduses keskkonnas nii tähtis. Samuti ei teadnud, kui põnevalt on võimalik lastes huvi tekitada isegi näiliselt igavate teemade vastu. Pole olemas igavat teemat, vaid igavalt esitlemine. Aga päris õppetundide tegemine erinevate Montessori vahendite tutvustamiseks kodus ongi raske.

Samm 3: kas lähtuda lapsest? Kas laps teab, mida tal on vaja parasjagu õppida?

Siit tekib kohe ka küsimus, et mida teha, kui laps mängib vaid oma vaba mängu mänguasjadega, nt autode või hobustega? Kas peaks teda suunama akadeemiliste tegevuste suunas? Või kaua oodata kuni laps hakkab ise akadeemiliste tegevuste nagu lugemine ja arvutamine, vastu huvi tundma? Kas võib juhtuda, et laps ei hakkagi huvi tundma? Montessoril ei olnud konkurentsi teleka või mobiilide näol. Seetõttu võib vabalt juhtuda, et laps ei hakkagi ise keerulisemate akadeemilist mõtlemist nõudvate tegevuste vastu huvi tundma.

See küsimus seostub minu jaoks ka unschoolingu ideega. Võib-olla teatud ulatuses see toimib, et õppidagi vaid neid asju, mis endale huvi pakuvad, aga siiski lõpuni ma sellesse ei usu. Olen täiesti kindel, et kuigi mulle koolis meeldis bioloogia ja matemaatika, siis oleksin ma eelistanud päevad läbi arvutimängu The Sims mängida. Seega jah, usun, et see ise õppetundide valimine toimib teatud määral, kui aju on rohkem arenenud (pärast 21a). 😀

Kuna Montessorist juhindujad sageli väidavad, et see on hästi lapsest lähtuv õppimissuund, siis julgen väita, et siiski on ka seal omad piirid. Näiteks hästi huvitav oli Aubrey ühes podcastis räägitud lugu, kuidas ta esimene laps õppis ise lugema, aga teine laps kuidagi vedu ei võtnud. No ei pakkunud huvi. Olles Montessori lasteaias töötanud, AMI koolituse läbinud, klassikalise õpetaja haridusega, siis ta lasi lapsel “kulgeda” kuni 8nda eluaastani. See on Ameerikas üpris ebatavaline, sest seal on ootus, et 3-aastane tunneks kõiki tähti ja 5-aastane juba loeks. Sinna maani polnud laps tal mingit huvi lugemise ega tähtede vastu tundnud ning aina enam hakkas see mõjutama juba lapse enesekindlust, sest selleks eas ühiskond juba eeldab ja ootab lugemisoskust. Tähed ja lugemine ei ole miski, mis kõigil tuleb iseenesest, samamoodi nagu matemaatikagi. Need on inimeste välja mõeldud mitte mingisugused bioloogilised asjad, mis hormoonide või kasvamise tulemusel kindlasti juhtuvad. Meie ühiskond ka ootab ja eeldab, et meil oleksid teatud teadmised ning seetõttu lapsevanemana me ikkagi võiksime ka last suunata. Igatahes lõpuks, kui ta laps oli juba 8-aastane, siis istus ta lapsega maha ja hakkas tegema temaga tähtede õppimise ja lugemise tunde. Meeldigu see lapsele või mitte. Seega jah. Olen samal arvamusel, et alati ei saa ainult lapsest juhinduda.

Samm 4: mõttekaaslasi otsides tabad end mõttelt, kas on ka kesktee

Olgu valikuks, mis iganes, siis alati tundub, et Montessori pedagoogikat tõsiselt võtvatel lapsevanematel on “õige” lahendus. Et see on nagu usk, kus on õige ja vale lahendus ja vaid nemad teavad seda õiget. Selline kergelt ususekti kalduvus kombineeritult uskumusega, et kõik, mis lapse elus toimub meeletult mõjutab teda. Näiteks kui päkapikkude kui fantaasia tegelaste kohta lapsele valetad, siis raudselt ta enam elus Sind ei usalda. Või kui täpselt ei kasuta Montessori vahendeid nii nagu õpetuses on kirjas, siis jälle kõik on valesti. Usun, et elus on harva kõik must valge ja tegelikult on Montessori pedagoogika ikkagi kõigi jaoks ja mitte vaid nende jaoks, kes teevad kõike täpselt nii nagu kunagi Montessori tegi.

Samm 5: kas pakkuda keerukamaid või teistsuguseid tegevusi?