Head aega aasta 2021!

See aasta kestis terve sajandi ja ma ei mäleta, et mu elus oleks olnud sellist aastat, mille lõppu juba ootan! Sellist aastat, kus tahan, aga ei saa soovitut. Füüsiliselt ja väliselt ei olegi midagi katki või halvasti olnud, aga just vaimselt. Vaimselt äärmiselt kurnav, üksildane, pettumust tekitav ja süütunde rohke aasta. Aga samas ka äärmiselt inspiratsiooni ja teadmiste mõttes revolutsiooniline aasta. Eks see ole nii, et kuigi teadmised annavad vabaduse valida, siis tõde on mõnikord üpris ebameeldiv ja vaimule raske taluda. Palju kergem on elada illusioonis. Ei oskagi kohe kuskilt otsast alustada, sest kõik on omavahel nii seotud, mitmel tasandil korraga. Ma arvan, et on oluline olla aus ja tõdeda, et kõik pole alati ideaalne. Et mõnikord on päris raske. Alustame positiivsest.

Aastavahetuse veetsime Rakvere SPA-s. Käisime kevadel Hispaanias Sierra Nevadas suusatamas, suvel Türgis (lemmikutest lemmik!!), Soomes Muumimaal, reisisime palju ka Eestis (SPA puhkus Vihula mõisas, Lõuna-Eestis nädalane reis, Hiiumaal) ja aastavahetuse veetsime Itaalias, Sitsiilia saarel, mis oli mega mõnus uue energia laks tänu lõputule valgusele ja Päikesele. Seega sellel aastal toredaid reisimälestusi on küllaga.

Lapsed on imearmsad. Eelkõige vanus 1+ on mu lemmik. Ma reaalselt terve päev musitan neid!

Ja imetamine on samuti nii stressi maandav. 😁 See, et naistel on tissid teeb laste kasvatamise ikka nii palju kergemaks! Seekord plaanin vähemalt kaks aastat imetada. (Väikemehega imetasin 1,5-aastat – rasedana tekkis imetamise vastumeelsus).

Pluss väiksem areneb nii kiiresti. Ta on nii asjalik, iseseisev, julge ja suhtlusaldis. Ütleb juba nii palju sõnu. Uskumatu! See on ikka nii palju stressivabam, kui laps areneb eakohaselt. Pagan, Väikemehega ootasin ma üle kahe aasta, et kuulda sõna “emme”. Rääkimata ise mängimisest.
Ja ta on kogu aeg mega-mega rõõmsameelne. Kogu aeg nägu naerul. See ei vasta tõele, et beebi peegeldab oma ema emotsioone. Ta on 500% rõõmsameelsem inimene kui mina.

Ja mehega on mul ka vedanud. Pole palju mehi, kes hoolitseksid kodus koristamise, pesupesemise, kodu hooldustööde, toidu ostmise ning valmistamise eest. Ja kellega koos oleksid päevad nii põnevad. Isa, kes nii palju lapsi hoiaks ja nendega päriselt mängiks ei leidu paljudel. Enamasti käivad mehed ju tööl. 🙈

Väikemees läks sügisel lasteaeda (max 2 korda nädalas) ja kohanemine läks väga hästi. Esimese lapse lasteaeda minek on ju ometi suur sündmus! Käisin ka lasteaias lastele õpetajate päeval suutervisest rääkimas ja tegime hambajoogat, mis lastele väga meeldis. Samuti hakkasin jälle natuke tööl käima- ülitore! Vanad ja uued patsiendid. 😊 Ning sain endale ka väga toreda uue assistendi. Siiski on see kõik väga raske ka, sest esiteks jääb Väikemees lasteaias käies kogu aeg haigeks (mõttetud nohud, ma olen sellel sügisel reaalselt 10 korda haige olnud!) ning teiseks iga kord, kui käin tööl, siis järgneval ööl magab ligi 1,5-aastane Rõõmupall eriti kehvasti tehes tasa päevasel ajal puudu oleva läheduse. Pluss tööl käimine lööb täiesti uppi mu unerütmi. Ühesõnaga iga kord tööl käies jään haigeks. 💪🏻

Aga mis siis kehvasti oli? Kõik on ju hästi?!

Kogu aeg lapsed kaklevad. Õigemini päevad läbi tuleb jälgida, et suurem ei teeks väiksemale haiget. Või ei kisuks väiksemalt asju käest ära. Ja et väiksem ei võtaks suurema asju. Selline pidev politseinik olemine või õigemini neile eraldi tegevuse leidmine. Eriti hull on nendega kodus. Seetõttu olemegi nendega päevad läbi ringi trallinud. Aga õnneks on näha, et lapsed kasvavad juba suuremaks ja teosammul siiski asi paraneb. Aina enam näeb suurem väiksemat mängupartnerina ja tagaajamismängud on vaikselt juba hoogu kogumas. See viimane pool kuud edusamme ei tee aga olematuks seda, et sellel aastal 11,5-kuud oli õudukas.

Ja vastik leina tunne on enamiku ajast, sest kellegi jaoks ei jätku piisavalt aega. Kolmekeai kuidagi jagus, aga neljakesi on lootusetult tasakaal paigast ära. Endale pole aega, mehega kahekesi aega on vähe, Väikemehega saan liiga vähe koos asju teha. Ainuke, kellega olen enda arvates väga palju koos on Rõõmupall. Ühesõnaga tõsised tasakaalu leidmise probleemid. Ja arusaadav ka, eksole? Tegu on ikkagi beebiga ja beebid vajavadki ema tähelepanu. Ja ega ma kade ei ole. Õnneks juba üle aastane on palju iseseisvam. 🙏🏻


Ka kasvatuslikud erimeelsused on teinud laste kasvatamise keerukaks. Ja eks lastel on ka keeruline, kui vanemad on eri arvamusel asjadest. Üks ütleb, et talvel ei pea jopet, mütsi, salli ega kindaid selga panema ja teine nõuab seda. Või üks ütleb, et õues pole vaja jalanõusid kanda, võibki olla sokkides ja teine sellega ei nõustu. Või üks arvab, et peaks soodustama laste koos mängimist ja teine arvab, et neid peaks eraldama nii, et kumbki vanem mängib üks-ühele lastega. Või üks arvab, et on normaalne iga päev lapsele uusi mänguasja osta ja teine arvab, et see hellitab lapse ära. Või üks arvab, et õues olles tuleb 3-aastast kogu aeg süles kanda samas kui teine arvab, et laps peaks ise liikuma ja füüsiliselt end pingutama. Või üks arvab, et lastele ei tohi suhkrut anda ja teine arvab, et mõistlikkuse piires ehk iga päev on põhjus magusaga tähistada. Või üks arvab, et imetamine on vajalik ja teine arvab, et see on rõve. Või üks arvab, et kiirmakaronid ja mannapuder pole lastele sobilik toit ja teine arvab, et on. Mitte, et me neid palju sööks, aga neid pole ju üldse vaja koju osta! Või üks arvab, et lastega ei pea koos magama ja teine arvab, et peab. Vōi üks arvab, et kōik kodused nohu leevendamise ravivõtted on mõttetud ja teine hindab neid väga. Või üks ütleb, et ei pea õue minema, aga teine ütleb, et peab. Või üks arvab, et lapsel peaksid olema lühikesed juuksed, aga teisele meeldib, kui juuksed on pikemad, et neid saaks sasida. Või üks peab oluliseks kindlat päevakava, teine aga ei hooli kellaaegadest, näiteks kui on vaja kindlaks ajaks õue minna, söögiaegu pidada või lõunaunne jääda. Väga väsitav on kahe lapsega kaoses kulgeda. Ja eriti väsitav on see, kui mees sekkub laste kasvatusse ehk osaleb laste kasvatuses sama palju kui ema ja seega nõuab ka sama suurt otsustusõigust. Aga eks nende erimeelsuste lahendamine on üks lapsevanemaks olemise osa ja võtabki aega. Ja neid polegi võimalik lasteta elu korral ette näha. Tulebki jooksvalt kuidagi toime tulla. Aga see on vaimselt väga väga kurnav. Pidevalt maid jagada. Eriti, kui selle tulemusena suurem laps üldse ei kuula sõna, sest alati on ju teine vanem, kes on teisel tema jaoks meelepärasemal arvamusel.

Lisaks sain ma sellel aastal aru, et ma olen sõltlane samamoodi nagu teised inimesed. Esiteks pidev õues käimine, mänguväljakutel laste jälgimine – pagan kui igav see on! Ma vajan elus olemiseks põnevust, uudsust. Ja lapsi peab kogu aeg jälgima. Nii kui läksin koos sõbrannadega mänguväljakule, et oleks huvitav ka endal, siis võisin olla kindel, et see sekund, kui ma last ei vaata, siis leiab väiksem mänguväljakult näiteks suitsukoni või klaasikillu ja paneb selle endale suhu! Jep, see juhtus Kadrioru mänguväljakul. Seega pidev õues laste jälgimine mõjus äärmiselt ruineerivalt. Tundsin, mida tunnevad turvatöötajad. Igavust. Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad nii igavat elu elada. Minu jaoks masendav.

Mingil perioodil sain õues väiksemaga jalutades kuulata podcaste, aga ühel hetkel muutus ta liikuvaks ja siis muutus saadete kuulamine keerulisemaks. Pealegi kõikjal sama jutt: tuleb lihtsalt alustada, tegutseda.. olgu siis tegu investeerimise või millega iganes, aga ööpäevas on vaid 24h ja lihtsalt pole millekski aega. Ja tean, tean, tuleb olla kohal, hetkes, kasutada mindfulness tehnikaid, väärtustada väikseid hetki. Oehh.. jah. Ju mul on selles vallas veel palju õppida.

Ja see pidev tervislikult toitumine, sest imetades absoluutselt iga amps omas lapse unele ja ka seeläbi minu unele mõju. Eriti karm oli aasta algus, kui kõik tekitas tal allergilise lööbe ja kõhugaasid. Ja mitte vaid paar kuud, vaid kuude kaupa. Isegi siin 16-kuuselt veel kõik ei sobinud. Karm. Alles pärast probiootikumide kuuri ja d-vitamiini ärajätmist läks natuke seis paremaks. Selgus, et ta oli saanud d-vitamiini üledoosi. Ups. Uskumatu, kui raske on tervislikult toituda ehk süüa palju köögi-ja juurvilju ja minimaalselt magusat, minimaalselt magusaid piimatooteid, suhkrut jms. Elu ilma suhkruta on võimatu, sest reaalselt igas toidus on ebanormaalses koguses lisatud suhkruid. Ja uskumatu, kui sõltuvust tekitav see on! Tundsin, mida tunnevad kaalujälgijad või inimesed, kes on oma tervisega hädas. Väga-väga raske aasta. Eriti, kui on väsinud olla, siis tahab käsi haarata magusa järele, aga kui ei saa.. siis ongi ainsad elurõõmud päike (Eestis liiga vähe), seks ja uued teadmised. Kõige raskem oligi see, et jõudsin tõdemusele, et see toitumise muutus ei peaks olema lühiaegne, vaid selliselt tulekski terve olemiseks toituda.

Jõuludeks sain kingiks mikrobioomi uuringu, mis oli samuti silmiavav ja andis lisa motivatsiooni tervislikult toituda ja elada. Aga eks elustiili muutused ongi kõige raskemad. Nendega ei saa öelda, et vot, näed, valmis, tehtud. Ei. See on pidev töö.

Aga raskused polnud vaid isiklikul tasandil. Eriti pettusin sellel aastal kultuuriruumis, kus elame. Olin lääne ühiskonda varem idealiseerinud, ent siis mõistsin järsku, kui hälbelises ühiskonnas me elame. Eelkõige, mis puudutab lapse kasvatamist. Kuigi ka muudes valdkondades on meie kultuur väga kummaline- ma ei saa aru, kuidas ma seda varem ei märganud?! Näiteks, kuidas naisi seksualiseeritakse ja ema rolli vähetähtsustatakse, kuidas tugisüsteem on puudulik, aga ka seda, et peetakse kultuuriliselt normaalseks lapse eraldi tuppa magama panekut- miski, mis instinktiivselt bioloogiast ja evolutsioonilist lähtudes oleks täheldanud lapse kindlat surma. Pole ime, et beebisid ei mõisteta, kui pole aru saadud, et lapsed ärkavad öösiti samadel põhjustel, mis täiskasvanud: pissihäda ja seedevaevuste tõttu! Viha laste und aga üldse lastega seotud tervist puudutavate müütide ja valeinfo suhtes on hoidnud mind blogisse kirjutama tulemast, sest raske on sellel teemal jääda neutraalseks. Seetõttu olengi valanud end välja raamatusse kirjutamisel. Siiski luban, et sellel aastal ilmub blogisse ka vastava teemalisi kirjutisi. Ma vähemalt ise nii juba ootan seda.

Väsimus

Olen alati olnud õhtu inimene ja seetõttu on sellel aastal hommiku inimeseks muutumine olnud tõeliselt raske. Eriti raske on aga välise surve (ehk laste tõttu) muuta seda, kuidas oled harjunud elama. Näiteks IGA hommik hiljemalt kell 7.15 ärkamine on kergelt öeldes väga karm. Kahe käe sõrmedel saan kokku lugeda hommikud, kui sain sellel aastal magada kella 8-ni, sest nii need lapsed ärkavad. Või isegi, kui üks magab kauem, siis teine raudselt ärkab varem. Eks kõik algabki ootustest elule või millise eluga olla harjunud. Ja kui ootused ei vasta reaalsusele, siis ongi raske. Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad iga õhtu kell 22 või kell 23 magama minna. 🤷‍♀️

Õnneks sain tihtipeale lõuna ajal nendega koos pikalt lõunaund magada, aga see ei lõppenud kuigi hästi. Sest arvestades, et väiksem ENDISELT on veel pigem kahe lühikese päevaune poiss, siis ühe une peal olles on see kompromiss ööunede arvelt. Ehk kui ta magab päeval ühe pika une, siis ööuni on kehv. 😖 Aga kahe väikese lapsega ongi see, et erinevaid graafikuid klappima saada on võimatu. Ühesõnaga füüsiliselt on olnud väga kurnav aasta. Ju minu viga on ka see, et ma ei tarbi kohvi. Enamik joovad kohvi ja ei märkagi väsimust.


Uued ideed

Selle aasta suurimaks ja kõige meeldejäävamaks muutuseks on siiski olnud mu uued tervise alased teadmised. Sest mul on olnud palju aega mõelda ja lugeda. Jah, lapsi jälgides otseselt ei saa midagi teha, iga päev on tunne, et ei teinud nagu midagi, aga aega mõelda on olnud oi kui palju. Lugesin sellel aastal läbi mitmed raamatud nagu

“Why We Sleep” – uskumatult hea ülevaade täiskasvanu une baastõdedest. Enim üllatas mind see, et pidevalt öine ärkveolek suurendab vähiriski, nt stjuardessidel ja pilootidel kõrgem risk.

“Võluv soolestik” – ei midagi uut. Andis kinnitust, et mikrobioomist raamatuid hetkel ei ole.

“Growing Healthy Babies” – tekitab süütunde, mida kõike oleks pidanud rasedana ja lapse esimesel eluaastal tegema, aga muidu super põhjalik teatmeteos, kuidas allergiaid ennetada ja ravida. Kahju, et juba rasedana see raamat näppu ei sattunud.

“Suhkrukindel” – valus tõde suhkru kohta;

“Ekraaniaju” – sellest, kuidas mobiilid tekitavad sõltuvust ja kuidas sotsiaalmeedia mõjutab vaimset tervist. See on ka põhjus, miks olen Instagrammis olemist vältinud.

Lisaks olen lugenud läbi umbes 600 eri valdkonna teadusuuringut. Paljud neist kokkuvõtteuuringud. Pettumine teistes viiski mind kaevuma teadusuuringutesse, et leiaksin selle päris tõe. Arvestades, kust hakkasin aasta alguses teadmiste vallas pihta on hüpe olnud mega. Kui esialgu olid mõisted nagu rem uni, serotoniin, glutatioon, erinevad mikroobid, rasvhapped, erinevate neuroloogiliste häirete korral esinevad muutused ajus minu jaoks tundmatu teema, siis nüüdseks enam mitte.

Nii olin ma sellel aastal, kogu aeg peas erinevate uuringute tulemused silme ees jooksmas, tõmbamas niidijuppe ühest teadustulemusest teiseni:

Sellel aastal on olnud teadmiste vallas minu jaoks kuus suurt pöördepunkti:

  1. Et uneassotsioonide teooria on mäda. Hetkel une “parandamine” põhineb käitumise korrigeerimisel, une eelsetel harjumustel, ent enamasti pole see õige lahendus. Pigem soovkäitumine. Une ega käitumise probleeme ei lahenda samal tasandil. Oluline on tunda inimkeha toimimist, et organism on tervik. Suunata fookus päris põhjustele, mis aju mõjutavad: toidule, keha baasfunktsioonidele ja ööpäevarütmidele.
  2. Et igapäevaselt tuleb käia õues. Jah, tuleb!
  3. Et meie soolestikus elavad bakterid, kes söövad seda toitu, mis me isegi. Jep, nad söövad seda saiakest ja pirni, mis sa isegi! Ja vastavalt söödud toidule mõjutame me millised mikroobid jäävad ellu ja millised surevad.
  4. Et lekkiv soolestik on päriselt olemas. Enamikel ei leki, aga osadel küll. Et see polegi müüt.
  5. et mikroobid mõjutavad meie ajutegevust. Ja ka aju arengut. Ja ajus toimuv omakorda meie käitumist.
  6. et meie keskkond ja toit on rohkem saastunud, kui arvasin.

Eks ikka ole nii, et soovid oma lastele parimat ja teeb kurvaks see, kui teadmatusest (ebatervislikust elustiilist) oled lapse tervist kahjustanud. Ja ma tean, et enamik inimesi toitub tunduvalt ebatervislikumalt kui meie, aga ma ei võrdle ennast teistega. Selles mõttes olen ka pettunud arstiteaduskonnas, et seal ei õpetatud haiguste tekke mehhanismina toitumist. Rääkimata unest! Aga samas saan ka aru, miks see on nii. Inimesed ei integreeri erinevate valdkondade teadusuuringute teadmisi. Uneteadlased keskenduvad vaid unele, seedimist uurivad vaid seedimisele, neerudega seotud haigusi uurivad teadlased vaid neerudele. Samamoodi ka arstid.

Ja vähemalt nüüd tean, miks paljud haigused tekivad ja kuidas saan neid ennetada. Miks tekivad beebieas koolikud, seedeprobleemid, allergiaid, atoopia, depressioon, Parkinsonism, skisofreenia, ärevushäired, autism, aktiivsus-ja tähelepanuhäire, ärritatud soole sündroom, toidutalumatused, tsöliaakia, põletikulised soolehaigused, jämesoolevähk ja kuidas neid ennetada. Et kuidas on omavahel seotud uni, stress, toitumine, liikumine ja füüsiline tervis. Ja et mis on tervislik toit. Parem hilja, kui mitte kunagi need asjad enda jaoks selgeks teha, eksole?

Oma aeg

Oma aega oli sellel aastal tõeliselt vähe. Tegelikult seda ei olnudki, aga seda oli võimalik võtta enda une arvelt. Isegi, kui väiksem läks kell 19.45 magama, siis 3,5-aastane ei jäänud magama enne kella 21.30-22.00. No lihtsalt ei jää varem magama. 🤦🏼‍♀️ Sest ta magab ka ju lõunaund, iga päev. Seega heal juhul sain 1-1,5h teha enda asju. Vaadata mehega koos mõnda filmi, lauamängu mängida või millelegi keskenduda. Aga enamasti mitte, sest olles kella 6.30 ajal ärganud olin juba kella 22-ks laip. Seetõttu ka kirjutamine on kulgenud aeglaselt, sest hindan oma und liiga palju. 😊Seda enam, et üks asi on asjast ise aru saada ja teine asi see kõik loogiliselt ritta seada. Viidetega.

Üksildus

Pidevalt haigeks jäämised ja Covidi piirangud ei andnud sellel aastal kuigi häid sotsialiseerumise tingimusi. Lastega ei saanud ringides käia ega ka kuigi palju sõbrannadega lävida. Sõbrannadega oli kokku saamine keeruline, sest kogu aeg olid kas minu või nende lapsed haiged. Ja no Covidi levides alati mõtled, et no nii, see nohu nüüd on Covid. Terve see sügis on lapsed paar päeva terved ja siis jälle nohus olnud. Väga keeruline!

Pluss kõik need teadmised, mis olen sellel aastal saanud, siis pole kellegiga neid arutada. 🤷‍♀️Meest tervise teemad üldse ei huvita. Et oleks keegi, kes teaks selle valdkonna kohta põhjalikult ja kes jagaks uut infot, teistsugust vaatepunkti, vajadusel ka oponeeruks. Näiteks mõni laste neuroloog, lastepsühhiaater, lastearst, sisearst, täiskasvanute unega tegelev psühhiaater, unearst, mikrobioloog, immunoloog või allergoloog. Kusjuures mõnikord olid abiks ka täiesti teemast väljas mõttearendused, mis andsid mulle idee mõelda probleemi lahendusele teistmoodi. Aga tean, et uuel aastal/õigel ajal need kaasa mõtlejad tulevad ja/või küll ma nad üles otsin. 😁

Montessorist inspireeritud koduõpe

On kulgenud sellel aastal vahelduva eduga ja vähem struktureeritult, kui mulle endale meeldiks. Aga ega kõike ei saa ja kuna tervis on olulisem kui haridus, siis on sellest tingitud ka mu ajakasutus.


Maaõpe:

Ja eks erinevate koduõppe teemade ettevalmistamine võtab ka ikka natuke aega ja hetkel on mu vaba aeg läinud pigem tervise teemadel lugemiseks. 🙈 Siiski õnnestus vahepeal Väikemehel tähed selgeks saada, mis on tegelikult päris suur saavutus. 🤔

Raamat

Enamik tekstist on valmis. Teksi on muidugi liiga palju: üle 350 lehekülje, aga eks tuleb veel toimetada ja vajadusel vähemaks võtta. Samas on see väga põhjalik. Hetkel kirjutan aju arengu ja une seostest ehk kuidas on sotsiaalsus, õppimisvõime ja mälu seotud unega. Küll see kirjutamine on ikka üksildane protsess. 🤔 Nii väga juba ootan, et saan raamatu valmis ja siis saan kirjutada jälle beebi unega seotud teemadest ka blogisse. Tööalaselt olen nii põnevil, sest tänu uutele keha toimimise alastele teadmistele on mitmed varem lahendamata suuõõne haiguste juhtumid, mis mind varem vaevasid, nüüd lahenduse saanud. Ja nii ootan juba, et saaksin ka teiste hambaarstidega hakata neid teadmisi jagama esialgu eriala ajakirjas, kuhu olen ka varem kirjutanud. Ühesõnaga suur töö on tehtud, aga palju on veel ees.

Aga mis saab järgmisel aastal?
Plaanid uueks aastaks:

  1. Väiksem laps mähkmevabaks. Tunnen end maailma kõige kehvema emana, et väiksemal on endiselt mähkmed. Midagi jõuab potti, aga mitte kõik. Mõni päev 90% kordadest läheb potti, teine päev 50%. Siiski paljud ööd on ta juba kuiv, seega vastsündinust saadik isegi poole vinnaga potile panek on omanud head mõju põie pidavusele.
  2. Raamat toimetamisesse, sihtrühmadele lugemiseks, trükki.
  3. Väikemehel numbrid ja hulgad selgeks, tähtede kirjutamine.
  4. Plaanis on ka mitu reisi: Austria suusareis, Põhja-Itaalia lõbustusparkide reis, suvel Katarri, Beliisi ja Singapuri reis, jõuludel Marokkosse.
  5. Proovin vürtsiste ja fermenteeritud toitudega (hapukapsas, kimchi jne) sinasõbraks saada olles lugenud nende häid tervisemõjusid.
  6. Rääkimata suhkru tarbimise vähendamisest, mis on meil kodus on-going projekt.

Vot selline aus ülevaade vanast aastast! Hea, et tuli uus. 🙂

kasutan ka võimalust paari asja küsida. Kuidas Sul läheb hetkes olemise ja tasakaalu leidmisega? Mis enim aidanud?

Kuna une postitused on endiselt teie lemmikuks, siis mis vanuses lapse une teemad pakuksid enim huvi? Või teema, mille kohta tahaksid sellel aastal luugeda?


About the author

Comments

  1. Samad teemad, ehk ajapuudus ja tasakaalu leidimine pere, töö ja laste vahel. Head nõu anda ei oska, lihtsalt võtta rahulikult ja mitte uskuda ennast kritiseerivaid mõtteid 😊 Mind huvitaks ka soollestiku tervise teemad, kuidas head tasakaalu leida, sest sellega praegu 3,5a probleeme.

  2. Hetkel on peaaegu kogu aeg kahe väikse lapse päralt ja tegelikult on väga raske hetkes püsida, ikka libiseb aegajalt telefon näppu ja läheb mõttelagedaks scrollimiseks. Mind huvitaks alla aastase beebi uni ning ka 2-3 aastase uneteema. Meil on mõlemad rahutud magajad. Toitumine?

  3. Ma ei jõuaks iial neid teadusuuringui läbi lugeda, heameelega loeks su raamatut, vestleks niisama. Nii põnev!

Jäta kommentaar

%d bloggers like this: