Olen hetkel 22.rasedusnädalal ning pean nõustuma nendega, kes lubasid, et see II trimester on raseduse parim aeg. Tunnen, kuidas olen energiat täis (mitte, et ma varem väsinud ja loid oleks olnud, aga nüüd on veel rohkem energiat), saan süüa peaaegu kõike ilma, et tekiks iiveldustunne (pastad ja väga rasvased asjad ikka ei sobi) ning kõht pole ka veel suur. Tõesti aina enam inimesi, nt mõned tähelepanelikumad patsiendid, panevad tähele ja soovivad õnne, ent ise ma ei tunne, et kõht oleks oluliselt pärast 17.ndat nädalat suurenenud. Ju vist natuke ikka on, sest tunnen viimasel ajal, kuidas saapaid on keerulisem jalga panna, kuna ebamugav on kummardada, kui tunned, et oot.. siin mingi kõht ees. Ja voodist ning trennis matilt tõustes on raskem end püsti ajada, kuidagi küljega tõmban end püsti, sest kõhulihased väga ei funktsioneeri või kuidagi ebamugavustunne lööb kõhtu, kui otse tõusta, selline mardika tunne. 😀 Aga need pisiasjad on väga okidoki võrreldes I trimestri kaebustega. Ühesõnaga hea aeg.
19.nda rasedusnädala alguses tundsin esimest korda beebi liigutusi. Ühel õhtul diivanil lesides tundsin kõhus mükse, käe kõhule pannes oli asi kindel – jah, beebi liikumisi on tunda. Ka kui Sten oma käe kõhule pani andis ta kinnituse, et beebi mükse on tunda. Pärast seda õhtut on muutunud beebi aina aktiivsemaks. Lugesin, et beebid magavad kõhus olles nagu vastsündinudki ca 18-20h ööpäevas, st 4-6h on nad ärkvel. Enamasti tunnen ta liigutusi hommikul ärgates, tööl olles on ta kõhus hästi vaikselt ning õhtul kui koju jõuan ja pikali heidan, siis läheb kõige aktiivsemaks liikumiseks. Väidetavalt rahustab beebit ema hääl ning kuna töö juures päris palju räägin, siis ju see uinutab teda (lihtsalt minu teooria).
Enim ootasin aga loote anatoomia ultraheli uuringut, mis tehakse lootele 18.-22.ndal rasedusnädalal, kuna siis on tal kõik elundid välja arenenud ja algab kasvamisperiood. Mulle tehti see uuring 19.rasedusnädala lõpus ITK-s. Enim tähelepanu pööras arst loote aju uurimisele, et seal ikka kõik vajalik oleks, uuris selgroogu, neerude arvu ja paiknemist, platsenta asetust (kõrgel taga emakas, mis peaks olema üks parimaid asukohti), lootevee hulka, kõhuorganeid (sooled kõik kõhus, maks ja põis õiges kohas jne), südame tööd jne. Beebi oli kõhus päris aktiivne ise palvetaja asendis: käed kõrvade juures nägu katmas. Arst tegi juttu ka meie beebi mehelikest sootunnustest, mis beebi liikudes igalt küljelt silma hakkasid. Need olid ekraanilt nii hästi näha, et mind paneb imestama, kuidas mõnikord pole võimalik sugu hinnata. 😀 Enim hämmatas mind aga see, kui vähe ruumi beebil seal emakas on! Pole ime, et ta liikumisi tunda on, ta on ju nagu jäsemetega joonlaud olles 20.nädalal ca 25cm pikkune!! Arst aga väitis, et lootevett on piisavalt ja ruumi on tal seal täitsa normaalselt. Eriala spetsiifikast lähtudes huvitas mind enim ikka minu erialaga seotud hirm: huulelõhed – sain ise ka ekraanilt näha, et huulega kõik korras. See oli mulle suureks rahustuseks, kuna tean, kui palju operatsioone selline beebi vajaks ja kui raske saaks olema. Üldse oli kõik arsti sõnul igati normikohane. Kuulda, et kõik on normaalne nn tavapärane pole mind kunagi varem nii rõõmsaks teinud. Sünnitustähtaega muutma ei hakatud, kuna beebi kasvu mõõtude järgi oli esimese ultraheli ja menstruatsioonijärgse tähtaja erinevus 1 päev. Täpne värk!
Kirjutasin varasemalt, et ämmemand suunas mu glükoosi testi tegema. Tavaliselt suunatakse glükoositesti tegema rasedusdiabeedi kahtlusel rasedad,
- kes on ülekaalulised (KMI ehk kehamassiindeks raseduseelselt 25-30kg/m2),
- kellel on perekonnas diabeetikuid (ema,vanaema),
- kelle veresuhkru tase veres oli liiga kõrge (paastusuhkur üle 5,3mmol/l),
- kellel anamneesis polütsüstilised munasarjad,
- kellel sündinud üle 4,5kg kaaluv beebi või varasemalt olnud rasedusdiabeet,
- kellel on raseduse ajal diabeedi tunnused nt liigne kaaluiive, beebi liiga suur jne.
Ämmaemanda arvates olen ma liiga kiiresti juurde võtnud (ca 7kg raseduse algusest), ent ise ma seda ei arva. Olin ju enne rasedust päris korralikus alakaalus kehamassiindeksi järgi, mis oli ca 17, aga normkaal on alates 19. Olin just rõõmus, et lõpuks ometi võtan juurde. Olen oma 7 lisakiloga just normkaalu jõudnud! Alakaalus raseduseelselt olles on täiesti normaalne juurde võtta kuni 18kg! Ükskõik kui palju või mida ma varem sõin, siis ei võtnud ma kunagi juurde. Ainuke erinevus raseduseelse ajaga oligi see, et nüüd ei tekkinud mul enam seda täiskõhu tunnet, mis enne rasedust alati tekkis ja sain lihtsalt rohkem ja sagedamini süüa. Ju see oli vajalik! Nüüd on mu hobuseisu jälle kadunud, lihtsalt ühel päeval süües tundsin, et stopp rohkem enam sööki juurde ei mahu. Seda enam, et raseduse ajal olen toitunud palju tervislikumalt kui varem ning ka trenni teen rohkem kui varem. Beebi kaalus loote anatoomias 303g, mis vastab täpselt 20.ndale rasedusnädalale – ei ole mingi hiiglane seal kasvanud. Muid riskitegureid mul ka pole. Suguvõsas mul diabeetikuid ei ole ja paastusuhkur oli mul ka pigem madala poolne: 4,3mmol/l. Tundub selline ülediagnoosimine. Mõtlesin, et kui siis tõesti 24. rasedusnädalal võib-olla piinan ennast selle magusa joogiga ja teen selle uuringu, aga hetkel 100%-st olen seal 40% tõenäosusega uuringule minemise juures. :/
Täieliku uuenduse läbis II trimestril ka mu riidekapp, kuna mul ei olnud lihtsalt enam midagi selga panna, mis ei pigistaks! Lihtsalt märkasin ühel hetkel, et mu kapis on nii palju riideid, aga sealt selga mahuvad vaid väga vähesed ja seetõttu kipun kapist valima ikka paari-kolme eset. Samuti avastasin, et kevadised jakid on mul kõik üliümber jakid ning need ei mahu suurenenud rindade tõttu kohe kuidagi eest kinni. Kõigepealt käisime mehega Ülemiste keskuses shoppamas, seal kulus ca 6h ning seejärel tegin põhjaliku kapikoristuse pannes väikeseks jäänud asjad keldri poole teele. Ohh.. shoppamine on raske, ent õnneks on mul suurepärane ja väga vastupidav mees, kes aitas mul poes sobilikke suurusi ja lõikeid otsid ning õhtul kappi koristada tuletades mulle meelde, mida kannan ja mida mitte. Kuna ma ju täpselt ei tea, kui palju veel kosun, siis proovisin osta asju venivast materjalist (nt pidulikud kleidid, retuusid), pluuse pigem lohvakaid, mis ei hoiaks tugevalt kehasse, ent samas ka kõhnana oleksid stiilsed ning jakid kas eest kinni seotavad või üldse eest lahti käivad.
Vaikselt käime ka perekooli loengutes, kust olen saanud huvitavat infot. Kirjutan sellest edaspidi. Infonälga leevendavad ka mitu uut raamatukogust saadud raamatut, sest poes olevad lugesin juba kõik läbi. Mees teeb vahepeal nalja, et ma valmistuksin nagu eksamiks, ent tõesti huvitav on ju teada, mis ja kuidas kõik toimub.
Põhiline küsimus raseduse ajal on ka see, kui kaua tööl käia. Päris paljud rasedad räägivad beebifoorumites, kuidas tahaks juba tööst puhata. Ma hetkel küll ei kujuta ette, et peaks juba praegu või kuu pärast koduseks jääma. Töö juures koormus mul hetkel väga paras – tööpäevi 4 x nädalas, olenevalt nädalast protseduuride aega patsientidega ca 27-31h, pluss siis kirjatöö ehk sissekannete ja raviplaanide koostamine ca 4-6h nädalas. Töö juures aeg lihtsalt lendab, kogu aeg keskendun, lahendan olukordi, eks ikka terve päev suhtlemist väsitab ära, ent vaimselt on väga huvitav. Ma plaanin hetkel küll kuni viimase hetkeni tööl käia ehk siis 1 kuu enne tähtaega raseduspuhkusele minna. Põhimõtteliselt saab juba 70 päeva varem raseduspuhkusele minna, aga kui seda 40 päeva ekstra välja kohe ei võta, siis saab seda kasutada nn emapalga pikendamiseks 40 päeva võrra. Loomulikult kui beebi on täielikult rinnapiimal (kuni 6 kuud), siis on keeruline uuesti tööle minna, ent mitte võimatu, aga edaspidi miks mitte väikese koormusega tööl käia, et oma aju erialaselt stimuleerituna hoida.
Varsti juba reisile maailma lõppu! 🙂
