Tissi-ja imetamisjutud

Mäletan, kuidas enne lapse saamist vaatasin imetavaid naisi kerge ebamugavustundega. Ei tea, kas asi oli rinna paljastamises või lihtsalt selles, et tänapäeval ei ole nii palju võimalusi näha, kuidas see imetamine ikka käib. Nii loomulik, aga samas nii varjatud. Vähemalt mina ei olnud peale oma ema näinud ei filmides ega avalikult kedagi imetamas või siis ei pannud ma seda varem tähele. Igal juhul tundus minu vähesest kokkupuute kogemusest tingituna olevat tegu kergelt tabuteemaga.

Rasedaks jäädes sain aga perekooli loengutelt teada, et beebi toitmine rinnaga on number üks muresid, millega esmakordselt aga ka mitmekordselt lapsevanemaks saades, naised kokku puutuvad. Tundub küll loogiline asi, paned lapsele tissi suhu ja voilaa piima tuleb, aga tegelikult võib kaasneda sellega üllatavalt palju jamasid. Kuna mulle meeldib jamasid ennetada ja imetamine tundus olevat miski, mida plaanisin kindlasti proovida (siin 101 põhjust imetamiseks), siis valmistusin sedasi:

1.Eesmärk vältida esimestel beebi elupäevadel nibude purunemist ja sellest tingituna verd ja valu

– jälgisin esimestel beebi elupäevadel VÄGA hoolega, et beebil tekiks õige imetamisvõte, sest see on peamine põhjus, miks nibud võivad puruneda. Reaalselt olid mul sünnitusmajas imetades konspektid ja joonised kõrval!

-pärast iga imetamiskorda tundus mõistlik määrida nibude katkiminekut ennetavalt nibude kreeme (Bepanthene, Purelan, Multimam kompressid). Kord ühte, siis teist. Sest ma ei tea, kuidas teiste naistega on, aga mina ei olnud harjunud, et keegi tundide viisi mu nibusid stimuleerib.

-jälgisin, et perearst kontrolliks beebi keelekida (täpsustus: keelekida on kõigil, aga osadel beebidel on see liiga kinni ja see takistab imemist). Tõenäoliselt tehti seda ka sünnitusmajas, aga perearsti juures olin juba piisavalt adekvaatne, et seda ka ise jälgida.

2.Eesmärk kiirendada rindadesse rinnapiima teket

-valmistusin sünnituseks vaimselt, sest olin lugenud, et rahulolematus sünnitusega võib mõjutada piima teket rindadesse. Loomulikult võib ette tulla ootamatuid olukordi, ent olin valmis selleks, et sünnitustegevus võib esmasünnitajal väga kaua aega võtta. Valmistusin selleks, et esimesed cm-d võivad avaneda väga aeglaselt-mul võttis 3cm-ni jõudmine üle 30h aega! Ja see oli intensiivse hingamisega!! Kuna suhtusin sellesse kui normaalsusesse, sain sekkumistevaba sünnituse.

-teisel elupäeval tegin imetamisralli ehk siis äratasime beebit iga 2h tagant söömiseks üles, et rindadesse tekiks piisavalt piima. Nii beebi kui minu jaoks oli see väga väsitav, aga tänu sellel saavutas beebi oma sünnitusjärgse kaaluiibe 3ndaks elupäevaks (normaalne on 2-ks elunädalaks).

Sünnitusmajas ilmnesid ka esimesed imetamise katsumused, kui esimesel sünnitusjärgsel päeval tuli hommikul meie tuppa ämmaemand. Olin sünnitusest veel kergelt uimane ja beebielevusest tingituna magamata (pidin ju terve öö lihtsalt imetlema, kui nunnu ta on ja kuidas ta hingab kuigi kõik rääkisid, kuidas peaksin puhkama). Ämmaemand küsis, kas piim on juba tekkinud ning saades jaatava vastuse, tuli ja ilma mingisuguse hoiatamiseta haaras mul tissist nii kõvasti kinni, et piima lendas kahes suunas. Olin šokeeritud.

Esiteks sellest, kuidas üks võõras naine tuleb ja ilma mingisuguse ettevalmistava infota haarab lihtsalt mu tissist kinni, ja mitte hellalt, vaid ikka mõnusa jõuga surudes, ent teiseks tundsin ka rõõmsana, et piim on ikkagi olemas. Segased tunded. Sellega aga kõik veel ei lõppenud, sest seejärel soovis ta, et demonstreeriksin, kuidas on beebi imetamisvõte. Tegin nii, nagu eraämmaemand oli mind sünnitustoas õpetanud alustades kõigepealt rinnast, kus nibu on kergelt sissepoole lohuga ja kust peab beebi piima kätte saamiseks natuke rohkem pingutama võrreldes teise tissiga, kust piima lendas välja juba rinnale vastu minnes. Kui 2 sekundiga ja reaalselt 2 sekundiga piima tulema ei hakanud, teatas ämmaemand valjuhäälselt, kuidas kõik on TÄIESTI valesti ja ta läheb toob mulle nibukaitsmed (plastmassist jullad), et see asi “korda teha”. Olin häiritud, sest mul oli imetamisloengust meeles, et nibu kuju ei määra seda, kas beebi saab imeda või mitte. Samuti teadsin, et nibukaitsmeid ei soovita imetamisnõustajad kasutada. Kui ämmaemand nibukaitsmetega tagasi jõudis, oli piima hakanud juba voolama ja beebi sõi isukalt. Tänu teadmistele ja veendumusele, et mu rinnad on beebi toitmiseks ideaalsed, ei võtnud ma ämmaemanda “lahkelt pakutud” nibukaitsmeid vastu. Ma teadsin, et ei minul ega mu beebil pole neid vaja ja ei olnudki.

Koju jõudes jõudis mulle kohale, et minust sõltub selle väikese beebi rõõmud ja kurbused, mis tundus süreaalne, ent ahvatlevalt vastutusrikas.

Esiteks tekitas imetamine kogu aeg meeletut janu! Ma ei ole inimene, kes jooks väga vett, aga imetamine tekitas tunde nagu suus oleks kõrb, kogu aeg. Ainuüksi iga öö jõin imetamise käigus ära pudelitäie vett ja seda kuni beebi 8nda elukuuni! 8ndal elukuust alates jõin ka vett, aga piisas vähemast.

Teiseks oli mul tohutu hundiisu. Sten muudkui tõi aga toitu ette ja mina hoolitsesin, et see kiirelt kaoks. Pidin ju sööma, et beebile kasvamiseks toitu ikka jätkuks! Nii kerge on jätta üksinda beebi kõrvalt toimetades enda söömine unarusse, mistõttu oligi nii hea, et Sten minu söögi eest hoolitses sellal, kui minu tähelepanu oli meie väikesel ilmakodanikul.

Kolmandaks selgus, et “tänu” imetamisele olen ma esialgu ainus, kes suudab beebit rahustada. Tagant järgi tarkusena tähtsustasin imetamist liiga üle ja arvasin, et iga mure lahendus on tiss=ema. Tegelikult oleks võinud ka ilma tissita beebit lohutada, sest see takistas beebil öösiti pikalt magama õppimist. Uneteemadel kirjutasin siin.

Kohestele raskustele lisandusid ka imetamise rõõmud. Raseduseelne ebamugavustunne imetamise ees kadus kohe, kui nägin, kui hästi see mu beebile mõjub. Ja mis mõjub beebile hästi, mõjub ka emale hästi. See on tõesti imeline tunne, kui saab oma väikest nii lähedalt imetleda ja nuusutada uue inimese lõhna, mis on niivõrd suurepärane. Aga ka 8-kuune lõhnab nii hästi!! Mõnus beebi lõhn! Ja need hetked, kui beebi jääb tissi otsas magama endal õnnis naeratus ees. Ilusad hetked.

Vähem tähtis pole ka praktiline pool ehk siis imetamise mugavus. See on super, kui alati soe ja värske toit on beebile omast käest võtta. Näiteks reisides oli nii mugav, et ükskõik, kus olime, siis beebi toidule ei pidanud mõtlema – toit oli alati kaasas. Ei mingit möllamist pudelite ja kunsttoiduga. Oehh.. juba mõte sellest mugava inimesena väsitab mind. Tublid emad, kes oma beebi kunstpiimaga suureks kasvatavad!

Kuna aga imetamine on enamasti üks ütlemata pikk periood, eriti kui beebit imetada igapäevaselt aasta ja rohkem, siis olen kindel, et selle aja jooksul jõuab naine “kogeda” kõiksugu imetamisega seotud muresid. Ja ma pole mingisugune erand. Ja kui kellegil on imetamine kulgenud suhkruvati ja lillemere sees ühegi mureta, siis on tal vedanud.

Esimesed imetamismured olid minul isiklikult esmaimetajana tehnilist laadi.

• Ehk siis kas peab ikka andma iga toidukord mõlemast rinnast või piisab ka ühest? Sain teada, et tegelikult on parem ikkagi piima produktsiooni hoidmise mõttes alati pakkuda mõlemast rinnast ISEGI kui tundub, et laps saab ühest rinnast kõhu täis.
• Või vajadus meeles pidada kummast rinnast on viimati piima antud, et ei tekiks ühe rinna liigset stimulatsiooni. Kes see ikka tahab, et ta üks tiss muutub suureks ja piimarikkaks ning teine jääb stimulatsiooni vaeguses “kängu”?!
• Või kui tihti on normaalne süüa anda? Ja ma ei pea silmas vastsündinut, kes tõesti sõi 8-12x ööpäevas, vaid näiteks 3- või 6-kuust beebit, sest ilmselgelt ajaga ju muutub beebi süües osavamaks ja kiiremaks ning ei vaja enam nii tihedat toitmist.

Järgnesid avaliku imetamise küsimused. Mäletan, kuidas käisime Kadriorus Nopi söögikohas oma ca 2-kuuse beebiga söömas ja nägin seal imetamas naist, kelle laps tundus NII suur (tegelikkuses oli äkki 10-kuune) ja tundsin end täpselt sedasi:

Ehk siis kuigi minu jaoks tundus see laps juba NII suur ja vaatepilt NII veider, siis tegelikkuses on see normaalne. WHO-gi soovitab ju imetada esimesed kaks eluaastat ehk siis inimest, kellel on hambad suus, kes kõnnib ja räägib juttu. Aga eks ole ka see, et isegi kui laps on juba kolmene ja kõrvalt vaatajale tundub imetamine selles eas veider, siis ema ise ei pruugi seda märgata, sest ema jaoks on ta laps alati väike ükskõik kas ta on 3-kuune, 3-aastane või 30-aastane.

Oh.. miks küll tänapäeval see imetamine nii salajane asi on, et tekibki tunne, nagu seda võib teha ainult kodus, pimedas ja teki all. Näiteks oli mul pikalt sisemine dilemma, et kelle ees on siis okei imetada. Kas venna ees on okei või on imetamine keelatud kõigi meessoost isikute juuresolekul? Või on imetamine lubatud siis, kui beebi on rätikuga kaetud? Või peab olema tiss kaetud? Küsimused ja mitte ühtegi vastust. Ajapikku lihtsalt suurenes mu ükskõiksus teiste arvamuse suhtes. Vajadusel istusingi Tenerifel rannapromenaadil kivi peale maha ja andsin nutvale beebile ta söögi. See on elu!

Sest toit on beebile eluks vajalik. Ma arvan, et kõik naised on imetades varem või hiljem tundnud muret, et kas beebi ikka saab piisavalt toitu. Et ega ta näljas ei ole. See on vist mingisugune sisemine instinkt, mis aitab emadel on beebisid elus hoida. Isegi, kui sellest beebist on vahepeal sirgunud juba 40-aastane mees. Ka meditsiinitöötajad ei pruugi olla toitmisteemadel väga innustavad ja usku süstivad. Eks ole erandeid, aga on ju nemad harjunud otsima “nälginud murelapsi” ja jälgima soovituslikke kasvukõveraid.

Minul jõudis esimest korda see murehetk kohale siis, kui ca 3ndal elukuul muutusid rinnad teistsuguseks. Kui varem oli kohe tunda, kui polnud 2-3h rinda andnud ja rinnad hakkasid pakitsema, siis järsku enam sellist tunnet ei olnud. Rinnad tundusid “tühjad”. Sain teada, et see ongi normaalne- minu keha on õppinud tootma beebile täpselt parasjagu piima ja vajadusel beebi joomise ajal keha toodab veel juurde.

Mure mõtteid aitas kahtlemata ennetada kodune beebikaal. Rasedana tundus see üleliigne vidin, aga tegelikult oli sellest väga palju kasu! Just muret oli vähem! Saingi iga nädal beebit kaaluda ega pidanud perearsti juures kontrollis üllatuma, et ups beebi  on olnud kuu aega näljas.

Eks mure tekib emana ka siis, kui beebi mingil põhjusel ei söö. Olgu selleks siis “tissistreik” või haigus. Kuigi mõistusega võin isegi aru saada, et ta on ju haige ja ega haigena ise ka väga süüa ei taha, siis beebidel on vedelikupuudus kiire tekkima ja siis on küll olnud muret, et äkki nii vähese söömisega saab rindadest piim otsa?! Et täitsa “huvitav” kohe jälgida, kas piim kaob ära või ei kao või et millal tal see piimaisu küll uuesti tekib. Sest olen alati mõelnud, et küll ta lõpuks ikka sööma hakkab, kui muidu laps on terve ja rõõmus! Eks on imetamisel siiani abimeheks olnud kindlasti ka see, et ma pole kunagi koju ostnud kunstpiima ja mida ei ole, siis pole ka põhjust sellele loota. Tulebki lihtsalt oodata ja olla beebi toitmisel kaval, kasvõi läbi une beebit toita! On päevi, kus mõtlen, et laps ei tahagi enam piima eelistades pigem tahket toitu, ja juba järgmisel päeval on kõik muutunud ja laps sööb isukalt piima. Kõik nii muutub!

Segaseks läksidki minu jaoks imetamisega lood siis, kui oli vaja hakata andma lisatoitu. Kõikjal küll räägitakse, kuidas rinnapiim peab olema esimene eluaasta lapse peamine toit, aga samas on suur surve lapsele lisatoitu anda, et ikka kaaluiive suureneks ja laps saaks piisavalt rauda ja tsinki. Et kuidas need toidukorrad sedasi planeerida, et ühest küljest saaks laps piisavalt rinnapiima ja samas saaks piisavalt võimalusi ka lisatoiduga tutvumiseks. Sest kui midagi ei planeeri, siis vähemalt meil kippus see minema ikka sedasi, et lisatoitu laps ei tahtnudki või siis ei tahtnud enam rinnapiima, sest tahkest toidust oli kõht täis. Ühesõnaga paras žongleerimine kahe äärmuse vahel. Kirjutasin lisatoidu (püree ja näputoidu) avastustest siin postituses.

Aga üle ega ümber ei saa ka füüsilistest katsumustest. Üheks minu eripäraseks imetamise mureks oli iiveldus. Alguses ei osanud ma seda imetamisega seostada, ka perearst ei osanud, küll andsin vereproove, aga kõik näitajad olid korras. Siis uurides kirjandust leidsin lõpuks, et osadel tundlikumatel naistel põhjustab esimestel imetamise elunädalatel rindadest piima voolamist põhjustava hormooni kiire tõus iiveldustunnet. Nii oligi, aga see kestis mul vähemalt neli kuud enne kui keha harjus! Iga kord imetades tundsin, et nii kui piima hakkas tulema, siis kaasnes sellega iiveldustunne! Veider!

Teiseks omapäraseks imetamismureks, mida sain oma nahal kogeda, oli valuliku “muna” teke kaenla alla. Selgus, et tegu oli veidras kohas oleva rinnanäärmega ning seda masseerides “muna”kadus. Mul “vedas”, aga halval juhul võib isegi sedasi “kolmanda tissi laadne moodustis tekkida”. Ja see pole kindlasti kellegi unistuste imetamise stsenaariumis kirjas. #üldseeimuretsenud

Sain kergel kujul “ära proovida” ka rinnapõletiku. Täpset põhjust nagu liiga kaua imetamiskordade vahel pausi hoida, ma tagant järele ei tuvastanud. Tekkis täiesti niisama. Õnneks piirdus see mul vaid paar päeva kestnud punetava ja kuumava rinna peal oleva laiguga ja kergelt tõusnud põletiku näitajatega. Oleks võinud hullemini minna, aga muretsema pani küll, sest paar kuud varem oli mul samas rinnas diagnoositud rinnakasvaja nimega fibroadenoom. (Üks sagedaseimaid healoomulisi kasvajaid, mis “ägeneb” imetades ja imetamise lõpetades enamasti “kaob”).

Lisaks tekkisid mul paar päeva pärast sünnitust rindadele venitusarmid, sest mu rinnad suurenesid suhteliselt üleöö C-korvilt G- korvile!!

Jah, seal vahel on veel ka D ja E täht! Ja mu rinnad olid hiiglaslikud! Olin tõeline piimaauto! Nii rasked, et seadsin peagi sammud poodi ostmaks endale ka toestusega imetamisrinnahoidjaid. Sest okei, öösel tõesti magasin esimesed viis (?) kuud toestuseta rinnahoidjatega, aga päeval kodus ringi kõndides ei tahtnud ma, et mu tissid ulatuksid nabani. Puhtalt enesetunde küsimus. Aga rindadele tekkinud armid ehmatasid alguses ära küll, et kas mul jäävadki sellised triibulised tissid? Õnneks ei jäänud. Need armid kadusid/hajusid täiesti ära ja nüüd teen ma vaid ise naha tekstuuri järgi vahet, kus mu nahk oli viimse piirini surutud.  

Kui sellest eelnevast veel vähe tundub, siis kõige raskemaks kogu imetamise juures on minu jaoks olnud kindlasti see, et minu beebil oli/on tundlikkus teatud toitudele. Usun, et igal lapsel on “midagi”. Kellel on allergia, kellel on õpiraskused, kellel puseriti hambad, kellel mingi muu tervisehäire, aga olles meditsiini õppinud, on täiesti võimatu, et lapsel ei oleks mitte ühtegi tervisemure. Kõigil on midagi, aga võib olla lihtsalt ei ole sellele veel diagnoosi pandud. Ideaalseid inimesi ei ole olemas.

Eks märke, et kõik pole ideaalne, oli juba enne kolmandat elukuud nagu beebi rinna otsas vähkremine, mistõttu alati imetades toetasin beebi pead, et ta suvalisel hetkel ei rahmeldaks ja sedasi mu nibu minema ei sikutaks; “valulikud” gaasid ja enamasti nuttes või suure ebamugavustundega kakamine, pärast iga toidukorda kakamine ja seda kuni 3nda elukuuni kuni oma toitumist muutsin. Lisaks sellele “lubati”, et teiseks elukuuks beebil gaasid mööduvad, aga juba oli kolmas elukuu ja endiselt olid beebil gaasid. Märkimisväärne oli ka katkendlik beebi uni- sünnist saati ei maganud ta kordagi järjest kauem kui 2-3h, sagedane toidu ülestulek isegi kui viimasest söömisest oli möödunud rohkem kui 30 minutit, ei saanud selili magada (varjatud refluks), mistõttu magas ta alati külili ja olin kogu aeg valvel, et ta ennast kõhuli ei suvatse keerata ja näoga kuskile teki sisse ära ei lämbuks. Ja ega neid sümptome ei oskakski nagu kellelegi mainida ka, tunduvad sellised tavalised asjad. Öeldakse ju, et beebidega ongi raske ja see nii lühike, et kõik möödub. Kahtlen, kas sellise soovitusega lepiksid ka inimesed, kes on ise igapäevaselt iiveldustunde ja kõhuvaevuste käes.

Ja kui neid sümptome lugeda, siis vanade tõekspidamiste järgi võib öelda, et kõik on normaalne. Normaalne, et osad beebid ei magagi esimene eluaasta. Normaalne, et osad lapsed ongi virilamad. Normaalne, et beebidel on gaasid. Normaalne, et beebide uni on kehv (ärgates öö jooksul max iga 2h tagant). Normaalne, et esimese eluaastani beebidel tuleb toitu üles. Normaalne, et osadel lastel on tahke toidu suhtes kehv isu (tingituna siis kehvast enesetundest). Ja loomulikult leiavad veel mõned “targad”, et lapse rahmeldamine tissi otsas on kindlasti märk sellest, et emal on vähe piima. Kuigi nagu ütlesin, siis kõige selle põhjuseks oli minu beebil tundlikkus teatud toitudele, mis jõudsid läbi rinnapiima beebini. Kui tundlikkust põhjustavad toiduained enda menüüst eemaldasin, siis need “normaalsed ilmingud” paari päevaga võluväel kadusid.

Kõigepealt jätsin enda menüüst välja piimatooted, mis Euroopa toidukultuuri arvestades, tähendas seda, et loobusin umbes 95%-st toitudest, mida igapäevaselt olin söönud. Kuigi mõne “targa” arvates piisab piimatoodete tundlikkuse korral lihtsalt lehmapiimast loobumisest, siis tegelikkuses tähendab kaseiinile tundlikkus seda, et välistatud on ka kõik teiste loomade piimad ja neist valmistatud tooted, sh kitsepiim, kitsejuust, lehmapiimast tehtud koor, kõik juustud, kohukesed, jäätis, või, šokolaadid jpm. Lisaks veel paljud saiatooted ja kõikvõimalikud toidud, kus esialgu piima ei oskagi kahtlustada, nt krõpsud, viinerid, verivorst, aga kus leidub nii vadakuvalku, lössipulbrit ja/või laktoosi.

Alguses oligi kõige keerulisem, sest pidime kõvasti uuendama oma retseptikogu ja vahetama välja ca 95% toitudest, mida olime harjunud igapäevaselt sööma. Ei osanudki esialgu midagi süüa ja toiduvalik muutis kurvaks. Sõingi palju taimset, pähkleid, mis enda seedimisele just väga hästi ei mõjunud, ent beebi parem enesetunne ja parem uni, tänu millele sain ka mina premini magada, oli seda väärt. Nüüd, 6 kuud hiljem, oleme avastanud väga palju piimavabasid toiduaineid ja näljas olemise tunnet enam üldse ei ole. Paradoksaalsel kombel on kookos mulle alati vastumeelne olnud, ent nüüdseks on väga suur osa mu menüüst just kookosega, nt kookosega vegan kohukesed, kookosega jogurtid, kookospiimaga tehtud kastmed, kookoskoorega tehtud koogid.

Eks vahepeal olen kogemata ka piimatooteid söönud ning meelega ka, et proovida, et äkki tundlikkus on juba üle läinud, sest see peaks ajaga ka juhtuma. Ikka korra kuus proovin, loodan, et äkki saab jälle “tavalisi asju” sööma hakata, ilma et peaks kogu aeg toitude koostisi lugema. Viimane kord piimatoodetega katsetamist tähendas seda, et minu 8,5kuusel lapsel läks kõht lahti ja varasema 1 korra asemel kakas ta 3-4 korda ööpäevas ja kaka oli tumeroheline. Sedasi neli päeva järjest. See oli juba suur edasiminek, kui arvestada neid jubedaid gaase, mis tal veel kaks kuud tagasi tekkisid, kui otsustasin samuti “katset” teha.

Oleks siis ainult piimatooted, aga esimestel kuudel toitumispäevikut pidades välistasin beebil gaaside tekitajana ka kalatooted, mereannid, kartuli, muna, õuna, maasikad ja loomaliha. Õnneks linnuliha on Väikemees alati talunud, sest kui ma ka linnuliha ei oleks saanud süüa, siis oleks pidanud juba täiesti vegan olema ja see oleks palju raskem. Kalast ja mereandidest pidin loobuma vaid 2 kuuks, sest ühel hetkel need enam beebil gaase ei tekitanud! Ühesõnaga, kui võrrelda seda toitu, mida sõime aasta tagasi ja mida sööme nüüd, on meie toitumine ikka totaalselt muutunud!

Imetamise teekond pole meie jaoks veel läbi, aga siiani saan küll öelda, et see pole olnud minu jaoks lihtne. Aga vaatamata raskustele siiski positiivne. Ehk aitab oma kogemuse jagamine tunda kellegil äratundmisrõõmu või siis vastupidi olla tänulik selle eest, kuidas kõik on kellegil olnud nii lihtne. Imetlen kõiki naisi, kes vaatamata kõigele vastu peavad ja annavad endast sõna otseses mõttes kõik, et oma lapsele parimat võimaldada. Olgu selleks siis päev, nädal, kuu, aasta või viis aastat imetamist. Emad on igal juhul tublid!

Milliseid raskusi olete imetades kogenud? Mis on olnud kõige raskem? Mis kõige meeldivam?