Veebruari 1-2.nädal. Väikemees on 19-elukuune.
Nagu ikka on meil iga “nädal” üks põhiteema ja teistes valdkondades (igapäevane elu, peenmotoorika jne) peamiselt Montessori pedagoogikast inspireeritud tegevused.
Mõtlesin, kas üldse seda emotsioonide teemat on “nii varases eas” mõtet käsitleda? Kas see pole mitte liiga keeruline? Samas näen, et iga päevaga on neid emotsioone väikese inimese sees aina rohkem: rohkem naeru, aga ka rohkem vihastamist, kui kõik ei kulge nii nagu tema hetkel tahab jne. Kuna oma mina kasvamine peaks lähikuudel aina võimsamaks minema, siis seetõttu ju saigi emotsioonide teema “koduõppe” kavasse kirja pandud. Kahe nädala möödudes nägin ka seda, et laps oskab ka ise ümbritsevaid emotsioone ja nägusid ära tunda, nt märkas ta ühel päeval, et meie supikaussidel on erinevate emotsioonidega näod. 😀
Nagu “planeeritult” sattusid sellele nädalale Väikemehe esimesed suuremad emotsioonipuhangud (mõni ütleks ehk jonnihood), mis oli miski, mida olin vanemliku väljakutsena vägagi oodanud. Nagu arvanud olingi oli alati ikka mingisugune põhjus lapse endast välja minemiseks. Enamasti sai kõik alguse (kergelt) tühjast kõhust kodust väljas, millele järgnes püksi tulnud pissihäda ja pärast seda algas emotsioonide allakäik. Üpris arusaadav. Tõenäoliselt oleksin isegi sellises olukorras päris endast väljas. Ühesõnaga üritan edaspidi tähelepanelikum vanem olla. 🙂
Samuti oli tal järsku tekkinud meeletu huvi ühest temast tehtud video vastu, kus ta naerab kõva häälega ja nutvad lapsed on ju ka alati miski, mis laste tähelepanu haarab. Kuigi internetist sellele eale vastavas teemas tegevusi ma ei leidnud, siis proovisime järgnevat:
Emakeel
Erinevate emotsioonide äratundmine aitab lapsel mõista, et emotsioonid on normaalne osa elust. Samuti on see aluseks ka teiste inimeste tunnete mõistmisel. Eks jälle ole tegu ühe teemaga elus, mis kui natuke seda lahti seletada, aitab lapsele maailmast tükikese võrra jälle paremini aru saada.
Seetõttu printisin ja lamineerisin elternvommars.com lehelt saadud emotsioonikaardid ning tegime emotsioonide avastamisega algust. Kaartide tahaküljele kirjutasin igaks juhuks endale ka emotsiooni eestikeelse vaste.
Panin kaardid kotikese sisse, et neid oleks sealt põnev välja võtta ja jäin ootama, millal ta selle tegevuse riiulist valib.
Esimesel päeval võttis ta kaardid huviga kotist välja ja kuulas tähelepanelikult, mis emotsioon igal pildil oleval lapsel on. Järgnevatel päevadel võtsin ise (mitte iga päev) kotikese välja, lasin tal kotikese avada ja siis ükshaaval kaartidelt erinevate emotsioonidega lapsi otsida, nt kolm kaarti tema ees ja küsisin: “Milline laps on rõõmus? Milline on kurb?” jne.
Peamiselt keskendusin kurbuse ja rõõmu emotsioonidele, kuna need tunduvad sellised … lihtsakoelisemad.
EDIT: 2 nädalat hiljem võtab juba ise kaarte igapäevaselt riiulist ja tahab neid koos vaadata. Alahindason ta emotsioonide tundmise võimet, mistõttu laiendasin erinevate emotsioonide tutvustamist, nt otsisime ka pahura näoga last või häbelikku jne.
Vaatasime ja lugesime ka järgnevaid raamatuid:
Minu tunnete raamatusari– riides jänesed, aga üks parimaid hetkel saada olevaid raamatuid, mis seletab erinevaid tundeid nii põhjalikult. Väikemehele rääkisin oma sõnadega pildil toimuvat ja ikkagi valikuliselt, sest osad teemad veel natuke ehk keerulised, nt enamik armastuse raamatust on ehk liiga abstraktne. 🤷♀️ Kui valida sellest sarjast ÜKS selles eas vaatamiseks, siis soovitaksin raamatut “Happyness” – eesti keeles saada raamat “Rõõm” nii poes kui ka raamatukogus. Nendega jätkame ka järgmistel nädalatel kui teemaks sõprus, jagamine, erinevused.
Baby Faces– põhimõtteliselt samasugused emotsioonide pildid nagu kaartidena välja printisin, aga lihtsalt väiksemad lapsed ja minu arvates raamatut on alati parem vaadata kui kaardikesi.
Nii palju tundeid– pigem suurematele lastele. Samuti on seal loodusnähtuste isikustamist. Siiski ilusad pildid, mida on põnev lapsele selgitada. Tekst pige suurematele.
Ka sellel aastal ilmunud realistlike fotodega pappraamatus “Kas tunned? Sinu keha.” on täitsa toredate emotsioonipiltidega kaks lehekülge, mida Väikemehele meeldib vaadata.
Juhtisin varasemast rohkem tähelepanu ka igapäeva elus ettetulevatele emotsioonidele: “Ma näen, et sa oled pahane, et sa ei saa…. .” Seejärel väike põhjendus, nt hetkel on kiire võimlemistundi ja siis sujuvalt jutuga tähelepanu sellele juhtimine. 🙂
Kunst
1) voolimine: plastiliini tükeldamine ja etteantud kohtadele vajutamine. Üks lemmik tegevusi! Lisaks on Väikemehe arvates huvitav ka plastiliini lihtsalt topsist välja võtta ja kaant peale panna. Proovisime ka plastiliini rullimist käega: tegin palli ja panin ta käe plastiliinile näitamaks kuidas käega rullida – edaspidi teadis juba ise. Endiselt work-in-progress.
2) värvimine: palju pliiatsitega joonistamist.
3) meisterdamine: kääridega lõikamine. Korduvalt proovis, sest huvi on suur, aga veel kääre lõikama ei saanud.
Liimimistegevused õnnestusid edukamalt: põhirõhk oli sellel, et ta hoiaks ühe käega liimitavat paberit kinni samal ajal kui teise käega liimib. Väga meeldis talle.
Igapäevaelu tegevused/Meeled
Söögitegemine-meeled: pärast Pesapuu perekeskuses korraldatud Montessori smuutihommikut on meil kodus üks suur smuutivalmistaja. 🙂
Olin madalate ootustega, sest ma ei kujutanud ette, et see lapsele eriti tegevust annaks. Tegelikkuses on tegu ideaalse 1,5-aastasele jõukohase tegevusega! Oli ju vaja nii banaani koorida, banaanikoored viia prügikasti, banaan ja teised puuviljad/juurviljad hakkida väiksemaks, tõsta või kallata tükid blenderisse, kallata blenderisse vesi ja muidugi ka koristada ning smuutit juua! Ja eks see on tõesti üks korralik hommikune vitamiinipomm! Kes tunneb retseptide huvi, siis leiab ideid siit Pesapuu blogist.
Kuna korra-kaks nädalas sööme pannkooke, siis näitasin Väikemehele, kuidas pannkoogile moosi määrida: kuidas moos lusikaga pannkoogile sihtida ja siis lusikaga pannkoogil olevat moosi “paitada”. Oi, see meeldis talle väga! Loomulikult oli seejuures tore ka vahepeal moosi maitsta!
Keskkonna hoidmine: 0-3aastastele mõeldud Viafreedom Montessori “mängutoas” pakkus talle huvi praktilise elu vahendite alalt svammi pigistamine etteantud kausikesse –paralleeliks päriseluga on siis nt vee kuivatamisel svammiga svammi veest välja pigistamine. Siiski oli näha, et huvi pakkus pigem vee kallamine svammi märjaks tegemiseks kui svammiga seonduv. 🤷♀️ Ehk siis ikka need baasoskused on hetkel kõige põnevamad. Viafreedomist kirjutasin postituse siin.
Ülimalt meeldib taimi kasta: ikkagi vee kallamine! Kodus seda tegevust väga tihti pakkuda ei saa, aga seal oli selline “vastupidav” taim olemas, mis vapralt kõik need veefänni kallamised vastu võttis.
Enese eest hoolitsemine: nüüdsest pärast kergema häda potti tegemist kuivatab end wc-paberiga ise (ma annan talle wc-paberi).
Samuti juhendasin teda ennast dušši all ise pesema, nt suud ja kõhtu, mis alailma süües ülimalt toiduseks saavad – oi, see enda pesemine tegi talle väga nalja. 😀
Igapäevaselt tähelepanu juhtimine pärast söömist määrdunud kätele on pannud teda kätepesu rohkem hindama. Nüüd juba ise tahab käsi pesta. Varem oli see selline võitlus – tahaks ju toiduste kätega otse mängima tormata!
Matemaatika
Hulkade loendamine: tegime igapäevaselt sellist mängu, et tema näitab sõrmega raamatus samasuguseid esemeid/tegelasi ja siis mina samal ajal loen neid kokku. Alguses näitasin ette ja siis ta juba põnevusega hakkas ise samasuguseid näitama.
Tegevuse eesmärgiks siis õpetada tähelepanelikkust (samasuguste leidmine pildilt) ning tutvuda numbrimaailmaga.
Muusika
Esimest korda tegi ta muusikatunnis laulude juurde käivaid liigutusi kaasa, nt marakaga rütmi sahistamine, kõlapulkadega koksimine, “autorooli keeramine” ja tundis sellest kõigest seejuures silmnähtavat rõõmu.
Väga on hakanud meeldima ka sõit-sõit-linna stiilis sülelaulukesed. Sellel nädalal laulsime muudkui laulu “Kui sul tuju hea”, mille liigutusi proovis Väikemees muudkui kassa teha. 🙂
Motoorika
Üldmotoorika
Üritasin sellel nädalal suunata teda rohkem ise liikuma, et kui on vaja kuskile minna, siis ei võtaks kogu aeg sülle vaid lasekski tal ise liikuda punktist A punkti B isegi kui see tekitab esialgu temas frustratsiooni ja võtab tavapärasest kauem aega.
Peenmotoorika
Pesulõksude tegevuse edasiarendus pakkus korduvalt sellel nädalal huvi, aga kuna ta tegi selle alati väga kiirelt ära, siis tundub, et see oli tema jaoks liiga lihtne.
Harjutasime ka paaril päeval nupupuslede panekut, mis millegi pärast talle üldse huvi ei paku. Paar korda proovib õiget kujundit või tegelast õigesse kohta sobitada ja kui ei õnnestu, siis läheb järgmise tegevuse juurde. Huvi tekitamiseks tegin sedasi: võtsin ta lemmik mängutegelased ja mängisin nagu nad vajaksid pusle tükkide õigesse kohta panekul abi – Väikemees alguses vaatas, mõtles ja siis aitas neid hea meelega ja pärast eduelamusi sattus täitsa hasarti.
Kuna endiselt on lemmikuks toppimistegevused, millest vist kunagi ei saa küllalt, siis laiendasin riiulil ka nende valikut:
Küll need nädalad mööduvad alles ruttu! 🙂
