Pean rõõmsatel nootidel tõdema, et üle poole rasedusest on “tehtud”. Hetkel on käimas 24. rasedusnädal (6nda raseduskuu keskpaik) ning tunnen, et on paras aeg teha väike tagasivaade, mis siis viimasel 10-l nädalal on vahepeal rase olles juhtunud. 😀
Esiteks pean ennast kordama ja taas kord tõdema, et see II trimester (14.-27.rasedusnädal) on enesetunde poolest ikka üks ütlemata hea raseduse periood! Esimese trimestri iiveldused ja kehv enesetunne on unustatud ning unevajadus pole ka enam nii suur kui varem. Tunnen, et jaksan kõike teha rohkem kui varem ja see on hea tunne! 🙂
Kehalised muutused:
15ndal rasedusnädalal suure innuga trenni minnes olin päris häiritud, kui väljaasteid tehes lihtsalt kukkusin ümber, sest ei suutnud muutunud keha tasakaalus hoida. Olin ju võrreldes Väikemehe rasedusega võtnud esialgu juurde palju kiiremini ning ka kõhuümbermõõt oli ca 3 nädalat suurem. Olin selleks ajaks juurde võtnud ca 6kg. Kuna spordiklubid COVID-19 tõttu peagi suleti, siis sinna minu trennis käimised ka jäid. Kui kellegil on soovitada head kodust rasedusaegset treeningprogrammi, siis kuulaksin huviga. 🙂
Pildil kõht sisse tõmmatuna:
18ndal rasedusnädalal hakkas vaikselt mul söögiisu jälle normaliseeruma (ei pidanud iga 2-3h enam praadi sööma), kaalu tõus aeglustus ja nüüdseks olen täpselt samade mõõtudega, mis Väikemehe rasedusega samal ajal. Kuigi endiselt söön meeletutes kogustes, sest tavapärast täiskõhu tunnet ei saabu, siis vähemalt mitte enam nii tihti. Ega see kaal ju teistmoodi ei tule kui süües. Iga kord pahandan Steniga, et ta mulle nii suure toiduportsu taldrikule paneb ja siis pärast nõuan veel toitu juurde. 😀
Kaalu olen praeguseks juurde võtnud ca 10kg, aga arvestades, et olin eelnevalt alakaaluline ja sellisel juhul on normaalne juurde võtta 12-18kg (eelmine rasedus võtsin juurde 16kg), siis ma väga nende kilode pärast ei muretse. Peaasi, et see toimuks rahulikult, et anda nahale aega venida. 😀 Tean, et imetades lähevad need kilod mul nagu niuhti seega varun hetkel tagavara hea meelega.
Suurenenud kehakaal ja eelkõige keha keskpunkt sunnib ka liikumise tempot aeglustama. Minu ideaalseks jalutamise tempoks on 1,5-aastase Väikemehe kõnnitempo. 😀 Samuti on mu kõnnakusse lisandunud kerge külgedele kõikumine. Sten ütleb, et kõnnin nagu part.
Kui kuulsin, et kaubanduskeskused, sh Ülemiste H&M suletakse (parim rasedariiete valik), muutusin murelikuks. Suureneva kõhuga ju vanad riided enam selga ei lähe, eelmise rasedusega kantud riided olid mul katkised ja väljaveninud ning päris karupükstega ka ju suvel ringi ei liigu. Neti teel riiete ostmine pole ka väga minu teema, seda enam, et suureneva kõhuga on raske hinnata, et mis see õige riidesuurus nüüd oleks. Et ei peaks kevadel ja suvel päris palja taguotsaga ringi kõndima, siis seadsingi sammud poodi.
Raseduse edenemisega on minu hädavajalikuks “rasedavarustuseks” muutunud:
- öösiti nuudelpadi (ostsime uue, sest Sten oli vana ära visanud põhjendusega, et see nägi juba räbal välja),
- rasedariided, nt rasedapüksid, retuusid ja lühikesed topid,
- imetamisrinnahoidjad,
- rasedajope, talvel olen käinud Väikemehe ajal ostetud lapsekandmisjopega ning kevadeks ostsin eest kinni seotava jaki.
Kuna pidasin ka eelmise rasedusega tublilt enda “disainitud” rasedusmärkmikku, siis on mul päris hea võrrelda, kuidas väga palju on sarnast: hommikused verised ninakollid; kõhutoonuste teke, mida leevendab Mg võtmine; kannika närvivalu ja vaikselt ligi hiilivad kõrvetised. Siiski on seekord II trimester vaevuste poolest “kergem”, sest siis pidin öösiti ka WC-s käima.
Rasedamärkmiku valmistamise postituse leiab siit: Kuidas ma endale beebiootuse märkmiku tegin.
4.RASEDUSKUU(14.-17.nädal) “eredamateks” hetkedeks oli kindlasti esmakordselt beebi liigutuste tundmine (16ndal rasedusnädalal), mis on isegi korduvraseda kohta üpris vara. Mäletan, et ehmatasin ikka nende müksude peale väga ära. Kujuta ette, et loed rahus ajakirja ja siis järsku tunned, et keegi kõhu sees hakkab tugevalt vonklema. Kriipi! Ka ämmaemanda visiidil selgus, et mul elab kõhus üks äärmiselt aktiivne tegelane.
Samuti lõppes sellel ajal meie Väikemehe imetamise teekond. Juba I trimestril oli vaikselt ligi hiilinud selline “kadeduse tunne”, et enam ei taha väga imetada – miski, mida mul varasemalt absoluutselt ei olnud. Siiski nägin, et lapse jaoks on see veel tähtis ja ei tahtnud enne lapse 1,5-aastaseks saamist veel imetamist lõpetada. Samas kahe lapse korraga imetamist ei kujutanud ma ka ette. Võib-olla oli tegu mingisuguse alalhoiu instinktiga, et enda keha ja kasvavat loodet imetamise koormuse eest säästa – ma ei tea.
Igatahes 15ndal rasedusnädalal oli selge, et ka mu rinnapiima maitses on midagi muutunud. Nii kui piima hakkas tulema, siis Väikemees lõpetas imemise, vaatas vastikustundega mu rinna suunas ja näitas sõrmega endal küsiv nägu ees: “Mis solk SEE veel on?!” See kattub ajaliselt perioodiga, kui rasedana hakkab rinda saabuma beebile vajalik ternespiim, mille maitse ongi teistsugune. Ei olnud mingit pisarates “viimase korra imetamist”, vaid lõpetamine läks vägagi sujuvalt. 🙂 Ei tundnud puudust ei Väikemees ega mina.
Veebruari keskele (17ndasse rasedusnädalasse) jäi ka käik rasedate EMO-sse, sest mul tekkisid aina süvenevad hingamisraskused. Ütleme nii, et meditsiinitöötaja ei lähe naljalt EMO-sse, seega seda “erilisem” käik see minu jaoks oli. Kahtlustasime trombi, mis võib südamesse jõudes põhjustada surma. Äge oli see, et mind ülevaatavaks arstiks oli mu hea tuttav ja siis oli kuidagi eriti kindel tunne, kui jõudsime järeldusele, et me ei tea, mis mul viga on ja vajaminevad uuringud ei kaalu lootele seda riski üle. Õnneks vaevused möödusid iseenesest.
5.RASEDUSKUUL (18.-22.nädal) hüppas ligi kodu kordasättimise tunne.
Kui varem häiris mind natukene, et Väikemehe toas raamatud ja mänguasjad ei ole päris sedasi paigutatud nagu soovin, siis 5ndal raseduskuul oli muutust vaja KOHE. See oli tundide küsimus. Hoogu andis rahutusele kindlasti ka arusaamine, et pean ühe Väikemehe suure mänguasjakasti jagu raamatuid kuskile ümber organiseerima, sest tahame seda kasti kasutada beebi mähkimisaluse toena. Mitte, et beebi tulekuni oli veel ca 4-kuud aega. 😀
Kuna kõigi riiulifirmade tarneajad olid nii pikad ja mul oli riiulit vaja KOHE, siis olin valmis juba minema ehituspoodi ja ise meisterdama asuma. Sten aga sellist isetegevust väga pelgab, sest pedant temas tahab, et kõik mööbel sobituks omavahel ja reageeris sellele kiirelt: juba kaks päeva hiljem oligi meil IKEA-st tellitud riiul, mis lahendas kõik minu mured. 🙂
Selle kuu kõige oodatumaks sündmuseks oli kahtlemata 19ndal rasedusnädalal toimunud loote anatoomia ultraheli uuring. Erinevalt eelmisest rasedusest läksin uuringule üksi, sest Sten pidi olema Väikemehega. Vene päritolu meesarst oli konkreetne, ent üpris ebaviisakas ja ebasõbralik. Juba kabinetti astudes sain pahandada, et olen tulnud sedavõrd “vara”, sest tema enne 20ndat rasedusnädalat uuringut ei tee. Nagu ultraheli aja valik oleks olnud minu teha. 🤦🏼♀️
Siiski nõustus ta mind üle vaatama tõdedes lõpuks, et beebi on natuke tähtajast ees ja tegelikult on kõiki hinnatavaid kudesid võimalik täitsa adekvaatselt hinnata. Samuti pahandas ta minuga, kui tõstsin pahaaimamatult ühe käe kõrgemale, et sedasi minevat mul kõht pingesse ja ta ei näe hästi. Ning kui juhtusin mainima, et ühte kohta anduriga surudes on mul valus, kurjustas ta, et see uuring ei saa valus olla. 😀 Või kui juhtusin midagi küsima, nt platsenta asetuse kohta, siis nähvas ta kõigepealt, et mis mul sellest teadmisest. Siiski nägin, et ta on erialaselt väga asjatundlik ning seetõttu andsin talle ta ebaprofessionaalse käitumise andeks. 😉 Hea uudis oli ju ikkagi see, et kõik beebiga seotud tervisenäitajad olid kõige tavapärasemad üldse. Milline rõõm olla tavaline!
20ndal rasedusnädalal ehk nädal hiljem hakkas Eestis COVID-19 diagnoositud nakatunute hulk suurenema ning algasid levikust tingitud riigipiiride sulgemised, teadmatus, kui kauaks selline eriolukord jääb kestma ja mis võimalused üldse edaspidi on. See kõik vaid süvendasid mu pesapunumise instinkte. Kuna enamik beebile vajalikust varustusest on mul Väikemehe ajast olemas, siis keskendusime eelkõige beebi magamisega seonduvatele esemetele: tellisime beebile võrevoodi, pimendava kardina, madratsi, pehme tekikese, magamiskotid, voodipesud ja beebikaamera.
Kõige kurvem on minu jaoks see, et seoses viiruse levikuga lõppes teadmata ajaks ka minu töölkäimine. Igatsen oma tööd VÄGA. Eks me peame tõenäoliselt õppima selle viirusega koos elama, sest vaevalt, et see nii pea kuskile meie seast kaob, kuigi mõte igapäevaselt skafandris töötamisest (sh kasutades neid õhku mitte läbilaskvaid maske), ei ole kuigi ahvatlev. Eriti kui olla rase ja niigi beebi kasvades on hingamisruumi aina vähem. Hambaarst on väidetavalt üks neist ametitest, kus selle viirusega nakatumine on kõigist elukutsetest kõige kõrgema riskiga: pikaaegne lähedane kontakt patsiendiga viirusosakestest tulvil süljeosakeste pritsmetes.
Täiskasvanute pärast ma väga ei muretse, sest nende hambamured enamasti nii ruttu ei süvene, ent oma väikestele patsientidele elan küll väga kaasa. Kurb on mõelda, et kogu nende plaaniline ravi on kaitsevahendite nappuse tõttu peatatud. Arvestades seda, mis seisus on laste hambad ja kui ruttu need lagunevad, ning kuidas Haigekassa lõpetas hetkel alla 19-aastaste plaanilise hambaravi hüvitamise, tundub jube mõelda, et selle asemel, et aidata last hetkel, kui hambaauk on väike, pean tagasi tööle minnes hakkama neil väikestel inimestel teostama juba nende jaoks ebameeldivamaid protseduure.
Ma ei kujuta ette, et läheksin uuesti tööle alles 6 kuu pärast!! Loodetavasti ikka pole asi rasedatele nii hull ja saan enne beebi sündi natukenegi tööle, sest nagu eelmiselgi korral, siis üle kolme kuu ei tahaks küll tööst eemal olla. Eelmine kord rasedana sain pärast viimast tööpäeva sünnituspuhkusel olla nädal aega, kui juba beebi otsustas sündida ja tööle läksin väikese koormusega uuesti 2,5 kuud pärast sünnitust.
6.RASEDUSKUUL (23.-..) on täpselt nagu eelmisegi rasedusega hakanud vaikselt tekkima beebiootuse tunne. Üldiselt on tunded segased ja päris kohale pole mulle see beebiasi veel jõudnud.
Ühest küljest tundub põnev mõelda, et kes sealt kõhust küll välja tuleb, kas ta on sama ideaalne nagu Väikemees ja kuidas nad Väikemehega kunagi mängima hakkavad, aga samas olen väga hirmul kogu selle öise toitmise pärast ehk siis selle pärast, et pean oma öisest katkestusteta unest loobuma kuna beebi tahab iga 1-3h tagant öösel süüa. Pelgan seda esimest 6. kuud VÄGA!
Kuna Perekoolide loenguid hetkel ei tehta, siis on minu arvates päris mugav, et loengud on kolinud üle internetti. Vaatasin kahte Ämmaemanda nõuandetelefoni (Facebooki keskkonnas) tehtud e-loengut imetamise ja sünnituse teemadel, kus käsitleti ka korduvsünnitaja eripärasid. Kuigi olin neid loenguid ka varasema raseduse ajal kuulnud ja palju märkmeid teinud, siis sain sealt uusi mõtteid, mis aitasid teemat veelgi arusaadavamaks teha ning paremini mõista Väikemehe sünnitust. Eks iga ämmaemand rõhutab ju erinevaid aspekte ja sedasi killukesteks tulebki üks korralik tervikpilt ette.
Kuna plaanin hetkeseisuga kodusünnitust, siis tunnen kuidagi eriti, et pean täpselt teadma, miks võimalikud komplikatsioonid võivad sünnitusel tekkida ja kuidas saaksin ennast ise vajadusel aidata. Loomulikult loodan ka oma eraämmaemandale, ent eelistan olla erinevateks olukordadeks valmis.
Kuigi sünnitus tundub hetkel olevat veel kaugel, siis hetkel on plaan selline:
6.raseduskuul: vajaminevate asjade nimekirjad (kodusünnitus, beebile, endale) ja ostud, sh ka ära otsustada, mida plaanin teha mähkmete vallas. Kas proovime korduvkasutatavaid ja/või pigem proovime osaajaga sünnist saadik elimination communicationit.
7. raseduskuul: beebi unega seotud plaani koostamine esimesteks elukuudeks ennetamaks seda, et “harjutan” beebi kehvaks magajaks (või palun, et tuleks selline unekott beebi nagu olin mina sündides), sünnitusega seotud loengukonspektide läbilugemine-läbitöötamine.
8.-9.raseduskuul: valmistumine sünnituseks, sh jooga ja Väikemehe raseduse ajal käidud hüpnosünnitusel õpitud lõdvestustehnikate kordamine.
Ühesõnaga tegemist on küllaga ja hoog, millega olen II trimestrist läbi tuisanud, ei paista raugevat. 🙂
Kas kellegil soovitusi hea koduse rasedusaegse treeningprogrammi kohta?
