Lugedes rasedana esimest korda sellest, kuidas mu tuttav käib oma kuulja beebiga viiplemist õppimas (Tartus Haldjapere beebiviiplemine), tundus see kummaline, arusaamatu ja heal juhul veider. Inimesed ja nende veidrused. Mõtlesin, et ju on tegu lihtsalt viipekeele fänniga. Ja siin ma nüüd olen. Mu laps pole kurt, ent ometi hakkasin talle ka beebide viipekeelt õpetama. Mis mind küll meelt muutma pani?
Esiteks hakates uurima parimaid beebiraamatuid, mida võiks beebieas lapsele lugeda, sattus ühe uuesti ja uuesti nimekirjade etteossa beebiga viiplemist õpetavad raamatud. Mul tekkis huvi, et miks seda küll nii kiidetakse. Kui sajad inimesed kiidavad, siis äkki selles on midagi.. huvitavat ja kasulikku?!
Teiseks tabasin end üha sagedamini olukorrast, kus meie 9-kuuseks saanud Väikemees söögitoolis olles meiega kehakeele ja hääletooni abil pahandas. Probleem on aga selles, et kõiki oma soove väljendab ta ühtmoodi ja raske on mõista, kas tal on nüüd igav, midagi kuskilt pigistab, tahab veel süüa või on kõht juba täis.
Mõte sellest, et selline mõmina arvamismäng kestab veel kuni 2-aastaseks saamiseni, tundub nördimust tekitav. Lootust ei anna ka faktid, et poisslapsed hakkavadki hiljem rääkima ja ka Sten olevat enese arusaadava väljendamisega praadinud oma vanemaid kuni 2-aastaseni saamiseni. Ma ei tea, kas ma olen kokku puutunud väga aeglaselt arenevate ja/või tagasihoidlike lastega, aga pigem tundub mulle juba normaalne, et üks eesti 2-aastane vaid arusaamatult häälitseb. Kui LIHTNE oleks elu, kui ma lapsest juba aru saaksin, kasvõi paar kuud varem. Ja kuuldes, et beebide viipekeel annab lapsele võimaluse end kiiremini väljendama hakata ja paremini teda mõista, oli miski, mis pakkus mulle huvi.
Lapsed õpivad enne žestikuleerima kui rääkima.
Kuigi aastane laps oskab ilma õpetamata lehvitada, käsi plaksutada, ühe sõrmega osutada ja pead raputada, siis on aastase lapse sõnavara piiratud keskmiselt 7 sõnaga. Piiratud uurimistulemused näitavad, et beebide viipekeel kombineeritult kõnekeelega annab lapsele võimaluse suhelda mitmeid kuid varem kui neil beebidel, kellega kasutatakse vaid kõnekeelt. See omakorda aitab vähendada frustratsiooni 8.elukuu ja 2.aasta vahel – ajal, kui laps teab, mida ta tahab, tunneb ja vajab. Ta küll saab meist aru, ent kuna ta kõneaparatuur on ebaküps, siis ta võime meile ennast sõnaliselt selgeks teha on piiratud. Tahaks öelda, aga näe ei tule välja, mistõttu ei saada lapsest aru ja järgnebki jonnihoog.
Tänu viiplemisele on lapsel võimalik oma soove ja vajadusi väljendada, nt küsida juua, süüa või lihtsalt meiega oma avastusi jagada, nt et nägi kuskil koera jalutamas. Kes siis ei tahaks teada, mida ta väike põnn mõtleb või mis talle huvi pakub?
Millal alustada?
Beebide viipekeelega soovitatakse teha algust 6-8.elukuul, sest varem alustades peab olema väga kannatlik ja vastsündinul kulub 6 kuud enne kui ta hakkab vastu viiplema, samas kui 6 kuuselt alustades kulub ehk ainult 2 kuud. Mida hiljem alustada, seda kiiremini tavaliselt lapsed õpivad, sest nad on kognitiivselt ja motoorselt osavamad. Uuringute järgi võivad beebid hakata viiplema kõige varem 8.-10.kuuselt.
Meie alustasime Ameerika Viipekeele õpetamisega, kui Väikemees oli 9 kuud ja 1 nädalat (korrigeeritud vanus 8 kuud 2 nädalat). Kuigi eri maades kasutavad kurdid erinevaid viipekeele märke viipekeeles suhtlemiseks, siis Ameerika Viipekeel on väga lihtne ja keerukamad märgid on beebide jaoks lihtsustatud, mis olid isegi minusuguse keelevõõra inimese jaoks täiesti arusaadavad. Paljud viipekeele märgid on pigem võimendatud žestikuleerimine, mistõttu osad ütlevad, et beebide viipekeelt tulekski pigem nimetada võimendatud žestide kasutamiseks kui päris viipekeeleks.
EDIT: Nüüd on võimalik õppida beebide viipekeelt ka Tallinnas (siis veel sellist võimalust ei olnud).
Millal peaks viiplemise lõpetama?
Kui kuulja beebi hakkab juba esimesi sõnu ütlema, siis mõned väiksemahulised Claire Vallottoni jt uuringud on näidanud, et uute viibete õppimine aeglustub ja beebid eelistavad kasutada viibete asemel sõnu. Samas jätkavad lapsed viiplemise kasutamist, kui nad on ärritunud ja ei leia õiget sõna ja kui sõna, mida nad soovivad kasutada, on liiga keerulise hääldamisega. Väidetavalt aitab viiplemine nii eelkooliealisi ning isegi vanemaid lapsi suurendada nende sõnavara, parandab hääldamist ja lugemisoskusi (pikemalt siin).
Mida ütlevad beebide viipekeele kohta teadusuuringud? Kas sellel on mõtet?
Beebide viipekeele õpetamise kohta on tehtud vähe kvaliteetseid uuringuid. Siiski pole neist ükski näidanud, et kuuljale beebile viipekeele õpetamine teeks kuidagi kahju. Pigem on uuringutulemused positiivsed:
- Goodwyn ja Acredolo uuring (2000), kus oli 102 11-elukuust beebit, kes jaotati kahte rühma: viipekeele rühm ja sekkumisvaba rühm (kontroll rühm). Uuringutulemused näitasid, et viipekeelt õppinud beebid olid sõnavaraliselt osavamad kui viiplemist mitte õppinud beebid. Viiplemist oskavate laste keeleline edu suurenes ja oli mitte-viiplejatest 2-aastasena ca 3 kuud ees. Keeleline edu püsis ka 3-aastasena. Kui neid lapsi uuesti 8-aastasena uuriti, siis üllatavalt oli endiselt laste vahel erinevus. Viiplemist kunagi õppinud lastel oli 12 punkti kõrgem IQ kuigi nad olid viiplemise ammu lõpetanud. Seega kuulusid need 8-aastased top 25% kõrge IQ-ga laste hulka, samas kui mitte-viiplemist õppinud lapsed, olid pigem keskmise IQ-ga.
- Pizeri (2007) uuringus leiti, et beebi viiplemine vähendas lapse poolset frustratsiooni, soodustas keelelist arengut, parandas lapsevanema-lapse omavahelist mõistmist ning suurendas IQ-d.
- Uuem uuring (2013a Kirk E jt) aga näitas, et kuigi viipekeelt õppinud beebid hakkasid varem ennast väljendama, siis kõnekeelt nad varem kasutama ei hakanud.
Kuigi selle valdkonna uuringud on pigem kehva kvaliteediga, siis ometi on välja pakutud igati loogilisena tunduv mehhanism, kuidas beebide viipekeel beebide kõne-ja aju arengut mõjutab. Nimelt, kui laps saab ennast väljendada ja endale huvipakkuvatel teemadel vanemalt lisa küsida, siis annab see lapsele enesekindlust ja rohkem suhtlemise praktikat juba varases eas. See soodustab rikkalikuma sõnavara ja IQ kujunemist.
Elizabeth Kirki uuring oli ka seetõttu huvitav, et seal täheldati, et emad, kellele õpetati oma beebiga kasutama lisaks kõnele ka viipekeelt käitusid teistmoodi kui kontrollrühma emad. Nimelt olid nad oma beebide kehakeele suhtes tähelepanelikumad, nt kuhu beebi vaatab või millele näitab.
Kujutades ette situatsiooni, et oled võõral maal ja võõras keelekeskkonnas, kus keegi sinuga sama keelt ei räägi. Väga kiirelt võtaksid sa kasutusele kehakeele. Seejuures näeksid sa, et mõned inimesed on palju abivalmivad aitamaks sul keelt õppida. Ja asi pole selles, et nad on sõbralikumad, vaid mõni on osavam žestikuleerija ja hea žestide lugeja. Nad jälgivad su pilku, kommenteerivad asju, mida sa vaatad ja näitavad näpuga asjadele, millest nad räägivad. Samuti kui nad ise räägivad, siis kasutavad nad oma kehakeelt ja näoilmeid ning on selles väga head. Kui nad räägivad, siis on neid kerge mõista. Seda nimetatakse “suunavaks läbipaistvuseks”.
Erica Cartmilli ja tema kolleegide uuring (2013) leidis videosalvestusi uurides, et sellist suunavat läbipaistvust kasutavad osad vanemad vaid 5% ajast ja teiste puhul on see 38% ajast, mil nad räägivad tehes neist tõelised võõrkeele õpetamise eksperdid. Uuringud näitavad, et sellise kõrge tulemusega lapsevanemate lastel on 3a hiljem, st 4,5-aastaselt suurem sõnavara. See suunav läbipaistvus on isegi olulisem lapse sõnavara ennustaja kui lapsega räägitava sõnade hulk või lapsevanema sotsio-majanduslik staatus.
Ühesõnaga aitab beebide viipekeel saada osavamaks lapse kehakeele jälgijaks ja ka ise paremini ennast kehakeele abil väljendada. Kui veel lisaks sellele jälgida, et kõnelemisel vaatad lapsele otsa (sest uuringute järgi aktiveerib just see ajus suhtlemisega seotud osa) ning rääkides temaga beebi näoilmeid interpreteerides nagu ta suudaks vastata, aitab see kõik beebil keelt kiiremini omandada.
Kui aga beebidele viipekeelt ei õpeta, siis ei juhtu ju ka midagi hullu. Lihtsalt võib beebide kehakeelele rohkem tähelepanu pöörata. Jälgidagi, mis on tema viis andmaks märku, et ta tahab rohkem süüa või tahab veel mängida. Kui laps õpib 9-12.elukuu vahel sõrmega osutama on kõnekeele arengule abiks, kui sellele reageerida ehk siis nimetadagi, millega on tegu ja siis kirjeldada seda.
See aga ei välista, et mõned viipekeele märgid võivad elus kasuks tulla. Need võivad aidata väljendada sõnu, mida võib-olla beebil on muidu raske väljendada. Ja lihtsam on õppida just neid viipeid, mis on illustratiivsed- pantomiimi sarnased ja mitte neid, mis on kujundlikumad.
Kuna enim segadust tekitas meil (minu jaoks) söömine, et millal tal on juba kõht täis, siis esimesed viiped olidki seotud söömisega ehk siis “söök”, “vesi/juua”, “veel”, “valmis”. Kulus kolm-neli päeva kuni nägin, et ta saab aru, mis need viiplemised endaga kaasa toovad ja nägin, et need pakuvad talle huvi. Ma ei teadvustanudki varem endale, KUI tähelepanelikult ta mu kehakeelt jälgib ja loomulikult õppisin seeläbi ka tema kehakeelt rohkem jälgima. Esimesed viipemärgid õppisin siit videost:
Järgmised sõnad nagu “aita”, “valus”, “ema”, “isa”, “koer”, “kass”, “raamat” jpm sain siit: babysignlanguage.com.
Eks igaüks tunneb, kui palju sõnu on just neile eluks vaja ja ega keelatud pole ka kasutada märke, mis beebi ise välja mõtleb ja mis mõlemale arusaadav tundub. Beebidele viipekeele õpetamist soovitatakse võtta igal juhul hästi vabalt ja mänguliselt. Tegelikult ju beebil on loomulik kalduvus väljendada ennast läbi žestide, nt tõstes käed, kui soovib sülle jne. Tunda rõõmu ja mitte pahandada või teeselda, et kui nüüd beebi ei viiple, siis ei saagi keegi aru, mis ta tahab öelda. Beebit võib ka aidata liigutades ta käsi nii nagu viibe ette näeb. Kindlasti ei tasu oodata, et esimesed viiped on perfektse sooritusega, ent kiitma peab igal juhul külluslikult. Seda enam, et kuulja beebi puhul on alati lisaks viipele oluline ka kõnekeeles enese väljendamine. Oluline on olla kindlameelne; teha viibet siis, kui beebi parasjagu vaatab ning alati öelda lisaks viipele vastav sõna.
Olen täitsa põnevil, et millal Väikemees ja kas üldse ka vastu hakkab viiplema. Kuigi kolm nädalat beebi viipekeelt harrastades on olnud hetki, kus oleme Steniga üksteiselt küsinud, et kas Väikemees nüüd viiples või mitte, sest nagu ütlesin, et pruugi need viiplemised olla esialgu tema esituses nii arusaadavad. Aga seda näen küll, et kui ma teen viibet ja ütlen sõna, siis ta saab väga hästi aru, mis hakkab toimuma. Eks ma annan siis teada, kui läheb juba tõsisemaks viiplemiseks (tõenäoliselt mõnes beebikuu postituses). Loodetavasti innustasin see ka sind (oma beebi) kehakeelt tähelepanelikumalt jälgima, ennast paremini väljendama ja miks mitte ka beebide viipekeelt uudistama.
Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Minuperspektiivi Facebooki lehe fänniks või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
