Päevad 5-7: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Päev 5: toiduavastused Jaapanis – me ei jäägi nälga.

Täna sõitsime ultramodernse kiirrongiga (shinkanseniga) Jaapani „väikelinna“ nimega Hiroshima (elanikke ca 1,2 miljonit). Kiirrongi kiiruseks on enamasti ca 200km/h ning see liigub magnetmehhanismi abil ehk siis nagu hõljub rööbastel, vaid peatusesse jõudes ja peatudes kasutab rong rattaid. Magnetmehhanismi tõttu liiguvad nad väga vaikselt. Lõbus fakt: Jaapani rongi loetakse hilinenuks, kui see on hiljaks jäänud rohkem kui 90 sekundit ning selliseid olukordi esineb Jaapanis ühe aasta jooksul ca 5%, võrdluseks Suurbritannias, kus hilinemine on alates 15 minutist ning selliseid juhtumisi aastas ca 15%. Jaapani rongi täpsuse tagab see, et rong peatub igas jaamas täpselt 90 sekundit, mistõttu saatsime oma suured kohvrid otse järgmisesse hotelli ja liikusime täna vaid oma käsipagasiga. Rong oli ääretult mugav, kuna tooli sai hästi pikali panna, vahekäigud olid laiad ning oli ohtralt ruumi jalgade sirutamiseks. Ma ei saa aru, miks keegi peaks üldse Jaapanis liikumiseks lennukit eelistama kui rongi alternatiiv on niivõrd ahvatlev. Sõit Kyotost Hiroshimasse kestis 1h 40 minutit.

Hiroshima on maailmakuulus siin toimunud esimese aatompommi katsetamise tõttu 6.augusti 1945. aastal Teise maailmasõja ajal, mille eesmärgiks oli sundida Jaapan sõjast lahkuma. Jalutasime kohas, kus oli pommi hüpotsenter (pomm plahvatas maast ca 600m kõrgusel), samuti sellele pühendatud Rahu Mälestuspargis ning muuseumis. Ilm oli jahe ning lubab, et läheb veel jahedamaks. Kuna eelmisel aastal toimus siin suur maavärin, siis hetkel oli põhimuuseum suletud maja maavärisemiskindlamaks muutmise tõttu ning kogu muuseum oli suunatud väikesesse kõrvalmajja, mistõttu see väga suur ei olnud. Ju ma olen igasugu interaktiivsete muuseumitega nii ära hellitatud, aga mulle see muuseum suurt muljet ei jätnud: fotod, paar filmijuppi ellujäänutest, esemed jne.

Tänaseks tipphetkeks oli kahtlemata siiani parima Jaapani traditsioonilise toidu söömine. Igal Jaapani linnal on oma traditsiooniline (sed) toit (dud) ning selleks on Hiroshimal okonomiyaki. Täiesti ilma mingisuguse märgistuseta asus ühe pilvelõhkuja 6.ndal korrusel söögiputkad ehk siis ligi 20 putkat hiigelsuurte pliitidega. Kogu toit valmistati meie silme all. Põhimõtteliselt oli tegu praetud taigna, kahe erineva kapsa, omleti, peekoni, kuivatatud kaheksajalakrõpsude, spetsiaalse kastme, pähklipuru ja spagettidega, mis moodustasid pannkoogi moodi kuhja. Esmapilgul veider kombinatsioon asjadest moodustas tervikuna väga maitsva koosluse. Magustoiduks sõime jäätist koos Hiroshima traditsioonilise maiustusega, Momoji manju, mille sees oli Jaapani maiusele kohaselt magus oapasta, aga seekord oli ümbriseks imemaitsev küpsetis. Küpsetis oli vahtralehe kujuga – viimane on Hiroshima rahvuspuu.

 

Edasi suundusime Mazda autotehasesse, kus nägime seda, kuidas autosid disainitakse ning kuidas tööliinil autod nii inimeste kui ka robotite poolt kokku pannakse. Jaapan on tõeline autoriik, kuna siin on loodud nii Mazda, Nissan, Suzuki, Honda, Taewoo ja Toyota. Tänavatel ringi vaadates võib täheldada, et kasutuses on vaid väga uued autod, sest kui täitub auto seitsmes eluaasta ja on vajalik taaskord minna autoga ca 1000 eurot maksvale kohustuslikule ülevaatusele otsustab enamik jaapanlasi osta endale pigem uus auto. Jaapanlaste autod on 95% ulatuses jaapani päritoluga firmadelt, lemmikuks on jaapanlaste seas Toyota.

Tõeliseks avastuseks oli aga asjaolu, et Jaapanis on hea puuviljavalik. Nimelt polnud me siiani kuskil poekestes kohanud kohta, kus müüdaks puuvilju ja isu nende järele oli juba väga suur. Giidile muret kurtes selgus, et hetkel on Jaapanis maasikate hooaeg ning tõelised toidupoed on varjatud, ent olemas. Maasikad (!)  – oleks ma seda teadnud, siis ma viimased 4 päeva olekski ainult maasikatest elanud! Pärast meie jaoks täiesti ebaloogilises kaubanduskeskuses ringi ekslemist (no näiteks on tegu suure hoonega ja sinna allkorrusele, kus asub toidupood, saab vaid ühelt poolt maja, kui oled teiselt poolt tulles kõndinud küll trepist üles, otse, veel üles ja siis alla ja siis ühte magusapoodi sisse minnes veel eskalaatoriga alla), leidsimegi toidu nirvana. Maasikad, mustikad, herned, mandariinid olid kõik ülima hoolikusega kilesse ja pehmendusalustele pakitud ning nägid välja liiga täiusliku välimusega, et hästi maitseda, ent need tõesti üllatasid meid. Maasikad ei olnud küll nii koduse maitsega kui meil Eestis suvel, ent sellegi poolest väga väga maitsvad. Ka sealne värske valmistoidu valik oli suurepärane. Kuigi poes olnud kaupadest ca 80% on meie jaoks täiesti võõras ning esmapilgul ei oskaks nendega midagi teha, siis nähes puuviljavalikut tekkis taas lootus, et Jaapanis elades ikkagi nälga ei sureks.

IMG_6557

 

Päev 6: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Hotell (Granvia Hiroshima) oli meil kohe rongijaamaga samas majas ning oli küll uhke, ent tuba mitte nii uus ja stiilne, kui ööbides Kyotos. Meil oli võimalik valida, kas läheme Jaapani traditsioonilisele hommikusöögile või kontinentaal hommikusöögile, valisime hirmus nälga jääda viimase. Sinna jõudes selgus, et tegu on äärmiselt populaarse hotelliga ning meid suunati hommikusöögi ootejärjekorda istuma (toolid reas ja siis järjest juhatatakse inimesi lauda). Õnneks ei pidanud me kaua ootama. Toit oli mitmekülgne – sai omletti, puuvilju, salateid, suppe, isegi viineripirukat pakuti!

img_6560.jpg

Seejärel ruttasime poodidesse, sest olin ju terve eilse õhtu poodide lahtioleku aja maha maganud. Kõigepealt ruttasime suveniiri poodi lähedastele neid vahtralehe kujuga maiuseid kaasa ostma ning seejärel juhuks, kui peaks suur nälg tulema, maasikaid ja banaane. Kell 9 suundusime rongi peale, et sõita 40 minuti kaugusel asuvasse Miyajimaguchi sadamasse ja sealt praamiga 10 minuti kaugusel oleva Miyajima saarele. Miks see saar on eriline? Esiteks on see UNESCO maailmakultuuripärandis, teiseks peetakse seda saart Jaapani üheks kolmest kõige kaunimaks paigaks ja kolmandaks on seal Hiroshima prefektuuri sümboliks olev kuulus hiiglaslik vees asuv šinto punane värav. Iseenesest on saar väga ilus, mulle kohutavalt meeldivad need maagilised mäed, mis siin saarel on, ent kahjuks rikkus suure osa saare ilust väga vihmane ilm, mis meid täna saatis. Tegelikult ei olnudki niivõrd külm, vaid lihtsalt ebameeldiv, kui vihma kallab nagu oavarrest ja loomulikult said ka jalanõud, sokkidest rääkimata, läbimärjaks.

IMG_6577

IMG_6575

Kõigepealt suundusime giidiga saare peamisesse templisse, Itsukushima šinto pühamusse, ning seejärel oli meil vaba aeg ise saare avastamiseks. Seal oli üks pikk suveniiri tänav, kus leidus ka palju restorane, kuhu vihma eest sisse hüppasimegi. Seal sain maitsta siiani reisi parimat toitu. Nimelt on üheks Hiroshima piirkonna traditsiooniliseks roaks ka austrid ning küpsetatud värsked austrid riisiga, kõrvale supp, olid tõesti suurepärased. Nägime ka seda, kuidas neid vahtrakujulisi küpsetisi tehakse, uudistasime suveniiri poodides ning jalutasime ühes väikeses pargis. Kirsiõitega on selleks aastaks siin piirkonnas kõik, kui siis leidub neid veel ehk kuskil kaugel mägedes, seetõttu on fotodel näha aina vähem roosat värvi.

IMG_6582

 

Seejärel jagati grupp kaheks ning me läksime teetseremooniale Daishoini templis. Kõndisime läbi väikese jaapanipärase aia majakeseni, võtsime jalanõud jalast ja istusime väikeses toas olevale mattidest põrandale. Keset tuba paiknes katel, kus tee juba podises. Kõigepealt tõi jaapanlanna kaks taldrikut, ühel olid nunnu pildiga mõmmikutega salvrätid ja teisel küpsetis. Salvrätik oli taldrikuks. Kõike pidi tegema kahe käega korraga ehk siis taldrikut järgmisele ulatama hoides ühest taldrikust kahe käega kinni, teepotsikut hoidma ka kahe käega. Igale andmisele eelnes jaapanlanna põlvili olev kummardus ning siis pidi ära tabama, millal ta kummardama hakkab, et viisakalt samal ajal ka kohe kummardada. Mul põlvili istudes kõht väga ei andnud kummardumist välja, aga andsin enda parima, mis oli küll pigem selline peanoogutus. IMG_6595Ruumi sisenes teemeister, kes suure pidulikkusega võttis välja vispli ja veel mingisugused vahendid, puhastas neid rätikuga ning asus teega toimetama. Iga teemeistri liigutus näis olevat nagu etendus, otsitud tegevus, kuigi väidetavalt pole see nii. Seejärel oli hetk, kus pidime oma maiustuse ära sööma – see oli maitsev. Siis toodi kõigile teepotsikud rohelise teega täidetult, ent meie olles Steniga teemeistrile kõige lähemal, saime nii öelda otse meie silme ees tehtud tee. Tee oli pealt natuke vahtus ja sarnanes nii maitselt kui ka tekstuurilt sellele teele, mis meile geišade etenduse eel pakuti ehk siis vetika lõhnaline, brokkolile sarnaselt paksem kiht peal ja maitselt väga mõru. Nägin tõsist vaeva iivelduse tagasi hoidmisega, et see tee ära juua. Reisikaaslased, kes armastavad mõrudat rohelist teed, olid väga rahul. Kokkuvõttes olin hästi oodanud seda teetseremooniat, kuna arvasin, et see on selline tee degusteerimine nagu on Hiinas teejoomisel kombeks, ent tegelikult on Jaapani teetseremoonia ikka ja alati rohelise tee joomine. Sain jälle targemaks, ent jaapanlaste rohelise tee armastus tundub, et jääb minu jaoks saavutamata.

Pärast seda oli meie kord Daishoini budistlikusse templisse minna, mis mulle isiklikult suurt muljet ei jätnud, kuigi see olevat Jaapani läänekalda üks tähtsamaid templeid, kus ka Dalai Laama on käinud jne. Märjad jalad ja kibe tee muutsid mind templites päris pahuraks, ent kaasa võetud magusad maasikad päästsid olukorra. Minu soovitus meestele: naise rahustamiseks tuleb alati kanda maasikaid kaasas.

 

Üheks kõige põnevamaks asjaks oli täna kindlasti meie ööbimiskoht: jaapanipärane võõrastemaja. Meie nn “hotellituba” on väga suur tühi tuba (ca 30 ruutmeetrit), mida katavad Jaapani matid. Kapis olid madratsid (12tk), tekid, linad ja padjad (12tk), millest Sten meile voodid meisterdas ning keset tuba on jaapanipärane madal laud, kus taga saab istuda nt rätsepistes padi pepu all (ülimugav). Lisaks avanevad aknaga “istumisruumi”, vannituppa ja esikusse jaapanipärased lükanduksed, mis esialgsel vaatlusel paistavad nagu seinad. Veel tänapäevalgi magavad suur osa jaapanlastest põrandal mattidel kõik ühes toas koos. Võib-olla seetõttu ongi jaapanlased vananev ühiskond. Suure väsimuse tõttu sain kohe, kui pesa valmis, ka lõunauinaku tehes siin põrandal mattidel magamise ära proovida. Olin seda kogu reisi juures kõige enam peljanud. Idee rasedana kuskil põrandal magada tundus kõhedust tekitav, ent see oli täiesti asjatu. Uni tuli ülimagus! Sellises voodis võib põrandal jaapanlase kombel magada küll.

Seejärel panime selga traditsioonilise Jaapani rõiva (Yukata) ehk nn suve kimono, mis on riidest hommikumantli taoline ese, mis seotakse kõhu ümbert kinni paelaga. Meestel käib pael stiilselt küljele, naistel keskele. Sten leidis, et tema stiilitunnetuse arvates sobib ka meestel pael siduda keskele. Igas toas oli valikus mitu suurust ning igaüks sai endale võtta just sobiva suuruse, nt alates 170cm pikkusest on L suurus. Sinna juurde käivad spetsiaalsed jalanõud, kusjuures mõelmad sussid sobivad mõlemasse jalga.

IMG_6623

Nähes välja peaaegu nagu jaapanlased suundusime Jaapani traditsioonilisele mitmekäigulisele õhtusöögile, kus lihtsalt toodi ja muudkui toodi uusi roogasid. Vähemalt pooled toitudest olid söödavad, paar asja väga maitsvad, mis oli meie arvates Steniga Jaapani kohta väga head näitajad. Nii täis vist polegi meid kunagi söödetud. Mida päev edasi, seda paremad need Jaapani toidud tunduvad. Ei teagi, kas asi on toidus või meie muutuma hakanud maitsemeeltes.

IMG_6627

IMG_6628

Seejärel tegime Steniga väikese jalutuskäigu mere äärde, kuna vihm oli vaibunud ning Stenil oli soov näha laternatuledes Jaapanit. Tänavad olid kell üheksa haudvaiksed, ei mingit liikumist, majades tuled kustunud, vaid laternatuled meie teed valgustamas – see oli väga ilus. Lahe oli see, et see punane hiiglaslik vees olev värav oli mõõna tõttu täiesti ligipääsetav ka jalgsi (päevasel ajal oli see veel mitme meetri sügavuses vees olnud).

Loomulikult pidime proovima ka Jaapani traditsioonilise võõrastemaja erilist kuumaveeallikaga basseini (onseni), kuhu mindi samuti nendes spetsiaalsetes riietes- Yukatades. Mehed ja naised on onsen`ides eraldi. Kuigi esineb ka looduslikke kuumaveeallikaid oli meie hotelli onsen puuride abil maa sügavustest välja „kaevatud“. Kõigepealt jäeti jalanõud esikusse, seejärel üleriided riietusruumis olevatesse kastidesse ning paljalt pidi suunduma basseiniga pesuruumi. Basseini vulises muudkui uut tulist vett – nimelt on onsenis veetempratuur üle 40 kraadi, mis jala vette pannes esialgu kõrvetab. Pesuruumi seinte äärtes olid dušid kausside ja pesuvahenditega. Kõigepealt tuligi seina äärest võtta väike pingike, sinna peale istuda, kaussi vesi lasta, kaasa võetud väikese rätikuga ennast puhtaks pesta ning seejärel basseini suunduda. Kui seal toolil näoga seina poole istusin ja ennast pesin, siis oli mu ees peegel. See oli veider, sest tavaliselt ma pestes ennast peeglist ei näe. IMG_6622Sarnaselt hotellile olid ka siin pesuruumis olemas suured tuubid nii šampooni, palsamit kui ka kehašampooniga. Riietumisruumis olid saadaval nii ühekordsed juuksekammid, vatipulgad kui ka keha-ja näopuhastusvahendid, lisaks ka kehakreem ja-õli. Kuna olen rase, siis üleni vette ma ei läinud, vaid piirdusin jalgadega, ent ikka oli see kuum vesi pärast pikka päeva nii-nii mõnus. Kahju kohe, et Eestis selliseid kuumaveeallikaid ei ole, sest jaapanlase kombel kuumas vees mõnuleda kuluks küll Eesti külmas kliimas vägagi ära.

 

Päev 7: Hakonesse. Õpime Jaapani keelt.

IMG_6637[1]Süües hommikul võõrastemajas üheskoos traditsioonilise jaapanipärase hommikusöögi suundusime praami, kiirrongide ja bussiga Hakonesse, 6h sõitmist ja olimegi oma lähtepunktist ca 700km kaugusele jõudnud. Hakone on mägedes olev rahvuspargis asuv linn ning olles Tokyost vähem kui 100km kaugusel on tegu ühe lemmik Tokyos elavate jaapanlaste puhkuse sihtkohaga. Nimelt on augustis Tokyos väga kuumad ilmad, õhk ei liigu ning mägedes olev Hakone on ideaalne koht, kus natukenegi hingata.

Hakone linn on tuntud oma hea vaate tõttu kuulsale Fuji mäele ning kuumaveeallikate pärast (onsenide). Hakone mäed on tõesti võimsad ning muudavad minu silmis Jaapani palju looduslikult kaunimaks, kui olime seni näinud. Meil väga vedas, et õnnestus näha hotelli poole sõites ka Fuji mäge (nägemise tõenäosus on aprilli kuus ca 30%), sest nagu giid ütles on siin piirkonnas enamasti väga kehv ilm – küll sajab vihma, lund või on lihtsalt pilves ja udune.

Bussis korraldas giid meile väikese jaapani keeleõppe tunni, kus õppisime põhilisi jaapanipäraseid väljendeid – ohh.. see oli keeruline. Saime teada ka Jaapani haridussüsteemi kohta. Huvitavaks omapäraks jaapanlastel on näiteks see, et juba esimesel koolipäeval lähevad kõik lapsed iseseisvalt kooli, kvartali nurgal saadakse teiste sama kandi lastega kokku ning suurema klassi lapsed (ehk siis 6.nda klassi omad) õpetavad väiksematele tee selgeks. Ka koju tullakse alati üheskoos – sedasi tekib rühmatunne. Kõikjal rõhutatakse võrdsust ning koostööd, nt isegi spordipäeval ei võistelda omavahel, vaid tegeletakse aladega, kus tähtis on koostöö. Haridus on jaapanlaste jaoks väga tähtis ning nad õpivad väga palju, et saada heasse põhikooli, gümnaasiumi ja ülikooli.

Kahjuks mitte võõrkeeli, nt inglise keelt hakkavad nad õppima ca 6.ndast klassist ja sedagi nt 2 korda kuus. Kuna nende keeles puudub l-täht ja nad panevad konsonantide vahele täishäälikuid, siis on nende inglise keelt väga raske mõista, kui nad just pole võtnud väga palju inglise keele eratunde. Jaapani ühiskond on välismaailma eest väga suletud. Kogu rahvast vaid 1% on välismaalased ning siin välismaalasena elades peab iga aasta pikalt ja põhjalikult põhjendama Jaapani riigile, miks ikkagi kavatsed siin edasi elada ja töötada. Tõenäoliselt võõramaalaste vähesus ja halb võõrkeeleoskus võimaldabki Jaapanil püsida niivõrd omanäolisena.

Jaapanis väärtustatakse kõigi ametite esindajaid, mistahes suure vastutusega ka antud amet ei oleks. Igaüks annab tööl olles endast parima. Sageli töötatakse ühes töökohas terve elu, samas töökohas töötajate vahel puudub konkurents. Ühel ametipostil töötatakse 3 aastat, siis toimub ametikohtade rotatsioon. Kui selgub, et mingisugune projekt vajab töö juures lõpetamist, siis kõik jäävad tööle kauemaks ning teevad ülesande ära, ei küsita, et miks vaja tänaseks valmis teha, lihtsalt tehakse ära. Jaapanlased töötavad väga palju veetes enamiku oma elust tööl olles ja töökaaslastega läbides. Töösuhted on jaapanlaste jaoks üliolulised.

IMG_6641[1]Meie Hakone ööbimiskoht on nagu eilegi Jaapani traditsiooniline võõrastemaja kuumaveeallikaga. Hotellituba on veel suurem kui eile ning vaade ka ilusam, kuna ümberringi on lisaks mägedele veel ka golfirajad. Õhtustasime taaskord kimonotes 10- käigulisel jaapanipärasel õhtusöögil, ent seekord istusime minitoolidel põrandal. Nii hommikusöögil kui ka õhtusöögil olid nii imelikud toidud, et ma imestan, et mu kõht nii normaalselt seda kõike üle elab, ent vaim hakkab murduma: tempuras enamasti tundmatud juurviljad, igasugu vetikad ja kapsad veidrates kastmetes, kastmeta riis, sealiha, tofud, magusad kartuliviilud, tatika-taolised seened – tahaks puuvilju ja piimatooteid! Kui muude asjadega saaks Jaapanis veel hakkama, siis traditsioonilise toidu ja joogiga läheks keeruliseks. Pärast sööki harjutasime jaapanipäraseid ringtantse ning käisime onsenis.

IMG_6644[1].JPG

Kuna reis hakkab lõppema ning järgi on veel finaal Tokyos, siis täna tegelesime oma erireisiplaanide koostamisega. Tokyos oleme põhimõtteliselt 1,5 päeva, ent seal näha ja teha on tunduvalt rohkem. Olen juba päris põnevil, kuidas ja kas meil kõik plaanid ka realiseeruvad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s