Tere kauaoodatud III trimester!

LÕPUKS ometi on käes 28.rasedusnädal, mis vastab raseduse kolmanda trimestri algusele. II trimestri lõpp (23.-27.rasedusnädal ehk 6.raseduskuu) on möödunud minu arvates palju kiiremini kui kogu see raseduse algus. Käisime Jaapanis reisil, jätkasime perekooli loengutes käimist ning valmistasime kodu ette beebi tulekuks – alates beebitoast kuni beebile vajamineva soetamisega. Samuti tundub kõhu kasvades beebi olemasolu aina reaalsem ning soov selle puksiva tegelasega kohtuda iga päevaga aina suurem.

Jõudes III trimestrisse on vaikselt hakanud mu pähe tulema sünnituse mõtted.

  • Esiteks seetõttu, et olen paar korda tundnud Braxton Hicksi kontraktsioone, mis väidetavalt võivad ilmneda alates 26. rasedusnädalast ning valmistada sedasi emakat ette sünnituseks. Põhimõtteliselt on selline tunne nagu kõht muutuks  “kõvaks”. Valus ei ole, ent kõhus on selline imelik pinges tunne nagu kõhunahk oleks liiga pingul ning siis paari minuti pärast on kõht jälle “pehme”.
  • Teiseks märguandeks, et sünnitus pole teab, mis kaugel, on asjaolu, et ka beebi võtab aina enam sünnituseks sobivat positsiooni. Viimasel ämmaemanda visiidil pärast beebi südametöö kuulamist, emakapõhja kõrguse mõõtmist ning korras olevate vere-ja uriiniproovide tulemuste teatamist, uurisin ämmaemandalt, kas oleks võimalik teada saada, kuidas pidi see beebi seal paikneb, sest esiteks on ju põnev teada, mis kehaosaga ta neid erinevaid mükse teeb, ning teiseks ei suutnud ma lihtsalt ette kujutada, kuidas saab ca 37cm pikkune väike inimene niivõrd väiksesse kõhtu ära mahtuda. Ultraheliga uurides selgus, et beebi on keras nagu ussike –  pea ja varbad peaaegu et koos ning juba on ta võtnud sisse ka turvaliseima sündimise positsiooni ehk siis pea seisu (juhtub enamasti 26-30.rasedusnädalal ning tähendab, et beebi pea on allpool ja pepu ja jalad ülevalpool).
  • Kolmandaks meenutajaks saabus mul ühel ööl arusaamine, et sünnitus võib-olla valus. Nimelt lõi mul ühel ööl säärde ülitugev lihaskramp ja see valu oli nii talumatu, et karjatamise asemel tuli vaid paar pisarat. Hommikul ärgates olin öisest valust nii šokis. Esmarasedana pole ju tegelikult üldse aimu, mis sünnitusel ees ootab. Eks ikka olen lugenud ja kuulnud sünnituslugusid ning saanud aimu, et ega see sünnitus kerge pole, ent kui see peaks olema sama valus, kui oli see lihaskramp, siis ma ei tea, mis minust sünnitusel saab. Ühesõnaga tegin hommiku saabudes otsuse, et pean leidma sünnitusvaluga toime tulekuks mingisuguse mooduse. Füüsiliseks ettevalmistuseks registreerisin end rasedate joogasse ning vaimseks ettevalmistuseks hüpnosünnituse kursusele. Samuti võtsin ühendust ja kohtusin individuaalse ämmaemandaga (kirjutasin sellest siin: https://minuperspektiiv.wordpress.com/2018/05/09/individuaalne-ammaemand/). Loodetavasti on neist sünnitusel abi.

Kuigi füüsiliselt pole ma viimase 23.-27.rasedusnädalal enda arvates väga palju muutunud,  kui siis see, et mul pole enam naba, siis võõraste silmis olen vist küll raseda mõõdud võtnud. Kui eelmisel raseduskuul (ehk siis 5.raseduskuu) märkasid ja küsisid mu suureneva kõhu kohta vaid naissoost patsiendid, siis nüüd on ka mehed ja lapspatsiendid märganud, et arst on muutumises. Nii mõnigi lapspatsient on elukogenud näoga mulle kuulutanud, et tema teab, et minul kasvab kõhus beebi. Lisaks pole möödunud viimasel kuul ühtegi trenni, kus trenni alguses ei tuleks treener jagama soovitusi või trenni ajal ei annaks mulle eriharjutusi.

Olen väga uhke, et olen suutnud 4 kuud 3 korda nädalas Myfitnessis trennides käia (va eelmine nädal, kuna Stenil operatsiooni tõttu füüsilise koormuse piirang ning üksinda trennis käia on igav), mis peaks andma välja soovitusliku 150 minutit nädalas kehalise koormuse. Usun, et järjepidev trenn on hoidnud mind seljavalude tekkest. Lisaks olen teadlikult proovinud ka kõhu suurenedes jälgida oma rühti, et ikka hoiaksin “selga tugevana” ning ei laseks suureneval kõhul selga nõgusaks muuta. Kõikidel kõhufotodel olen ka alati püüdnud kõhu võimalikult sisse tõmmata. Trennidest olen valinud kord nädalas nn rohelise ehk rahuliku venituse tunni (nt. Pilates, Yoga) ning kaks korda nädalas käinud enamasti nn mustades ehk jõudu vajavates trennides (nt Barre, Brazil Butt Lift). Pean tõdema, et mida nädal edasi, seda raskemaks muutub trenni tegemine: hingeldus tuleb kergesti (rasedana peab pulss olema sellises vahemikus, et säiliks võime rääkida) ning venitustrennides jääb paljusid harjutusi tehes kõht ette, mistõttu pean olema harjutustega loominguline. Viimasel ajal oleme keskklinnast koju minnes eelistanud 1,5km pikkust koduteed läbida pigem jalutades kui ühistransporti kasutades, mis läheb minu jaoks “kirja” füüsilise pingutusena. Tunnen, et lähedal pole ka aeg, kus füüsilise saavutusena hindan hommikust sokkide või keerulisemate jalanõude jalga panekut.

Parimaks füüsiliseks muutuseks võib pidada seda, et mu kehal olevate karvade kasv on peatunud. Kui varem pidin ennast 1-2 korda nädalas raseerima, siis nüüd kasvavad karvad kehale ikka mega aeglaselt. Tore on kogu aeg sile olla.

Emotsionaalselt pole ilmnenud ei varasemate ega ka nüüdsete rasedusnädalate jooksul muutusi (mees kinnitas, et nii see on). Olen olnud selline rahulik inimene nagu tavaliselt. Ei ole olnud perioode, kus päevad läbi nutaksin, vihkaksin oma meest, kodus taldrikud lendaksid või sõimaksin töö juures assistente. Võib-olla olen sellisteks emotsionaalseteks käitumisteks liiga ratsionaalne inimene.

Küll olen viimasel kuul muretsenud tunduvalt rohkem kui kogu eelneva raseduse ajal. Näiteks oli minu jaoks ahastavalt keeruline läbi mõelda, mida beebile oleks MINU arvates vajalik soetada (mis suuruses riided ja kui palju + iga firma riided veel natuke eri mõõtu; mis apteegi tarbed; mis on vajalik mähkimiseks sh kui on vaja mähkida väljaspool kodu; millega last transportida – kandelina vs kandekott, beebiasjade kandekott, turvahäll, vanker ja kõiksugu tekikesed, mis omakorda sinna panna; milline vettpidav voodipesu enda ja beebivoodisse; milline tegelustekk, beebikiik või beebiraamat valida jpm). Samuti pidin läbi mõtlema, mida ka endale pärast sünnitust vajaksin (kas imetamispadi on vajalik; millised rinnapadjad; mugavad imetamisriided; sünnitamisjärgsed aluspüksid ja kõhtu toetavad tugipüksid valida jpm). Lisandusid ka küsimused, kui palju vanu asju saame oma õvedelt, kas soetame ka midagi järelturult ostes ning mis asjad peame ise poode läbi käies juurde hankima. Loomulikult võib öelda, et ahh.. pole sel beebil alguses peale paari riidehilbu ja sooja emapiima midagi vaja, küll katsikuteks kõik vajaminev tuuakse, või alati saab ju beebi saabudes vajamineva osta. Tõenäoliselt nii see on, ent sedasi hoo pealt tegutsedes ei ole aega põhjalikult asja kohta uurida ning minu jaoks on väga tähtis, et asi oleks kvaliteetne ning ka silmale ilus. Nüüdseks on mu hinges juba peaaegu rahu, sest vajaminevatest asjadest olevas nimekirjas on enamik juba soetatud.  Mõned asjad veel ja saan rahulikult puhkusele.

Tööl plaanin käia olenevalt kliinikust veel 1-1,5 kuud ehk siis kuni 34.-36. rasedusnädalani. Olen teinud oma tööpäevi alates 26. rasedusnädalast 1-2h võrra lühemaks ehk siis nüüd töötan enamasti 6-7h päevas. Kuigi arvestades seda, kui palju on tööd ja kui pikad järjekorrad, siis on küll tunne, et võiks ikkagi rohkem töötada. Enesetunne on ju hea ja jaksu on ka. Eks paistab, sest õnneks saan tänu suurepärastele ülemustele ja vastutulelikele õdedele oma graafikut ise sättida. Samas kui ilmad on ikka ilusad nagu viimasel ajal on olnud, siis on kahju olla vaid toas.

Rasedusvaevustest on II trimestri lõpp olnud üpris hea aeg. Söögisisu on peaaegu jälle selline nagu enne rasedust (va. vastumeelsus viinerite, vorstide vastu) ning tunnen, et taas kord tekib mõistliku koguse toitu ära süües täiskõhu tunne. Samas on olnud ka veidrad hetki, näiteks ühel laupäeva hommikul ärkasin kell viis tohutu näljatunde peale üles ja tundsin, et pean saama pannkooke. Ilmselgelt meie külmakapis olevad toidud mulle sel hetkel ei sobinud. Selgus, et meil pole kodus piima, mistõttu sõitsin autoga Circle K-sse, ostsin tee peale söömiseks ühe Kabanossi ning kodus valmistasin soolased ja magusad pannkoogid, mida samuti isuga sõin. Endale üllatuslikult olen raseduse ajal olnud üldiselt oma elu kõige tervislikuma toitumisega – nii palju erinevaid salateid, kala ja puuvilju ning nii vähe pastat (umbes 6 pastarooga 6 kuu raseduskuu jooksul, varem sõin 3 pastat nädalas).

Mis veel. No öösiti 1-3 korda ning lugematud korrad päeva jooksul WC-s käimisega olen juba täiesti harjunud. Nii kui hakkan liikuma natuke pikemat maad, siis tekib peagi WC häda. Mul on kahtlus, et emakas surub mul sinna kuskile põie peale. Ei oska enam sellest ajast unistadagi, kui käisin põit tühjendamas vaid 3-4 korda päeva jooksul. Kuskil seal 26.-27.rasedusnädalal oli mul kõht kinni, ent selle probleemi lahendas mustikate söömine. Igaks juhuks mustikatega ka jätkan, sest need on nii suured ja maitsvad. 🙂

Olen nüüdseks rasedusega juurde võtnud ca 12kg, ent ma ei tunne ennast väga suurena, sest esiteks on mu jalad ja käed endiselt kõhnad ning teiseks on mu kõht täpselt sellise suurusega, et ei sega mu elu. Astudes kaalule suurenes I ja II trimestri alguses mul kaal meeletu kiirusega, iga kord kui astusin kaalule vaatas sealt vastu uus number, ent nüüd, II trimestri lõpus, on kaalutõus märgatavalt aeglustunud. Kui II trimestri alguses suurenes mu kõht peamiselt ettesuunas (10cm) ja pidin riidekapis suured ümberkorraldused tegema, siis II trimestri lõpupoole on kõht suurenenud peamiselt ülessuunas (ette vaid 2cm). Kuna emakas surub aina enam maole, on hetkel minu peamiseks rasedusvaevuseks kõrvetised ehk siis “tore” olukord rasedatel, kui happeline maosisu tungib mööda söögitoru üles ja tekitab valus-ebameeldiva kõrvetustunde rinnaku piirkonnas. Põhjuseks ikka rasedushormoonid, mis lõdvendavad mao-söögitoru luku mehhanismi. Enamasti on kõige kehvem just õhtuti magama minnes, kui on aeg pikali heita, mistõttu olen leevendust leidnud piima joomisest ning tavalise-ja imetamispadja otsas magamisest.

Nagu varasemalt kirjutasin, oli ämmaemand mu rasedusaegse kaalutõusu pärast mures ning suunas mind glükoositestile kahtlustades rasedusdiabeeti. Märkusena lisan, et endiselt lähtudes kehamassiindeksi järgi normaalsest rasedusaegsest kaalutõusust on mul kõik normikohane, AGA lugedes, et Ameerikas kõik rasedad teevad seda testi poolkohustuslikus korras, seadsingi ühiskonna survel ühel 26.rasedusnädala varahommikul mehe toetusel sammud ITK-sse vereproove andma. Test on siis selline, et kõigepealt tuleb olla minimaalselt 8h söömata ja joomata, siis alates kella 7.30-st saab ITK-s minna andma oma esimest vereproovi  ehk siis paastusuhkru näitu. Seejärel tuleb 5 minuti jooksul ära juua apteegist kaasa ostetud siirupijook (valikus oli sidrun ja apelsin, valisin esimese lootuses, et see pole nii magus nagu räägitakse) ning anda täpselt 1h ja 2h möödudes vereproovid. Kusjuures sellel ajal ei tohi ei ringi liikuda ega ka midagi juua, rääkimata söömisest. Tuleb lihtsalt istuda.

Õnneks oli selliseks kahe tunniseks ootamiseks ITK-s ette nähtud eraldi tugitoolidega ruum, kus oli kella üheksa ajal kohale jõudes silmapiiril näha mitmeid teisigi verd andvaid rasedaid, ent kellelgi teisel meest kaasas ei olnud. Olin hoidnud seda spetsiaalset glükoosijooki eelnevalt külmkapis, mis tegi ebameeldivalt magusa joogi joomise tühjale kõhule talutavaks. Meil oli hea plaan sisustada see 2h üksteisega lauamänge mängides, ent täpselt pärast 35 minutit joogi joomist tundsin, kuidas see kurjakuulutav jook hakkas äkkrünnakut tehes üles tulema. Kiirendasin ehmunult samme WC suunas ning jõudsin napilt WC potini, kui suur osa glükoosilahuse sisust kahe sekundiga välja tuli. Mul polnud aega isegi enda järel WC ust sulgeda ning kui sealne ainus WC oleks olnud hõivatud, siis oleksin tõenäoliselt kogu glükoosijoogi asetanud otse registratuurilaua kõrvale. Sellisest rünnakust ehmununa mõtlesin, et ehk ikka kõik ei tulnud välja, ent vaevalt olin seda jõudnud mõelda, kui viimnegi glükoosijoogi raas jooksis kraanikaussi. See tähendas minu jaoks seda, et glükoositesti tegemisega ma jätkata ei saanud. Hiljem foorumites asja uurides selgus tõsiasi, et nii mõnigi on proovinud küll erimaitselisi jooke ja küll söönud ootamise ajal arsti soovitusel sidrunit, ent ikka kuskil 30-40 minuti möödudes on kogu jook välja tulnud. Ju ma söön ikka liiga vähe magusat, et organism sellise reaktsiooniga magusale reageerib. Ämmaemanda visiidil selgus aga, et glükoositesti jaoks võetud esimene vereproov, nii nimetatud tühja kõhu oma, oli korras, nüüdne kaalutõus on olnud väiksem kui varem ning uuesti glükoositestile ta mind ei saada.

Käisime ka Eestis esimest korda toimunud lapseootel emadele mõeldud messil: “Jess, beebi tuleb”. Seal olid oma infot jagamas nii Eesti suuremad sünnitusmajad kui ka mitmed beebimaailmaga seotud firmad alates rasedate riietest kuni beebifotograafide ja  igasugu beebiga seotud ökotoodeteni. Kuna enamik beebiga seotud asju on meil juba varutud, siis pakkus mulle enim huvi oma ala spetsialistide poolt tehtud 30 minuti pikkuseid loengud. Kuulasime loenguid:

  • hüpnosünnitusest (räägiti sellest, kui suur roll on valu korral mõttel ja eelkõige hirmudel),
  • väikelaste esmaabist (keeva veega potisang tuleb keerata lapse käeulatusest eemale seina suunas ning mürgituste korral söetablette anda rohkelt),
  • rasedusaegsest kehalisest koormusest ja sünnitusjärgsest taastumisest (raseduse ajal treenimine on ülivajalik, sünnitusjärgselt trenni teha mitte enne 6 nädalat),
  • kuidas lapsest aru saada esimestel elukuudel (räägiti beebi eneseväljendusest ja vajadustest, nutule reageerimisest),
  • seksuaalsest aktiivsusest raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil  (kõik on lubatud, naine taastub pärast sünnitust umbes 4-6 nädalat) ning
  • beebi lähedusvajadusest ja lapsekandmisest (idee sellest, et sünnitusjärgsed 3 kuud on nimetusega 4.trimester ehk siis beebi vajab suurt lähedust emaga, kandelina sidumise demonstratsioon)

Väga meeldis mulle võimalus proovida kandekotte ja-linasid, mis aitas mul jõuda otsusele kumma võiks soetada. Kuigi alguses hästi pelgasin kandelina, et äkki see sidumine on keeruline või beebi on kuidagi lõdvalt seal sees, siis tegelikult läks sidumine üllatavalt ruttu ja lina oli hästi mõnusa tugevusega täpselt ümber minu ja nukubeebi keha. Ühesõnaga hästi tore üritus oli. Tellisin endale kandelina ära ning kavatsen seda kasutama hakata juba beebi esimestel elupäevadel.

Kõlab uskumatuna, aga hiljemalt kolme kuu pärast peakski meie beebi juba sündinud olema. Ootusärevus aina kasvab!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s