Rasedaks jäädes hakkasin lugema igasugu sünnituslugusid, et olla valmis kõiksugu sünnituse variantideks. Kõige häirivamad olid minu jaoks lood sünnitustest, kus ei toimunud pärast pikki tunde (20h ja rohkem) ja vaatamata äärmuslikult tugevatele valudele (“mööda seina üles ronimine”, “soov aknast alla hüpata” jne) emakakaela avanemist ning mis viis sageli epiduraalanesteesia ja keisrini. Keisri põhjuseks: emakakaela suutmatus avaneda. See tundus nii ebaloogiline – kuidas on võimalik, et naise emakakael ei avane? Okei, paaril naisel, aga nii paljudel. Üliveider. Muidugi võib öelda, et kuna naised ei näe tänapäeval normaalseid sünnitusi ja hirmujutte on palju, siiis võib-olla oli probleem psühholoogiline: sünnitaja kartis oma keha lõdvaks lasta, keegi ütles sünnitustoas midagi kehvasti või pelgas mehe reaktsioone vms.
Müsteerium püsis minu jaoks lahendmata nii kaua kuni hakkasin juhuslikult 27. rasedusnädala paiku uurima kõhu kaardistamise ehk belly mappingu kohta. Tahtsin lihtsalt teada, mispidi beebi hetkel mu kõhus paikneb ja mis kehaosadega ta neid mükse teeb. Kõhu kaardistamine on suhteliselt uus tegevus (aastal 2014 ilmus esimene teaduslik artikkel selle kohta), mis tähendab beebi asendi määramist kõhus. Selgus, et beebi asendist sünnituse alguses sõltub, kas sünnitus kulgeb üle tähtaja, venib pikale, kulgeb kiiresti, on valulik jne.
Beebi peab kiireks ja kergeks sünnituseks asetsema vaagnas “optimaalses sünnituse asendis”: mitte lihtsalt pea allpool, vaid pea rinnal ja beebi selg ema kõhu kuju järgivalt (Occipital Anterior – OA). Sellises asendis surub beebi kõige väiksem pea osa, frontanell, emakakaelale. Surve põhjustab emakakaela avanemist. Kuna see on väikseim osa, siis see muljub kergelt ja mahub paremini emakakaela avama.
Kui beebi selg on ema selja kuju järgiv, siis surve emakakaelale on ebaühtlasem ja sünnitus võtab kauem aega (Occipital Posterior – OP). Posterior sünnituse puhul on tüüpiline ülitugev seljavalu, soov sageli kontraktsiooni ajal/järel urineerida, sest beebi pea pressib ema põiele, ning sagedased kontraktsioonid vähese ja aeglase emakakaela avanemisega.
Uuringud näitavad, et anterior asendis on rohkem normaalseid-vaginaalseid sünnitusi kui posteriori puhul. Samuti kasutavad naised anterior asendi puhul vähem epiduraalanesteesiat (47% vs 94%) kui posterior asendi puhul. 2006.a tehtud uuringuga leiti, et pidevalt posterior asendis olevad beebide korral on 13x suurem risk keisrilõikeks.
Loomulikult on beebi asendite võimalusi kõhus igasuguseid: risti-, tuharseis.
Mida rohkem lugesin, seda rohkem veendusin, et beebi asend sünnitusel määrab väga palju sünnituse kulust.
Kuidas teada saada oma beebi asend kõhus?
1. Esiteks vaatab seda ämmaemand. Minu ämmaemand vaatas vaid seda, kas beebi on peaseisus, muu pidin ise uurima. Eesti ämmaemandate rasedate jälgimise juhendi järgi tuleb rasedal tegelikult:
- 30. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on pea- või muus seisus (nt tuharseisus, risti).
- 34. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on ees- (seljaga välismaailma poole – anterior) või tagaolevas asendis (näoga välismaailma poole – posterior).
Rasedana oled ka kindlasti märganud, kust leiab ämmaemand beebi südamelöögid üles – tõenäoliselt seal paikneb süda. Kerge leida – tõenäoliselt Anterior asend. Kui on vaja kaua südametoone otsida, siis võib-olla on beebi süda “kaugemal” ehk siis pigem beebi selg on ema selja pool (Posterior asend).
2. Teiseks on võimalik ise kindlaks teha, mispidi beebi kõhus paikneb (alates 30. rasedusnädalat, enne pole väga mõtet, sest beebil aega veel end kõhus pöörata). Mõne naise jaoks võib beebi asendi määramine kõhus olla keerulisem, nt kui platsenta paikneb emaka eesseinas. Beebi asendit kõhus kindlaks tehes ei tasu karta, et teed beebile haiget. Niikaua kui endal pole ebamugavustunnet, siis beebi jaoks on see vaid mõnus massaaž.
Tuleb lihtsalt tähelepanu pöörata, kust tulevad müksud, kust luksumine ning mis kujuga on kõht.
- Tugevad liigutused/müksud kõhus on enamasti pepu, jalad ja/või põlved.
- Pikk, tugev ala on tõenäoliselt beebi selg.
- Pepu ja pea on katsudes tuntavad tugevate kõvade “pallidena”.
- Pisikesed/õrnemad liigutused/müksud on kõhus enamasti beebi käte liikumised. Enamasti meeldib beebidele hoida oma käsi pea juures näo lähedal.
- Enamasti eelistavad beebid olla kõhus näoga platsenta poole.
- Ema kõht jälgides beebi selja kurvi näeb välja ühtlaselt suur (Anterior).
- Ema kõht mühklik, vähe märgatav või naba läheduses sisselangev (Posterior).
- Lainetavad liikumised kõhul, palju liikumist (tõenäoliselt Posterior).
Huvitav eesti keelne video kõhu kaardistamise kohta:
Mida selle teadmisega teha enne sünnitust?
Kui on kahtlus, et beebi asetseb posterior asendis, siis on võimalik teoreetiliselt raseduse ajal “julgustada” beebit liikuma teise positsiooni. Isegi, kui beebi on anterior asendis, siis on hea teha nii, et beebi sinna asendisse ka jääks. AGA uuringud eri harjutuste tegemisest raseduse ajal pole näidanud, et posterior beebi saaks raseduse ajal anterior asendisse pöörata: (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies). See võib olla tingitud ka sellest, et mõnikord näiteks nabanöör takistab beebil “paremasse” asendisse minemast.
Teades, et beebi kõige raskem kehaosa on ta selg ja pea, siis tuleks igapäevaselt raseduse ajal ollagi asendites, mis soodustavad beebi “vajumist” “õigesse” positsiooni. Diivanil lamamine ja jalad üleval lebotamine pole parimad asendid raseduse mööda saatmiseks, sest siis vajub beebi selg tahapoole (posterior asend). Soovituslik on võimalikult palju olla püstises asendis, küllili või teha ettekummardavaid liigutusi. Mida rohkem rase liigub, seda tõenäolisemalt võtab kõhubeebi parima võimaliku asendi. Ka kõhulihaste ja vaagnalihaste toonus võib mõjutada seda, mispidi beebi kõhus paikneb, mistõttu soovitatakse teha vaagnat avavaid harjutusi. Kuna meie eluviis on aina rohkem istuv, siis võib-olla seetõttu ongi aina enam sünnitajaid, kelle beebi on “vales” asendis ja sünnitus on seda raskem.
Mõned soovitused raseduse ajaks kui ka sünnituseks leiab siit: https://www.naturalbirthandbabycare.com/baby-position/
Teadmised ja oskused beebit õigesse asendisse suunata leiab nii spinningbabies kodulehelt kui ka selle koolituse läbinud doulade/ämmaemandate seast. Abi võib otsida Sünni sõbrad ja toetajate FB grupist.
Mida selle teadmisega teha sünnituse ajal?
Kui beebi pole end enne sünnitust pööranud “paremasse” asendisse, siis nii palju kui olen lugenud ja aru saanud, siis tuleb lihtsalt pikem sünnitus, sest beebi hakkab end paika pöörama alles sünnituse ajal ja enamik (ca 85%) beebisid sellise pööramise ära ka teeb.
Et aidata beebil end pöörata asendisse, kust oleks kergem sündida, siis esialgu võiks proovida ema neljakäpukil asendeid, puusade hööritamist (seistes või pallil):
Sageli võtavad naised instinktiivselt taguots üleval positsioone, mis aitavad beebil natuke tagasi nihkuda ja siis uuesti ja paremini vaagnasse laskuda. Seetõttu tasub väga sünnitusel oma keha kuulata! Kui sünnitus on juba kaua kestnud, siis eri positsioonide proovimine ei tohiks küll kahju teha.
Teadusuuringutel pole õnnestunud näidata, et erinevatest sünnituspositsioonidest oleks näiteks posterior asendis oleva beebi puhul abi, AGA abiks on teaduse sõnul sellest, et posterior asendis oleva beebi puhul mitte lõhkuda sünnituse kiirendamiseks lootekotti, sest valesti vaagnasse laskudes on beebit juba raskem pöörata (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies).
70% keisrilõigetest tehakse, kuna “emakakael ei avane piisavalt”. Posterior beebi vajab pööramiseks rohkem aega ning kui ema ja beebiga on kõik korras, siis lisaaeg kulub igati ära. Abi võib-olla ka epiduraalist, mis aitab lihaseid lõdvestada (kui ema ise ei suuda) ning see võib samuti aidata beebil pöörduda.
Kõige edukamaks meetodiks (90% õnnestumine) beebi keeramisel posterior asendist anterior asendisse sünnitusel loetakse teaduspõhiste teadmiste järgi ämmaemanda poolset käsitsi lapse pea keeramist, kui emakakael on juba piisavalt avanenud. Kahjuks ma ei tea, kas Eestis seda tehakse. See tundub keeruline.
Millised on parimad peaseisu asendid?
Head asendid (kiirem ja valutum sünnitus) on sellised, kus beebi selg on ema vasakul küljel (LOT või LOA) või beebi selg on vastu ema kõhtu (anterior asendid – OA), sest siis on beebil vaja sünnitusel vähem end pöörata jõudmaks “ideaalsesse” väljumise asendisse.
LOA – See asend peaks tagama beebile kõige lihtsama “väljatuleku” tee ning andma tugevamaid müksusid (jalad annavad tugevaid hoope) ema kõhu paremale poole, maksa alla.
Keerulisemad sündimise asendid on sellised, kus beebi selg on ema paremal küljel (ROA, ROT) või beebi selg on vastu ema selga (posterior asendid), sest siis peab beebi end palju keerama jõudmaks “ideaalsesse” asendisse.
ROA – See asend on selline nii ja naa ja väidetavalt sünnitamisel üpris tavaline asend. Pole seotud konkreetse sünnimustriga, nt et sünnitus oleks liiga pikk ja valulik. Sünnitusel selgub, kas ta hakkab end pöörama päripäeva (terve raseduse keerlevad beebid kõhus pigem päripäeva) tehes ära ca 270 kraadise ringi ümber oma telje, olles vahepeal ka posterior asendis (sünnitusel seljavalu) ja ilmselgelt võtab selline pöörlemine aega st sünnitus on pikem VÕI otsustab tulla välja selles ROA asendis või anterior asendis.
Minu kõhubeebi:
Nii 27. kui ka 33. rasedusnädalal toimunud ämmaemanda visiidil vaatas ämmaemand ultraheliga, et meie beebi on sättinud ennast peaseisu ja ta selgroog jookseb minu paremal kõhupoolel – asetseb seega ROA (Right Occipital Anterior) asendis. Kõhtu katsudes tundsin eelkõige paremal üleval olevat kõva palli (pepu) ning tugevat selgroogu paremal küljel. Ka luksumise ajal kõhtu palpeerides oli luksumisest tingitud liikumist enim tunda just paremal küljel.
Rääkisin beebiga, et oleks mõistlik see pööramine ikka enne sünnitust ära teha mitte hakata alles sünnituse ajal end paika sättima ehk siis liigutada oma selg paremalt vasakule. Ei mina ega mees ei ole inimesed, kes jätaksid asju viimasele minutile. Lisaks proovisin võimalikult vähe diivanil lösutada, istuda sirge seljaga, magada vaid vasakul küljel.
37. nädalal toimunud naistearsti visiidil olin ülirõõmus, kui selgus, et beebi oligi end pööranud seljaga minu vasakule küljele olles nüüd LOA (Left Occipital Anterior) asendis. Võrreldes eelnevaga tunnen läbi kõhu tulevaid mükse rohkem paremal kui varem: sellised peenikese diameetriga tugevad jalasirutused.
EDIT: teine beebi jäi kuni sünnituse alguseni ROA asendisse ning hakkas end pöörama alles sünnituse käigus. Tõenäoliselt seetõttu olid tuhud intensiivsemad ja neid oli palju raskem üle hingata. Kui esimese sünnitusega läks raskeks alles seal 8cm avatuse juures, siis teise sünnitusega oli meeletu seljavalu tõttu raske juba 6cm avatuse juures.
Mis asendis Teie beebid sünnituse alguses paiknesid? Kuidas mõjutas see sünnitust?
Sellest, kuidas esimene sünnitus läks saab lugeda siit: Meie poja siia ilma sündimise teekond ja esimene päev.
Minu teise beebi kodus sündimise lugu saab lugeda siit (ehk siis keerulisem sünnitus tingituna beebi asendist).