Halloween – miks ja kuidas tähistame 15- elukuuse Väikemehega?!

Olen väga suur Halloweeni fänn, sest õuduste temaatika ja kostüümid meeldivad mulle VÄGA. Ja, kui kellegile see püha ei meeldi, siis tema tähistama ei peaSiiski leian, et erinevalt Ameerika tähistamise versioonist, kus kommi puudumisel visatakse antud maja munaga, võiksime rõhku panna pigem kõigele heale, mis Halloween võiks meile tuuasest tuleb ta igal juhul.

Miks Halloweeni tähistada?

Esiteks on Halloween juba selle pärast nii põnev, et on võimalik lasta fantaasial lennata ja riietuda kelleks iganes. Et mitte kogu rõõmust ilma jääda, siis oleme sõpruskonnas mitmeid aastaid tähistanud Halloweeni ühe ägeda kostüümipeo ja mõrvamüsteeriumi mänguga, aga sellest juba hiljem. Ma ei kujuta ettegi, kui äge oleks veel lapsena olnud iga aasta end põnevasse kostüümi riietuda! Kui palju käest lastud  õudusjutte ja kõrvitsalaternate valmistamisi täis kostüümipidusid!

Milline tore võimalus lapsel ise oma tegelane välja mõelda ning koos lapsevanemaga see unistus teoks teha. Miks mitte ise meisterdades?! 🙂 Ja kui Halloweenitaja tuleb, siis küsidagi, et ooo.. kes sa oled, miks selline valik, kas tegid ise jne.

Teiseks on eestlastel niigi tänamatult vähe tähistamise tähtpäevi, mistõttu iga võimalus kiirel ajal lähedastega kokku saada, on alati suur rõõm. Sest minu vähesed lapse Halloweeni kogemused ütlevad just seda, et enamasti käiakse just tuttavate ja sõprade juures kommi ja pommi tegemas. 

Kolmandaks annab Halloween võimaluse ennast väljendada. Kuigi osad väga kritiseerivad seda, et erinevalt Mardi-ja Kadripäevast ei pea Halloweeni ajal lapsed midagi esitama, siis mina leian, et tegelikult see ei vasta tõele. Jah, Halloweeni ajal lapsed ei laula ega esita mõistatusi (mis on tüütu nii esitajale kui ka kuulajale – vabandust!), siis tegelikult väärib idee sellest, kes ta parasjagu olla soovib, ju ka tunnustust. Ja kui laps on ise kostüümi tegemisel osalenud, siis ongi tema kostüüm see “esitus”. 

Neljandaks annab see võimaluse kõigile lastele. Ka neile, kes on tagasihoidlikud või kellel on kehv mälu. Kadri-ja mardipäev soosib neid, kes naudivad esitamist ja esinemist, ent ei anna võimalust tagasihoidlikematele lastele. Ja kas nemad on siis vähem väärt?! See on sama nagu öelda, et moedisainerid ja õmblejad pole midagi väärt ning tublid on vaid lauljad. 

Lõpetuseks annab see hea võimaluse õpetada lapsele andmisrõõmu. Mõeldagi üheskoos, mida võiks teistele lastele kinkida. Sest andmisrõõmu kogeda on nii väärtuslik!

Kuidas tähistame Halloweeni 15 elukuuse Väikemehega?

Oma armastust selle võõramaise püha vastu kavatsesin vaikselt tutvustada ka Väikemehele. Kuigi selle nädala koduõppe temaatika on varjud, öö ja must värv, siis soovisin lisaks pakkuda talle ka Halloweeni tegevusi.

Kõigepealt  tutvustasin lapsele, kuidas tema seisukohast see Halloweeni püha tähistamine välja võiks näha. Otsisin pikalt ning lõpuks leidsin Ravensburgeri 2-4 aastastele mõeldud “Was machen wir im Herbst?” sügise teemalise klapiraamatu sarjast Wieso? Weshalb? Warum?

Seal siis on pühendatud paar lehekülge sellele, kuidas Halloweeni tähistatakse, eelkõige kostüümides lastest, ukse taga hea ja parema saamisest ning kõrvitsalaternatest. Ilusad pildid on ka turult kõrvitsa ostmisest. Kui keegi teab veel mõnda selle teemalist raamatut, siis olen suur kõrv.

Kuna Halloweeni pidu on meil seekord vaid suurtele ja Väikemehe uneaeg on enne, kui läheb ringi pommitamiseks, siis otsustasin Halloweeni teemalisi tegevusi teha Väikemehega jooksvalt nädala jooksul:

  1. Halloweeni piltidega (nahkhiir, nõid, kõrvits jne) taskulamp (Tigerist). Oi, see on lahe igale vanusele! Suur oli Väikemehe imestus jälgimaks nii valgusvihku kui ka paistvaid kujutisi.

2. Kõrvitsakleepsu panek aknale (Tigerist), sest Väikemehele meeldib kleepida ja limane kleeps on hiilgama põnev! Kõrvitsa kleepimine oli keeruline, aga kõigi muude osade kleepimisse suhtus põhjalikkusega.

3. Ämblike panek pliiatsipulga otsa: käe-silma koordinatsiooni harjutus missugune! Ämblikud Koduekstrast. Väikemehe jaoks veel päris raske ülesanne.

4. Mustade ubadega sensoorne kast, kus on ämblikke ja muid putukaid. Sellega võikski Väikemees mängima jääda.

5. Kõrvitsa meisterdamine üheskoos (pigem vist küll vaatamine). See oli Väikemehe lemmik asi! Ta oli sellest nii vaimustuses! Küll käis ja uudistas, kuidas kõrvitsas küünlad põlevad, siis proovis torgata grillpulki juba torgatud aukudesse ja siis käis ja piilus kõrvitsa silmadest-suust sisse.

 

Sellised Halloweeni teemalised tegevused siis sellel nädalal Väikemehega. 🙂

 

 

Advertisements

4 replies

  1. Selline Halloween nagu sa postituse alguses kirjeldad meeldiks mulle ka: ise või koos vanematega valmistatud kostüümid, perega aja veetmine… Mina ise ei ole seda kahjuks kogenud, vaid näinud halloweeni ainult kommertsliku tarbimispühana. Küll on mul – kindlasti tulenevalt erialast ja elustiilist – äärmiselt värvikaid, ohtra pillimängu, laulu ja tantsuga mardi-ja kadrisandikampade kogemusi.

    Viimasest lähtuvalt: mulle meeldis väga Marju Kõivupuu mõte halloweeni üle porisejatele (küllap seepärast, et tundsin ära iseenda): peaksime hoopis tänulikud olema, sest tänu halloweeni “pealetungile” pööratakse teadlikult või kogemata rohkem tähelepanu ka eesti sandikombestikule. Halloweeni ja sanditamist vastandavatest arvamusartiklitest Kalevi kommisordini. (Halloweeni kommisegu kõrval tänavu ka Mardi- ja Kadripäeva kommisegu!)

    Minu meelest on kõik põhjused, mille oma postituses välja tood, miks halloweeni pidada, väga head ja lisaks halloweenile rakendatavad ka mardi- ja kadripäeval. Fantaasiarikastest isevalmistatud kostüümidest eufoorilise mardiisa või vaikiva mardihiire rollini. Kahjuks teatakse meie sandikombestikust tänapäeval lihtsalt nii üksikuid fragmente, et alles jääb tõesti üsna vaimuvaene tahmase näoga luuletuse lugemine. Panen kirja mõned minu hinnangul tänaseks vähem tuntud momendid:

    Mardid (ja kadrid) kui esivanemate hinged, kes koju rändavad. Teevad mh suurt kära ja kolinat halbade jõudude eemale peletamiseks.
    Ehk sandid on müstilised-maagilised olendid, mitte suvalised tahmanäod.

    Mardipäev kui hoopis noorte meeste initsiatsiooniriitus – meeste hulka võtmine (ehk kaugel-kaugel laste lõbustusest… )

    (Sõbralik?) rivaalitsemine mardikampade vahel, teineteise jälitamine, isegi saagirööv

    Kavala vingerpussi mängimine, kui majja sisse ei lasta.

    Sandijooksmisele järgnev pidu!

    Maskeerimisest: oluline varjata nägu, muuta end tundmatuks. Lisaks tuntud tagurpidi kasukale maskeeritakse end loomadeks-lindudeks, kes kehastavad esivanemate hingi, ja/või mardipere loomadeks. Lõbusaid variante: nt kahe kaupa lina või teki abil ühe lehma vms mängimine. Linnakultuuris (al 20. saj keskpaik) on ka Eestis end mardipäeval nõidadeks, sõdalasteks, mustlasteks jt rahvasteks, meremeesteks, arstideks jne maskeeritud.

    BERTA – Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaas: http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mardipaev.php

    Tegelikult ootan ma juba mitu sügist pikisilmi, et mõni folklorist vm asjatundja võtaks kirjutada ühe populaarteadusliku artikli halloweeni ja meie santimiskombestiku sarnasest algest. Sest vastandada pole neid tegelikult mõtet-lähtekoht on mõlemal sama või vähemalt sarnane (aasta pimedaim aeg, pööripäev või aastaringi lõpp, hingede rändamise aeg; segu paganlikust ja kristlikust traditsioonist) ja väljundidki erinevad tegelikult vähe.

    See, kuidas sa ükskõik millise teema oskad pöörata lapsele ea- ja jõukohaseks, on väga muljetavaldav! Nii et kui leiad inspiratsiooni ja jaksu Väikemehega ka mardi- ja kadripäevaks valmistuda, seisab teil ühe asemel ees kolm karnevalipüha ühe kuu jooksul. Võit missugune 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s