Ettevalmistused, üldine
Ootasin meie Hiina reisi väga, sest põnevaid plaane, mida seal teha, oli nii mitmeid. Minu peamisteks reisi eesmärkideks oli näha Hiina müüri, rippuvaid “Avatari” mägesid, külastada Hiina Disneylande Shanghais ja Hong Kongis ning eelkõige pakkus põnevust mu lemmiklastefilmi Zootroopolise äsja tehtud pargiosa, aga ka Elsa ja Anna teemaline pargiosa (filmist “Frozen”).
Et Hiina minna, on vaja taotleda Eestis asuvast Hiina saatkonnast viisa. Selle viisa tegemiseks on vaja täita ankeet, kus on reaalselt miljon küsimust, nt ka vanemate elukoha ja töökoha kohta, kõik ööbimiskohad igale pereliikmele eraldi (ööbisime 8 eri kohas). Tegime seda mitu kuud enne reisile minekut. Maksis ka midagi.
Kogu Hiina reisi planeerimise tegi mu mees, umbes 1a tagasi. See oli meeletult suur töö, sest meil on mitmed vahelennud, 8 eri ööbimist, mitmed transfeerid ja ligi kolm nädalat tihedat igapäevast kultuuri-ja meelelahutusprogrammi.
Pole just palju inimesi, kes läheks omapäi koos väikeste lastega Hiinat avastama. Tavalisest reisisihtkohast teeb keerulisemaks Hiinas reisimise see, et nad suhtlevad hoopis teiste infokanalite kaudu kui meie, nt nad kasutavad suhtlemiseks äppe, mida me ei kasuta (WeChat). Aga et selle äppi kasutajaks saada, siis peab keegi hiinlane sind sinna süsteemi aktsepteerima. Mees kuidagi internetist sai selle hiina sõbra (maksis kellelegi?). Ja kõigi piletite etteostmine on ka meeletu töö.
Et pidevalt mobiiliga ringi navigeerida, siis on vaja piiramatut internetti. Mees ostis kuskilt HolyFly-st paketi, et maksad 66 eurot ja saad välismaal kuu aega piiramatut internetti.
Helistamiseks ja sõnumite saatmiseks ostis ta e-sim-i.
Google maps siin ei tööta. Selle asemel kasutas mees mingit muud äppi.
Hiinlastega suhtlemiseks läheb vaja translate äppi, kuhu saad kirjutada inglise keeles ja siis see tõlgib lihtsustatud hiina keelde.
Paljude piletite ostmiseks on vaja hiina mobiilinumbrit. Seetõttu osad broneerimised saime teha alles kohapeal paludes abi, nt hotelli retseptsioonist.
Gmail, Facebook, Google, Youtube ega Instagramm ei tööta, sest Hiina valitsus on need lehed ära blokkinud. Kuna aga googeldada on vaja ja nt google translate on inimestega suheldes enamasti vajalik, siis mees ostis mingi sellise asja mobiilile (VPN), et siis arvab wifi, et oled nt Saksamaal ja saad nendele lehekülgedele ka ligi. Maksis u20 dollarit.
Visa ja Mastercard 99% kohtades ei toimi. Siin tuleb kasutada Alipay äppi või maksta sularahas. Enamasti kasutasime Alipayd. Pekingis on kallis, Zhangjiajies oli odav, Hong Kong enam-vähem. Suur üllatus/pettumus oli see, et Hiina ei olegi odav maa. Natuke odavam kui Eesti, aga ei midagi väga odavat.
Esimene seiklus sai alguse sellest, et kuu varem teatati, et meie Tallinn-Istanbuli lend on tühistatud. Istanbulist pidi minema meie edasine lend Pekingisse. Mees oli tunde telefonivestluses erinevate inimestega, et vahetada tühistatud lennu piletid uute piletite vastu sedasi, et me ei peaks hakkama jantima raha tagastamisega. Telefoni teel oli vaja kõigi resijate andmed uuesti süsteemi sisestada. Tulemusena sai 1,5h kahe lennu vahelisest ajast Istanbulis 10h vaheline aeg.
Türgis lõbustuspargis, lend Hiina ja esimesed sammud Pekingis
Otsustasime, et ei hakka ootama lennujaamas vaid suundume Türgi suurimasse lõbustusparki- Vialandi. Olles 3h Tallinnast lennanud Istanbuli jõudsime kohale kella 15 ajal. Sealt taksoga lõbustusparki läks u30min. Tee Viaparki oli nii käänuline, et suurem laps takosost väljudes oksendas korralikult (olen oma kergelt loksumise süda-pahaks-minemise geenid ilusti edasi andnud).
Vialand on küll Türgi suurim lõbustuspark, aga 4-5h piisab, et kõik atraktsioonid läbi käia. Järjekorrad olid olematud. Toredaid sõite oli nii väikestele kui ka suurtele. Mehega käisime korda mööda kõik ägedamad adrenaliinisõidud läbi. Annaksin sellele pargile hindeks 4/10-st. Hiljem käisime veel kõrvalolevas kaubanduskeskuses mänguasjapoes ja söömas. Toiduvalik oli Türgile omaselt veider, aga midagi ikkagi kõhtu leidsime.
Sõitsime tagasi lennujaama jälle taksoga. Istanbuli lennujaam on väidetavalt 2024a kõige paremaks hinnatud lennujaam. Turvakontrollid läksid ruttu ja mõnusalt avar oli seal küll. Meie Istanbul Pekingi lend startis kell 1.30 öösel. Seega, kui jõudsime lennukisse olime kõik juba üliunised ja aktiivne toidu pakkumine kella 3 ajal öösel meid ei seganud.
Meie istekohad lennukis olid sedasi, et ma istusin poistega kolmekesi kõrvuti ja mees oli üle vahekäigu eraldi. Tulemus oli see, et poisid olid pikali magades osaliselt minu peal ja mul oli ülikitsas. Kartsin, et nad kukuvad toolidelt maha ja see hirm ei lasknud mul uinuda. Lõpuks istusin ääreistmele ja seal poole kannika peal olles sain healjuhul öö peale magada 3-4h. Lend ise kestis 10h. Aga no vähemalt sain vaadatud kaks filmi: uue ahvide planeedi osa ja ühe märuli. Poisid terve lennuaja magasid, hommikupoolikul u1h olid tab-is/sõid hommikust. Turismiklassis öölend on nagu on. Lapsed magasid sügavalt, aga mees ütles, et tal surid kogu aeg kõik kohad ära. Samas maksta 3000 eurot juurde ühe lennu pealt pere kohta, et olla äriklassis. Ma selleks liiga vaene ja mees liiga kitsi.
Lennukist väljudes pidime täitma riiki saabumise paberid ning edasi suunduma passi-ja viisakontrolli. Järjekord oli pikk. Kui enne meid oli veel u16 inimest, siis suunati alates meist inimesed teise ruumi, kus enne meid oli üle 50 inimese passikontrolli sabas. Päris “tore” lüke, kui olla kahe väikese lapsega. Põmaki 20 minutit lisa järjekorras seismist juures.
Siis avastasime, et olime jätnud ühe enda käsipagasi kottidest lennukisse. Sellist asja juhtub meil iga reis vähemalt korra. Jooksin tagasi lennuki juurde, aga kõik turvauksed olid juba kinni ja lennukisse ma tagasi ei saanud. Seega meie Istanbulist ostetud asjad läksidki kaduma.
Jõudes lõpuks passikontrollini selgus, et riiki sisenemise blankett tuleb ikkagi täita ka lastele eraldi. Samas kui eespool neid pabereid saades küsisime spetsiaalselt üle, et kas lastele on ka vaja ja siis öeldi, et pole. Ühesõnaga keeldusime rivist kõrvale astumast ja õnneks mees oli võtnud igaks juhuks rohkem riiki sisenemise blankette näpuvahele ning täitsime need ruttu ära. Siis järgnesid mõlema käe kõigi sõrmejälgede andmised, näofotod, viisade kontroll. Olimegi riiki lubatud!
Pekingi hotell ja kaubandustänav
Lennujaama oli meil tellitud hotelli kaudu üliuhke autoga transfeer. Sõitsime u45min, maksis 600 yuani ehk u90 eurot. Meil oli broneeritud esimeseks kaheks päevaks Pekingis Mariette apartment (vist 5 tärni). Mullivann toas, kaks suurt tuba, lastele liumägi ja legokast, tervistussuupisted. See asus täitsa kesklinnas Keelatud Linna ja pikima ja kõige uhkema kaubandustänava kõrval. Kuna kell oli alles 17, siis kõigepealt meespere suundus hotelli basseini ujuma ja siis läksime koos kaubandustänavale jalutama.
Käisime ka söömas ühes uhkes hiinapärase toiduga restoranis. Tellisime prooviks igasugu asju, üks toit veidram kui teine. Eelroad: need paremal rohelisega on viilutatud seened.
Väiksem laps sai pulkadega söömise selgeks ja proovis suure isuga igasugu toite. Ta sõi isegi ühte maksaviilude (?) ja silmamunadega (?) ülitugevasti haisvat limajast suppi, mida minagi ei suutnud süüa ja ma söön suhteliselt kõike. Põnev oli see, et lisaks tellitud toitudele toodi veel igasugu asju, nt rosina-ploomi moodi toit, mille sees oli kivi, teed ja pelmeenidega suppi. Söök maksis kokku u107 eurot. Olime sattunud suhteliselt uhkesse kaubanduskeskusesse. Õhtul hotelli jõudes uinusime kõik ruttu, kuna nii väsinud oli olla.
Teine päev Pekingis
Hommikul magasime napilt hommikusöögile sisse. Lapsed magasid üle 12h järjest. Hea, et mees oli pannud kella 10-ks äratuse. Ruttu riidesse ja sööma. Hommikusöök oli ok. Parem kui Ameerikas hotellides hommikusöögid, aga samas kehvem kui Eesti hotellide hommikusöögid.
Toimetasime natuke toas ja oligi aeg minna jalgsi Keelatud Linna poole. Kaardi peal oli meie hotell Keelatud Linna kõrvaltänavas. Reaalsuses kõndisime umbes 3km. Kusjuures sellest 1km kõndisime hanereas koos teiste hiinlastega järjekorras olles.
Me ei võtnud lastele käru kaasa, kuna meil oli plaanis nii palju vahelende, et kartsime, et käru kaob pagasina vahepeal ära/ tehakse katki/ keerukas pakkida jne. Pluss paljud meie käigud sisaldasid treppe ning siis oleks olnud käruga keeruline.
Hiinas on linnad jaotatud piirkondadesse ning kui läbid jalgsi teatud piirkonna, siis pead näitama passi, jälle järjekord. Passi tuleb näidata igal pool, kõigile. Me näitasime passi ühe päeva jooksul liialdamata umbes 20 korda. Pass on Hiinas olles turisti jaoks kõige tähtsam asi.
Inimmassid olid meeletud! Kuigi Pekingi tänavad on tõeliselt laiad, siis see, kui palju on ka inimesi.. see võtab sõnatuks. Pekingis elab umbes 22 miljonit inimest. Korra tekkis mul isegi paanika taoline hirm laste pärast, sest hiinlased on ka natuke trügijad, nt kui eelmise inimese ja meie vahele jäi väikegi ruum, kuhu mahuks üks inimene vahele, siis trügiti meist mööda. Väikeste lastega on sedasi eelmisel inimesel pepus püsida keerukas.
Esimese hooga sattusime Mao Zedungi mausoleumi järjekorda. Olime ühe inimmassi sees ja see viis meid sinnapoole. Seal selgus, et kotid on vaja viia kuskile X-hoonesse, ainult mobiil ja vesi võib käes olla. Jälle vaja tagasi minna, mees siis jooksis ja viis kotid ära. Kõik kõndisid hanereas u1km sedasi läbi hoone, kuhu ta oli maetud. Sai ka osta lilli, mida sai hauale panna. Paljud inimesed tegid seda ja ka kummardasid haua ees.
Kusjuures huvitav on see, et maksmine käib skännides ehk skännid koodi, samal ajal antakse juba lilled pihku ja siis ise valid maksmise summa, keegi ei kontrolli palju maksid, aususe peale. Kas teadsid, et Mao Zedung põhjustas suurima näljasurmade aasta Hiinas, kui tal tuli mõttele tappa ära kõik linnud, et nood ei sööks riisipõldudel riisi ära, aga siis avastati, et linnud sõid ka ära kahjureid ja tänu kahjurite populatsiooni järsule tõusule sellel aastal ei saadud riisi peaaegu üldse, miljonid inimesed surid. Aga noo armastatud president ikka!
Surnud president vaadatud, suundusime Keelatud Linna. Jälle 1km kõndimist, et jõuda väravateni. Kõik tundub nii lähedal, aga samas on meeletult kaugel ja inimeste masside jaotamiseks on tehtud järjekorras seismise labürindid.
Lastele jõu andmiseks said nad jäätist. Hiinlased oskavad teha imehäid jogurtimaitselisi vastava vaatamisväärsuse kujuga jäätiseid!
Ilm oli soe, väga soe- u30 kraadi. Keelatud Linnast kõndisime läbi- jälle u3km kõndimist.
Siis hakkasime taksot otsima, no ei leia, kõik kõnniteed on autoteest kõrgete piiretega eraldatud. Mees võttis lapsi korda mööda kukile. Jube palav oli ja endalgi juba jalad valutasid. Jälle paar km kõndimist, et jõuda Keelatud Linna väravate algusesse. Seega käik Keelatud Linna oli julgelt kokku 9km. Lõputu!!!
Lõpuks läkski juba nii kiireks, et ei jõudnud sinna X-majja kottidele järgi minna. Olime broneerinud kella 16-ks tsirkuse etenduse, aga sealne piletimüüja kirjutas hommikul, et peaksime kell 14.30 juba tulema, sest etenduse aega muudeti. Jälle vaba taksot mitte kuskil. Siis peatus üks invasõidukiga mees, kes pakkus meile lahkelt küüti! Jep, invaliid ratastooli moodi sõidukiga, kellel oli üks tagaiste vaba. Pressisime end neljakesi sinna ühele istmele, minul pool kanni väljas ja 30min pikkune sõit võis alata. Kusjuures 15min sellest sõidust oli mul veel ka üks magav laps poole põlve peal!
Taksojuht (?) oli veider tüüp, sõitis kord rattarajal, kord autoteel, kord punasega samal ajal teistele lehvitades vastassuunas ja kõik andsid meile teed. Autojuhid on siin teiste liiklejatega väga arvestavad! Ta alguses tegi google translate abil meile linnatuuri, kirjutas meile, kus võib mis põnevat hoonet näha, aga me kirjutasime vastu, et meil on kiire ja siis keskendus ta sõidule. Kuna konkreetsest summast juttu polnud, siis leppisime mehega kokku, et maksame talle selle 30min sõidu eest 150-200 yuani ehk u25 eurot. Kui sõit läbi, siis taksojuht küsis 360yuani ehk 45 eurot ja mu mees rõõmsalt maksis selle! Ma olin nii pahane mehe peale! Me ei jõua kolm nädalat iga päev kümneid kordi hiinlaste elujärge parandada!
Tsirkusele jäime hiljaks. Trikid olid võimsad, nt kupli sees korraga sõitvad viis motikat või väikesed Hiina lapsed, kes olid paindunud kringliks ja hoidsid hammastega end kinni samal ajal Tortilla-moodi kaunistustega vehkides.
Aga kogu sealne eluolu jättis huvikooli tsirkuse mulje. Suures saalis oli lisaks meile veel u20 inimest ja selgus, et tegelikult ikkagi toimus ka kella 16-ne etendus. Meile jäi mõistatuseks, miks meid varasemale etendusele aeti.
Pärast etendust suundusime edasi Temple of Heavenisse. Sinna oli 5km minna. Jalgsi tundus minna karm. Taksosid jälle kuskil polnud ja ma ei tahtnud, et jälle mees annaks taksojuhile suvalisi summasid, mida too lollidelt turistidelt küsib. Nagu taas kord tõdesin, siis mu mees ei suuda sellistes situatsioonides tingida. Metrood lähedal ei paistnud, aga silma jäid rattad, millega hiinlased ise päris palju liiklevad. Selgus, et kahte ratast me ühe mobiiliga rentida ei saa ja kolmest rattafirmast vaid ühe firma oma lubas ratta lukust lahti saada. Ratta saamiseks pidi skännima rattal olevat QR-koodi ja maksta sai sõidu lõppedes Alipay-ga. Tegimegi sedasi, et mina sõitsin rattaga, lapsed ka ratta peal ning mees jooksis kõrval. Ratta iste oli megamugav ja rattateed hästi laiad, mis tekitas ohutu tunde. Tõesti super sellega liigelda. (Mõned päevad hiljem saime kaks ratast, kui olime minu mobiilile ka tõmmanud Alipay äppi.)
Läbisime hästi kena pargi ja jõudsimegi templisse, aga midagi väga erilist see tempel ei olnud. Kõndisime seal ja võtsime veidraid jooke maitsmiseks (üks oli ülimagus roosa jook, teine nagu piim lilledega ja kolmas tugeva lillelise lõhnaõli lõhnaga teejook).
Kõht oli nii tühi ja võtsime tänavalt prooviks mingeid veidraid toite:
Sealt 5km hotelli läksime jälle rattaga ehk mees jooksis ja me olime rattal. Kokku maksime sellel päeval rattakasutuse eest alla euro ehk ratas on tõesti hea viis Pekingis liigelda! Saab isegi kiiremini kui olla taksoga pikkades ummikutes ning metroopeatusi ei paistnud ka kuskil eriti tihedalt olevat. Mees käis ise X-kohta jäetud seljakotil ja käekotil järgi, kusjuures see oli juba kinni pandud ning vedas, et ta ikkagi kottide juurde sisse lasti.
Õhtul jalutasime veel enda hotelli kõrval oleval kaubandustänaval, proovisime veidraid hiina maiuseid ja sõime õhtust mehe soovil McDonaldsis. Talle ei meeldinud need kohad, kuhu ma tahtsin minna ja lõpuks ei söönud ta ka oma McDonaldsi burgerit, kuna sinna vahele oli pandud tema jaoks söödamatu liha. McDonaldsis käik kogu perele läks maksma u100 yuani ehk 15 eurot.
Õhtul kella 21-ks oli meil tellitud transfeer, mis viiks meid 1,5h kaugusele Hiina müüri lähedal olevasse ööbimispaika. Maksis u700 yuani ehk u100 eurot. Tegu oli perehotelliga ehk transfeeri tegi ööbimiskohta peremees ja naine tegeles magamiskohtadega. Suured kohvrid jätsime maha Pekingi hotelli. Jäime kõik sõidul magama. Eesti aja järgi ikkagi ju kell 4 öösel!
Kolmas päev Hiinas – Hiina müür ja veel Pekingit
Hommikul tegi pereema hiina hommikusööki, perepoeg käis ostis meile kaabelsõiduki piletid ning pereisa viis meid autoga müürile (u2km). Hommikusöök oli väga maitsev, eriti sojamaitseline riis ja muna, ka kurk oli huvitavalt vetikamaitseline.
Hiina müürile minekuks on kolm eri kohta. Me olime valinud sellise, kuhu viis üles suusalift ja alla sai sõita liumäest. Uskumatu, et see polegi kõige popim koht müürile minekuks! Mis saab olla lahedam Hiina müürilt liumäest alla laskmisest? Pildil allasõitmine ja tõsteliftid, mis viisid meid üles:
Müür oli võimas. Treppidest üles ja alla ronimine oli väga raske, sest trepiastmed olid väga kitsad ja kõrged. Ilm oli imeilus! Ja rahvast vähe, kuna olime väga varajased. Meie lahkudes tuli juba päris palju inimesi.
Alla lasksime liumäest kaks korda ning see oli laste jaoks selle päeva tipphetk. Sõit oli tõesti pikk ja tore.
Maitsesime taas kord veidraid toite (ülevaloleva pildi toidus olid želee moodi tükid) ning siis tuli transfeer meile järgi, et viia meid keisri suvepaleesse. See oli taas kord hiiglasuur ala, kilomeetrite viisi kõndimist, mistõttu kaua me seal ei olnud. Jätkus veidrate toitude maitsmine.
Edasi laenutasime jalgrattad. Kuna mees ei tahtnud 13km joosta, siis õnnestus tal ka minu mobiiliga üks ratas rentida (meil õnnestus rentida vaid siniseid rattaid). Sõit oli pikk ja kõik kurtsid, kui aeglane sõitja ma olen. Sõitsime u1h15min kuni jõudsime olümpiakülla. See oli taas kord hiiglaslik, lõputult kõndimist. Kõik tundub kaardil nii lähedal, aga tegelikult on ülikaugel. Pekingis olemise ajal sõitsin rattaga kokku u33km!
Kuna rattasõidust ja kõndimisest olid jalad (minul) valusad, siis edasi otsustasime proovida metrood. See oli väga lihtne, odav ja mugav vahend liikumiseks kuigi esialgu tundus metroorägastik keeruline.
Sõitsime ühte Pekingi kõrghoonete piirkonda, kus käisime kaubanduskeskuses söömas. Sedasi kaubanduskeskuste allkorrusel võib kogu perega söödud saada 10 euroga.
Ühel õhtul tuli mees kell 19.30 heale mõttele minna sööma vegan söögikohta kuigi ka hotelli kõrval paistis mitmeid söögikohti. Võtsime rattad ja siis teatas mees, et sinna on 10km sõit! Olin nii pahane! Niigi terve päeva kõndinud, kõht kõigil tühi ja nüüd vaja 10km sõita! Selgus, et see polnudki vegan koht kuigi mõne taimetoidu sealt leidsime. Mees ka hiljem tunnistas, et see vist polnud parim plaan. 😀
Ka taksoga saab sõita. Kui tellida takso Alipay-ga, siis oli tasko hind 30min sõidu eest 40 yuani (ehk u5 eurot). Seega edaspidi reisil kasutasimegi sageli just seda võimalust.
Ükspäev käisime ka Hiina teaduskeskuses, mis oli nagu meie Ahhaa-keskus. Minu arvates oli igav, sest olime seal liiga kaua, teistele meeldis. Olime seal 4h. Kõige rohkem meeldis mulle robotite ala. Päris hirmus oli vaadata ühte koera-kujulist robotit liikumas, hüppamas, ronimas, sest see meenutas robotit mingist õudusfilmist.
Minu üks lemmikuid toidukordi, ma võiks iga päev ainult sellist toitu süüa. Tegelikult oli väga raske leida lihata toite (ma küll kaks väikest kanakoiba võtsin), sest hiinlased VÄGA armastavad liha. Maksis u20 eurot.
Edasi läksime kaheks päevaks Pekingi Universal Stuudiosse, aga sellest kirjutan järgmises postituses siin.
