Võrreldes eelmise aastaga on see aasta olnud rahulikum, fookusega enda ja pere tervisele, igapäevaelu organiseerimisele.
Toitumine ja sport
Nagu kunagi eelmise aasta kokkuvõttes mainisin, siis alustasin eelmisel aastal ühe juuksekursusega. Kuulasin seal olevad moodulid läbi, tegin ise šampoone ja jälgisin kõiki juuste hoolduse väliseid nippe, aga sain ühel hetkel aru, et väline juustega tegelemine on nagu kursuse looja ka ise tunnistas, väikese mõjuga. Palju olulisem juuste tervise, tugevuse ja pikkuse tagamisel on hoopis toitumine, treening, uni ja üldine stressitase. Seetõttu hakkasingi ükshaaval sellel aastal neid tahke käsile võtma.
Alustasin Synlabi terviseuuringutega, kust selguski, et mul on mitme veidra juuste ja naha tervist soodustava mineraalaine puudus. Kuna need on pigem ebatavalised puudused ja viitavad imendumisega seotud häiritele, siis otsustasin teha muutusi enda toitumises. Lisaks avastasin, et mul on aastaid olnud vereproovides madal raua tase, aga kuna see on alati olnud piiripealse madala piiril, siis pole sellele tähelepanu pööratud.
Otsustasin teha proovi gluteenitoodete ärajätmisega. Esialgu olin natuke mures, sest arvasin alati, et sai ja teraviljad täidavad kõhtu. Eksperimendi käigus selgus, et mitte minul. Pärast gluteeni-sisaldavate toitude ärajätmist on mu pidevad näljahood kadunud. Olen palju rahulikum, rahulolevam ja paanilist näljatunnet, mis mul varem tekkis iga 3-4h tagant, mul enam ei esine. Varem kuulasin uskumatusega inimestest, kes ei söö 12h järjest või isegi päevi, aga nüüd suudaksin seda teha ka mina. Ja ei tasu arvata, et ma asendasin süsivesikud valkude või rasvadega ehk nüüd lihtsalt mu veresuhkur toimib teistmoodi. Mul ei ole kunagi olnud püsivalt seedeprobleeme, kõhuvalu või mingeid seedimisega seotud kaebusi, küll aga avastasin pärast gluteenivaba toitumisega alustamist, et varasemalt oli mul väljaheide pigem vedelapoolsem, nüud on Bristoli skaala järgi ideaalne. Juuste osas ma meeletut muutust ei märganud, aga see enesetunde muutus on olnud nii suur, et ma ei kujuta ette, et ma läheksin üldse uuesti tagasi oma vana toitumise juurde. 🤷♀️ See pidev nälg on niii häiriv, et elu ilma meeletu näljata muudab mind palju rahulikumaks.
Gluteenivabale toitumisele minek pole olnud lihtne. Sarnaselt kaseiinivabale toitumisele on õpikõver aeglane ehk ikka ja jälle tuleb avastusi, kus üllatavates kohtades gluteeni sisaldub ja olen kogemata gluteeni ka söönud, sest näiteks hotellis on olnud mõne toidu puhul buffees vale märgistus või näiteks ma ei teanud, et sojakastmes on nisu, või jaapani omletis või mõnikord sushiriisi tegemisel kasutatakse nisuga riisiäädikat. Tavaliselt saangi teada järgmine päev, et midagi oli eelmise päeva toidus valesti: tekib kõhulahtisus ja väsinud on olla, tekib füüsiline laiskus, lisaks tekib uuesti see pidev näljatunne ja kulub umbes kolm-viis päeva kuni tunnen ennast jälle täis võimsusel.
Sellest tingituna olen pidanud päris palju ise kodus süüa tegema (loe: iga päev umbes 1-2h olen köögis), lugenud ja katsetanud igasugu gluteenivabasid retsepte, käisime suurema lapsega isegi gluteenivabade saiakeste tegemise koolitusel. See raamat ja nende autorite teised raamatud on imelised:
Olin alati hommikul ärgates ülinäljane, aga enam mitte. Mu kõht on tänu gluteeni ärajätmisele palju rohkem täis. See “täistunne” on toonud mu ellu teise suure muutuse: suudan hommikuti teha trenni. Varem pidin alati kohe pärast ärkamist sööma, sest õhtuti söön hiljemalt kella 19 ajal ja järgmine toit ongi hommikul. Ilma hommikusöögita hakkas mul alati iiveldama ja tekkis pearinglus, nüüd piisab ärgates max klaasi vee joomisest.
Lisaks gluteenile jätsin suve keskel ära ka kaseiini-sisaldavad toidud ehk piimatooted ja kõik lõssipulbrit, vadakuvalku ja piima sisaldava. Miks? Lugesin, et gluteenitundlikkuse puhul on sageli probleemne ka kaseiini seedimine ja eelmine kord, kui imetades olin kohustatud jätma piimatooted ära, siis tundsin end meeletult energiliselt. Ainult kaseiinivaba toitumine on lihtne nagu ka ainult gluteenivaba toitumine. Neid kahte korraga tehes on keerukas, aga harjub. Prismas on müügil nii palju asendusi, seega hetkel millestki puudust ei tunnegi.
See kaseiinivaba toitumise muutus tõi meeletult suure muutuse energiatasemes. Mitte, et ma oleksin olnud varasemalt uimane ja väsinud, aga nüüd on iga päev tunne nagu oleksin joonud tasse kohvisid, aga ilma kohvi ebameeldivate kõrvalmõjudeta. Seda isegi, kui olen öösel maganud meeletult kehvasti, nt laps olnud haige ja 5x vett vms palunud või olen vähe maganud.
Lisaks toitumisele on sellel aastal toimunud suur muutus ka mu sportlikus vormis. Lugesin kuskilt, et mitte spordi tegemine (selle alla kuuluvad jõu-ja kardiotrennid) on keha jaoks sama kahjulik nagu suitsetamine. See mõte muutis mu ajus totaalselt midagi ning augustist alustasin trennidega viis korda nädalas.
Varem ei olnud mul trenni tegemiseks aega ega energiat, aga kogu see toitumise muutus on andnud mulle nii palju rohkem energiat ja teinud selle muutuse võimalikuks. Esimene takistus oli muidugi, millal teha trenni? Kuna vahetult pärast õhtusööki trenni tegemine ei tundunud õige ega ka pärast laste magamapanekut kella 21-22 ajal, siis jäi ainsaks variandiks teha trenni hommikuti enne tööle minekut kella 7-8 vahel. Seega olen pidanud jälgima, et saaksin seejuures ikka ka oma 7-8h und.
Olen teinud trenni kodus, sest kodust kuskile trennisaali minek võtab minu jaoks liiga kaua aega. Iga trenn on kestnud 30minutit – pole ju väga kaua, ma tõenäoliselt selle aja muidu lihtsalt skrolliksin sotsiaalmeedias. 3-4x nädalas olen teinud HIIT trenni Bodyboss kunagi ostetud kava järgi ja 1-2 korda nädalas youtube-st “move with nicolega” pilatest. Nicole on super! Nii julgustav ja ta alati täpselt teab, millal ma ei tee harjutust õigesti! 😂
Alguses oli trenni tegemine kohutav! Esialgu olid higi ja pisarad koos, hiljem on olnud ainult higi ja valu. Kõik mu sõpradest trennihundid julgustasid mind jätkama isegi kui lihased järgmisel päeval karjusid valust. See HIIT programm on ikka karm: nädalas umbes paarsada kõhulihast ja kätekõverdust, seda lisaks sadadele kükkidele ja muule õudusele, mida on võimalik enda keharaskusega teha. Ainult kardiot pole ma veel suutnud nädalasse mahutada. Uuel aastal lisan äkki need ka, aga siis saab olema trenn seitse päeva nädalas. 😳
Hästi võimas sellel aastal on olnud see, et kogu aasta jooksul pärast toitumismuutusega alustamist jäin esimest korda haigeks detsembri keskel! Kahju tõdeda, aga see oli mul 100% vaimsest ebameeldivast situatsioonist tingituna. Ma ausalt öeldes ei mäleta, et mu elus oleks olnud sellist aastat, kui olen nii vähe haige! Lapsed on küll palju rohkem haiged olnud. Sügisel oli kaks nädalat eri kuudel, kui tundsin, et hakkan haigestuma, kõik ümbritsevad olid mega haiged, tundsin end väsinuna, natuke neel oli imelik üks hommik, aga tegin trennidega nädala pausi ja päriselt haigeks ei jäänudki.
Trennitegemine on toonud väga suure muutuse juuste ja küünte kasvus. Kui varem käisin geelküünte hoolduses iga 6-nädala tagant, siis nüüd pean käima iga 3-nädala tagant, sest küüned kasvavad nii kiiresti. Ainult toitumise ja toidulisandite juurdevõtmisel ma sellist muutust ei saanud. Juuksed vist kasvavad ka kiiremini kui varem.
Olen ka teinud põhjaliku toidumenüü muutuse kodus, mida väga mõjutas sellel aastal suurem säästmisele keskendumine. Teen iga-nädalaselt toidumenüü, ostan poest nädala jagu toitu. Lugesin palju teaduskirjandust, mis toiduaineid tuleks iga-nädalaselt süüa. Tarbime iga-nädalaselt kala/mereande, peaaegu iga hommik teen smuutit marjade, puuviljade ja millegi tervisliku näiteks kurkumijuure, ingveri või astelpajuga, lisaks juurde ka soolestikku toetavad Elsavie kiudainesegud, rapsiõli vahetasime kookosõli vastu, enamik gluteeniga tooteid oleme vahetanud riisi-, kikerherne, hernevalgu ja maisitoodete vastu. Kotlette teen kõrvitsajahuga, pannkooke näiteks kookos-või kikerhernejahuga. Väga jälgin, et hommikusöök oleks valgurohke, et lapsed ja ise sööksime iga-päevaselt palju valku ja häid rasvasid. Seega on kogu toitumine palju teadlikum.
Pere ja lapsed
Kogu suur toitumise muutus oli tingitud ka suurema lapse kaaluprobleemidest: laps sööb, aga kaalu ei lisandu ja verenäitajad on sellised nagu last hoitaks näljas. Üldnarkoosis tehti ka tsöliaakia kahtlusel uuring, sest osad verenäitajad viitasid tsöliaakiale, aga õnneks päris tsöliaakia diagnoosi laps ei saanud. Meie teekond otsingutel jätkub, aga kahtlustan, et meil on sarnased põhjused kaalu vähesusel… eks saame teada.
Poisid said siin suvel 5-ja 7-aastaseks. Mäletan, et kunagi vaatasin neid tuttavaid, kellel olid juba nii suured lapsed ja mõtlesin, et küll need tuttavad on ikka vanad. Ja nüüd olengi sealsamas. 🙂
Selles vanuses lastega on elu lill. Mõtlen õudusega tagasi beebieale, kui 90% ajast tiirleski elu ja kogu mu aeg ainult nende ümber. Nüüd juba aitavad mul poekotte tassida ja nõusid pesta ning saab nendega juba täitsa asjalikku juttu ajada! Isegi orienteerumas saame koos käia. Üliäge!
Selle aasta suureks väljakutseks olid märtsis toimunud suurema lapse koolikatsed ja esimesse klassi minek. Meil vedas, sest saime kooli, kuhu soovisime. Katsetega klassi. Ei taha olla rassistlik, aga klassis on probleeme ainult kahe lapsega: kahe vene kodukeelt kõneleva poisslapsega, kes on teiste suhtes vägivaldsed. Õnneks sotsiaalpedagoog, psühholoog ja kooli abipersonal tegeleb nendega, aga ebameeldiv on ikka, kui juba esimeses klassis esineb koolikiusamist.
Akadeemiliselt läheb suuremal koolis hästi. Kodutööd jäetakse peaaegu iga päev, aga need ei ole pikad ja rasked asjad (rasked on laulude ja luuletuste päheõppimised). Sügisel tulin enda arvates kavalale mõttele: iga läbiloetud raamatu eest saab laps 1 euro, sest kartsin, et tekivad probleemid kohustusliku kirjanduse lugemisel. Ütleme nii, et ei osanud oodata, et laps loeb 4-5 lasteraamatut päevas. 😅🙈 Aga ei. Ma ikkagi rõõmus.
Lastega seotult tasub mainida ka mu selle aasta eesmärki, et lapsed käiksid vähemalt kaks korda nädalas trennis, sest olen lugenud, et higistama ajav sport aitab vähendada riski, et lapsel kujuneksid teismeeas astma ja allergiad. Kuidagi läks sedasi, et aasta alguse kaks korda nädalas trennis käimisest sai aasta lõpuks viis korda nädalas trenni tegemine. 🤷♀️
Septembris proovisime, kuidas nad vastu päevad, aga kuu lõpus ütlesid, et nad ei soovi midagi vähemaks võtta, isegi rohkem teha. Hetkel ongi mõlemal lapsel 4x nädalas trennid, kusjuures kahel päeval kaks trenni. Ühel on jalgpall, teisel kergejõustik ja mõlemad käivad ka tennist mängimas ja võistlustantsus. Siia juurde ka keraamika-ja käsitööringid, mis nad on koolis ja lasteaias valinud. Seega, tegevust jagub. Siiski, siiski viimasel ajal ikkagi kaks korda päevas trennidest on suurem loobunud. Eks paistab, kuidas edasi, sest ühtegi trenni ta täielikult ära jätta ei taha.
Meie peres on lastega seotud asjaajamised minu korraldada. Seega oli selle aasta suureks logistiliseks imeks panna toimima kooli minek ja tulek, trennis käimised ja kombineerida seda enda tööl käimistega. Pidin leidma uued lapsehoidjad, sest ainult ühele kõik ajad ei sobinud. Pluss siis kõik päev ette muutuvad tegurid, millega arvestada ja kõiki asjaolulisi teavitada, nt treener on haige ja tund jääb ära, või treener võistlustel ja siis toimuvad trennid teisel päeval ja ajal, asendustrennid või muutub trenni koht (õue asemel toas) või trennijalanõud on väikeseks jäänud kuigi ostsime need kuu tagasi või toimub ühiselt trenniriiete tellimine jne. Ühesõnaga lastega seotult on mul väga palju lisategemist.
Kaks nädalat enne koolivaheaega avastasin, et kuna laps ei ole nõus üksinda kodus (veel) olema, siis tuleb leida mingid lastelaagrid, kus ta saaks koolivaheajal olla. Jälle uuri ja mõtle. Ta käiski kahes lastelaagris ja ühe päeva oli isa töö juures.
Lapsi arendavatest tegevustest on meil sellel aastal olnud väga-väga teemas puslede panek (üle 500 tükilised), teemantpiltide tegemine (Harry Pottery teemalised kleepsupildid) kui ka ristsõnade lahendamine. Suurem laps võitis sellel aastal ristsõnaga peavõidu: 75 eurot ja aastase tellimuse! Väiksemaid võite on olnud mõlemal.
Kodu
Sellel aastal plaanisime osta ära kõrvaloleva korteri, et oma kodu suuremaks teha, aga veidratel põhjustel otsustasid naabrid oma korterit ikkagi mitte meile müüa. Tundsin, et me kodu on väike, asjad ei mahu ära ja üldse on kõik “vales kohas”.
Kui aga mees oli nädala USA-s tööreisil, siis täiesti kogemata hakkasin ühte kappi koristama ja selle tagust ja siis kuidagi liigutasin paljud kapid teise kohta. Lisaks ostsin ja panin kokku uue IKEA-st ostetud mööbli ning tegin meeletu suurpuhastuse. Kolm päeva järjest muudkui toimetasin, magasin vaid mõned tunnid, aga energiat oli ebainimlikult palju. Kui mul mingi huvi tekib, siis tavaliselt nii juhtubki. Vaibad ja toolikatted käisid keemilises, madratsitele ja diivanitele tehti süvapuhastus meeskonna poolt. Seoses asjade äramüümise, ümberorganiseerimise ja äraviskamisega tekkis meil koju nii palju ruumi juurde, et nüüd on meie kodu täpselt selline nagu soovin! Mul ei olegi enam tunnet, et peaksin ostma 600 000- 1000 000 eurot eest uue kodu. Milline rahaline ja südamerahu võit!
Reisid
Argipäevast välja aitasid reisid, mille kohta olen ka siin blogis kirjutanud. Sellel aastal aastavahetus algas külmas Põhja-Soomes, kus sõime põhjapõdra liha, nägime virmalisi ja kohtusime jõuluvanaga. Postitus leitav siit.
Kevadel käisime Austrias suusatamas ja suvel Hispaanias ning Portugalis, kirjutasin viimasest reisist ka siin blogis.
Suvel käisime ka Saksamaal Euroopa ûhes suurimas lõbustuspargis, millest kirjutasin siin. Jätkasime oma reisi ka Bulgaaria kuurortis, kus lihtsalt sõime ja päevitasime viis päeva (ja tegin ka trenni!).
Oktoobris olime kolm päeva Londonis Legolandis ja Harry Pottery filmistuudios sellest reisist kirjutasin blogis viimati.
Teater ja kino
Selle aasta alguses käisime vaatamas enamikke hetkel lastele tehtud Harjumaal olevaid näidendeid, oopereid ja muusikale. Vaatasime Estonias muusikali “Naksitrallid”, “Buratiinot”, balletti “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”, Piip ja Tuut teatris “Miisude” etendust ja “Piip ja Tuut kontserdil”, Improteatris kogupere etendusi kaks korda ja Nuku ja Noorsooteatris “Röövlitütar Ronjat”, “ Pinochiot”. Kõik peale Estonia etenduste olid suurepärased!
Raamatutest lugesin Malluka salapäevikut, Schwarzneggeri “Ole kasulik”, Cardone “10x reeglit” ja veel mõned investeerimisteemalised raamatud.
Näitustest on meeles “Art of Brick”. Väga soovitan- igale eale midagi. ❤️
Mehega kahekesi nägime etendustest “12 vihast meest”, “Rahamaad” ja Improteatris improviseeritud mõrvamüsteeriumi lugu. Kõik olid super head! Merko 25 sünnipäevapeol nähtud etendus oli samuti tase omaette. Rahakaa etenduse kohta on sõnad üleliigsed, sest selle tase oli midagi erakordset.
Kinos käisime mitmeid kordi, aga meeles on “Audiitor 2”, “Amatöör” ja “Zootroopolis 2”. Telekast vaatasin sellel aastal Eurovisooni, “Su nägu kõlab tuttavalt” ja Roaldi tehtud vanglasaadet.
Tore oli Lohekooli raames orienteerumismäng rabas, orienteerumine Botaanikaaias ja mobiiliäppi kaudu seiklusmängud, mida tegime kaks Tallinna Vanalinnas: loomade ja kummituste teemaline, ning kunstiteemaline seiklusmäng Telliskivis.
Peod
Mulle väga meeldib pidusid korraldada, mistõttu sai sellel aastal tehtud neli pidu.
Poiste sünnipäevad olid mängutubades: suuremal MUUV-is Viimsis ja väiksemal Ülemiste keskuse Trampolinos, kus sai mängida ka väga ägedat lasermängu. Enda sünnipäeva tähistasin algusega Raeapteegis, järgnes Melchiori teemaline seiklusmäng ja siis juba peo jätk meie juures kodus. Imeimelisi vegan, gluteenivabasid ja suhkruvabasid kooke teeb instagrammis @carolm2kerdab ❤️❤️❤️
Halloweeni peokorraldus oli samuti minu najal. Valmistasin lastega koos söögi, kostüümid ja oli palju külalisi. 😊
Töö ja õppimine
Sellist tavalist ja rutiinset hambaravi tööd (hambaaukude parandused, hammaste kontrollid, hammaste eemaldused, igemeravi) teen aina vähem. No, kui ootejärjekord on 8-12 nâdalat, siis ega esmaabi korras keegi mu vastuvõtule väga ei satugi. 🙈🤷♀️Tulevadki need, kes väga-väga soovivad. Ja ometi töötan patsientidega iga-kuiselt umbes 125h kuus. Lisaks veel kodutöö u20-30h kuus. Ei ole ju vähe?!
Ülikooliga on hästi. Õpin endiselt Suurbritannias ortodontia magistriõppes. Suvel oli suur eksam, milleks õppisin päris palju ja tänu sellele hakkasin breketitega seotud asjadest palju paremini aru saama. See on ikka mega hea tunne, kui iga loengupäeva lõpus pole enam seda ahastuse ja valu tunnet. Tegelen endiselt kapedega, aga breketitel on ka omad võlud. Loengupäevadel teen ettekandeid, analüüsin oma juhtumeid. Suur osa on olnud ka teadmiste panekul praktikasse, mis on aidanud väga palju edasi areneda. Lõpuks pärast kahte aastat õppimist tunnen end juba palju kindlamana kogu selles maailmas, sest asjad on hakanud korduma, kuigi ortodontia on vaimselt endiselt minu jaoks väga väljakutsuv nii heas kui ka halvas mõttes. Ühest küljest on eduelamused super head.
Kohati on aga vaimselt minu jaoks liiga stimuleeriv. Iga-päevaselt on mul 15-20 patsienti, lõputu iga-õhtune dokumentatsioon ja kõik patsiendid vajavad ka tööaja väliselt tähelepanu. Läbisin just ühe AI koolituse, kes vist uuel aastal lahendab mu dokumentatsiooniprobleemi. Olen ülipõnevil! Kuu aja jooksul kohtun umbes 350-400 patsiendiga. Tavaliselt tekib töö ajal lisaks veel u15-20 meili/ sõnumit/ kõnet, millele pean vastama. Kellele raviplaane vaja teha, kellel planeerida visiidi pikkused ja ajad (nt kui suured kulunud hammaste taastamised, kroonid, laminaadid, implantaadi kroonide jäljendid, pärast attachmentide mahavõtmist taastamised), kellega raviplaane arutada, siis kellelgi tuli breket lahti, et millal saab tulla, ei sobi tulla sellel kuupäeval kapedele kliinikusse järgi, siis vaja kaped saata kuskile Hiiumaale või Saaremaale, küsida aadressid ja vormistada, siis ülekandearved saata, siis loomulikult teismeline unustab ülekandearve oma emale maksmiseks anda, siis raamatupidaja hakkab minult uurima, et miks maksmata, siis kaotan oma tööriided ära teel koju (kukkusid rattaga sõites seljakotist välja) ja nüüd vaja minna uusi valima kuskile X kohta Y päeval, siis kellegi röntgenpilt süsteemist kadunud, siis keegi avastab, et ta sooviks saada X kohta saatekirja, sest ta eelmine 6-kuud kehtinud saatekiri on aegunud, siis tuleb niigi kiiresse päeva mõni üliharuldane suus olev limaskesta haigus, perearst ei oska midagi teha ja patsient loodab minu peale, või siis patsient, kellele tegin tema soovil x eelarvega raviplaani soovib nüüd kallimat raviplaani. Jälle vaja maha istuda ja uuesti arvutada. Lisaks kogu aeg mingid süsteemi uuendamised skänneril ja Hammas programmis, mis keerab kõik tuksi. Tekivad topelt arved, skänner ei saa asjadest enam aru jne.
Pluss seiklused laboriga: unustavad tuua õigel kellaajal tellitud töö, satub mõni praktikant, kelle tehtud aparaati ei saa kasutada jne. Siis suhtle laboriga, et kes selle kinni maksab ja loomulikult alati satub selline asi just kõige keerulisema patsiendiga juhtuma. Vaja aparaat uuesti laborisse saata, patsiendiga uus aeg kokku leppida, aga enne uurida kaua laboril sellega läheb jne. Või jäi laps haigeks ja lükkub hambale kohahoidja suhu panek palju edasi ja lõpuks pean leiutama mingeid imeasju, et töö üldse suhu saada, sest hambad on juba liikunud. Vahel pean olema täielik Sherlock Holmes, näiteks kapesid tootev firma kirjutab, et nemad võrdlesid 6 kuud tagasi ja praegu tehtud jäljendeid ja patsiendil kapede kandmine nii halb, et jätame ravi sinnapaika. Siis ma avastan, et nad võrdlesid mitte viimati võetud jäljendeid 6 kuud tagasi võetutega, vaid 6 kuud tagasi võetud jäljendeid 6 kuud tagasi tehtud jäljenditega ehk tegelikult hambad ilusti liikunud. Pidev leiutamine ja pidev kohanemine.
Pluss viimasel ajal on sattunud palju keerulisi/põnevaid juhtumeid, mille lahenduskäiku peab natuke seedima, eri erialadega seotud. Ei ole nii, et kohe tean lahenduskäiku. Näiteks alalõualiigeseprobleemidega patsiendid ja häiritud unega, hambaid krigistavad patsiendid alati tekitavad mulle lisatööd, aga ka on kõige põnevamad (!), vaja teha suunamisi mitmetele spetsialistidele, enda osa paika panna jne. Sageli neil lisaks ka kinnised keelekidad, suured mandlid, siis vaja arutada toitumist ja und, teha saatekirjasid. Ei ole tüüplahendusi. Need alalõualiigese probleemidega patsiendid on üldiselt väga keerukad ja keegi hambaarstidest neid väga endale ei taha, aga olen siin mitu nii-nii keerulist juhtumit ära lahendanud, et mega suur ind on kohe sees. Kõik inimesed nii erinevad, tahavad individuaalset lähenemist, ilusat lõpptulemust ja see kõik on põnev väljakutse. 😀
Hambad ritta saada on tegelikult lihtne, aga tehniliselt keerukam on siis, kui mõtled ka sellele, et see keel sinna kuskile mugavalt ära mahuks, hambumus oleks õige ja ka näo suhtes oleksid need hambad esteetilises kohas. Pluss olen aru saanud, et enamik eestlasi vajab minu jaoks ideaalse tulemuse saavutamiseks ortodontilist ravi kauem kui 2-aastat. Ideaalne on muidugi alustada juba 4-8-aastaselt.
Hetkel tunnen, et mu lemmik on proteesimisega (kroonid, laminaadid, valgendus) ja kulunud hammastega seonduv, sest saan sellega kiiremini ja kindlamalt soovitud tulemuse. Ei liigu need hambad siis kuskile kaugele tagasi ega ära. 😄 Samas väga sageli on ikkagi vaja kombineerida proteetilist ravi ortodontiaga. Olles Ripeglobal hambaarstide koolituskeskonna liige olen sellel aastal kuulanud lugematu hulk tunde just proteetika valdkonnas. Seda kõike siis lisaks ülikooli ortodontiaõppele.
Olen nii-nii tänulik kõigile arstidele, kes suunavad mulle just minu lemmik probleemidega patsiente. ❤️❤️ Tegin ka Instagrammis lehe, kus saab mu uuemaid tehtud töid piiluda: @dr.parnits
Sellel aastal tegi Hambaarstide ajakiri minust persooniloo, mis oli suur au.
Une valdkonnas olen samuti jätkuvalt tegev. Tegin koolitusi lasteaias, rääkisin enesearengu festivalil, trennihuntidele ühes veebitreening platvormil ja käisin rääkimas Amani Kiivikase Momentumi Podcastis. Lisaks tegin ka perede unenõustamisi ning olin Mainori kõrgkoolis õppejõuks uneteadmiste jagamisel Meditsiinijuhtimise mikrokraadis. Inglise keelse raamatu ja e-raamatu sain Amazonis ülespanekuks valmis, nüüd on publishing vaid nupuvajutuse kaugusel.
Nagu osad on märganud, siis uuendasin ja redisainisin ümber ka selle lehe avalehe. Andke teada, kas nüüd on kergem asju blogist leida.
Viimane kuu olen tegelenud hästi intensiivselt une valdkonnas hästi-hästi põnevate uute projektidega. Kui aeg küps, siis saate teada. 😀 Plaanis on päris palju filmimist teha. Igastahes hetkel mu hoog nii sees, et ausalt öeldes mul raskused magamisega – niiii põnev on! Stay tuned. 👌🏻
Raha ja investeerimise teemalise aasta kokkuvõtte kirjutan millalgi jaanuaris.
Uuel aastal soovingi jätkata oma elustiili harjumustega, tegeleda oma laste näo-lõualuude arenguga ning arendada edasi enda aasta lõpus alustatud põnevaid uneprojekte.
