Ema armastusest ja kanaema olemisest

Ema olemine on olnud kõige raskem, aga ka imelisem kogemus, mis minuga on juhtunud. Inimkeha on ikka võimsalt ehitatud.

Emaks saades hakkasin järsku enda ema ning ka kõiki teisi maailma emasid hoopis teistsuguses valguses nägema. Hindan neid rohkem kui kunagi varem, sest nende ees olevad valikud lapsekasvatamisel on keerulised ja seda räägin mina, kellel on ALLES 4-kuune beebi! Infot on nii palju ja raske on leida seda õiget teed. Seda enam, et lapsekasvatuse põhimõtted ajas muutuvad. Ka fakte tuleb aina juurde. Siiski olen täiesti kindel, et mistahes raskeid valikuid emad ka ei tee oma lastega seotult, siis teevad nad seda nii hästi kui oskavad andes alati enda maksimumi.

Rääkimata imetlusest selle vastu, et naised on valmis oma kehas laskma kasvada teisel inimolendil. Mis neil üle jääb, eksole. Seejuures ema enda seedeelundkond ja kopsud surutakse kokku, küll iiveldab, küll ei saa hingata ja küll ei saa magada. Tegelikult on see ülim enese ohverdamine, enese keha ohverdamine teise inimolendi võimaliku ellujäämise nimel. 9 kuud ning seejärel veel üheskoos sünnitus üle elada. See on imeline, aga ka väga raske. Kuuldes, et minu ema sai MINU pärast 15 sisemist JA välimist õmblust, ajab mul hirmujudinad peale. Miks ma seda ei teadnud või ei osanud küsida?

Emaks saades ma mõistsin, mida tähendab ema armastus. Ma arvan, et seda armastust ei ole enne võimalik täielikult mõista, kui ise seda oma kehaga läbi ei tee. See armastus oma lapse vastu on ennast ohverdav. Pole mingit küsimust, et kui on valida lapse või minu valu, siis valiksin pigem enda valu. Samuti ei oota ma, et ta oleks kunagi tänulik minu magamata ööde ja muretsemiste pärast. Ta ei mõista seda nii kui nii enne kui saab ise lapsevanemaks. Vaatamata sellele, et mingit tänu ei tule kunagi, siis olen ma valmis tegema kõik, et ta oleks rõõmus. See ongi see tingimusteta armastus.

On aga üks asi, mida iga ema soovib: olla oma lapse lähedal. Kui olime värskete lapsevanematena paar päeva kodus olnud, siis hakkasin ühel õhtul järsku lohutamatult nutma. Nutsin, sest mul tuli järsku pähe mõte, et mis SIIS kui meie pisipoiss ükskord suureks meheks saab ja kuskile kaugele maale elama kolib ja meile enam külla ei tule?! See tundus olevat kõige hullem asi, mis üldse elus võib juhtuda. Nutsin lohutamatult endal paari päeva vanune beebi tissi otsas. Paljas idee sellest, et minu armastatud inimene minust eemaldub, viis mind täiesti endast välja. Nüüd mõistan, miks mu ema ja mu ämm meid KOGU AEG külla kutsuvad ja tahavad tähistada kõikvõimalikke sündmusi ja mittesündmusi. Isa ja äi küll ei helista sedasi. 😀

Ema igatsus oma lapse järele on tõesti midagi sõnadega seletamatut ja ei allu loogilisele analüüsile.

Teisel elukuul, kui ma polnud pikka aega juba saanud üle 2h järjest magada, otsustasime, et proovime mulle sedasi und juurde saada, et mina lähen teise tuppa magama ja kui beebi vahepeal ärkab, siis Sten annab beebile päeva jooksul kogutud rinnapiima. Saime seda teha täpselt ühe korra, sest järgmine kord teise tuppa minnes, ei suutnud ma uinuda. Lebasin 3h voodis ja lihtsalt igatsesin oma beebit. Kui beebi hakkas nutma, siis tormasin nagu segane elutuppa ja juba mulle tundus, et nende 3h jooksul oli mu beebi POOLE suuremaks kasvanud. See ei ole ju normaalne.

Aga see ei ole paremaks läinud. Ükspäev käisin tööl. Olin oma beebist eemal 3,5h (!) ning kuigi oli hea tunda, et on midagi, mida ma hästi oskan (erinevalt emaks olemisele, kus kogu aeg on tunne, et nii palju veel ei tea), siis igatsus oli meeletu. Ma ei kujuta ette, mida peavad tundma need USA-s elavad emad, kes peavad minema oma kahe kuu vanuse beebi kõrvalt tagasi tööle. See tunne, et pead valima, kas olla oma lapsega kodune või leida taas iseennast ja minna tööle ennast inimesena tõestama. See valik on kohutav! Ma ei kujuta ette, kui peangi ühel hetkel hakkama valima. Loodetavasti läheb see valik kergemaks. Näiteks siis kui kõristitega mängimisest saab kopp ette, mida minule üllatusena polegi veel juhtunud.

Teine päev käisin trennis. Kui rasedana olin kindel, et hakkan pärast sünnitust kahe kuu möödudes regulaarselt trennis käima, siis reaalsuses läksin üksinda trenni alles poisi 3nda elukuu lõpus. Trenn kestis 1h, juurde siis ka trenni minek ca 20 minutit. TERVE selle aja mõtlesin ma AINULT sellest, mida küll mees ja beebi parasjagu teevad. Kuigi ma ju tean, et laps on oma isaga ja veedab suurepärast aega, siis ikkagi tekib selline suur klomp kurku ja rinnaku taha pitsitus. Ma ei uskunud iialgi, et ma selline kanaema olen.

Emaks saamise komplektiga tulid ka kaasa emainstinktid. Näiteks selline huvitav “võime”, et beebi iga väiksema kääksu peale olen ergas nagu oleks mitu tassi kohvi joonud. Kiire emapilk skännib olukorra: kas beebi hingab, ega tekk ei ole kuskil suus, ega beebi pole piima välja oksendanud ja seetõttu kaelani oma okses, kas tegu on lihtsalt ühe keerulise puuksu tulekuga ja ta on öö jooksul küljelt selili vajunud ja selili puuksud ei tule hästi välja ja siis pean ta vaikselt külili keerama või hakkab väikemees ärkama. Kiire pilk telefoni äppile kinnitab olukorra – poiss on maganud juba 1h 45 min ja seega tõenäoliselt ärkab lähima 15 minuti jooksul. Kas on mõttet üritada jääda magama, et põhimõtteliselt kohe uuesti ärgata, aga ehk on tegu ühe erakordselt pika unega, kui tita magab 3h? See on NII veider, sest ma pole kunagi arvanud, et ma oleks mingisugune muretseja inimene! Supervõime missugune.

Samuti üllatas mind KUI ebameeldiv on kuulda oma lapse nuttu. Rasedana olin kindel, et lapse nutt ei ole midagi väljakannatamatut ja imestasin alati, kuidas lapsevanemad on oma maimukeste tujude suhtes nii tundlikud. Reaalsus on aga see, et kui teiste väikeste laste nutt on lihtsalt ebameeldiv, siis oma lapse nutt paneb mind füüsiliselt halvasti tundma. Nagu tõesti igal mu keharakul hakkab halb ja tekib selline iivelduse-valu tunnete kombinatsioon. Võib-olla läheb see aja jooksul paremaks, muutun tuimemaks, aga hetkel on küll üliraske mitte iga väiksemagi kääksatuse peale oma beebi juurde tormata.

Üheks emadusega seotud instinktiks on ka oma lapse söötmine. Üllatav, kui palju emad muretsevad oma laste kasvamise pärast, et kas ikka laps võtab kaalus piisavalt juurde ja ega ta näljas ei ole. Ma täiesti mõistan nüüd, miks emad on rõõmsad, kui nende laps sööb. See, kui laps sööb, on imeline tunne. Selline, ma olen midagi suurt saavutanud tunne. Tõenäoliselt ka siis, kui see laps on 45-aastane täismees. Veider, et nii väike ja tavaline asi annab sellise heaolu tunde?!

Mäletan, et lugesin rasedana artiklit, kus rääkis imetamisest võõrutamisest ning seal oli välja toodud, et mõnikord laps on juba valmis, aga ema ei ole. See kõlas minu jaoks eriti veidralt. Miks ema peaks seda soovima? Lihtsalt istud tiss paljalt ja ei saa midagi toimetada? Aga selgus, et imetamine on tõesti imeline. Mehed seda proovida ei saa. Imetamise käigus vabanevad minu teada ka õnnehormoonid ja muidugi see lähikaader oma väikesest nunnukast, kes vaikselt nosib ja on nii rahul. Ja siis sööb kõhu täis ja on NII rahuloleva näoga. Või jääb tissi otsas magama, laseb tissi lahti,  paneb pea rinnale ja samal ajal naeratab läbi une. Need hetked on imelised!

Miski, mis emaks saamisega on veel kaasnenud on empaatia lapsevanemate vastu. Enne, kui mul last veel ei olnud, siis nähes lennukisse sisenemas lastega peret palusin alati, et palun ärge istuge minu lähedusse. Võõrad lapsed võivad olla väga ebameeldivad. Küll togivad jalgadega su istet ja siis vaatavad multikaid ilma kõrvaklappideta ja muidugi karjuvad põhjuseta. Nüüd aga esimest korda beebiga reisile minnes ja kujutades ette stsenaariumi, kuidas beebi hakkab lennukis nutma, mida õnneks ei juhtunud, siis nähes teisi lapsevanemaid tundsin neile kaasa. Järsku oli mul tekkinud mõistmine ja kaastunne, kui kuulsin nende last nutmas. Teadsin, mida nad tunnevad. Või nähes poes nutvat last ja hädas lapsevanemat, ma mõistan nüüd teda. Kummaline, et inimene peab ise selles olukorras olema, et teist inimest täielikult mõista.

Emaks saamine on tõeline ümbersünd, sest emaks saamine võtab naise tükkideks lahti ja paneb uuesti kokku hoopis teistmoodi, kui naine oli varem kokku pandud, meeldigu see naisele endale, mehele, sõpradele või mitte. Ei ole kunagi enam võimalik saada selleks, kes naine oli enne. Iga sünniga midagi muutub. See emaks saamine on tõesti selline tunne nagu keegi oleks osa mu südamest ära lõiganud ja pannud selle minu kehast väljapoole. Ja nüüd tahan ma või ei taha, aga nüüd pean ma selle enda kehast väljas oleva südame eest hoolitsema, sest muidu mu enda sees olev süda hävineb.

Räägin muudkui emadest, aga iga ema taga on ka isa. Isaks saamine on mõnes mõttes pikem tee kui emaks saamine. Emana käib see tänu rasedusele, sünnitamisele ja imetamisele kuidagi kergemalt, sest hormoonid on suureks abiks. Paljudel naistel on kaasasündinud soov beebisid hoida ja nunnutada. Nunnutamise värk pole enamasti isade teema, nemad ootavad, millal saab lapsega palli mängida. Esimene elunädal oli raske, sest iga kord kui Sten beebit sülle võttis pistis beebi täiest kõrist röökima. Ei sobinud ei ühte ega teistpidi hoidmine, AGA isa visadus beebiga lähedust leida viis sihile. Peagi sobis issi sama hästi kui emme. Tänu isale on naisel üldse võimalik emaduse ilu ja võlu nautida. Tema on see, kellega koos on jagatud kurbust ja rõõme. Tema on see, kes on naise kõrval jääv element, nii öelda vundament. Nemad ju koos seda lugu üldse alustasid. Lapsed tulevad ja kahjuks või õnneks ka ükskord kodust lähevad ning üksteist hoides on loodetavasti isa pärast möödunud aastaid endiselt ema kõrval. Hoidkem üksteist!